Surmamaks

by Taavet Kase, Alar Tuul (illustrator)

„Surmamaks” on võimalikku tulevikuühiskonda kujutav vaimukas ja seikluslik hoiatusromaan. Teos eristub originaalse idee, stiililise omapära ja autorimina maailmapildi poolest kõigest muust seni eesti keeles kirjutatust, säilitades sealjuures olulisima – mõnuga loetavuse.
Mehis Heinsaar

173 pages, Paperback

First published January 1, 2018

Reviews

[Roland Sinirahu · Rating 1 out of 5]

kui energeetikast ja maksudest ei teata midagi, siis ei ole mõtet romaani kirjutama hakata. see karm mõte käis korraks läbi. inimkeha toodab muide ainult hädised sadakond watti, millest suur osa läheb soojusena kaotsi, aga kulutab fossiilsete kütuste toel vähemasti arenenud läänes tuhandeid watte. kui meite fossilovooride pidu läbi saab ja järsku peab hakkama palju-palju säästlikumalt elama, siis tulevikule ei taha hästi mõeldagi. arenenud linnadest jääb asi vist küll kaugele ja ressursside ammendamisel on tõenäolisim mõnusavõitu korilaselu. ehkki enne seda tuleb maha pidada hulk halastamatuid vee- ja maasõdu.

maksudest on lk 35 huumoriga kirja pandud pööbellikud ja absurdikalduvad liialdused maksupoliitikast. hukutav reaalsus on pigem selline, et demokraatlikus sootsiumis ei saa poliitikud riskida valijate häälte kaotusega ja jätavad kehtestamata isegi kõige elementaarsemad tervishoiumaksud (mis lõppude lõpuks on ju rahva enda vaevustevaba elu huvides), nt suhkru- või lihamaks, transpordimaksud jne. autor võinuks enam väljendada mõistuse häält, ei ole võimalik, et ainult ropusuised lollpead alles jäävad.

siin-seal olevad seigad peaksid ehk humoorikana mõjuma, aga (hoiatus)romaani sageli äärmuseni kõle õhustik ei pane tõenäoliselt paljusid naerma. seda, et inimene on kõige rikutum ja pahelisem olend ilmas, kelle tegevust tuleb piirata, seda antakse kaude teada. laias laastus viidatakse muidugi õigele seisukohale, et inimene ei küündi oma küti-korilase algeliselt, toidu, eluaseme ja pideva isikliku kasu jahil olevalt loomuselt jätkusuutlikku tehnoloogilist õndsust taga ajama. ainult ülirange kontrolliühiskond päästaks meid tagasilangusest ürgaega. ent sellegi kehtestamisega on globaalsel tasandil lootusetult hiljaks jäädud. järelikult, absurd ja loobumismeeleolud on õigustatud. aga kõrvutus positiivse tulevikustsenaariumiga on sootuks puudu, mis on muidugi tingitud osaliselt sellest, et seesugune lohutamatu žanr nagu düstoopia üleüldse eksisteerib, mis ei nõua autorilt parema maailma kujutamist kõleda kõrval, kui siis ainult loogiliste miinusdüstoopiate (ehk utoopiate) tuletamise võimalust, mis ei ole kõike seda, mida düstoopia on.

lähituleviku trööstituse osas näib romaan paika pidavat, lootus on siin asetatud tehnoloogiale - kahekordne pettumus. loodusest ei tee autor linnainimesena üldse juttu. ehkki pärast lähema tuleviku koledusi ja täielikku lahtiütlemist jätkusuutmatutest tehnoloogiatest, võib elu vahetus kooskõlas loodusega olla see väärtuslik tulevikuühiskond, mida kirjanikud püüaksid tõetruult ja ilma liialdamiseta vastuoludega kirjeldada.

[Margus · Rating 3 out of 5]

Idee on huvitav, kuid teostus jättis soovida. Algas paljutõotavalt ja tegelt läks edasi täitsa enam vähem. Aga need pikad monoloogid ja targutamised, need olid nagu takistused millest pidi üle ronima. Küll need politseinikud jaoskonnas, Mirko "sügavad" mõtisklused elu üle, mis hakkasid pihta suht suvaliselt ja see isa kiri. Ükski inimene sellises vanuses ei kirjuta sellist eepost kokku ja kuna päriselus ei viitsiks seda lugeda, siis lasin ka diagonaalis üle. Lõpp oli siuke enam-vähem. Jättis tunde, et autoril polnd enam suurt midagi öelda. Soovitan raha millegi muu peale kulutada.

