München. Hitler ja Dostojevski

by Olev Remsu

Peale Hitleri ja Dostojevski astuvad selles reisiraamatus
lugejate ette ka Leni Riefenstahl, Eva
Braun, Joseph Goebbels, Rainer Rarnet ja
hulk igasugu muid põnevaid tegelasi, nii loomeinimesi,
pühamehi kui ka poliitikuid. Kirjanik Olev Remsu tiirutab
jalgrattaga nende vahel mööda Müncheni tänavaid,
pedaalib läbi ajaloo ja tänapäeva, teeb kaheksaid ja
sõidab tagumise ratta peal. Kui oled selle raamatu läbi
lugenud, siis on enda jaoks tõepoolest raske välistada,
et mõnes selle linna õllekeldris võisid kunagi kohtuda ka
Hitler ja Lenin.
Tiit Pruuli, maailmarändur

238 pages, Hardcover

Published January 1, 2012

About the author

Born Olev Remsujev, is an Estonian writer and director of documentary films. Remsu has studied journalism in Tartu University (1966 - 1972) and script writing and film directing in Moscow (1979-1982).

Reviews

[Tõnis · Rating 2 out of 5]

No ega see nüüd kuigi hea raamat küll ei olnud. Nõukaaegse põlvkonna esindaja Olev Remsu viibib teadmata põhjustel Münchenis ja kirjutab oma muljetest. Aga kuidas kirjutada Saksamaast, kui sa sellest midagi ei tea, saksa kultuuris ei orienteeru, isegi saksa keelt ei valda. Remsu valib nähtavasti oma põlvkonnale loomuliku metodoloogia, milleks on Saksamaa seostamine Hitleriga. Niisiis, Remsu asub otsima Münchenist oma natsismiga seonduvaid stereotüüpe, luulusid, arvamusi ja eelarvamusi. Teda ei kõiguta ka see, kui talle otsesõnu öeldakse, et tänapäeva Saksamaal ei huvita Hitler kedagi peale vene turistide.

Kui võtta populatsiooni keskmine, siis Remsu pole otseselt rumal inimene. Aga ta kerkib sellest keskmisest liiga vähe kõrgemale, et olla vähimalgi määral huvitav. Remsu arvustab Münchenit enesekindla Ida-Euroopa turisti pilguga – kiidab Müncheni siledaid jalgrattateid, tutvustab rändomli oma totaalselt ebahuvitavaid, ebaoriginaalseid, tihti pisut üleolevaid seisukohti kõikvõimalike asjade kohta. Mingil üsna suvalisel ettekäändel jahub veel pikemalt ka Dostojevskist, kellel pole Müncheniga suurt midagi pistmist.

Seda raamatut lugedes mõtlesin, et intelligentne inimene võiks ikkagi olla mingil määral depressiivne, mingil määral iseennast põlgav, iseendas kahtlev. Üks Remsu häda on, et ta ei tule oma üsna põhjendamatuna näivas enesekindluses hetkekski selle peale, et oma naeruväärsust isegi kahtlustada.