Königin der Berge

by Daniel Wisser

Robert Turin hat sein Leben gelebt, dabei ist er erst Mitte vierzig. Aber ein Ziel hat er noch: Er will in die Schweiz, koste es, was es wolle. Denn dort könnte er selbst bestimmen, wann Schluss ist. Lieber noch wäre ihm, er wäre nicht unheilbar krank, aber an der Diagnose ist nicht zu rütteln: Multiple Sklerose. Um seiner Frau nicht zur Last zufallen, übersiedelt er in ein Heim, freiwillig und vor der Zeit. Doch pflegeleicht ist der Trinker und Frauenheld, der sich kein Blatt vor den Mund nimmt, nicht, das merken die Schwestern bald. Während sich sein Zustand verschlechtert, beschließt er, seinem Leben ein Ende zu setzen, bevor es zu spät ist. Doch so einfach ist das nicht: So wie er im Alltag auf Unterstützung angewiesen ist, um vom Bett in den Rollstuhl zu kommen, damit er in der Kantine sein Quantum Wein trinken kann, braucht er auch zum Sterben Hilfe. Aber wer fährt ihn in die Schweiz? Und wie kann er ihn – oder besser: sie – dazu bringen? Robert Turin versucht es mit allen Mitteln, auch mit Charme, denn wie Uber funktioniert, kann ihm keiner sagen…
Herzzerreißend komisch erzählt dieser Roman von den letzten Dingen – und den vorletzten, vom Leben in seiner schrecklichen Schönheit und der Unmöglichkeit zu sagen, wann man es gut sein lassen kann.

Genres: Novels, German Literature, Fiction

393 pages, Hardcover

First published September 6, 2018

About the author

see https://de.wikipedia.org/wiki/Daniel_...

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Punases sarjas jälle üks võrratu leid. Teemakäsitlus ja tagakaanetekst võivad veidi pelutavalt mõjuda - hooldekodu elu ja hulgiskleroosi põdeja, kelle päevad mööduvad abistatud enesetappu planeerides... ei kõla ju kui leebe suvelektüür :) Olin minagi valmis raamatu kõrvale praakima, ent mingil põhjusel ikka võtsin ette. Ja vaimustusin sajaga! Äärmiselt huvitav, tempokas, mõnusa musta huumoriga, ja millised vormimängud!
Ma ei tahaks otseselt kõrvutada Lindgreni teosega "Surm Õhtuhiies" või Backmani Ovega või Jonassoni Saja-aastase lugudega, ent mingi kerge sarnasus seal ometi on mu meelest. Nii et kui meeldisid need eelpool nimetet raamatud, siis küllap passib sulle seegi raamat.
Igatahes mina olen rahul :)

[NEKA · Rating 5 out of 5]

ამ წიგნმა სათაურის გამო მიმიზიდა, თუმცა რადიკალურად განსხვავებული აღმოჩნდა ჩემი მოლოდინებისგან. ევთანაზიის თემა დიდი ხანია მაინტერესებს და მთელი წიგნის განმავლობაში ვგულშემატკივრობდი რობერტ ტურინს მიეღწია დასახული მიზანისთვის, თუმცა მაინც ძალიან განვიცადე დასასრული, მეგონა ბოლო წუთს გადაიფიქრებდა :( პ.ს. მეც დამკერა ამ მდგომარეობაში მყოფმა ბატონმა ტურინმა.

[EllaFuchs · Rating 5 out of 5]

Robert Turin, Mitte 40 ist an Multiple Sklerose erkrankt und lebt in einem Pflegeheim. Wir begleiten ihn durch seinen Alltag und teilen seine sehr scharfen Beobachtungen und Gedanken und auch Erinnerungen . Er liebt sehr seine Frau Irene, überhaupt die Frauen und seinen Veltliner. Sein größter Wunsch ist es sein Leben zu beenden, bevor er es nicht mehr kann. Das klingt jetzt alles vor allem trübsinnig und verzweifelnd, ist es aber nicht. Das liegt an Turins sarkastischer, manchmal unwirscher, scharfzüngiger Art und an Daniel Wissers Möglichkeit Humor und Komik zu zeigen, wo man es nicht erwartet. Daniel Wisser hat mindestens mit Pflegepersonal und Patienten geredet, wenn nicht solche Situationen selber miterlebt. Seine Dialoge wirken wirklich aus dem Alltag gegriffen.
Den Stil des Buches fand ich am Anfang ungewöhnlich und musste erst hineinkommen. Es wird zwischen direkter Rede und Reflektionen/ Vorstellungen gewechselt. Als Turin einen vorläufigen Schub erleidet und sich nicht mehr verständlich ausdrücken kann, sind einzelne Teile schlicht mit schwarzen Blockmarker durchgestrichen. Und mehrmals ist der Text in zwei Spalten geteilt. Direkte Rede gegenüber dem wirklich gemeinten.
Und er ist nie larmoyant oder selbstmitleidig.
Ein kluges Buch!
5 Sterne von mir!

