What do you think?
Rate this book
Initsiaal purjeka ja papagoiga
Robin tõstis pea ja puuris Edat pilguga justkui kaaludes, kas too on üldse väärt, et tema mõtteid kuulda.
„Mulle meeldivad need tähed, mis on kuidagi valesti,“ ütles ta siis kõheldes ja lisas kohe selgituseks:
„Mu vanaisal oli kunagi kirjutusmasin, mis lõi r-tähe kõrgemale kui teised tähed. See oli lahe. Või näiteks see, kui neoonkirjal kuskil pimedal tänaval on üks täht kustunud – puhas poeesia!“
Piret Raua esimene täiskasvanutele mõeldud romaan räägib tunnustuseihalusest, mis suuremal või vähemal määral mõjutab kõigi tegelaste väärtushinnanguid ja valikuid. Samas on siin juttu ka eneseotsingutest kunstis ja väljaspool kunsti.
„Mulle meeldivad need tähed, mis on kuidagi valesti,“ ütles ta siis kõheldes ja lisas kohe selgituseks:
„Mu vanaisal oli kunagi kirjutusmasin, mis lõi r-tähe kõrgemale kui teised tähed. See oli lahe. Või näiteks see, kui neoonkirjal kuskil pimedal tänaval on üks täht kustunud – puhas poeesia!“
Piret Raua esimene täiskasvanutele mõeldud romaan räägib tunnustuseihalusest, mis suuremal või vähemal määral mõjutab kõigi tegelaste väärtushinnanguid ja valikuid. Samas on siin juttu ka eneseotsingutest kunstis ja väljaspool kunsti.
201 pages, Hardcover
Published September 1, 2018
1 person is currently reading
42 people want to read
About the author
Piret Raud
82 books43 followersPIRET RAUD was born in 1971 in Tallinn, Estonia. She has studied printmaking at the Estonian Academy of Arts. Since graduating in 1995 she has been living and working in Tallinn as a graphic artist, book illustrator and author. She has illustrated over 50 books, written 21 books for children and 3 novels and 2 short story collection for adults. Her books have been translated into French, English, Japanese, Italian, Spanish, German, Russian, Ukrainian, Polish, Latvian, Lithuanian, Slovenian, Croatian, Albanian, Hungarian, Korean, Chinese and Occitan (Gascon, Languedocien and Limousin dialects).
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 18 of 18 reviews
December 18, 2019
Üks minu selle aasta südameraamatuid. Täpne, detailirohke, poeetiline, samas justkui ühest venivast hetkest rääkiv. Kinnise inimese lahtised mõtted, mis on otsekui kogemata välja lobisetud, usutavad, lihtsad hetked, mis on otsekui salvrätinurgale üles kirjutatud ja hiljem peatükkideks voolitud.
December 5, 2018
Ikka komistad oma eelarvamuste otsa. Vaatad näiteks, et kunstnik teeb selliseid nunnusid ja helgeid pilte ja muidugi kohe eeldad, et ta kirjutis on sama. Tegelikult leidubki muidugi helgust ja nunnusust, aga valitsevalt meeleolult on pigem seal Sügisballi kandis. Teisalt jutuviis on paeluv, karakterid veenvad, kalligraafiakirjeldused põnevad ja katalüsaatortegelase puänt lajatas hästi. Lugesin ühe ööga läbi.
April 24, 2020
Mul on nii hea meel, et minu (ja mu poja) meelest üks paremaid praeguseid lastekirjanikke on tegevust laiendanud. Ilus poeetiline keel, sissevaade kunstiinimeste maailma, aga eelkõige täiesti usutavad ja samas enamasti absoluutselt absurdsed karakterid ja situatsioonid, mis ei tundu kuidagi pingutatuna. On nukrust ja üksildust, valesid valikuid ja nendega leppimist, kuid raamatut käest pannes jääb ikkagi selline hingekosutav tunne.
November 5, 2018
Raamat tekitas minus üksjagu segadust, põhjusena oskan nimetada vaid absoluutselt valesid ootuseid. Vist.
Raud on hea jutuvestja (heldene aeg, ega ta muidu nii hea lastekirjanik ju oleks!) ja see imepärane oskus pole teda siingi raamatus maha jätnud. Kuidagi ta köidab lugejat, surub ta oma pisikesse käpakesse ja lahti ei lase. Raamatu alguski on paljutõotav, salapärane tellimustöö peaks meid kuhugi välja viima, peitma endas suurt ja tähtsat lugu, aga... kukub kuidagi kossti kokku.
