Häbi

by Kerttu Rakke

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskel saabub Venemaalt Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus.

Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks.

Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

184 pages, Paperback

First published January 1, 2018

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Ma ei ole väga ammu midagi Rakkelt lugenud, miks, ei tea. Või ilmuski temalt rohkem kraami 2000ndate alguses... Igatahes kumiseb mul kuklas, et ta on hea vaatleja. Või märkaja. Kehvikud ja eluheidikud, või ka need, kes näiliselt justkui viletsusest välja rabelenud, aga see müstiline ja esmapilgul nähtamatu märk, see jääb külge ja tähelepanelikule vaatajale alati näha. Seda ei peida ilusa kodu ega hinnaliste kaubamärkide taha. Kaldusin teemast kõrvale, need mõtted on Rakke mingite ammuste raamatutega seotud, "Häbi" sisusse see otseselt ei puutu.

"Häbi" ongi sõna otseses mõttes häbist. Kui sinusse on juba lapsest saadik häbitunne istutatud. Ja see jääb mõjutama su otsuseid ja tegusid. Iga eelnev samm tingib järgmise ja allakäik on pöördumatu. Kuigi kui hoolega vaadata, siis neid hetki, mil Venemaalt tulnud Nadka oleks saanud teha selle ühe otsustava sammu ja rajalt kõrvale astuda, neid ju oli. Häbi ja madal enesehinnang said aga võitu.

 Usutav ja mõjus lugu. 

Lisaks rännakule läbi inimloomuse on see ka päris hea tagasivaade meie lähiajaloole. Olid sellised ajad, tõesti olid. 

[Elsa Triin · Rating 5 out of 5]

4,5 tärni

Alguses oli mul peategelasest lihtsalt väga kahju, nähes kui halvasti vanaema kasvatusmeetodid last mõjutasid, kuid edasi lugedes muutusid mu tunded haletsusest vihaks. Nadka käitumine ja olemus olid mulle tohutult vastukarva, kuid ma saan ju aru, miks ta oli selline nagu ta oli. Lugu näitabki naise allakäiku ning lõpule lähenedes valdas mind ainult vastikustunne. Nadka olemus näitab hästi, kui oluline roll on neil inimestel, kes meid kasvatavad. Keskkond vormib isiksust.

Arvestades kui potentselt ma tundsin neid negatiivseid emotsioone, siis on kindlasti väärt mainimist, kui hästi raamat kirjutatud on. Proosa oli sujuv ja sihilik. Peategelase psühholoogiat on kirjeldatud detailselt ning kordagi ei tekkinud sellist tunnet, nagu autor ütleks näitamise asemel.

Hästi kirjutatud traagiline lugu, mida oli ebamugav lugeda ning mis jääb kindlasti meelde.

[Sandra · Rating 4 out of 5]

Mis see nüüd oli? Seda ei osanud küll oodata. Olen mõned Kerttu Rakke raamatud ka varasemalt läbi lugenud, aga see siin oli midagi hoopis teistsugust. Raamat, mida ei suuda käest panna, kuigi tead, et midagi head tulla küll ei saa. Ja siis liigud mööda spiraali... allapoole ja allapoole... Aga käest raamatut panna ei suuda.

[Piret · Rating 5 out of 5]

Üks paremaid, mida Kerttu Rakke on kirjutanud. Hea tegelase psühholoogia, sujuv jutustamine, pinge kogu teksti jooksul. Respect.

