What do you think?
Rate this book
Minu auhinnad
Auhinnad vohavad, prestiižiökonoomiast pole pääsu kellelgi. Juttu tuleb auhindade ajaloost ja plahvatuslikust kasvust, inimlikust edevusest, ambitsioonidest, konkurentsist ja kollegiaalsusest, kuulsusest ja tunnustusvajadusest, surematusest, suurtest võitjatest ja Eesti skeenest. Esimeses osas räägib autor auhindadest autobiograafilises võtmes, teine osa on kirjandussotsioloogiline essee, kus leidub nii isiklikke tähelepanekuid kui ka statistilisi andmeid ja kombekriitilisi üldistusi.
- GenresNonfiction
333 pages, Hardcover
Published September 1, 2018
3 people are currently reading
71 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
November 5, 2018
Jälle ma pean alustama kaugemalt. Nimelt, kui mulle selle raamatu peatsest ilmumisest sahistati, siis oli kohe juttu ka selle raamatu...hm...eelkäijast, sellest va Thomas Bernhardi samanimelisest raamatust. Õndsal ilmsel kihutasin siis viimsel tunnil Kadrioru raamatukokku, surusin jala ukse vahele ja hingeldades kähistasin, et andke mulle see Bernhardi "Minu auhinnad". Neiu otsib - põle! Otsin minagi - põle. Kukun siis higiste sõrmedega telefonis guugeldama, leian ühe kirjastuse blogipostituse vms ja pikk ja ilus jutt ka puha juures. No otsib tüdruk siis edasi targast masinast, sikutab ja sakutab seda Estrit siit ja sealt, aga Ester mängib kättesaamatut ja ei anna miskit. Viimaks tütarlaps sikutab mu telefoni oma kätte ja suumib seda va tähtsat raamatupilti. Ofkoors oli see mingi ingliskeelne väljaanne ja tutkit sulle eestikeelset raamatut. Saba jalge vahel vantsisin õnnetult kodu poole, häbistatud ja alandatud.
Pole viga, hetkel loen Bernhardilt siis seda kraami, mida on maakeeli välja antud ja Kangro auhindade personaalküsimus on ka tänaseks lahendatud. Ja täitsa hästi lahendatud, ma ütleksin. Ma usun, et siit leiab iga kirjandussõber midagi, eriti kodumaise kirjanduse sõber. Valdav osa raamatust on pühendatud Kangro higi ja verega kätte võidetud auhindadele, sinna vahele sutsakas ka neid, mille puhul ta ise žüriis istunud.
Auhindu, muide, lahkab Kangro täpselt sama armutult nagu ta "Klaaslapses" lahkas neid naiste ja meeste alumise ja ülemise korruse teemasid. Ja kui sa nüüd arvad, et noo, auhinnad on mingi kuivikute teema ja ega siin midagi meelierutavat kirjutada ei ole, siis... arva uuesti, ma ütlen! Auhinnad on sama verised, mõnele vaevalised ja mõnele trügib neid jällegi uksest ja aknast sisse (no nagu lastegagi õigupoolest, eks ole - mõni näeb hullult vaeva ja teisele piisab kodutanumal meesinimese nägemisest, kui juba on sedapsi).
Kes-kus-millal-kui palju, kõik mahlakad detailid sinna juurde. Kangro annab meile põhjaliku ülevaate, kus ta oli, kui saadavast auhinnast kuulis, kes kuulutas uudist (enamasti muidugi liikusid kuuldused tublisti enne õiget aega ja õige kõveraid teid pidi), mida ja kus süües ta auhinda tähistas, kui palju see maksis (rahast on siin üldse mõnuga juttu, nii et klatšimaiad seltsimehed, kiirustage!), kuidas kõnealune teos või tõlge end talle kätte andis ja kasvõi sedagi, kuidas auhinnatseremoonia kulges. Muhedat janti leidus kõigis neis etappides.
Lõpuosas on pisuke põhjalikum ja faktilisem uurimus Maarjamaa auhindadest. Kuigi... lugedes, et kuidas ja kus siis keegi hoiab oma aukirju ja kärakaid, siis... no ma ei tea, matsirahvas, ma ütlen :)))) Põhimõtteliselt, tähistamist väärib juba seegi, kui need kurivaimu laureaadid ja auhinnatud tegelased oma käraka üldse kahjustusteta koju suudavad viia (statistika räägib vigastuste kasuks). Ja oleks, et nad siis oma mõlkis-lömmis-kriibitud junnegi kodus edaspidi vääriliselt kohtlevad, aga kus sa sellega: kes peidab keldrisse tehnoruumi, kes ahju otsa, kes "kaotanud" maakoju, kes jagab sõpradele laiali...