Aga...kuidagi tühi tunne jäi lugemist lõpetades, varsti nädal möödas ja ikka ei oska ma midagi öelda. Nõutu olemine. See ei olnud lasteraamat, ent ka mitte täiskasvanute jaoks loodud (nagu kõik pressiteated ja uudisnupukesed raamatu ilmudes varmalt kiresid). See oli... kusagil vahepeal. Teemad ja tegelased olid justkui keskealistele paslikust ampluaast - suuremalt jaolt -, ent sõnad ja teod, mis autor neisse pani, olid groteskselt mittetäiskasvanulikud. Jah, selliseid keskealisi eksisteerib ju meiegi ümber, kes oleks kui igavesti pubekakesta sisse kinni jäänud, kuid kui kogu tegelastegalerii on selline, siis tekib mingi nihestatus, millest ma lugejana läbi ei suuda tungida. Kunsti- ja kirjandusilma seikades oli küll mõningaid tabavaid tähelepanekuid. Need näiliselt nii diibid kujud on tegelikkuses omamoodi hälbinud inimvared, täitsa kena lähenemine, ütleks ma.
Midagi ka stiilis ja lausedünaamikas oli noorteromaanile omast (teate küll, laused ei tohi olla liiga pikad või keerulised, teksti hakime kenasti ära, nad ei suuda ju kaua tähelepanu hoida muidu jne). Mul tekkis mingi skisofreeniline segadus igatahes.
Ühelt poolt nii hea, nii hea, teisalt... Ah jaa, paar mõnusmuhedat kirjakohta oli seal ka, mida ma nii kangesti tahaks tsiteerida, aga raamat jäi teisele poole vett minust maha.
Raud on hea jutuvestja (heldene aeg, ega ta muidu nii hea lastekirjanik ju oleks!) ja see imepärane oskus pole teda siingi raamatus maha jätnud. Kuidagi ta köidab lugejat, surub ta oma pisikesse käpakesse ja lahti ei lase. Raamatu alguski on paljutõotav, salapärane tellimustöö peaks meid kuhugi välja viima, peitma endas suurt ja tähtsat lugu, aga... kukub kuidagi kossti kokku.
Aga...kuidagi tühi tunne jäi lugemist lõpetades, varsti nädal möödas ja ikka ei oska ma midagi öelda. Nõutu olemine. See ei olnud lasteraamat, ent ka mitte täiskasvanute jaoks loodud (nagu kõik pressiteated ja uudisnupukesed raamatu ilmudes varmalt kiresid). See oli... kusagil vahepeal. Teemad ja tegelased olid justkui keskealistele paslikust ampluaast - suuremalt jaolt -, ent sõnad ja teod, mis autor neisse pani, olid groteskselt mittetäiskasvanulikud. Jah, selliseid keskealisi eksisteerib ju meiegi ümber, kes oleks kui igavesti pubekakesta sisse kinni jäänud, kuid kui kogu tegelastegalerii on selline, siis tekib mingi nihestatus, millest ma lugejana läbi ei suuda tungida. Kunsti- ja kirjandusilma seikades oli küll mõningaid tabavaid tähelepanekuid. Need näiliselt nii diibid kujud on tegelikkuses omamoodi hälbinud inimvared, täitsa kena lähenemine, ütleks ma.
Midagi ka stiilis ja lausedünaamikas oli noorteromaanile omast (teate küll, laused ei tohi olla liiga pikad või keerulised, teksti hakime kenasti ära, nad ei suuda ju kaua tähelepanu hoida muidu jne). Mul tekkis mingi skisofreeniline segadus igatahes.
Ühelt poolt nii hea, nii hea, teisalt... Ah jaa, paar mõnusmuhedat kirjakohta oli seal ka, mida ma nii kangesti tahaks tsiteerida, aga raamat jäi teisele poole vett minust maha.
December 17, 2018
Üksiku kalligraafist naise läbielamised, kui talt tellitakse auaadress (mis see veel on?) tundmatule isikule. Rahulik ja mõtlik teos, vaikne huumor, terased tähelepanekud kunstiinimestest, kohati küllaltki tundevaene. Kõik tegelased peale Eda ja Robini on karikatuursed. Olulised asjad on jäetud otseselt välja ütlemata või need avaldatakse teose lõpupoole suhteliselt järsult, mis paneb kogu eelnevat ümber hindama. Üldiselt väga meeldis, Piret Raual on täiskasvanute kirjanikuna potentsiaali.
October 12, 2018
Üllatav! Et ei olegi ainult kurb ja nukker, vaid ka sümpaatselt humoorikas ja absurdne ja lõbus. Jään ootama järgmisi.
Eraldi plusspunktid raamatu füüsise eest - ilus raamat, kus lehel on ruumi ja paber on hea, on nauding omaette.