[Katri · Rating 5 out of 5]

Tänu Rahva Raamatu äpile olen viimasel ajal sattunud lugema veidi rohkem Eesti kirjandust. Vahelduseks päris värskendav. See raamat oli kahtlemata üllatav ja üks viimase aja parim lugemiskogemus. Kui esialgu elasin peategelasele kaasa ja ootasin millal trots temas pead tõstab ja ta haarab "härjal sarvist", siis mingi hetk sain aru, et seda ei juhtu... Sain ta peale hoopis kurjaks ja seejärel olin sokeeritud kuhu pidev "olen korralik" ja "häbitunne" viia võib. Raamatu lõppedes olin lihtsalt kurb. Mõne hooletult loobitud lausega võime tekitada niigi madala enesehinnanguga inimestest riigile ehk sisuliselt iseendale püsiva majandusliku koorma - inimesed, kes elatuvad üksnes toetustest. Seejuures neil endal pole enam mingit motivatsiooni sellisest olukorrast pääseda, sest igapäevaselt korrutavad nad endale piiravaid mõttemalle ja mustreid ning nii võib isegi positiivne kogemus muutuda negatiivseks. Sellisest rattast väljapääsemine tundub keeruline, eriti kui inimene on üdini veendunud, et ongi kogu selle halva ōiglaselt "ära teeninud" ja peabki kannatama. Kummitama jääb küsimus, kuidas juba sellisesse olukorda sattunud seltskonda sealt välja tirida, eneseväärikust, ning -hinnangut elamisväärsele tasemele tõsta? Mis hetkest on liiga hilja..?

[Matilda Hedman · Rating 4 out of 5]

”Pidev häbitunde kultiveerimine kasvatusmeetodina on lapse suhtes kuritegelik.”

[Triin Soom · Rating 5 out of 5]

Kuigi raamatu teema oli täiesti masendav, siis kirjutatud on see nii hästi, et enne raamatu lõpuni jõudmist oli seda praktiliselt võimatu käest ära panna. Kuna raamatu aluseks on tõestisündinud lugu, siis on ikka päris õudne mõelda, et sellised inimesed on meie ümber päriselt olemas või sedagi kui palju neid üldse olla võib. Mõtlemisainet jätkub veel päevadeks. Kuid oluline on mõista, et oma lapsega suhtlemine ja tegelemine on väga vajalikud tegevused, seda eriti tänases "nutimaailmas".
P.S. Raamatu kirjeldused olid nii head, et kogu aeg jooksis silme ees nagu film - Nadka korter, Nadka teleka ees istumas, Lasnamäe jne.

[Külli · Rating 4 out of 5]

Päris tuttav laks nõukogude aega üldisemas plaanis, kus suruti alla igaühe isiksuseks olemise soov ja tahe. Kertu Rakke on üsna teravalt, tuttavlikku nõukogude aja kirjeldust sisse toonud. Õnneks, õnneks ja veelkord õnneks, on see aeg möödas ja ei pea seda aega enam põdema.
Nagu sellest eelnevast kirjeldusest aru saada, siis valdas mindki raamatut lugedes rusuv tunne, selle möödunud aja pärast, millest mina olen ka osa saanud ju nõukogude lapsena. Kindlasti on jäänud selle aja inimestesse mingi allasurutud tunne alles, mida sel ajal nimetati korralikuks käitumiseks, viisakuseks, milleks iganes. Selle taustal saan väga hästi aru ka tollasest punkliikumisest, nüüd tundub mulle, et punkarid, intelligentsed loomingulised noored tol aja, astusidki vastu ühiskonna allasurumisele.

Raamatu juurde tagasi tulles- olles õppinud olema positiivne, tulevikku vaatav, tekkisn tunne, et millal nüüd tuleb õnnelik pööre selle peategelase ellu ja asjad pöörduvad tema jaoks põnevaks, seikluslikuks, huvitavaks, heaks. No ei tule, ei tule mitte neid hetki. Oehh......

Sain siit kinnitust, et lastel tuleb lasta teha oma head ja vead ise! Nii kasvab neis enesekindlus enda tegemiste suhtes.
Kokkuvõttes: masendav aga õpetlik raamat.

[Laura · Rating 5 out of 5]

Ängistav. Mõtlemapanev. Soovitan. Enne lõppu käest panna ei saanud. Raamat, mille üle pidi pärast arutlema.

