- Nomineeritud auhinnale: Tartu lastekirjanduse auhind 2019 - Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat 2019 - Lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" VIII võistlusel äramärgitud töö Mõisapreili Piibe Pauliine, keda sõbrad Pipaks kutsuvad, tema parim sõber Mattis ja vabrikandi poeg Egon on üsna seiklusjanuline seltskond. Kui Hopspelleri mõisaproua Katariine sünnipäevapeole saabub tsirkusetrupp Eccellente ja Pipa mustkunstniku etteastes osalema kutsutakse, avastab ta lava tagant mõisast varastatud hõbenõud ja kalliskivid. Pipa, Mattis ja Egon peidavad end tsirkusevankri kolikasti ja põgenevad mõisast koos tsirkusetrupiga. Alguse saab seiklus, kus laste elu on tõsiselt ohus. Lõpuks näib, et neid võibki päästa vaid ime. Tegevus toimub aastal 1903. Lastele ja noortele vanuses 9-13
Jana Maasik tuli kirjandusse 2012. aastal, kui tema debüütromaan võitis romaanivõistluse. Tänaseks on ta mitme romaani, laste- ja noorteraamatu autor. Ta on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas oli ta 2019. aastal Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat. Viimastel aastatel on ta rohkem kirjutanud keskmisele koolieale. Teda inspireerivad tema karakterid. Sageli on neil hea huumorimeel, keerulistesse olukordadesse sattudes toetuvad nad sõpradele ning oma nutikusele.
Jana Maasik is the author of several books for children and young adults. She became a writer in 2012 when her debut novel won a competition. Maasik has received several awards since then, including the 2019 Tartu Children’s Literature Award. Lately, she has focused on writing fantasy-rich thrillers for middle-school students. Maasik is inspired by her own characters, who are often witty and rely on their friends whenever they end up in tough situations.
Juba ammu ei ole mul õrna aimugi, kui palju olen ma lugenud lasteraamatuid, kus sõpradest koosnev kolmik uurivad koos mõnda kriminaalset juhtumit või satuvad muul moel seikluste keskele. Neid raamatuid on loetud vast ikka kümneid. Tavaliselt leiavad need lood aset mõnes väikelinnas või suvel vanavanemate juures. Mõnusad ja turvalised paigad, kus igavuse peletamiseks on üks tore seiklus igati teretulnud.
Ma ei ole nendest raamatutest tegelikult üldse tüdinud, sest need täidavad mu alati mõnusa soojuse ja helgusega. Otsekui vanaema praeks jälle köögis kooke ja sul pole sellel päikest täis hommikul mitte kuhugi kiiret. Samas oli igati värskendav vahelduseks lugeda ühest säärasest sõprade kolmikust hoopis teises keskkonnas.
Nimelt on Jana Maasik oma kaheosalise raamatu tegelased pannud seiklema 20. sajandi alguse parunimõisa Eestimaal. Mõisapreili Pipa, vabrikandi poeg Egon ja aednikupoiss Mattis püüavad välja selgitada, miks üks vana amulett osutub järsku väärtuslikumaks kõigist Hopspelleri mõisas olevatest kalliskividest ja hõbenõudest. Üks rahulikuna alanud suvi muutub ühe õhtuga laste jaoks pööraselt põnevaks seikluseks, kus lendavad noad, tõllad kaovad ööpimedusse ning lõpuks saabuvad isegi ajarändurid kaugest tulevikust 1903. aastasse.
Mina sooviksin Hopspelleri mõisa teinegi kord sattuda, kuid ajarändu võimaldavat amuletti pole ma veel kahjuks leidnud. Ehk avaneb siiski ka minul võimalus tulevikus minevikku minna, aga selleks peaks Jana Maasik selle "amuleti" minu jaoks valmis kirjutama.
Tore, et vahel on ka selliseid lugusid, kus lihtsalt tegutsetakse, ilma et kaasa aitaksid telefonid, arvutid ja droonid. Päris mitu korda tabasin end lugedes mõttelt, et "oh, tänapäevast kirjutades oleks selle koha peal näiteks telefoniga pilti tehtud". Ja tabasin end ka järgmiselt mõttelt, et "küll on tore, et siin on teisiti". Midagi lindgrenlikku on selles seikluses.
Pärast "Caspari ja Unustuse Meistri" lugemist võtsin järgmise raamatu veidi kõhklevalt kätte - äkki on igav? Aga ei! Taas üks põnev lasteraamat! Tegevus toimub 1900. aasta paiku ühes Eesti maamõisas. Mõisaproua sünnipäeval esineb rändtsirkus, kes kaotab ära peretütre. Samal ajal on mõis tehtud hõbedast ja muust väärtuslikust tühjaks. Kui tsirkus on ära sõitnud, avastatakse, et tegelikult kadunud on 3 last. Ma ei tahakski rohkem sisust ära rääkida. Igal juhul mulle meeldis. Üllatusega avastasin, et Jana Maasik on juba mitmeid lasteraamatuid kirjutanud. Peaks ka neid lugema. Igal juhul selle raamatu järge ootan põnevusega.
Algul veidi hirmutas mõte, et tegevus toimub 20.sajandi algul, aga tegelikult on lugu igal ajal lugemiseks mõistetav ja ei ole mingi ajalootund. Pikemalt kirjutan blogis: http://midaheliluges.blogspot.com/202...
”Kas sa paned tähele, et sa kogu aeg vaidled!?” ”Ma ei vaidle, ma lihtsalt selgitan, miks mul on õigus.” *** ”Kas pole imelik, kui palju me teada saame, kui me ei küsitle teisi, vaid iseennast?”
Lasteraamatuna tore raamat, isegi põnev. Usun, et oleksin lapsena/noorukina nautinud raamatu veidi müstilist külge. Küll aga jäi lk 64 silma "... või potikaaN lauale kolksatab". Veidi häirib, kui lasteraamatutes on sellised vead.