[Wandaviolett · Rating 5 out of 5]

Kurzmeinung: Ein Juwel vom Stapel ungelesener Bücher!
Mensch mit unheilbarer Krankheit.
Inhalt: Daniel Wisser erzählt vom Leben auf einer Pflegestation und von unheilbarer Krankheit.

Der Kommentar und das Leseerlebnis:
Der Roman „Königin der Berge“, von dem ich erwartet und gehofft habe, dass er sich als ein Bergroman erweist (bei DEM Titel), ist alles andere als das. Es ist ein Roman über die unheilbare Krankheit MS und was sie mit dem Protagonisten Robert Turin gemacht hat, beziehungsweise, was sie aus ihm gemacht hat. Robert Turin, noch keine 50 Jahre alt, nähert sich dem Tod, die Krankheit hat ihr Endstadium schon fast erreicht.

Ich habe jede Zeile dieses Romans genossen und befinde, er wurde völlig zu Recht 2018 mit dem Österreichischen Buchpreis und dem Johann-Beer-Preis ausgezeichnet. Der Protagonist Robert Turin war kein besonders netter Mensch in seiner aktiven Lebenszeit. Ein Womanizer. Ein Busengrapscher bleibt er bis zuletzt. Das macht ihn nicht sympathisch. Dennoch weckt der Autor Empathie. Denn Robert analysiert seine Lage, reagiert rücksichtsvoll und verantwortlich und zieht entsprechende Schlüsse aus seiner Lage.
Die Präsentation des Kranken und der Krankheit ist trotz des bitteren Sujets bisweilen urkomisch: wie Daniel Wisser seinen Robert mit dessen längst verstorbenem Kater sprechen lässt, wie Robert versucht, seine ihn jede Woche besuchende Frau Irene zu unterhalten, wie er nachts keine Schäfchen zählt, wenn er nicht schlafen kann, sondern das Schwesternalphabet buchstabiert, ist charming. Wie er zum Alkoholiker wird, weil es ja nicht mehr darauf ankommt - bis er den Alkohol nicht mehr verträgt – und wie seine Welt immer noch kleiner wird, ist schmerzhaft schön.

Letztlich setzt sich der Roman mit der Thematik der assistierten Sterbehilfe auseinander. Enorm wichtiges Thema! Wo steht man selber in der Diskussion?

Sicherlich könnte man die Darstellung der inneren Welt des Robert Turin etwas einseitig finden, andere kranke Menschen würden auch noch andere Gedanken haben (Religion, Erinnerungen), aber Robert darf sich mit Fug und Recht in den Mittelpunkt seiner Welt setzen. Und er darf die Fragen stellen, die er hat und die Antworten geben, die er findet, es ist sein Leben.

Fazit: Rundum gelungen.
Kategorie: Anspruchsvolle Literatur
Verlag: Jung + Jung 2018
Auszeichnung(en): Österreichischer Buchpreis 2018

[Luka Khatiashvili · Rating 5 out of 5]

ძალიან ბევრის თქმა შეიძლება ამ წიგნზე - მის ფორმაზე, ლიტერატურულ ღირებულებაზე, განსაკუთრებულ სტილზე, დუკაკისზე.

ამ შესანიშნავ წიგნში არის ერთი შესანიშნავი თავი - Death is not the end. სადაც წერია :

“ტურინს კი არ ვსაყვედურობ, ის არ არის ცუდი ადამიანი. უბრალოდ ვერასდროს იცლიდა იმ ადამიანებისთვის და კატებისთვის, რომლებიც მისთვის ყველაზე ახლობლები იყვნენ.”