[Markus Kliss · Rating 4 out of 5]

Raamat, mis räägib inimestele sisendatud uskumustest ja hirmudes ning kuidas üks väga tugev emotsioon "häbi" dikteeris ühe naise kurba elulugu. Raamatut oli kohati väga raske lugeda (eriti lõpu poole), sest kõik loos kirjeldatu on peegeldus meie igapäeva ühiskonnast ja inimestest meie keskel kellele säärane saatus kaela on langenud. Panin neli tärni viie asemel, sest nii naljakas kui see ka poleks tundsin, et raamatus kasutati liialt sõna häbi. Ometigi, et see on raamatu pealkiri. Võibolla oleks saanud sõna liigkasutust mõne teise sünonüümiga asendada. See väike asjaolu ei mõjutanud lugemiselamust.

[Joonas · Rating 5 out of 5]

mitte just klassikaline ilukirjandus
pigem skemaatiline lugu

kui üldiselt püüavad teosed mitte otse välja öelda
millest see räägib või mis mõju püüab saavutada
siis selle puhul on kõik selge
pealkirjast saati

ootamatul kombel see toimib
ei meenu ka et oleksin sellele teemakäsitlusele
enne otsa komistanud

hea lugemine sest
pidevalt jooksevad peas isiklikud kogemused
isiklikud häbid ja valud

mitte just klassikaline (lühi)romaan
pigem enesehäbikirjandus

[Anna · Rating 5 out of 5]

Lõpetasin raamatu eile ning siiamaani ei suuda sellele mõtlemist lõpetada. Loen üldiselt inglise keeles ning selle raamatu võtsin käsile tänu raamatuklubile kus see ette võeti. Alustasin raamatu lugemist ilma et oleks sisuga täpsemini tutvunud ja ma olen lihtsalt sõnatu. Lugesin ühe istumisega läbi, kordagi ei tekkinud igavat momenti. Ja no see lõpp- wow. Väga väga ootamatu ja teadmine et see põhineb päriselul teeb asja veelgi kurvemaks. 5/5, tõesti väga hea lugemiselamus!

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Nadka kasvab üles väikeses Venemaa külakeses karmi vanaema käe all. Vanemliku läheduse puudumine ja püsiva häbitunde tekitamine lapsepõlves muudavad Nadka endasse tõmbunuks ning sotsiaalselt ebakindlaks.
Hilisteismelisena Tallinnasse tädi juurde kolides muutub neiu majanduslik olukord küll kõvasti paremaks - moekad riided ja uhke kodu, kuid sõprade leidmine on tal siiski keeruline. Pidevalt muretsedes ja kartes endale ning sugulastele häbi valmistada asub Nadka siiski pealinnas tööle ja ootamatult kohtab ka meest, kes tema vastu huvi üles näitab. Naiivsed lootused ja sisemine tasakaalutus maksavad talle aga valusalt kätte, mis omakorda süvendavad häbi. Allakäiguspiraalil ei paista lõppu tulevat.

Lugu Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise perioodist koos ajastu hõnguliste kirjelduste ja kohtadega - kõik normaalsed inimesed tahavad elada Lasnamäe paneelikates, mitte vanades Kadrioru puumajades, värvilised retuusid on moes ja ametnike tööeetika sügavalt küsitav. Kurb kulgemine raske lapsepõlvega neiust, kes konstantses häbis elamise hirmus teeb elus halvad valikud ja seab lisaks endale ohtu ka oma lapse heaolu.

Ilukirjanduslik teos, mis oma jahmatavas karmuses on saanud ainest päriselus aset leidnud sündmustest.