Eraldi plusspunktid raamatu füüsise eest - ilus raamat, kus lehel on ruumi ja paber on hea, on nauding omaette.
January 6, 2026
Uue aasta lubadus lugeda rohkem eesti naisautoreid sai väga hästi alustatud!
Olen enne Piret Raua novelle lugenud ning needki on alati väga visuaalselt rikkad olnud (ja üleeile nägin "Pingi" lühifilm-interpretatsiooni!), kuid see teos siin....
Tundsin need kujud ära, tean seda peategelast, tean neid juhtumisi-juhuseid,
tean seda kajakat, tean neid valusid, tunnen seda kõledat lumeta talve.
Väga õigel ajal õigesse kohta sattunud lugu. Ei suutnud käest ära panna, õnneks hakkasid tähed mingil hetkel silme ees ujuma, sest ma läksin oma mõtteis-meenutustes liig kaugele.
Kui ilus keelekasutus, kui ilusad kujundid.
Suur tänu.
Järgnevad eriliselt meeldinud kohad:
lk 149
"Eda tundis ootamatut vastumeelsust. Ta viibis liiga lähedal teise inimese hädale ja inetusele. Ta oli astunud tsooni, kus ollakse omaette, sest seal on liiga kole. Kuhugi, kuhu valguskiired ei ulatu, piirini, kus lohutavad sõnad murduvad ja suunda muudavad. See oli külma pimeda vee ja surnud millimallikate koht. Võigas paik, kust tahaks põgeneda, enne kui mure must muda su uppujaga koos endasse imeb."
AHHH see "mure must muda" kui õige õige ütlus selle kohta
lk 170
"Edal tulid enesehaletsusest pisarad silma, kuid ta kogus ennast peagi. Ta teeb endale kõigest hoolimata korraliku õhtusöögi ja siis vaatab telekat. Tegelikult polnud ju mingit vahet, kas on jõulud või tavaline päev. Kus see kirjas on, et inimene peab jõululaupäeval kellegagi koos olema? Vabalt võib ka üksi olla. Üksi ongi parem. Eriti kui mõelda statistikale, mis näitab otsest seost pühade ja koduvägivalla sagenemise vahel. Kõik need lapsed, kes sadades kodudes just praegu ennast kuhugi voodi alla peidavad, samal ajal kui isa ja ema üksteist kirvega taga ajavad - ptüi!"
lk 175
"Jää minek ja tume tähistaevas koos. Vee sügavus, taeva põhjatus."
lk 186&187
"Pesta tahaks.
Unustada tahaks.
Sellist asja naljalt ei unusta. Selle peale mõtled iga kord, kui näed õnnelike emade beebipilte või kuuled tuttavate jutte laste kasvamisest.
[---]
Tähendusi loovad tähed ja juhuslikud sirgeldused. Tähendustega elud ja elud, mis on tähendusest ilma jäänud.
[---]
Vannituba - see on kõigi kurbade naiste pelgupaik."
lk 196
"Kas ongi nii, et sa lendad ringi ja sul on võimalus näha kõike - meresid ja maid, linnu ja inimesi, putukaid ja puid ning ainus, mis sellest tõeliselt köitev ja armas tundub, on sinu enda peegeldus? Teine, täpselt sinu nägu ja tegu kajakas, kes ütleb sulle, et sa oled tubli, et oled oma elu õigesti elanud, häid valikuid teinud, oleks heakskiidu ära teeninud."
Milline tugev lõpp sellele luulelisele raamatule.
Olen enne Piret Raua novelle lugenud ning needki on alati väga visuaalselt rikkad olnud (ja üleeile nägin "Pingi" lühifilm-interpretatsiooni!), kuid see teos siin....
Tundsin need kujud ära, tean seda peategelast, tean neid juhtumisi-juhuseid,
tean seda kajakat, tean neid valusid, tunnen seda kõledat lumeta talve.
Väga õigel ajal õigesse kohta sattunud lugu. Ei suutnud käest ära panna, õnneks hakkasid tähed mingil hetkel silme ees ujuma, sest ma läksin oma mõtteis-meenutustes liig kaugele.
Kui ilus keelekasutus, kui ilusad kujundid.
Suur tänu.
Järgnevad eriliselt meeldinud kohad:
lk 149
"Eda tundis ootamatut vastumeelsust. Ta viibis liiga lähedal teise inimese hädale ja inetusele. Ta oli astunud tsooni, kus ollakse omaette, sest seal on liiga kole. Kuhugi, kuhu valguskiired ei ulatu, piirini, kus lohutavad sõnad murduvad ja suunda muudavad. See oli külma pimeda vee ja surnud millimallikate koht. Võigas paik, kust tahaks põgeneda, enne kui mure must muda su uppujaga koos endasse imeb."