Ja oleks, et sedamoodi suhtutakse vaid enda isiklikku kärakasse, aga näituseks Kangro kaotas (või lõhkus, mul pole raamatut enam käepärast) kellegi teise oma sootuks ära - mul tuli praktiliselt pisar silmanurka, nii kahju hakkas kohe. Mõtle, et sa saad auhinna (ole sa või Sauter või kedagi sinnapoole), lased Kangrol selle vastu võtta või vähemasti organiseerida selle transporti, ja siis... Siiamaani ajab mind nutma. Mu meelest tuleks Kangro nüüd musta nimekirja panna, sest sellisele vastutustundetule käraka-Mannile ei ole mõtet neid üldse anda, ei talle endale ega tema kätte teiste omi. Ja kindluse mõttes ei tohiks teda üldse vastavatele üritustele sissegi lubada, las vaatab nina vastu akent õuest.
Pole viga, hetkel loen Bernhardilt siis seda kraami, mida on maakeeli välja antud ja Kangro auhindade personaalküsimus on ka tänaseks lahendatud. Ja täitsa hästi lahendatud, ma ütleksin. Ma usun, et siit leiab iga kirjandussõber midagi, eriti kodumaise kirjanduse sõber. Valdav osa raamatust on pühendatud Kangro higi ja verega kätte võidetud auhindadele, sinna vahele sutsakas ka neid, mille puhul ta ise žüriis istunud.
Auhindu, muide, lahkab Kangro täpselt sama armutult nagu ta "Klaaslapses" lahkas neid naiste ja meeste alumise ja ülemise korruse teemasid. Ja kui sa nüüd arvad, et noo, auhinnad on mingi kuivikute teema ja ega siin midagi meelierutavat kirjutada ei ole, siis... arva uuesti, ma ütlen! Auhinnad on sama verised, mõnele vaevalised ja mõnele trügib neid jällegi uksest ja aknast sisse (no nagu lastegagi õigupoolest, eks ole - mõni näeb hullult vaeva ja teisele piisab kodutanumal meesinimese nägemisest, kui juba on sedapsi).
Kes-kus-millal-kui palju, kõik mahlakad detailid sinna juurde. Kangro annab meile põhjaliku ülevaate, kus ta oli, kui saadavast auhinnast kuulis, kes kuulutas uudist (enamasti muidugi liikusid kuuldused tublisti enne õiget aega ja õige kõveraid teid pidi), mida ja kus süües ta auhinda tähistas, kui palju see maksis (rahast on siin üldse mõnuga juttu, nii et klatšimaiad seltsimehed, kiirustage!), kuidas kõnealune teos või tõlge end talle kätte andis ja kasvõi sedagi, kuidas auhinnatseremoonia kulges. Muhedat janti leidus kõigis neis etappides.
Lõpuosas on pisuke põhjalikum ja faktilisem uurimus Maarjamaa auhindadest. Kuigi... lugedes, et kuidas ja kus siis keegi hoiab oma aukirju ja kärakaid, siis... no ma ei tea, matsirahvas, ma ütlen :)))) Põhimõtteliselt, tähistamist väärib juba seegi, kui need kurivaimu laureaadid ja auhinnatud tegelased oma käraka üldse kahjustusteta koju suudavad viia (statistika räägib vigastuste kasuks). Ja oleks, et nad siis oma mõlkis-lömmis-kriibitud junnegi kodus edaspidi vääriliselt kohtlevad, aga kus sa sellega: kes peidab keldrisse tehnoruumi, kes ahju otsa, kes "kaotanud" maakoju, kes jagab sõpradele laiali...
