Kunagistel noortel kriminalistidel Piial ja Matil on seljataga pikk ja põnev elu. Nüüd veedab üheksakümne ühe aastane endine kriminaalpolitseinik Mati Lindpere oma päevi Peipsi järve lähistel kaunis männimetsas asuvas Päiksemetsa vanadekodus. Ühel saatuslikul päeval hakkavad vanadekodus toimuma kriminaalsed sündmused. Mati toakaaslane, kaheksakümne seitsme aastane Artur, satub eluohtliku mürgistusega haiglasse ja Matil tekib kahtlus, et mängus võib olla jõhkrate kurjategijate käsi.
Ilmar Tomusk on sündinud 28. juunil 1964. aastal Tallinnas. Aastatel 1971–1982 õppis Tallinna 32. Keskkoolis ning 1989. aastal lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 2002. aastal kaitses Tallinna Tehnikaülikooli Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Instituudis doktorikraadi haldusjuhtimises. Ilmar Tomusk töötab alates 1995. aastast Keeleinspektsiooni peadirektorina. Ilmar Tomusk on mitme populaarse lasteraamatu autor.
Vahva! Erinevalt Vilepist põimib Tomusk populaarteadust põnevasse loosse ilma isaliku üleoleva manitsuseta. Mina loeksin seda raamatut ka lapsena huviga - võib-olla tekib nii mõnelgi noorel selle loo peale soov kriminalistikat tudeerima hakata. Ja lastekrimkana oleks see ka tore film, ma kujutan ette.
Üliarmas lastekrimka. Sümpaatsed ja hakkajad endine politseinik ning kriminalist lahendavad hooldekodus toimuva kahtlase sündmuse sama lihtsalt nagu teeks Maalehe ristsõna :D Samal ajal aga tuletatakse lugejale meelde nii mõnigi ununema kippuv elutarkus. Lisaks saab ka naerda. Nüüd peab sarjaga algusest alustama, lõpp on ju paljulubav....
Vahva lugu, tempokalt jutustatud, tegelased vanad, aga optimistlikud ja vägagi vitaalsed, põnevust ka. Igatahes sihtgruppi ära ei hirmutata, vanadekodus aitab elada küll, kui ise oled teiste suhtes salliv.