AHHH see "mure must muda" kui õige õige ütlus selle kohta
lk 170
"Edal tulid enesehaletsusest pisarad silma, kuid ta kogus ennast peagi. Ta teeb endale kõigest hoolimata korraliku õhtusöögi ja siis vaatab telekat. Tegelikult polnud ju mingit vahet, kas on jõulud või tavaline päev. Kus see kirjas on, et inimene peab jõululaupäeval kellegagi koos olema? Vabalt võib ka üksi olla. Üksi ongi parem. Eriti kui mõelda statistikale, mis näitab otsest seost pühade ja koduvägivalla sagenemise vahel. Kõik need lapsed, kes sadades kodudes just praegu ennast kuhugi voodi alla peidavad, samal ajal kui isa ja ema üksteist kirvega taga ajavad - ptüi!"
lk 175
"Jää minek ja tume tähistaevas koos. Vee sügavus, taeva põhjatus."
lk 186&187
"Pesta tahaks.
Unustada tahaks.
Sellist asja naljalt ei unusta. Selle peale mõtled iga kord, kui näed õnnelike emade beebipilte või kuuled tuttavate jutte laste kasvamisest.
[---]
Tähendusi loovad tähed ja juhuslikud sirgeldused. Tähendustega elud ja elud, mis on tähendusest ilma jäänud.
[---]
Vannituba - see on kõigi kurbade naiste pelgupaik."
lk 196
"Kas ongi nii, et sa lendad ringi ja sul on võimalus näha kõike - meresid ja maid, linnu ja inimesi, putukaid ja puid ning ainus, mis sellest tõeliselt köitev ja armas tundub, on sinu enda peegeldus? Teine, täpselt sinu nägu ja tegu kajakas, kes ütleb sulle, et sa oled tubli, et oled oma elu õigesti elanud, häid valikuid teinud, oleks heakskiidu ära teeninud."
Milline tugev lõpp sellele luulelisele raamatule.
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 3, 2025
Piret Raua stiil meeldib mulle. Ta kirjutab voolavalt ja paeluvalt. Loos on omapärast huumorit, erinevaid karaktereid ja juhtumisi, mida kõike saadab nukker alatoon. See lugu kas haarab ja ei lase raamatut käest panna või ei kõneta üldse. Minu jaoks oli tegu esimesega.
Eda saab ootamatult tellimuse teha auaadress (pidulikult kujundatud kirjalik tervitus või õnnitlus). Edale tundub see vanamoodne ja kummaline, seda enam, et tellija jääb napisõnaliseks ja salapäraseks. Päevad lähevad ja lõpuks valmib ka tellimus, kui Eda mõistab, et oli kõik need nädalad otsinud mõtet valest suunast.
Eda saab ootamatult tellimuse teha auaadress (pidulikult kujundatud kirjalik tervitus või õnnitlus). Edale tundub see vanamoodne ja kummaline, seda enam, et tellija jääb napisõnaliseks ja salapäraseks. Päevad lähevad ja lõpuks valmib ka tellimus, kui Eda mõistab, et oli kõik need nädalad otsinud mõtet valest suunast.
January 4, 2020
Natuke segasevõitu sisuga, kuid väga sümpaatselt kirjutatud teos. Piret Raud oskab kuidagi väga hästi sulle hinge pugeda ja kogu olemise rahulikumaks muuta. Soovitan soojalt.
January 19, 2019
See raamat on kummaliselt lummav. Mulle polnudki juba tükk aega sattunud lugemiseks raamatut, mis oleks nii haarav, et selle vaid päevaga läbi loen. Raamatus oli väga palju kummalisi hästi karikatuurseid juhtumisi, mis enamvähem moodustasid terviku. Natuke nagu Piret Raua lastejuttudeski. See jutulikkus veidi häiris - et lood olid liigselt fragmenteeritud ja ei moodustanud selget tervikut. Ja naljakas, et see oli justkui tänapäeva paigutatud teos, aga nii vanamoodsa läbiva teemaga - auaadress (jajaa, ma pidin ka guugeldama) ja mättakirves. No ja ma tegelikult ei ole üldse rahul, et see nii ruttu läbi sai, hea meelega loeksin veel. Olen lugenud mitmeid ingliskeelseid üksiku naispeategelasega raamatuid, aga leian, et siinne oli neist kindlasti kõige meeldivam.