Ja oleks, et sedamoodi suhtutakse vaid enda isiklikku kärakasse, aga näituseks Kangro kaotas (või lõhkus, mul pole raamatut enam käepärast) kellegi teise oma sootuks ära - mul tuli praktiliselt pisar silmanurka, nii kahju hakkas kohe. Mõtle, et sa saad auhinna (ole sa või Sauter või kedagi sinnapoole), lased Kangrol selle vastu võtta või vähemasti organiseerida selle transporti, ja siis... Siiamaani ajab mind nutma. Mu meelest tuleks Kangro nüüd musta nimekirja panna, sest sellisele vastutustundetule käraka-Mannile ei ole mõtet neid üldse anda, ei talle endale ega tema kätte teiste omi. Ja kindluse mõttes ei tohiks teda üldse vastavatele üritustele sissegi lubada, las vaatab nina vastu akent õuest.
April 15, 2022
kas sa teadsid et kui sa saad nobeli preemia siis sa elad keskmiselt 4 aastat kauem? see on nyyd mu motivatsioon nobeli preemia saamiseks.
mõtlemapanev ja lihtsasti loetav raamat. esimene osa, kus maarja räägib oma auhindadest, on väga eluliselt nauditav lugemine. teine osa on selline populaarteaduslikum, esseed auhindadest ja tunnustuskultuurist, kust sain minagi yht-teist uut teada, nt seda, et ma võib-olla olen tahtmatult natuke liiga palju oma saavutustega teiste ees eputanud, heh, vabandust. see tekitavat kuulajas ängistust ja viha. tuttav tunne kyll.
lugemist väärt igatahes!
mõtlemapanev ja lihtsasti loetav raamat. esimene osa, kus maarja räägib oma auhindadest, on väga eluliselt nauditav lugemine. teine osa on selline populaarteaduslikum, esseed auhindadest ja tunnustuskultuurist, kust sain minagi yht-teist uut teada, nt seda, et ma võib-olla olen tahtmatult natuke liiga palju oma saavutustega teiste ees eputanud, heh, vabandust. see tekitavat kuulajas ängistust ja viha. tuttav tunne kyll.
lugemist väärt igatahes!
July 7, 2019
Kirjutasin sellest raamatust Loteriisse.
=)
https://loterii.blogspot.com/2019/07/...
=)
https://loterii.blogspot.com/2019/07/...
January 6, 2019
Mõnusalt auahne :D Esimene pool meeldis väga, teine pool jäi veidi kuivaks, ei suutnud piisavalt köita. Üldiselt oli hea teemakäsitlus ja sissevaade Eesti ja rahvusvahelisse kirjandusellu.
March 7, 2021
Ladusalt ja mõnusa huumoriga kirjutatud. Eriti meeldis mulle raamatu esimene pool, kus Kangro kirjeldas erinevaid seiku elust ja olust. Tõi välja lahedaid detaile, mõtteid, samas oskas edasi anda ajastuaimu, mis tema läbi aastate saadud auhindu ümbritses. Raamatu teise poole eesmärk paistas olevat auhindade ajaloo ja erinevate uurimuste üle arutleda ning kõrvutada leitut Eesti kontekstiga. Rahvusvahelistest auhindadest rääkides ei tekkinud huvitavat tervikut. Eesti kirjanduse käekäigu analüüsimise juures kasutati kohati naljakaid võtteid - näiteks Eesti raamatute edu ühe päeva jooksul rahvusvahelises edetabelis. Ei tea, kui adekvaatset pilti olukorrast nii saab ja selliseid mitte kõige veenvamaid analüüsimomente oli veelgi. Autori oskus panna kaasa mõtlema oli sellegipoolest inspireeriv ja eesti kirjanduse huviliste jaoks on see üks lahe lugemine.
September 16, 2020
Siit ja sealt lugemiseks hea raamat. Tabavaid võrdlusi leidub (eesti kirjandus kui sirgelt kaugusse kulgev kruusatee, kahel pool tolmune pajuvõsa). Episoode ka. Intelligentseid vihjeid. Samas otseselt juturaamat / romaan see minu jaoks polnud. Lapitu jäigi huvipuudusel lugemata.
July 27, 2023
Tegemist on puhtakujulise "kirjanike-luuletajate" inimliigi kirjeldusega - selgub, et nad on päriselt olemas ja elavad meie keskel, kuigi omakeskis, nad on teistsugused ning see elu on isevärki. Sinna maailma kuuluvad ka tunnustamine ja kirjandusauhinnad. Raamat ongi (kohati väga naljakas) sissevaade nende auhindade rolli, nende nimel elamisse, jagamisse ja üldisemalt nendesse suhtumisse.