ეჰ, რობერტ ტურინ. ვაი, რომ გაქვს ეს სული. გინდ პირსინგებიანი იყოს - დიდი სულის ადამიანი იყავი სანამ დაუსვამდი წერტილს რობერტ ტურინს და გახდებოდი ბატონი ტურინი.

ორ რაღაცაზე მწყდება გული. ერთი იმაზე, რომ ეს წიგნი მაშინ არ ჩამივარდა ხელში, როდესაც ევთანაზიაზე ნაშრომს ვწერდი და მეორე, რომ თურმე, ასეთი ტექსტი გვქონია ქართულად ნათარგმნი და რაღაცნაირად გამომრჩა.

აი, ისეთი ჰიდენ ჯემ წიგნია ყველა მკითხველი რომ ვეძებთ და ეტყობა ეგრეც უნდა იყოს. ჩემი მეგობრები მეცოდებიან კაი ხანი ტვინს რომ შევუჭამ ამ წიგნით.

მიყვარხართ და ძალიან მატკინეთ გული ბატონო ტურინ.

[Marko Kivimäe · Rating 5 out of 5]

Jane Paberit nimi on ilmselt tuttav? Kui ei, siis ta põdes ravimatut ja progresseeruvat amüotroofset lateraalskleroosi ning lasi oma elu Šveitsis lõpetada, kuna seal on abistatud enesetapp legaalne. Wisseri raamat on sarnasel teemal ilukirjanduslikus vormis.

Tegevus toimub Austrias, peategelaseks on neljakümnendates noor mees Robert Turin, kellel on ravimatu MS, pikema nimega multiskleroos. Ta on minevikus olnud edukas IT-alal ning veedab oma elu hooldekodus peale seda, kui enam kodus ei saanud hakkama. Abielus imeilusa Irenega, kes hoiab ja hoolitseb oma kuhtuva abikaasa eest. Siin on palju huvitavaid kõrvaltegelasi, kellest kõigest saaks märksa pikema loo kirjutada, näiteks psühholoog Katherinast. Või peategelase abikaasast ja õest ning nende perest.

Ratastoolis ja voodis elu veetva härra Turini elu on nukker, kusekott on igalpool kaasas ja torupidi kehha integreeritud. Impotent on ta juba aastaid, mis küll ei takista vahel õdesid krabamast või muul viisil oluliste inimestega lähedust otsimast. Sest härra Turin pole vaikselt kudev vagameelne (kümme punkti ja potililled tõlkija Piret Pääsukesele selle sõna eest) inimene, ta on aus, sapine, torkiv, ärritunud ja hammustav. Paras frukt, kes tahaks tegelikult jätta selle ikaldava keha selja taha ja ennast ära tappa, teda aga takistatakse igal viisil. Meditsiinitöötajad omal viisil, eriti huvitav on tegelikult abikaasa Irene, kes on nii passiivselt kui agressiivselt agressiivne. Kõik suuremat valu teevadki teinekord need inimesed, kes sind armastavad ja tahavad head.

Kusjuures härra Turin pole mu arvates vanamehenässist pervert, oh ei. Ta on oma kehas vangis olev õnnetu hing, kes vahel tahab natukenegi elu helgemat poolt näha. Sest kui ühiskond talle otseses ja ülekantud mõttes taha keerab, siis pole ka imestada, et mehe meel on kurb ning alkoholism süveneb.

Raamat on tõsisel teemal läbi (naeru)pisarate, siin saab palju nalja ning kõik on samal ajal kohutavalt traagiline. "Mägede kuninganna" raamatu pean millalgi uuesti läbi lugema, kuna mitmed asjad hakkasid alles poole pealt paika loksuma ning tahaks värske pilguga uuesti üle vaadata. Samuti on siin meeletult detaile ja inimesi, keda alguses mina küll ei suutnud lõpuni välja eristada.

Lõpus on imeilus stseen. Jällegi, see, kuidas kaks üksikut hinge saavad kokku, see viimane tants enne lahkuminekut, see oli nii kohutavalt kaunis ja mõnus... lihtsalt loed ja vesistad. Müts maha kirjaniku ees!