[Marko Kivimäe · Rating 3 out of 5]

See raamat jäi e-poes täiesti kogemata silma, kaanekujundus oli lihtsalt nii jabur, et tõmbas tähelepanu. Stiililiselt peaks olema ulme, lisaks veel eesti autor, kes on (minu jaoks) täiesti tundmatu. Polnud ei liiga kallis ega paks raamat, seega miks ka mitte järgi proovida?

Jah, kirjastuse nimi täpselt nii kirjutataksegi. Nagu nad ise kodulehel kirjutavad: "Kirjastuse fookus on innovatsioon: eksperimentaalne ja mitteloominguline kirjandus, bibliomorfid, mitmikud ja tekstipõhine kunst. Meie kirjastuse eesmärk on vastutustundlik tegevus, tarbija rahulolu ja reaalsuse hävitamine." Nende koduleht on juba kummaline, vaadake ise: https://paranoia.ee/

Autoriga on "Sirbis" ilmunud intervjuu, laenan sealt sissejuhatust: "Kirjastuses ;paranoia on ilmunud Taavet Kase romaan „Surmamaks“. Taavet Kase sai 2007. aastal Eduard Vilde muuseumi korraldatud krimi- ja põnevusjuttude võistlusel „Musta mantliga mees“ teise koha ning on avaldanud lühijutte, luuletusi ja plaadiarvutusi. „Surmamaks“ on tema romaanidebüüt."

Pikemalt: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-ki...

Raamatu tegevus on mõnevõrra tulevikus, kohanimed on võõrad aga tegevus argine. Inimesi on maailmas tükki 11 miljardit ning uudse maksuna on kehtestatud surmamaks. Sest inimesed elavad kohati üsna vanaks, 120-130 eluaasta kanti, ning tuleb ju selle arvelt riikide rahakukruid nuumata - iga surma peab surija kinni maksma. Kui seda ei suuda... aga lugege ise, raamatus on mitmeid huvitavaid ideid. Peategelasteks on kaks venda, Harri ja Mirko, kelle isa hinge vaagub. Isa soovib poegadega kokku saada ning edasine on omamoodi road-movie, st teeraamat. Teekonnal juhtub kummalisi asju, mis on päris mahe lugeda.

Stiililt on raamat kohati jubedal kombel nõuka-aegse hõnguga. Selline vaikne tiksumine, nukker pitsi sisse filosofeerimine ja mittemillegitegemine. Päris lahe oli lugeda, lihtsalt natuke kummastav-üllatav. Eks kaanepildilt vastuvaatav ja raamatus olevad illustratsioonid aitasid ka mulje loomisele kaasa. Samas vahepeal läheb tempo jälle üles, kokkuvõttes raamat ei veninud, kulus üsna kiirelt.

Kokkuvõttes: selline okei, normaalne väike vihik. Kas teist korda lugeda plaanin - kahtlane, aga mitte võimatu. Aga ühe korra täitsa tore, selline tips ummamuudu tükk. Ilmselt eesti ulmehuvilised suures osas ei teagi, et see olemas on. Mitte, et tegu oleks žanriromaaniga, pigem on see lugu hoopis millestki muust, mis on viledasse ulmekuube sattunud.

[Maris Pedaja · Rating 3 out of 5]

Muidu tempokas ja kaasakiskuv lugemine, aga sisulises mõttes kahjuks ei veennud. Iseenesest lahe idee, ent teos tervikuna mõjus liigse kiiruga kokku traageldatud tulevikudüsotoopiana. Oleksin soovinud rohkem sügavust ja mõnusaid pisidetaile, et autori loodud maailma tõsisemalt sukelduda ning loetu üle pikemalt juurdlema jääda. Paraku jäi "Surmamaks" minu jaoks vaid hea-lennukis-lugeda-kategooriasse.

[Ufo · Rating 5 out of 5]

Ladusalt kirjutatud ja kaasahaarav lugemine. Peategelesed olid elutruult kirjeldatud ja jäid oma tegudes mõistetavaks. Seigad millesse vennad sattusid olid kirjeldatud nii nagu mõni tarantino film, igaljuhul actionit jagub. Samuti oli meeldiv leida ka läbikumavaid eksistensiaal-filosoofilisi mõtisklusi, mis antud raamatu fantastilise temaatika juures andsid kõheda düstoopilise varjundi.

[Miina Lindberg · Rating 1 out of 5]

No hea see raamat just polnud. Raamatu pealkiri on ju iseenesest originaalne, kuid sisu ja tekst olid pisut liiga omapärased. Lõpp liigagi etteaimatav.

[Inga Prakson · Rating 5 out of 5]

Good read! Loved this book!