Ülesehituselt jaotub raamat kaheks. Esimene pool räägib lõbusaid lugusid autori enda auhindade võitmisest ja ise auhinnažüriides osalemisest. Kuna raamatus räägitakse inimestest avalikult nende pärisnimedega, meenutab see kohati isegi elu24-stiilis klatši, mis on lõbus. Mida rohkem sa neid inimesi Eesti kirjandusmaastikkult tead, seda rohkem on ilmselt äratundmisrõõmu. Kuna minu teadmised selles osas on võrdlemisi piiratud, oli seda rõõmu mõnevõrra vähem...
Raamatu teise poole moodustab teadusliku uurimuse laadis kirjatöö auhindadest ja kirjanduslikust tunnustamisest laiemalt, ka ajaloolises perspektiivis. Ühest küljest see teine osa mulle meeldib, sest erinevalt esimesest osast on lähenemine süsteemne, aga oma kõikehaaravuses pole kõik jupid jällegi ühtlaselt huvitavad. Samas asetab see kogu raamatu esimese poole laiemasse konteksti ning pealegi ulatuvad selle kokkuvõtte põhiteesid selgelt üle kirjanduse piiride, sest kasvõi "kus on, sinna antakse" auhinnaloogika kehtib ka meie muusikaauhindade puhul.
Kogu raamat on kirjutatud lõbusas võtmes, Kangro enda eluraskusi puudutab vaid pindmiselt. Hea, et neid on mainitud, kuid oleks võinud rääkida enam. Eriti naljakad on Balti Assamblee lood.
Raamatu esimene pool kaldub stiili poolest kohati millekski päevikulaadseks - mida söödi, kuidas keegi välja nägi - ja see jääb auhindade temaatikast üsna kaugele. Minu jaoks moodustasid need kõige igavama osa, kuid hiljem sain aru, et neid tuleb võtta kui olulist komponenti loojate liigi kirjeldusest. Sellega seoses - raamatu pealkiri pole minu arust kõige õnnestunum. Arvasin enne lugemist tegemist olevat eelkõige elulooraamatuga, aga eksisin. Eriti raamatu teine pool pole autori ehk "minuga" vaat et üldse seotud. Vahest olnuks parem pealkiri "Kirjanikud: välimus, käitumine, toitumine"? Raamatu pealkirja rollist auhindadele jäi Kangrol rääkimata - seda oleks põnev lugeda vast mõnes järgmises raamatus!
Ülesehituselt jaotub raamat kaheks. Esimene pool räägib lõbusaid lugusid autori enda auhindade võitmisest ja ise auhinnažüriides osalemisest. Kuna raamatus räägitakse inimestest avalikult nende pärisnimedega, meenutab see kohati isegi elu24-stiilis klatši, mis on lõbus. Mida rohkem sa neid inimesi Eesti kirjandusmaastikkult tead, seda rohkem on ilmselt äratundmisrõõmu. Kuna minu teadmised selles osas on võrdlemisi piiratud, oli seda rõõmu mõnevõrra vähem...
Raamatu teise poole moodustab teadusliku uurimuse laadis kirjatöö auhindadest ja kirjanduslikust tunnustamisest laiemalt, ka ajaloolises perspektiivis. Ühest küljest see teine osa mulle meeldib, sest erinevalt esimesest osast on lähenemine süsteemne, aga oma kõikehaaravuses pole kõik jupid jällegi ühtlaselt huvitavad. Samas asetab see kogu raamatu esimese poole laiemasse konteksti ning pealegi ulatuvad selle kokkuvõtte põhiteesid selgelt üle kirjanduse piiride, sest kasvõi "kus on, sinna antakse" auhinnaloogika kehtib ka meie muusikaauhindade puhul.
Kogu raamat on kirjutatud lõbusas võtmes, Kangro enda eluraskusi puudutab vaid pindmiselt. Hea, et neid on mainitud, kuid oleks võinud rääkida enam. Eriti naljakad on Balti Assamblee lood.