Juba tehniliselt on raamat väärtus omaette. Siin on alltekste, paralleelselt jooksvaid jutte, kus saab aru, mida keegi ütleb ja mida mõtleb. Trump saab korduvalt ja tabavalt pihta läbi seniilse tänitava hoolekodukliendi. Algul raamatut esimest korda avades ehmatasin ära, et mida kuradit, kas ma olen näidendi ostnud?! Tegelikult ei ole, lihtsalt dialoog on sedasi omamoodi kirja pandud, äärmiselt mõnusalt tegelikult.

Toon raamatust ka mõne näite. Küll aga on need vinjetid vaid murdosa, ma tõesti soovitan kuningannaraamatu väga-väga oma käe ja silmaga järgi proovida.

-----------

"Notari ooteruumis ja veidi hiljem kabinetis istub Irene, silmavaade peaaegu pidulik. Turin istub tema kõrval ja ei näe silmanurgast päris hästi tema näoilmet, kuid võiks vanduda, et naine naeratab. Irene rõõmsameelsus pahandab härra Turinit, see häirib teda, see näitab talle, et kuigi Irene tõrgub temaga vabasurmast rääkimast, suudab naine juba vilunult suhtuda sellesse, et tema sureb enne. Vilunult, just nimelt. Irene on vilunud. Ta istub seal, otsekui hakkaks kohe väikelaenu taotlema või teemaksumärki ostma.

Milline suurejooneline lõpp oli Irene emal! Turin on kade. Tema kaheksakümne viies sünnipäev oli suur perekondlik pidu. Nana, nagu Irene ema kutsuti, oli üliõnnelik ja jäi koos teistega kella kolmeni öösel üles. Ta jõi konjakit ja naeris ja jutustas vahvaid lugusid, eelkõige oma vanaisast, kes oli olnud 19. sajandi lõpus leiutaja. Järgmisel hommikul pärast seda pidu tõusis ta alles veidi enne keskpäeva ja läks aeda, et tuua peterselli. Ta kukkus maha ja oli otsekohe surnud."

----------------
"IRENE TURIN: Ma küsin endalt sageli, millest sa mõtled... terve päev.
HÄRRA TURIN: Millest ma ikka peaksin mõtlema? Kas uriinikott on täis? Mis kell on? Millal saabub järgmine haigushoog? Kas ma suudan ajalehte lugeda või vajan selleks mikroskoopi? Kes mul täna perset pühib? Kui kaua suudan ma veel rääkida? Muide, härra Kelemen, tead küll, see oma miniseelikuga - ta sai üleeile ajurabanduse."

----------------

"Hoolimata suprapuubilisest kateetrist on tal suvel jälle kuseteede põletik tekkinud. Hooldajate poolt on sellevastaseks abinõuks Turinile iga päev pohlaekstrakti anda.
HÄRRA TURIN: Ma saan põletiku vastu pohli. Kindlasti hakkavad nad varsti kopsupõletikku porganditega ravima."

---------------

"Ja veel midagi muutus Turini esimesest päevast hooldekodus: ta otsustas enam mitte arvutit kasutada. Ta oli nüüd siin. Igaveseks. Varasem elu jäi seljataha, ta ei tahtnud seda enam meenutada. Mida ta olekski pidanud siin sellega tegema? Ikka ja jälle küsis Irene, kas toob ta sülearvuti siia, ikka ja jälle keeldus ta sellest. Tõsi, ega hooldekodus polnud kerge mingit tegevust leida. Õigupoolest oli see võimatu. Tegelustunnid olid kohandatud vanadele ja seniilsetele inimestele ning fookuses olid kristlikud pühad, mida Turin ei tunnustanud. Ja nii hakkas ta hooldekodu inimeste tausta uurima, nende nimesid meelde jätma ja nendega vestlema, kui see võimalik oli. Härra Turin pani kõiki ja kõike tähele. Ta tekitas hämmastust sellega, et jutustas inimestele nende oma lugusid, ütles, millise osa olid nad seekord välja jätnud või mida muutnud. Kuid ta pidi ka tõdema, et millalgi jätsid kõik need inimesed ta maha, kas siis ees ukse või tagaukse kaudu lahkudes. Eesukse kaudu kadusid paljud õed, asendusteenistujad ja kontoritöötajad. Tagaukse kaudu kadusid need patsiendid, kellel oli õnne siirduda oma viimsele puhkepaigale või bioloogiliselt lagunevasse ökourni. Ja nüüd on ka Katharina läinud."