April 24, 2019
Eks igaüks meist tahab, et keegi vahel märkaks sinu pingutust ja ütleks "Tubli! Vaata, kui kenasti see sul välja tuli!". Ühest sõnast või lausejupist piisab, et silma särama lööks ja terve päev järsku päikest täis saaks.
Koolis näen ma sellist reaktsiooni iga päev. Tunni lõppu tähistav kell heliseb ja möll läheb lahti. Sa peatad ühe klassist välja jooksva juntsu, võtad need paar sekundit vahetunnist, et talle mõne hea sõna öelda (Lihtsalt "Tubli!" ei tohi muuseas üldse öelda! Ülikoolis keelati rangelt ära!). Näed, kuidas järsku on tal totaalselt meelest läinud, et sõbrad ootavad või vaja on minna kehaliseks riideid vahetama. Keegi märkas, et ta täna püüdsin sellest hirmutavast käänete rägastikust aru saada ning oli tõesti mõttega asja kallal. TEMA paistis silma!
Sama tunnustusihalust kogeb Piret Raua romaanis ka kalligraaf Eda. See kiitus ei pea ilmtingimata tulema mingi KULKA preemia või auhinna näol. Eda soovib lihtsalt, et temale lähedased inimesed mõistaksid ning paneksid tähele tema otsinguid ja pingutusi. Samuti on see romaan kunstnikuks olemise raskustest praeguses kapitalistlikus ühiskonnas. Kas jääda kindlaks on nägemuse juurde või lasta tellijal/maksjal dikteerida kunstiteose valmimisprotsessi? Kas kunstnik saab tänapäeval üldse enam vaba olla või on ta seda üldse kunagi olnud?
Sellised allhoovused läbivad Raua väga ladusas keeles kirja pandud romaani ning annavad tegelikult üpriski lihtsa süžeega loole tuntava sügavuse. Mina ütlen igatahes autorile kõiki pedagoogilisi õpetusi eirates "Tubli!" ja loodan, et see toob ehk korrakski tema näole naeratuse. Minule tema romaan igatahes tõi.
PS: Mul on tunne, et romaanis Edat akna taga piilumas käinud hõbekajakal oli rohkem kui üks "ohver". Nimelt eelmine sügis jõllitas õhtuti üks kajakas nädalate viisi meie akna taga. Me tõsimeeli arvasime, et ta tuli iga õhtu kell 19.00 oma lemmikseriaali meie akna taha vaatama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Koolis näen ma sellist reaktsiooni iga päev. Tunni lõppu tähistav kell heliseb ja möll läheb lahti. Sa peatad ühe klassist välja jooksva juntsu, võtad need paar sekundit vahetunnist, et talle mõne hea sõna öelda (Lihtsalt "Tubli!" ei tohi muuseas üldse öelda! Ülikoolis keelati rangelt ära!). Näed, kuidas järsku on tal totaalselt meelest läinud, et sõbrad ootavad või vaja on minna kehaliseks riideid vahetama. Keegi märkas, et ta täna püüdsin sellest hirmutavast käänete rägastikust aru saada ning oli tõesti mõttega asja kallal. TEMA paistis silma!
Sama tunnustusihalust kogeb Piret Raua romaanis ka kalligraaf Eda. See kiitus ei pea ilmtingimata tulema mingi KULKA preemia või auhinna näol. Eda soovib lihtsalt, et temale lähedased inimesed mõistaksid ning paneksid tähele tema otsinguid ja pingutusi. Samuti on see romaan kunstnikuks olemise raskustest praeguses kapitalistlikus ühiskonnas. Kas jääda kindlaks on nägemuse juurde või lasta tellijal/maksjal dikteerida kunstiteose valmimisprotsessi? Kas kunstnik saab tänapäeval üldse enam vaba olla või on ta seda üldse kunagi olnud?
Sellised allhoovused läbivad Raua väga ladusas keeles kirja pandud romaani ning annavad tegelikult üpriski lihtsa süžeega loole tuntava sügavuse. Mina ütlen igatahes autorile kõiki pedagoogilisi õpetusi eirates "Tubli!" ja loodan, et see toob ehk korrakski tema näole naeratuse. Minule tema romaan igatahes tõi.
PS: Mul on tunne, et romaanis Edat akna taga piilumas käinud hõbekajakal oli rohkem kui üks "ohver". Nimelt eelmine sügis jõllitas õhtuti üks kajakas nädalate viisi meie akna taga. Me tõsimeeli arvasime, et ta tuli iga õhtu kell 19.00 oma lemmikseriaali meie akna taha vaatama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Read
May 23, 2024Taas kord raamat, mis jõudis lugemisse tänu Lugemise väljakutse grupile. Arvustustest jäi küll kõlama arvamus, et kujundus on raamatul parem kui sisu. Mina aga nautisin selle teose lugemist väga ja kujundus aitas sellele vaid kaasa. Lisaks kaanepildile meeldis mulle väga ka paberi värvitoon. Naljakas, aga sellised asjad muudavad lugemise tõesti veelgi nauditavamaks. Lisaks meeldis ka raamatu ülesehitus ehk lühikesed pildikesed.
Sisu kohta oli alguses tõesti natuke kohmaka kirjapanemise tunnet, kuid peagi see kadus ja kalligraafiaga elatist teeniva Eda lugu hakkas kenasti hargnema. Lugu ilmestavad erinevad tegelased: Eda õpilased ja kaaskunstnikud, endine õpetaja, tööde tellijad, ka juhuslikult kohatud inimesed. See maailm on kõike muud kui igav ja argiellu lõikub sisse muinasjutuslisus ja maagia - hõbedases ülikonnas ja kollaste tennistega tegelane tellib salapärase auaadressi, akna taga käib koputamas kollaste silmadega kajakas, pargipingile ilmub akvaarium kuldkalakesega, noor neiu tahab taas merevahust sündida. Kohati ei tea, kas nutta või naerda, sest tänapäeva maailma erinevad inimtüübid on niivõrd jõuliselt, kuid samas mitte stereotüüpselt sisse toodud. Ja erinevaid sümboleid muudkui tekib, nii et paratamatult tekib küsimus, mismoodi need lõpuks ühtseks tervikuks seonduvad ja kas tegemist on ikka läbinisti realistliku teosega või jõuab muinasjuttude maagia ka argipäeva.
Kirjandusteoreetikud kindlasti leiaksid loo kompositsiooni üle norimist, aga minu jaoks oli meeldiv elamus. Ei ole raske lugeda, aga mõtlemisainet pakub, lisaks juba eespool mainitud esteetiline nauding kujundusest.
Sisu kohta oli alguses tõesti natuke kohmaka kirjapanemise tunnet, kuid peagi see kadus ja kalligraafiaga elatist teeniva Eda lugu hakkas kenasti hargnema. Lugu ilmestavad erinevad tegelased: Eda õpilased ja kaaskunstnikud, endine õpetaja, tööde tellijad, ka juhuslikult kohatud inimesed. See maailm on kõike muud kui igav ja argiellu lõikub sisse muinasjutuslisus ja maagia - hõbedases ülikonnas ja kollaste tennistega tegelane tellib salapärase auaadressi, akna taga käib koputamas kollaste silmadega kajakas, pargipingile ilmub akvaarium kuldkalakesega, noor neiu tahab taas merevahust sündida. Kohati ei tea, kas nutta või naerda, sest tänapäeva maailma erinevad inimtüübid on niivõrd jõuliselt, kuid samas mitte stereotüüpselt sisse toodud. Ja erinevaid sümboleid muudkui tekib, nii et paratamatult tekib küsimus, mismoodi need lõpuks ühtseks tervikuks seonduvad ja kas tegemist on ikka läbinisti realistliku teosega või jõuab muinasjuttude maagia ka argipäeva.
Kirjandusteoreetikud kindlasti leiaksid loo kompositsiooni üle norimist, aga minu jaoks oli meeldiv elamus. Ei ole raske lugeda, aga mõtlemisainet pakub, lisaks juba eespool mainitud esteetiline nauding kujundusest.
October 15, 2018
Sellele raamatule on poolvõimatu arvustust kirjutada. Tunnistan ausalt, et selle ülesande eduka täitmiseni minu intelligentsus ei küündi. Juba hinnangu andmisega maadlesin tükk aega (kaks päeva).
Lühidalt siis: lugesin teose läbi ühe päevaga - seda oli võimatu käest panna - kuid päris "pihta" ma sellele ei saanud. Algul oli peategelane kuidagi Eleanor Oliphantilik, võib-olla tekkis paralleel vaid seetõttu, et tegevustik keskendus ühele naissoost veidi eraklikule naisele, kuid käesolev raamat oli pigem omavahel seotud jutukeste kogumik. Mõni asi jäi täiesti seletuseta ja teised lahenesid väga kummaliselt (kummaline on sõna, mida ma alati tema raamatute puhul vähemalt korra kasutan). Samas neelasin raamatu päevaga (hüva, raamat oli alla 200 lk ja igal lehel polnud väga palju teksti) ega suutnud seda käest panna. Meeldis, aga ei ütleks, et meeletult mind liigutas, kuid kindlasti soovitan raamatukogus teistele lugejatele.