Raamatu esimene pool kaldub stiili poolest kohati millekski päevikulaadseks - mida söödi, kuidas keegi välja nägi - ja see jääb auhindade temaatikast üsna kaugele. Minu jaoks moodustasid need kõige igavama osa, kuid hiljem sain aru, et neid tuleb võtta kui olulist komponenti loojate liigi kirjeldusest. Sellega seoses - raamatu pealkiri pole minu arust kõige õnnestunum. Arvasin enne lugemist tegemist olevat eelkõige elulooraamatuga, aga eksisin. Eriti raamatu teine pool pole autori ehk "minuga" vaat et üldse seotud. Vahest olnuks parem pealkiri "Kirjanikud: välimus, käitumine, toitumine"? Raamatu pealkirja rollist auhindadele jäi Kangrol rääkimata - seda oleks põnev lugeda vast mõnes järgmises raamatus!
October 31, 2018
Autori „Klaaslaps“ meeldis mulle väga, nii et ootasin ka sellest raamatust lugemiselamust.
Raamat on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas räägib Kangro auhindadest (10 tk), mida ta saanud on. Vahepaladena ka kolm juttu žüriis olemisest. Kusjuures idee kirjutamiseks sai ta Thomas Bernhardilt, kelle samanimeline teos avaldati aastal 2009. Huvitav, kas Kangrol on väga hea mälu või ta on kuhugi sündmused eelnevalt talletanud. Igatahes, on kirjas igasuguseid detaile, mida ma arvatavasti küll ei mäletaks. Näiteks mida ja millise summa eest auhinna puhul välja tegi, millised kingad jalas olid jne. (Okei, arved on tal vähemalt mingis osas talletatud, aga et kuidas ta mäletab, mis kingad tal mingil hetkel jalas olid...) Tõsi, ma pole ka ühtegi kirjanduse/kirjutamise/tõlkimisega seotud auhinda saanud. Võibolla on see nii tähtis sündmus, et tõepoolest jääbki meelde, millised kingad jalas on. Üllatust ja peamurdmist pakkus mulle aga hoopis asjaolu, et paljukiidetud „Klaaslapse“ eest polnudki Kangrole raamatu kirjutamise ajaks auhinda antud. Või kui inimesele makstakse kirjanikupalka, siis auhindu ei anta?
Teises osas on lähenetud filosoofilisemalt ja arutletud auhindade ning nende tähtsuse üle.
Minu arvates jätkab Kangro „Klaaslapsest“ tuntud otsekohesusega. Teema ei ole siin raamatus ei füüsiliselt ega vaimselt nii keeruline kui „Klaaslapses“ ja võib-olla seetõttu jääb veidi lahjemaks, aga Kangro kirjutab endiselt hästi. Raamat ise on ka jälle veidi teistsugune. Oodatud lugemiselamuse õnneks sain.
Raamat on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas räägib Kangro auhindadest (10 tk), mida ta saanud on. Vahepaladena ka kolm juttu žüriis olemisest. Kusjuures idee kirjutamiseks sai ta Thomas Bernhardilt, kelle samanimeline teos avaldati aastal 2009. Huvitav, kas Kangrol on väga hea mälu või ta on kuhugi sündmused eelnevalt talletanud. Igatahes, on kirjas igasuguseid detaile, mida ma arvatavasti küll ei mäletaks. Näiteks mida ja millise summa eest auhinna puhul välja tegi, millised kingad jalas olid jne. (Okei, arved on tal vähemalt mingis osas talletatud, aga et kuidas ta mäletab, mis kingad tal mingil hetkel jalas olid...) Tõsi, ma pole ka ühtegi kirjanduse/kirjutamise/tõlkimisega seotud auhinda saanud. Võibolla on see nii tähtis sündmus, et tõepoolest jääbki meelde, millised kingad jalas on. Üllatust ja peamurdmist pakkus mulle aga hoopis asjaolu, et paljukiidetud „Klaaslapse“ eest polnudki Kangrole raamatu kirjutamise ajaks auhinda antud. Või kui inimesele makstakse kirjanikupalka, siis auhindu ei anta?
Teises osas on lähenetud filosoofilisemalt ja arutletud auhindade ning nende tähtsuse üle.
Minu arvates jätkab Kangro „Klaaslapsest“ tuntud otsekohesusega. Teema ei ole siin raamatus ei füüsiliselt ega vaimselt nii keeruline kui „Klaaslapses“ ja võib-olla seetõttu jääb veidi lahjemaks, aga Kangro kirjutab endiselt hästi. Raamat ise on ka jälle veidi teistsugune. Oodatud lugemiselamuse õnneks sain.
