Leskede Klubi, ühe Eestimaa küla krapsakate pensionäride sõpruskonna vastu on saatus armuline olnud: lisaks bridžimängus teravdatud mõistusele ja suurepärasele tervisele veeretab elu nende päevadesse väljakutseid, mis erinevalt „Midsomeri mõrvade“ järjekordsest osast nõuavad reaalset nutti ja julgust ja veidi seiklusvaimu. Laip kirikus, kadunud teismeline, vana piirivalvetorni väisav salapärane isik ja kõige krooniks haihtunud armulauakarikas ...
Huvitavaks läks lugu viimases kolmandikus. Tegelasi oli palju ja pidevalt olid nad mul sassis. Kui enamikes krimkades laskutakse detailidesse, siis kui need mängivad mõrvalahenduse juures mingit rolli, siis siin laskutakse detailidesse ja inimeste igapäevatoimetamistesse ebaproportsionaalselt palju. Eesti krimka eripära ehk.
"Leskede klubi" idee on ju tore: vanemad leskedest prouad (ja üks härrasmees) mõrvu lahendamas. Kahjuks aga ei jõudnud minu arvates autori kirjutamisoskus kuidagi mõttele järele. Pingutasin lõpuni lugeda aga väga suurt muljet raamat ei avaldanud. Ehk töötaks „Leskede Klubi“ paremini krimiseriaali stsenaariumina sest tegevustikul polnud iseenesest häda midagi - täitsa korraliku Midsomeri mõrvade tüüpi filmi saaks.
Jah, päris kobe raamat teine. Kohati tundus, et autor oli tahtnud loo väga põnevaks ajada ja sellest tulenevalt oli liiga palju tegelasi ja niidiotsi, mida lahti harutada. Okei, olen nõus, et mõne peibutis-tegelase peaks ka lisama, et lugeja kohe algusest peale õiget mõrtsukat ei kahtlustaks, aga teate, ka raamatut lõpetades läksid mul tegelaste nimed sassi. Ja hea raamatu puhul ei ole vajal lugejal teha alguses endale nimekirja, kes on kes. Kui tõesti on loos palju tegelasi, siis võiks ju autor ise algusesse tegelaste nimekirja lisada. Mõistatused ja mõrvari identiteedi hammustasin muidugi läbi, aga nagu juba kirjutasin, siis kokkuvõttes mulle raamat siiski meeldis.
Algul ei saand vedama (mõrv toimus alles 66 leheküljel) ja pärast ei saand pidama. Nii põnev oli, et käest panna ei saanud enne kui raamat läbi. Eesti krimka kõrgtase!