Tasub lugeda nutitelefoni lähedal, et saaks mainitud kunstnikke jms guugeldada.
Lühidalt siis: lugesin teose läbi ühe päevaga - seda oli võimatu käest panna - kuid päris "pihta" ma sellele ei saanud. Algul oli peategelane kuidagi Eleanor Oliphantilik, võib-olla tekkis paralleel vaid seetõttu, et tegevustik keskendus ühele naissoost veidi eraklikule naisele, kuid käesolev raamat oli pigem omavahel seotud jutukeste kogumik. Mõni asi jäi täiesti seletuseta ja teised lahenesid väga kummaliselt (kummaline on sõna, mida ma alati tema raamatute puhul vähemalt korra kasutan). Samas neelasin raamatu päevaga (hüva, raamat oli alla 200 lk ja igal lehel polnud väga palju teksti) ega suutnud seda käest panna. Meeldis, aga ei ütleks, et meeletult mind liigutas, kuid kindlasti soovitan raamatukogus teistele lugejatele.
Tasub lugeda nutitelefoni lähedal, et saaks mainitud kunstnikke jms guugeldada.
April 28, 2021
Keegi soovitas mulle autorina Piret Rauda (kellel on head lasteraamatud nagu ma olen aru saanud), aga selle konkreetse raamatu kohta ei oska ma muud öelda, kui sain teada, et misasi on auaadress. Kui keegi on valiku ees, kas lugeda või mitte, siis ma pigem ütleks, et mitte.
February 25, 2019
Hea lihtne lugemine, hästi voolav. Potentsiaalselt oleks võinud ka sisu väga huvitav tulla.
June 15, 2021
Midagi jäi puudu. Või olid mu ootused peale "Kaotatud sõrmede" lugemist lootusetult kõrged.
February 4, 2020
Mulle see raamat meeldis. Piret Raua stiil on kuidagi selline rahulik ja mõnusalt kulgev. Pole ülearust pinget, aga pole ka nii igav, et raatsiks raamatu käest panna enne kui see läbi saab. Kärsitu inimesena mulle meeldib, et kujundus on parajalt hõre, mis jätab minusse, kui üliaeglasesse lugejasse tunde, et loen väga kiiresti :) Sama tunne tekkis ka tema teise raamatuga ("Verihurmade aed").
Raamatu tagakaanel on kirjas, et see räägib tunnustuseihalusest ja eneseotsingutest - minu arvates on see raamat siiski ennekõike üksindusest. See on üksikute inimeste üksikutest hetkedest pungil - ka neis kohtades, kus tegelikult toimub mingi suhtlemine ja tegevus, tekkis tunne, et kõik osalised olid sellele vaatamata väga üksildased.
Ma pole küll teab mis noor enam, aga igaks juhuks guugeldasin minagi auaadressi - et olla kindel, et õigesti mäletasin, mida see endast kujutab. Lugedes meenus Villu Tootsi Kirjakunstikool, kus üks mu tuttav omal ajal käis. Mäletan, et see oli tema jaoks selline uhkuse asi - olla Villu Tootsi õpilane. Nii et see raamat mõjus natuke ka kui mälestus minevikust.
Kui üldse siin millegi üle nuriseda, siis mind häiris üks sõnakasutus - ma nimelt seostan sõna "plika" alati millegi negatiivsega ja selle kasutamine mõjub halvustavalt. Ma ei tea, kas teised ka nii tunnevad, aga mul on näiteks alati ebamugav, kui keegi oma tütart plikaks kutsub - et kuidas sa ütled oma lapse kohta niimoodi halvasti? Siin raamatus on ilmselt seda kasutatud, et vältida sõnakordusi - järjestikustes lausetes vaheldusid "naine", "tüdruk" ja "neiu" ja siis äkki ootamatult see "plika" (lk 147). Ja no nii jubedalt häiris see plika mind, sest see pole minu jaoks neutraalne sõna, sellel on hinnangu silt küljes ja viisakas inimene ometi nii ei räägi ühegi tüdruku kohta :) Aga see tühiasi ei vähendanud muidugi raamatu väärtust minu jaoks.
Raamatu tagakaanel on kirjas, et see räägib tunnustuseihalusest ja eneseotsingutest - minu arvates on see raamat siiski ennekõike üksindusest. See on üksikute inimeste üksikutest hetkedest pungil - ka neis kohtades, kus tegelikult toimub mingi suhtlemine ja tegevus, tekkis tunne, et kõik osalised olid sellele vaatamata väga üksildased.