May 7, 2020
Ikka on inimestele meeldinud kiigata neid huvitavate eluvaldkondade köögipoolele. Nagu ameeriklased ütlevad, siis inimesed tahavad ikka vahel teada "how sausage gets made". Isiklikult on mind kõige rohkem huvitanud teatrilava telgitagused ja spordisangarite rassimised treeninglaagrites. Kuid ilmselt olen siiski kõige enam lugenud just meie kirjanike töödest ja tegemistest.
Uue võimaluse piiluda kirjanike ja ka erinevate auhinnažüriide tagatuppa annab Maarja Kangro "Minu auhinnad". Selles raamatu esimeses pooles räägib Kango talle omase mõnusa sarkasmi ja (enese)irooniaga enda võidetud auhindadest (tõlkevõistluse auhinnad, Tukla novelliauhinnad, Kulka aastapreemiad jne) ja oma tööst erinevates žüriides (näiteks Balti Assamblee auhinna žürii tegemised tunduvad seda raamatut lugedes ikka täieliku naljanumbrina).
Raamatu teises pooles annab Kangro laiema ülevaate üldse kirjandusauhindade jagamise traditsioonidest, korioosumeist, statistikast ja suundumustest meil ja mujal. Minu jaoks oli see pool raamatust üllatuslikult isegi põnevam lugemine ning leidsin mitmeid välisautoreid, kelle loomingu vastu mul siiras huvi tekkis. Seetõttu soovitaksingi seda raamatut eelkõige neile, kes otsivad meie ja maailma kirjandusmaastikult avastamiseks uusi autoreid, ning muidugi neile, kes on meie koduse kirjanduseluga hästi kursis. Usun, et ühed leiavad omale tänu "Minu auhindadele" kindlasti mõne põneva raamatu lugemiseks ning teised saavad Kangroga mõnusalt kaasa muiata.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Uue võimaluse piiluda kirjanike ja ka erinevate auhinnažüriide tagatuppa annab Maarja Kangro "Minu auhinnad". Selles raamatu esimeses pooles räägib Kango talle omase mõnusa sarkasmi ja (enese)irooniaga enda võidetud auhindadest (tõlkevõistluse auhinnad, Tukla novelliauhinnad, Kulka aastapreemiad jne) ja oma tööst erinevates žüriides (näiteks Balti Assamblee auhinna žürii tegemised tunduvad seda raamatut lugedes ikka täieliku naljanumbrina).
Raamatu teises pooles annab Kangro laiema ülevaate üldse kirjandusauhindade jagamise traditsioonidest, korioosumeist, statistikast ja suundumustest meil ja mujal. Minu jaoks oli see pool raamatust üllatuslikult isegi põnevam lugemine ning leidsin mitmeid välisautoreid, kelle loomingu vastu mul siiras huvi tekkis. Seetõttu soovitaksingi seda raamatut eelkõige neile, kes otsivad meie ja maailma kirjandusmaastikult avastamiseks uusi autoreid, ning muidugi neile, kes on meie koduse kirjanduseluga hästi kursis. Usun, et ühed leiavad omale tänu "Minu auhindadele" kindlasti mõne põneva raamatu lugemiseks ning teised saavad Kangroga mõnusalt kaasa muiata.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 5, 2019
Huvitav, kuidas mitmed arvustajad on esile tõstnud just raamatu esimest osa ehk siis "Minu auhindu" ning pidanud igavamaks teist, "Meie auhindu", kus antakse ülevaade auhinnandusest kui sellisest ja selle psühholoogilistest tagamaadest. Ma teeks vastupidi. Mitte et esimene osa kuidagi kuiv oleks, aga see on lihtsalt Maarja Kangro tuntud headuses.
Raamatu esimeses osas on niisiis taaskord aus ning otseütlev autor-peategelane, kes sorib piinlikkuseta pimedates hingesoppides ning toob ilmsile isiklikud mikrodraamad, mida me kõik sisimas läbi elame, aga tunnistada ei taha.