----------------

Kokkuvõtvalt: võimas, vajalik raamat, mis mu hinnangul on kohustuslik kirjandus kõigile. Eriti nendele vagatsejatele, kes praegu arvavad, et inimesel pole õigust oma keha üle otsustada ning põhjendavad seda keskaegsete väidetega. Wisseri raamat on ilukirjanduslikus vormis hoiatuslugu, millest on minu arvates võimalik õppida kõigil. Lisaks tekkis mul huvi uurida Jane Paberiti lugu lähemalt.

[FrauE_ · Rating 5 out of 5]

[Werbung / Rezensionsexemplar]
Später trinke ich einen Veltliner auf Herrn Turin. ❤
Der "Trinker, Frauenheld und Rollstuhlfahrer"(Auszug Klappentext) hat sich mit seiner Grantigkeit ganz schön tief in mein Herz geschlichen. Das erste Mal seit "Was man von hier aus sehen kann" hatte ich wieder Buchendschmerz - ganz arg. Ich danke Daniel Wisser von Herzen, dass er das nicht so einfache Thema MS hier so lebensnah, realistisch und dabei doch unterhaltsam und tiefgründig dargestellt hat. Und dafür dass er Robert Turin geschaffen hat. Und den Absatz von Grünem Veltliner damit ordentlich angekurbelt haben durfte. Puh ... Ich bin erst wenige Minuten durch mit dem Buch. Mit wem darf ich nun darüber reden?
Danke, liebes @bloggerportal, für das Rezensionsexemplar.
#danielwisser #königinderberge #btb #btbverlag #bloggerportal #randomhouse #bloggerportalrandomhouse #robertturin #veltliner #grünerveltliner #multiplesklerose #ms #buchendschmerz #rezensionsexemplar #whatiread #whatiread2021 #booksofinstagram #bookstagram #bücher #lesen #werbung #ausgelesen

[Otto · Rating 4 out of 5]

Berührend, gleichzeitig beruhigend und mit einem fröhlichen Gemüt zurücklassend, so ist die Geschichte über das letzte Jahr des MS-Patienten Turin, im Pflegeheim, sarkastisch seinem Tod entgegenblickend, im Dialog mit seinem verstorbenen Kater und mit den Schwestern des Heimes, mit seinen Liebschaften, mit seiner Frau. Ein großartiger Roman über das Leben und auch das Sterben.

[Nino Khvistani · Rating 4 out of 5]

იგივე სახელწოდების ფილმი უკვე მოვინიშნე ჩემს უგრძეს სიაში საყურებლად და ალბათ ოდესმე ვნახავ.
ამბავი კი იმაზე მეტი გულწრფელობით დაწერილი აღმოჩნდა, ვიდრე ველოდი. თვითონ ავტორიც ღიად აღიარებს, რომ სამედიცინო ტერმინოლოგიაში ბევრი დახმარება დასჭირდა და ეს(მსგავსი აღიარებები) იშვიათია ხოლმე.
მიუხედავად იმისა, რომ ძალიან სევდიანი ამბავია, იუმორი ტრაგიკომიკურ ხასიათს აძლევს და ჩემს თვალში კიდევ უფრო იზრდება მისი ღირებულება.
სევდიანი ამბები ორად იყოფა : ერთ მხარეს კაფკა, ჰესე, კამიუ და მისთანანი დგანან და მეორე მხარეს დანიელ ვისერისნაირი მწერლები და ნელ-ნელა მკვიდრდება მხატვრულ ლიტერატურაში სევდასთან მიდგომის ასეთი გზა.

[Kaire Saarse · Rating 4 out of 5]

Milline huvitav lähenemine sellise keerulise teema käsitlusele. Samuti käis raske, valusa teema taustal kaasas mõnus must huumor.
Raamatu teema otsustada ise enda surma üle, kui oled parandamatult haige. On ajast aega eksisteerv küsimus, milles ühiskond ei suuda ühtedel alustel aksepteeritava otsuseni jõuda.

[Ene Michelis · Rating 3 out of 5]

Mulle meeldivad raamatud, mis ei ole kirjutatud stiilis - "Päike paistis ilusti ja Jaan läks Marile külla". Jutuajamised surnud kassi, iseenda ja peaegu teadvusetu haiglakaaslasega - sellise teekonna läbib hr Turin enne abistatud enesetapule viimist. Nukker ja armas lõpp nii noorel mehel kui ka raamatul.

[Maria-Kristiina · Rating 4 out of 5]

Omapärases stiilis raamat, mis läbi huumoriprisma räägib väga tõsistel teemadel - haigused, keha kui hinge vang, surm, inimsuhted jne.

[Liisi Viljalo · Rating 5 out of 5]

Kuigi loo põhiteema on surm ja selle suunas liikumine, siis oli raamatus nii palju muhedat ja mõnusat, sekka ka lausa süsimusta huumorit. Kuna peategelane on parandamatult haige ja tema tervis üha halveneb, ongi huumorimeel see, millega ta ennast igapäevaselt pinnal hoiab. Esmapilgul harjumatu, kuid väga meeldis raamatu nö näidendi vorm, nii otsene kahekõne kui sekka pikitud kujuteldavad ja minevikumeenutustest tulenevad vestlused.
Autor on suutnud keerukal ja raskel teemal kirjutada väga muheda ja samas vahetult ausa raamatu! Soovitan!

[Ani Didishvili · Rating 5 out of 5]

საზოგადოებრივი ემპათია და სხვისი ჯანსაღი სურვილების პატივისცემა ნაწარმოების მთავარი ღერძია და მარტივად რომ ვთქვათ, წიგნი სწორედ იმაზეა, თუ როგორ ცდილობს რობერტ ტურინი ნებაყოფლობით თქვას უარი იმ სამყაროზე, რომელსაც აღარაფერი აქვს ამ კონკრეტული ადამიანისთვის დარჩენილი.
ავტორის მთავარი მოწოდება და ტურინის ერთადერთი თხოვნა, რომ ვიღაცამ თანაუგრძნოს და მისცეს ყველაფრის დასრულების საშუალება, სიკვდილისადმი უბრალო ან მომენტალური ობსესია არაა. საზოგადოების პასუხი ტურინის უდიდეს თხოვნაზე, რომელსაც ლამის იმდენჯერ იმეორებს, რამდენჯერაც ჰოლდენ კოლფილდი თავის კითხვას - „სად მიფრინავენ იხვები, როცა ცენტრალურ პარკში ტბა იყინება?“, ორივე შემთხვევაში ერთი და იმავეა: ტურინი და ჰოლდენი გიჟები ხომ არ არიან?!
მართალია, „მთის დედოფლის“ ცენტრალური თემა ევთანაზიისა და სხვათა ჯანსაღი გადაწყვეტილებების პატივისცემა-მიმღებლობაა, მათ ფონზე გადმოცემულია სისტემის სხვა ხარვეზები, არა მხოლოდ ამ კონკრეტულ, არამედ ყველა სფეროსა და დაწესებულებაშია, კერძოდ: ხანშიშესული მედდების ზურგსუკან ჭორაობა ტურინის ცოლზე, რომელიც ქმარს მხოლოდ კვირაში ერთხელ აკითხავს; „ღრმადმორწმუნე“ მედდის მიერ შეთხზული ტყუილი და რეალობის დამახინჯება, რომელიც, უნდა ითქვას, ხელსაყრელი წინადადებაა ორივე მხარისთვის; იმ ადამიანების უმცირესი ნაწილის გაქილიკება, რომლებიც ტურინის იდეას მხარს უჭერენ და ეხმარებიან და სხვა.

[Evcprice · Rating 5 out of 5]

Was für eine Geschichte! Von der ersten bis zur letzten Seite gelacht und geweint.

[Johann Guenther · Rating 5 out of 5]

WISSER, Daniel: „Königin der Berge“, München 2020
Keine leichte Lektüre. Nicht wegen des Schreibstils, sondern wegen des Themas. Ein vierzigjähriger Mann hat Multiple Sklerose. Er will das zuerst nicht wahrhaben, muss sich aber mit der Diagnose abfinden. Im Alter von 36 Jahren ist er in ein Pflegeheim gezogen, weil er fand, dass er die Pflege seiner lieben Frau nicht zumuten kann. Detailgenau wird sein Aufenthalt und die Umgebung im Pflegeheim beschrieben. Seine Frau – eine attraktive Dame – besucht ihn gelegentlich. Er hadert nicht nur mit seiner Krankheit, sondern auch mit dem Verdacht, dass seine Frau nun einen anderen Mann hat. Eigentlich will er sterben, solange er das noch selbst entscheiden kann. Sein Zustand wird immer schlechter. Alle zehn Minuten überkommt ihn eine Müdigkeit, die in einschlafen lässt. Er hadert mit seiner Situation: „Dass ich kaum mehr sehe, dass ich meine Beine nicht mehr spüre, mit den Händen nur mehr tollpatschige Bewegungen machen kann, dass ich immer Angst haben muss, dass morgen alles schlimmer ist, dass ich diese Entzündungen habe und diese Hautausschläge, dass meine Pisse aus dem Bauch in einen Sack rinnt, dass ich ertragen muss, wie ein armes Mädchen meinen stinkenden Arsch reinigen muss, und mich für mein Aussehen, den Gestank meines Körpers und seine Unansehnlichkeit schämen muss.“ (Seite 363)
Viele Menschen fragt er, ob sie ihn in die Schweiz begleiten, wo diese Selbsttötung erlaubt ist. Das Krankenhauspersonal lehnt aus dienstlichen Gründen strikt ab, aber auch seine Frau will davon Nichts wissen. Als Arbeiter vor eine Tür im vierten Stock ein Gitter montieren, sieht er seine Chance der Selbsttötung. Als die Männer Jausenzeit machen, fährt er mit seinem Rollstuhl mit Höchstgeschwindigkeit durch die Tür, um abzustürzen und so sein Leben zu beenden. ABER: in der nächsten Etage ist eine Terrasse, auf die er stürzt und sich auch nicht verletzt hat. Im Gegenteil, er findet, dass viele seiner Leiden wie die Sehleistung, durch den Sturz besser geworden sind. Er ist nur leicht verletzt. Zur Beobachtung kommt er in ein Krankenhaus, wo man ebenfalls keine Verletzungen feststellt. Die verantwortliche Krankenschwester des Pflegeheims besucht ihn im Krankenhaus und bietet ihm an, dass er nicht vorsätzlich abgestürzt sei, sondern sein Wagen sei umgekippt. Sonst müsste sie ihn in eine Anstalt einliefern lassen. Robert Turin – so heißt der MS-kranke – ist überrascht, dass ihm eine katholische Krankenschwester anbietet zu lügen.
Von seiner Schwägerin, die Ärztin ist, bekommt er dann Pulver, mit denen er sich töten kann. Er fährt in ein Einkaufszentrum und versteckt sich hinter einer Stiege, wo er die Pulver nimmt. Das Zentrum wurde über Nacht geschlossen und so könnte er hier sterben. Ein Pfleger kommt aber auf die Idee, wo sie ihn finden könnten und der neuerliche Versuch ging wieder daneben.
Heimlich meldet er sich bei einem Schweizer Sterbeverein an. Zu seiner Psychologin hat er einen guten Kontakt. Sie lud ihn zu einem Geburtstagsfest ein und versprach ihm, bei der Fahrt in die Schweiz zu unterstützen. Sie wurde später vom Pflegeheim entlassen. Der Kontakt zum kranken Turin bleibt aufrecht. Sie ist es, die ihn letztlich in die Schweiz bringt, wo er seinen lebensbeendenden Wunsch erfüllen kann.
Genial ist es, wie Wisser bei Dialogen neben den gesprochenen Text auch das schreibt, was sich die jeweilige Person zu seinen eigenen Aussagen denkt. Als Turin im fortgeschrittenen Stadium viele Wörter nicht mehr sprechen kann, werden diese zwar gedruckt, aber die nicht ausgesprochenen Laute geschwärzt.
Der Autor dieses Buches erzählt sehr detailgenau das Zusammenleben mit dem Pflegepersonal und den Krankenschwestern beziehungsweise welche Mobilitätsmöglichkeiten einem Rollstuhlfahrer bleiben. Ausflüge sind nur kurz: zur Kantine im Pflegeheim, dem nächstgelegenen Einkaufszentrum und zum Park dem Platz der Raucher. Bei diesen stellt er fest, dass er voll akzeptiert wird. „Turin hat das Gefühl, dass nur mehr Raucher untereinander wirklich kommunizieren und einander als gleichwertige Geschöpfe achten. Egal ob eine Schwester mit einem Patienten oder die Geschäftsführerin mit einer Putzfrau redet: Bei den Rauchern sind alle Grenzen aufgehoben. Raucher reden mit Rauchern, und bestimmt wird dabei über Dinge gesprochen, über die man unter anderen Umständen niemals sprechen würde. Die Raucher müssen sich inzwischen in die hintersten Winkel verkriechen, sie müssen sich verstecken, sie wissen, dass ihr Laster etwas Geächtetes ist. Und das schweißt zusammen.“ (Seite 311)
Irgendwie erinnerte mich das Buch an Hemingways „Der alte Mann und das Meer“. Zwar ist hier der „alte Mann“ noch jung und er kämpft nicht gegen einen Hai, sondern gegen sich selbst. Die Dramatik ist aber ebenso genial. Ein schwieriges Thema, das aber großartig aufgearbeitet wurde.

[Kadri · Rating 3 out of 5]

Raamat keskendus Roberti siseelu kujutamisele, helgemad meenutused minevikust olid läbi põimitud sünge tulevikunägemusega. Ees oli vaid järk-järguline füüsiline hääbumine kuni täieliku sõltumiseni hooldajatest. Inimesel peaks olema siiski võimalus valida teine võimalus - lahkuda siit enne kui olukord muutub võimatuks ning säilitada eneseväärikus. Peategelane ei vali teist teed kõhklusteta, kuid ta ei näe ka muud võimalust, kuid keeruline on leida inimest, kes on nõus teda sellel teel saatma.

[Päikeselill · Rating 3 out of 5]

Natuke korraga raamat. Iseenesest hästi ladusas tekstis, lihtsasti loetav, aga kuna teema on nii tõsine, siis mina seda palju korraga lihtsalt ei tahtnud lugeda.
Minategelase sarkasm ja iroonilisus mõjusid siiski väga värskendavalt, leevendades oluliselt teose teema süngust. Eriti rahul olen raamatu lõpuga!

[Sille · Rating 5 out of 5]

"Tõde võib leida inimeste sõnadest, raamatutest ja veebilehtedelt. Ja kui on tahtmine saada teadlikuks tõe ebasoovitavatest kõrvaltoimetest, tuleb lugeda pakendi infolehte või pidada nõu arsti või apteekriga." :)

[Iris · Rating 2 out of 5]

Gut geschrieben und eine interessante Erzählung, aber die männliche Hauptfigur ist ein misogynes Schwein, das kaum zum Sympathieträger reicht.

[Michael · Rating 5 out of 5]

Dieses Buch erleichtert alles.

[Nino Getsadze · Rating 4 out of 5]

ფრენებს შორის კითხვას და წიგნის დასრულებას სხვა ხიბლი აქვს 😊✈️📚

[Ullabritt · Rating 4 out of 5]

Huvitav teema ja põnev käsitlus. Usun, et paljud meist on kasvõi ainult oma peas arutlenud selle teema üle. Raamat avab keerulise teema erinevaid tahke.

[Cat · Rating 4 out of 5]

Et meil kõigil oleks siin elus keegi, kes meil aitaks Šveitsi sõita...

[Kamila · Rating 5 out of 5]

4,5

[Katrin Li · Rating 3 out of 5]

Mis sa siis teed kui enam ei taha ega saa? Proovid erinevat viisi oma elu lõpetada, aga no ei õnnestu. Keegi ei aita ka ja kui aitaks, oleks see teistmoodi jube. Siiski leidis mees ka liitlasi erinevate ülesannete täitmiseks.
Lugu on mõtlema panev ning tahke on seal küllaga. Lugesin just Lee Child'i raamatut Taganttõuge, mis lisas sellele teemale veel rohkem süngust.
Lugu oli mul raske jälgida, seat mis neist oli reaalne vestlus, mis toimus peas surnud kassiga, mis toimus kellegi teise vahel või toimusid need kõik korraga.
3,5⭐️

[Anu · Rating 4 out of 5]

Alustasin ettevaatlikult, sest teema on tõsine. Ja siis tulin taipamine, et ka tõsiste asjade sees on omad naljakad hetked ning must huumor päästab. Kui julged, siis päästab. Kerge see lugemine pole ja samas annab kuhjaga tagasi.