Doris Kareva is one of Estonia’s leading poets, admired especially for poems that balance precision and control with passion and bravado. Her achievement, according to Estonian Literature, is in writing poems which are both ‘plentiful and fragile like a crystal…balancing on the line between the human soul and the universe, between sound and silence’. Days of Grace spans over forty years of her poetic output, showing how the sustained depth and clarity of her poetry lies in her ability to create ambiguity and suggest harmony at the same time, with a multiplicity of meanings generating the opposite of clarity: a form of hinting which at its most illuminating becomes utterly oracle-like.
Such is the metaphysical sensitivity of her poetry that its moral charge is sensed almost physically. She has also been called ‘a priestess of love’ who is fearless as well as discreet in her portrayal of love that is so ‘pure and elevating like mountain air’ that she seems to be writing from another time or dimension.
‘There is a fierce austerity and dark humour in the language.’ – Ciaran Carson
‘McIlfatrick-Ksenofontov’s translations capture the barely capturable essence of Doris Kareva’s poems which, quite suddenly, make me think of snowflakes, crystalline, and yet on the cusp of disappearance.’ – Marius Kociejowski
Doris Kareva on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Doris Kareva sündis helilooja Hillar Kareva perekonnas. 1966–1977 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis, 1977. aastal astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. Kareva lahkus Tartu Ülikoolist 1979 seoses süveneva survega dissidentlikele ringkondadele.
1979. aastal leidis Kareva tööd kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina. 1982. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. 1983. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kaugõppes cum laude inglise filoloogina. 1992–2008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997-2002 oli ta Sirbi kirjandustoimetaja, 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Alates 2011. aastast on ta ajalehe Sirp kirjandustoimetaja.
Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ning üks selle asutajaid. Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis "Trükitähed". Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Abituriendina osales Doris Kareva Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetuse algatatud "Noorte kirjandussündmusel '76", valik tema luuletustest ilmus seejärel välja antud kogumikus "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". 1978. aastal avaldati ka esikkogu "Päevapildid".
Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Doris Kareva luulekogu "Aja kuju". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.
2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi "Ela ja sära". Kokku oli sel aastal stipendiaate 16. Doris Kareva loomingut on ilmunud antoloogiates, ajakirjades ja kogumikes saksa, inglise, vene, prantsuse, hollandi, rootsi, norra, ungari, poola, tšehhi, sloveeni, läti, leedu, kõmri, kreeka, hindi ja heebrea keeles.
Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Jossif Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Kabir, William Shakespeare jt), koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele, pidanud ettekandeid hariduse, kultuuri ja eetika teemal. Stipendiaadina on ta töötanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Flandrias ja Iirimaal.
Although Kareva's often piercing poems can be quite moving I found that the final piece "Lesson in Harmony," a prose elegy to her composer father Hillar Kareva (1931-1992) was especially touching.
Although composer Arvo Pärt is not mentioned specifically, one of the poems here mentions his composition style of "tintinnabuli."
Great translation, even though there are things in her poems that get lost in translation.
See on teine eesti autori raamat, mille inglisekeelset versiooni ma siin tutvustan. Asi pole üldse selles, et ma eesti keelt ei armasta, vaid hoopis selles, et ma seda teen. Ja minu armastus kahe riigi (Eesti ja Jaapani) vastu on viinud mu sellesse punkti, kus minu tööks on õpetada eesti kultuuri ja inglise keelt. Kui need kaks kokku panna, saabki selgeks, miks ma loen eesti autoreid inglise keeles. Lisapõhjuseks on see, et kohalikus raamatukogus neid ei ole ja tõenäoliselt võtavad nad need hea meelega vastu, sest neil on ka Eestile pühendatud riiul. Sõprad on ikka head!
Doris Kareva ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Sellesse raamatusse on kogutud luuletused erinevatest eestikeelsetest raamatutest, sealhulgas teosest "Armuaeg", mis inglisekeelsele väljaandele nime laenab.
Kareva on üks minu lemmikumaid eesti luuletajaid, nii et huvitav oli tema loomingut lugeda võõrkeeles. Tõlkija on teinud väga head tööd, aga paraku minu jaoks kõik luuletused ei olnud sama head kui emakeeles. Kadunuks jäi luuletustes just mingi tõlkimatu. Sõnad olid head, sobivad, aga see Miski jäi puudu. Aga tõlge oli hea - sest ma tundsin ära luuletused, mida ma olen eesti keeles lugenud. Kui seda poleks juhtunud, siis ma imestaks küll praegu, mis neist tõlke läbi sai, mis nendega tapamajas tehti.
Aga ma ei imesta. Ma tunnen vaid nukrust, et on olemas selliseid tõlkimatuid asju. Kuid see tõlkimatus on hea. Las jäävad meile ka oma saladused, oma sosinad, oma luule.
Her style is not my cup of tea and you can clearly see how a lost gets lost in translation. That said, there's a lot of beautiful thoughts and some of her imagery struck deep chords. I've written down a lot of them so I can always carry them. It's not a wonder she's one of the greats. As a whole, this was my favourite one:
All you need will come your way In one or another veiled form. If you recognize it, it will be yours.
All you want will come your way, it will know you inside and out. Breathe, count to ten.