Isiklikust edevusepahest kaugemale vaatab Kangro aga raamatu teises osas, kus ta kirjeldab inimlikku tunnustusevajadust laiemalt. Miks meil on tunne, et meid nülitakse elusalt, kui keegi meie kirjatüki maha teeb, miks see riivab rohkem kui mõne muu eluala esindaja töö maha tegemine (vaidluse koht isegi ehk)? Miks me üldse kirjutame, kui see nii kohutavalt riskantne on? Miks me tahame saada kuulsaks (mõni tahab, mõni enam mitte)? Miks enesepromo siiski kõiki öökima ajab? Kõik need väga südamelähedased teemad igale kirjutajale, aga eriti sellisele, keda ka inimpsühholoogia külmaks ei jäta.
Hasso Krull soovitab kaanel, et "erutav lugemine", ma lugesin valesti "ergutav", aga mulle tundubki just see määratlus sobivamana. Ergutab ennast niigi üleanalüüsivat inimest end edasi analüüsima! Aga vähemalt läbi huumoriprisma :)
Pikemalt siin: https://marcamaa.blogspot.com/2019/03...
Raamatu esimeses osas on niisiis taaskord aus ning otseütlev autor-peategelane, kes sorib piinlikkuseta pimedates hingesoppides ning toob ilmsile isiklikud mikrodraamad, mida me kõik sisimas läbi elame, aga tunnistada ei taha.
Isiklikust edevusepahest kaugemale vaatab Kangro aga raamatu teises osas, kus ta kirjeldab inimlikku tunnustusevajadust laiemalt. Miks meil on tunne, et meid nülitakse elusalt, kui keegi meie kirjatüki maha teeb, miks see riivab rohkem kui mõne muu eluala esindaja töö maha tegemine (vaidluse koht isegi ehk)? Miks me üldse kirjutame, kui see nii kohutavalt riskantne on? Miks me tahame saada kuulsaks (mõni tahab, mõni enam mitte)? Miks enesepromo siiski kõiki öökima ajab? Kõik need väga südamelähedased teemad igale kirjutajale, aga eriti sellisele, keda ka inimpsühholoogia külmaks ei jäta.
Hasso Krull soovitab kaanel, et "erutav lugemine", ma lugesin valesti "ergutav", aga mulle tundubki just see määratlus sobivamana. Ergutab ennast niigi üleanalüüsivat inimest end edasi analüüsima! Aga vähemalt läbi huumoriprisma :)
Pikemalt siin: https://marcamaa.blogspot.com/2019/03...
November 16, 2019
Mõnusalt irooniline sissevaade kirjandusauhindade maailma. Täitsa huvitav oli seda lugeda, kuigi raamatu viimased paar-kolmkümmend lehekülge enam nii väga ei huvitanud - ilmselt tundsin, et neist auhindadest juba küllalt saanud.
Panin tähele ka paari Maarja Kangro lemmiksõna - hõrk ja hõre :) Eriti hõrk.
Aga tore, et keegi sellest teemast on kirjutada viitsinud ja tõepoolest päris huvitav oli lugeda seda.
Panin tähele ka paari Maarja Kangro lemmiksõna - hõrk ja hõre :) Eriti hõrk.
Aga tore, et keegi sellest teemast on kirjutada viitsinud ja tõepoolest päris huvitav oli lugeda seda.
November 5, 2018
Esimene pool oli huvitav lugeda, teine pool hakkas korralikult lohisema. Vb see auhinnateema tüütas lihtsalt lõpuks ära. Kõik see psühholoogia, mis sinna juurde käis oli ju tublilt välja otsitud, aga kohati kordus ja kohati läks nii sügavuti, et motivatsioon lugeda kuidagi kadus.
February 24, 2019
Kompleksivaba ja hea sulega ülevaade tunnustamise vajadusest ja tagamaadest.
December 28, 2023
Hea ikka ju teada saada, kuidas asjad käivad.
August 8, 2019
Vastuoluline oli see raamat minu jaoks. Ühest küljest meeldis, sest kirjutab hästi, no dah, eks ole! Tundsin kuidas erudeeritus ja laiem sõnavara iga pööratud lehekülje järel mu sees kasvas. Teisalt "minu inimene" ta vähemalt selle teose põhjal ei tundunud. Parema sõna puudumise tõttu (tegelikult on parem sõna olemas küll, ma lihtsalt ei soovi seda siin kasutada, sest pole viisakas) ütleks, et liiga "kunsti inimene". See tema elustiil ja suhtumine, noh, häirisid. Eriti just see, et ah, mis ma võtsin ainult klaasikese veini, sest olin autoga. Kogu aeg. Iga kord. Noh, kallis inimene, sa ju tead, et seal üritusel nagunii alkoholi pakutakse, ise tead ühtegi haritlaste seltskonda, iseäranis just need "loome inimesed", kus grupina kogunetakse ja kangemat kraami ei serveeritaks? Mida sa iga kord tuima järjekindlusega sinna oma autoga ronid, aru ma ei taipa?