[Piret Tamm · Rating 3 out of 5]

Väga kahetisi emotsioone tekitav raamat. Ühest servast mõeldes 5 ja teisest servast 1. Kokku sai 3.
Pikk eellugu/sissejuhatus jätab mulje 21. sajandi vaga Jenoveeva loost, aga siis murrab tänapäev sisse. Ja murrab nii, et on murtud.
Kirjanduslikust vaatepunktist tundub natuke konstrueeritud, aga elul teadupärast on omad seadused ja olen üpris veendunud, et tegelikult on lugu mingis osas reaalsem kui elu ise.
Arusaamatuks jäid mõnede teglasliinide vajalikkus. Samas: ajaloolise olme viited tekitasid nostalgijat ja äratundmiskoledust.
Ja kokkuvõtvalt moraal: ava silmad, vaata elu enese ümber. Sekku. Elik - ole inimene.

[Madis Must(s) · Rating 4 out of 5]

Üsnagi tasemel tragöödiastoori.

Eriti hästi ja kõikkülgselt on mu meelest tabatud häbeliku üksiku lapse ja hiljem täiskasvanu mõttemaailma raamatu esimese pooles.

Siis, kui peategelase kõrvale tekkis kahtlane tüüp Vello, oli küll juba suhte algusest peale etteaimatav, mis suunas nende asi liigub. Tuli see etteaimatav osa üle elada, siis läks jälle etteaimamatult edasi.

Lõpp kukkus ootamatult sügavale rentslisse. Aga aeg-ajalt kuuleb sellistest täiesti perses elamistest, kus midagi minema ei visata. Alati on keeruline aimata, et kuidas inimesed sellesse punkti jõuavad. Siin raamatus on kirjeldatud ühte viisi.

[Gea · Rating 5 out of 5]

Rakke üllatas ja heas mõttes.
Lugu vanaemaga kasvanud Nadkast, keda kasvatati põhimõttel "Ära mulle häbi tee". See põhimõte või siis alateadlik hirm saadab teda kogu elu ning sunnib tegema valikuid (või valikutest loobuma). Õnnelikku lõppu ei ole.

[säde · Rating 4 out of 5]

väga omapärane, kuid ōōvastust tekitav raamat. depressiivne. pani enda elu rohkem väärtustama. viimased peatükid panid mind iiveldama ning siiani mōeldes selle raamatu peale, hakkab mul ebamugav. omapärane igatahes..

[Siret Siilbaum · Rating 4 out of 5]

Mõtlemapanev. Sai paralleele tõmmata ka enda lapsepõlvega. Väga tihti sai kuuldud väljendit "Ära tee meile häbi oma käitumisega". Ja siis hakkadki igat tegu/sõna analüüsima, et ega ma häbi ei tee...

[Tiina Laiva · Rating 4 out of 5]

Raamat häbist ja lapsele seda tunnet sisendavatest vanematest. Sellest, kuidas häbi võib vallutada kogu inimese olemuse, määrata tema käitumise ja saatuse.

[Signe · Rating 4 out of 5]

Veits liiga jõhker minu jaoks. Ebameeldiv on nii selgelt tunda ja kaasa elada sellele, mida ka päriselt siinsamas, meie kõrval, päris palju juhtub.

[Anu · Rating 3 out of 5]

Ebaloogiline, ebameeldiv, puudutab ometi

[Sohvi Saar · Rating 5 out of 5]

üks top 3 lemmikraamatutest. see, kuidas rakke läbi täiesti ebausaldusväärse ja naiivse peategelase häbi lahti kirjutab ja nii tumeda lõpplahenduseni jõuab on lihtsalt niiiiiiii hea

[Mailiis · Rating 4 out of 5]

Ääretult raske lugemine. Mitte stiili ega keele poolest, vaid tõsise ja sünge teema tõttu. Ja kuigi lugeda oli rusuv, ei suutnud käest ka panna. Rakke on suurepäraselt edasi andnud selle, kuidas häbi ja häbitunde lapsesse sisendamine psüühikat lõhub ja inimese kogu ülejäänud elu mõjutab. Vajalik lugemine kõigile.

[Pille Jo · Rating 4 out of 5]

Valus lugemine. Painav. Kirjutatud samas kaasahaaravalt. Mulle jättis häiriva tunde pikaks ajaks.