Ta seisis nüüd lennujaama ees, silmad kinni, üks käsi kohvrisangal, teine natuke häbelikult peaaegu südamel, sulges silmad ja tõmbas Tallinnat sügavale kopsudesse. Tallinn lõhnas nagu tõotatud maa. Nii saabub Eestisse Viktor Korol, Siberi võmm, umbes 45, sportlik, brünett, ebamääraste pruunikasroheliste silmadega, mille paremast nurgast lookleb arm.
Teleseriaalist tuttav seltskond lahendab selle raamatu kaante vahel kolm mõrvalugu – „Pokemonid“ „Hole in One“ ja „Ainult üks kord elus“ – aga Korolilt endalt ei õnnestu tema kolleegidel saladuseloori kergitada, hoolimata patoloog Mõisniku analüütilisest mõistusest, Tanja sarmist või Priki visadusest.
See oli okei raamat. Ma olin telesarja enne näinud nii et lood olid tuttavad aga päris okeid (kuigi seetõttu oli veider viimases loos tehtud otsus üks detail ära muuta...). Aga ma pean ütlema, et mulle ei meeldi Viktor Korol peategelasena. Ei meeldinud juba telesarjas kuigi puudusest Eesti spioonisarjade vastu vaatasin seda hea meelega. Viktor Korol on lihtsalt liiga Superman ja jääb küsimus, miks siis üldset teisi tegelasi talle vaja on? Aga samas kui seda kirjutataks rohkem, siis Viktori taustaloo pärast loeksin kindlasti edasi.