Raamatu kulgemisest jäi vähemalt mulle mulje, et mida rohkem ja suuremaid/ väärtuslikemaid/ kõnekaimaid/ mainekaimaid auhindu neiu saama hakkas, seda kiiremini nende väärtus ja rõõm nendest tema jaoks taandus. Kuuendat auhinda saades oli tal juba suhtumine, et "ime et ma nii kaua seda ootama pidin, ammu oli aeg". Mingil määral häiris see, et saadav mammona hulk oli tähtsam, kui auhinnaga kaasnev tuntus. Üldse oli minu jaoks liiga palju rahajuttu. Palju maksis part, palju klaasike veini - miks sa mäletad neid asju? Aga noh, inimesed mäletavadki erinevaid asju.
Raamatu teises osas arutleb Kangro auhindadest üldiselt. Et kellele antakse, kui palju, mille alusel. Seda lugedes mõtlesin ma et kui mõõtmatult mõttetu see on. See, mis auhinna keegi saab, ei ole üldse seotud teose headusega, või sellega, kas see annab kultuurile midagi juurde. Saavad need, kes teavad õigeid inimesi, on õiges kohas ja magavad õigete linade vahel. Lisaks, arvestades meeletut autasustamise hulka, näib et kõik saavad auhinna, mis sisuliselt tähendab sama, et keegi ei saa seda. You are so special, just like everybody else. Mitte, et selle info teadmine nüüd mu maailma raputaks, eks ma sain sellele eelnevale teabele lihtsalt kinnitust juurde. Ma olen sageli mõelnud, et mis mul viga on, et raamatud millel ilutseb uhke autasustamisest teavitav kleeps, jätavad mind külmaks ja ma ei suuda neid isegi lõpuni lugeda? Ütleme nii, et nüüd ma ei muretse enam. Seda enam panen ma rõhku nende soovitustele, kelle maitse pole kallutatud.
Raamatu kulgemisest jäi vähemalt mulle mulje, et mida rohkem ja suuremaid/ väärtuslikemaid/ kõnekaimaid/ mainekaimaid auhindu neiu saama hakkas, seda kiiremini nende väärtus ja rõõm nendest tema jaoks taandus. Kuuendat auhinda saades oli tal juba suhtumine, et "ime et ma nii kaua seda ootama pidin, ammu oli aeg". Mingil määral häiris see, et saadav mammona hulk oli tähtsam, kui auhinnaga kaasnev tuntus. Üldse oli minu jaoks liiga palju rahajuttu. Palju maksis part, palju klaasike veini - miks sa mäletad neid asju? Aga noh, inimesed mäletavadki erinevaid asju.
Raamatu teises osas arutleb Kangro auhindadest üldiselt. Et kellele antakse, kui palju, mille alusel. Seda lugedes mõtlesin ma et kui mõõtmatult mõttetu see on. See, mis auhinna keegi saab, ei ole üldse seotud teose headusega, või sellega, kas see annab kultuurile midagi juurde. Saavad need, kes teavad õigeid inimesi, on õiges kohas ja magavad õigete linade vahel. Lisaks, arvestades meeletut autasustamise hulka, näib et kõik saavad auhinna, mis sisuliselt tähendab sama, et keegi ei saa seda. You are so special, just like everybody else. Mitte, et selle info teadmine nüüd mu maailma raputaks, eks ma sain sellele eelnevale teabele lihtsalt kinnitust juurde. Ma olen sageli mõelnud, et mis mul viga on, et raamatud millel ilutseb uhke autasustamisest teavitav kleeps, jätavad mind külmaks ja ma ei suuda neid isegi lõpuni lugeda? Ütleme nii, et nüüd ma ei muretse enam. Seda enam panen ma rõhku nende soovitustele, kelle maitse pole kallutatud.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews