Pärast esimest osa, mis oli väga õnnestunud, oli väga pettumustvalmistav nii piinlikku jura lugeda. Kõik, mis esimeses osas oli kihvt, oli nüüd teises osas ära rikutud. Ponnistatud ja punnitatud naljad, mis võrreldes eelmise osaga ületasid täpselt selle piiri, mida ei oleks tohtinud teha. Lisaks pole ma siiamaani veel kordagi tundnud, et Koulu oleks mingi reaalne karakter, tundub pigem nagu selline lavakujundus olevat. Teise tähekese andsin puhtalt selle eest, et "Sekeldused semiootikutega" püsis veel enam-vähem koos, kuid seegi tuli pika hambaga.