Ma pole küll teab mis noor enam, aga igaks juhuks guugeldasin minagi auaadressi - et olla kindel, et õigesti mäletasin, mida see endast kujutab. Lugedes meenus Villu Tootsi Kirjakunstikool, kus üks mu tuttav omal ajal käis. Mäletan, et see oli tema jaoks selline uhkuse asi - olla Villu Tootsi õpilane. Nii et see raamat mõjus natuke ka kui mälestus minevikust.
Kui üldse siin millegi üle nuriseda, siis mind häiris üks sõnakasutus - ma nimelt seostan sõna "plika" alati millegi negatiivsega ja selle kasutamine mõjub halvustavalt. Ma ei tea, kas teised ka nii tunnevad, aga mul on näiteks alati ebamugav, kui keegi oma tütart plikaks kutsub - et kuidas sa ütled oma lapse kohta niimoodi halvasti? Siin raamatus on ilmselt seda kasutatud, et vältida sõnakordusi - järjestikustes lausetes vaheldusid "naine", "tüdruk" ja "neiu" ja siis äkki ootamatult see "plika" (lk 147). Ja no nii jubedalt häiris see plika mind, sest see pole minu jaoks neutraalne sõna, sellel on hinnangu silt küljes ja viisakas inimene ometi nii ei räägi ühegi tüdruku kohta :) Aga see tühiasi ei vähendanud muidugi raamatu väärtust minu jaoks.
November 26, 2018
Eda on kunstnik, kelle käest tellib tundmatu mees auaadressi. Eda nõustub, kuigi tundmata inimest, kellele kellele auaadress läheb, on seda teha väga keeruline. Salapärane tellija teeb suuri ettemakseid ja ainus märksõna on meri.
Eda on õpetajaks kunstikursustel, kus käib ka koolipois Robin. Robin on teistsugune ja see meeldib Edale. Samal päeval, kui Edal tuleb inspiratsioon seoses auaadressiga, ning ta joonistab merd ja jääd, upub Robin uisutades jääl.
Auaadressi tellis tundmatu (Mäido Järv) aga endale, et see üles panna oma uue jahi kajutiseinale. „Kui austad ennast, siis austab Sind ka ülejäänud maailm.“ Pani esialgu selle aga kappi luku taha mättakirve kõrvale.
„On igaühe enda valik, kas olla mast viikingilaevas või kurb nuttu tihkuv pii katkises kammis. Eda valis laeva.“ (lk 202, raamatu lõpulaused)
Mingi teema on selle mättakirvega.
„Mitte keegi ei tea tänapäeval enam mättakirvest. Kodud on täis juhtmeid, fotokaameraid ja objektiive, kuid et kellelgi oleks kuskil kapis või riiulil kasvõi üksainuski mättakirves – seda ei ole. Ja ma ütlen sulle – mees ilma mättakirveta pole midagi väärt. Samas mättakirvega mees juba oskab oma naist hoida.“ (lk 21)
Mine võta mättakirves ja vaata, kuhu ta nii kauaks on jäänud (et on juured alla kasvatanud).
Mättakirves on kirvekujuline pika varrega tööriist maa, mätaste raiumiseks (näit. uudismaa raadamisel).
Eda on õpetajaks kunstikursustel, kus käib ka koolipois Robin. Robin on teistsugune ja see meeldib Edale. Samal päeval, kui Edal tuleb inspiratsioon seoses auaadressiga, ning ta joonistab merd ja jääd, upub Robin uisutades jääl.
Auaadressi tellis tundmatu (Mäido Järv) aga endale, et see üles panna oma uue jahi kajutiseinale. „Kui austad ennast, siis austab Sind ka ülejäänud maailm.“ Pani esialgu selle aga kappi luku taha mättakirve kõrvale.
„On igaühe enda valik, kas olla mast viikingilaevas või kurb nuttu tihkuv pii katkises kammis. Eda valis laeva.“ (lk 202, raamatu lõpulaused)
Mingi teema on selle mättakirvega.
„Mitte keegi ei tea tänapäeval enam mättakirvest. Kodud on täis juhtmeid, fotokaameraid ja objektiive, kuid et kellelgi oleks kuskil kapis või riiulil kasvõi üksainuski mättakirves – seda ei ole. Ja ma ütlen sulle – mees ilma mättakirveta pole midagi väärt. Samas mättakirvega mees juba oskab oma naist hoida.“ (lk 21)
Mine võta mättakirves ja vaata, kuhu ta nii kauaks on jäänud (et on juured alla kasvatanud).
Mättakirves on kirvekujuline pika varrega tööriist maa, mätaste raiumiseks (näit. uudismaa raadamisel).
This entire review has been hidden because of spoilers.
Displaying 1 - 18 of 18 reviews