Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni.
See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale.
Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti:
Koduloolisest aspektist väga tore lugemine aga autori rassistlikud, homofoobsed ning natsionalistlikud meeleavaldused on täiesti ebavajalikud, põhjendamatud ning häirivad.
"Kadunud Eesti" on üks kummaline raamat, mida nagu ei oskagi kuhugi liigitada...
Ühest küljest oleks tegu justkui fänni- või sarjaraamatuga. Sellisel moel oleks ta isegi üsna omanäoline; ei tule küll ette, et mõnest teisest iganädalasest ringvaatesaatest selline üllitis oleks ilmnud.
Tegu ei ole aga legendaarse saate värvikamate lugude ümberjutustustega (kuigi ka neid sealt leiab). Pigem on tegu tagasivaatega möödunud aegadele. Ja veelgi rohkem autori hinnanguga neile.
Otseselt ajalookäsitluseks seda pidada ei saa - selle jaoks on teemakäsitlused liig pinnapealsed. Peeter Võsa on välja otsinud Politseikroonika ajaloo värvilisemad (või ajastule iseloomulikuimad) juhtumid ning neile siis oma mahlase kõnepruugiga hinnanguid jaganud.
Seesama mahlane kõnepruuk on ühtviisi nii raamatu tugevuseks kui ka nõrkuseks. Ühest küljest muudab see raamatu kergelt loetavaks ja ladusaks, kohati naljakakski. Teisalt jälle, nii pikalt sellist lopsakat keelt ka lugeda ei viitsi. Saatejuhina oli Võsapetsi keelekasutus igati omal kohal - tema mahlakad repliigid vaheldusid igapäevaelu tragi(koomilise) olmega. Ent raamatus autori keelekasutusest puhkust ei anta ja mina kippusin sellest küll väsima...
Olgu kuidas on, "Politseikroonika" on tõusnud legendi staatusesse ja et seda jääb märkima ka üks raamat, on igati tervitatav.
Kogu selle raamatu väärtus oli keeleline edvistamine, mis kerkis suurepäraselt esile (ja töötas kontekstis hästi!) antud autori telesaadetes. Paraku raamatuna lugedes oli see lihtsalt tüütu, eriti kui ootasid loo edenemist, sest toda viimast ei juhtunud. Või siis ma olin juba igavusse surnud. Ainus raamat, mille ostmist ma olen tõsiselt kahetsenud. Loodan, et teistel on seda lugedes lõbusam kui mul.
Post-sovjeedi lädradokumentalistika "isakuju" esimene kauamängiv. Lugusid aegadest, kus menttid ei olnud veel nii kukked - aga tegid kõik selleks, et olla. Kloaagi põhjakihi kajastamise korüüfeelikkuse käsiraamat.
Need on omamoodi pühapäevaelukooli filosoofia õppetabureti erakorralise hoidja avaldusarvamused sellest, kui valge üks riik tegelikult peaks olema ning, miks rass ei ole ainult hellitusnimi. Hõiked kaugetesse aegadesse, kus iga joodikpruut oli filmimist väärt ja iga peksublatnoi telestaar. Kus politsei tegi nii nagu oskas, ja siis tehti temaga ja temast kah. Kus iga mees oli oma saatuse sepp ja muulasi ei tahetud siia sama palju, kui kainet mõistust ultrakonservatiivsesse heteroklubisse.
Meie ees rullub lahti ajastumelanhoolia post-modernistlik perfoormans. Hiilgeaegu taganutva elukunstniku hingekarje, mis ootab vastuseid tänini. Ja vastused ootavad teda! Ta igatseb aegu, kus kaameraga sai lennata peale kiiremini, kui justiitsminister meie oma seadustega. Kus kaamera näitas kõike ja kaamerale näidati kõike!
Selle teose võtab kõige paremini kokku autori enesediagnoos - "see, mis me tegime ei olnud moraalne. Aga see oli normaalne."
Ei! Ei olnud normaalne. Aga te tegite ikka, sest keegi ei takistanud ja nüüd on sama sisu huvilised tiktokis sama sisu jälgimas. Ajad on õnneks edasi läinud, aga kloaaginostalgia jääb. Sellest ka see raamat.
Üsna kiire lugemine, segu dokumentalistikast ja sekka ka palju ilukirjanduslikku keelt. "Politseikroonika" ümberjutustus, mis ilmestab 2000ndate konteksti. Meeldetuletus kõledast ja seadusetust maailmast, kuhu enam naasta ei soovi. Kui raamat oli üldiselt kenasti teemadeks jaotatud, siis lõpp oli kuidagi väga kiire ja jäi mulje, et see on püütud kiiresti ka raamatusse ära mahutada.
Kuna ise olin üsna väike juts ja enamus raamatus kirjeldatust on minust mõõda läinud, siis loodan, et palju oli ülepaisutatud. Reaalse eluna kõlab see pehmelt õeldes kohutavalt. Väga värvikas lugemine, eriti kui kogu raamat kõlas mu peas Peeter Võsa häälega.
See on pigem meelelahutuslike elementidega isiklik jutustus/memuaar kui krimikommentaar.
Autori eriline empaatia kuulub uuel ajal töö kaotanud Nõukogude töölistele, kellest said 90date kodutud ja alkohoolikud, ja lihtsatele maainimestele. Tekstis leidub klassikriitikat ja teravaid märkusi kümnendi võimulolijate pihta, samuti saavad palju puid alla linnastunud inimesed. Selles mõttes on ajastu kommentaarid üllatavalt huvipakkuvad. Kõike Politseikroonikast ei mäleta ise.
Küll aga jääb täiesti arusaamatuks autori eriline põlgus ja julm kõnepruuk narkosõltlaste, seksitöötajate ja homode vastu, ning rassism ja seksism. Vangide, roimarite ja vägivallatsejate suhtes on jutt kohati hinnanguvabam kui nende suhtes. See rikub lugemiselamuse ja muudab teksti eemaletõukavaks ja vastikuks, mitte 'mustalt humoorikaks', nagu sissejuhatuses lubatakse.
Päris absurdne oli ka loomade spetsiesism - autor seletab vahepeal, kuidas lemmikloomad on funktsioonita 'mõttetud olendid' jne.
Üllatusena need vastikud kommentaarid muidugi ei tule. Vastikud mitte niivõrd toonaste olude ja juhtumuste kirjeldamise näol, vaid autori isiklikest seisukohavõttudest läbi kumava maailmapildi mõttes.
Ikkagi on sellest nagu veidi kahju ka arvestades, et autoril võiks olla potentsiaali eelpool mainitud ühe grupi suhtes rakendatavat empaatiat laiendades pakkuda ehk enamat, aga ta valib teise tee. Kahju.