Kui ploomipuu kasvab võõras aias, üks oks aga ulatub tänava kohale, siis kelle omad on ploomid sellel oksal? Äkki kuuluvad need linnapeale? Või siiski mitte? Ja kas sealt ploomi noppimine on vargus? Niisugused küsimused vaevavad Pärti selles raamatus. Nagu Pärdi-sarjas juba kombeks, ei jää poiss ka seekord oma murega üksi.
"Pärt ja ploomid!" on sarja kolmas raamat. Pärdi-raamatud räägivad sellest, kuidas poiss täbarate olukordadega hakkama saab. Samast sarjast on seni ilmunud "Pärt ei oska saltot" ja "Seisa siin, Pärt!". Tulekul on veel „Pärt ja viimane koogitükk" ning "Pärt läheb uuele ringile" .
alguses tundus, et ma pole selle raamatu sihtgrupp, aga ükski Anti Saare teos pole mulle veel pettumust valmistanud, ja selgus sellegi puhul, et veel mitu tundi pärast lugemist mõtisklesin sügavalt loo ja sõnumi ja sealtkaudu lastekirjanduse üle üldisemalt.
sest tõesti, elu ei ole alati õiglane, kiusaja ei saa alati karistust ja kogu lugu lõpebki vahel sellega, et vanem ja targem juhib nutva lapse tähelepanu kõrvale. "mul on neli kanapoega, jutt neid ajas ülesse," umbes sinnakanti. hea raamat lihtsalt sellepärast, et õnnelikku lõppu polnud, aga ikkagi lõppes hästi.
Raamatu "Pärt ja ploomid" lugesime lastega ühe õhtuga läbi. Mõnusalt paraja pikkusega üheks õhtujutuks. "Pärt ja ploomid" tegeleb küsimusega, kelle omad on ploomid, kui need kasvavad tänava kohal. Juba küsimuse püstitus on väga vahva ning järele mõeldes oleme ilmselt kõik selliste muredega tegelema pidanud. Autor oli väga mõnusalt teemat arendanud. Lõpplahendus oli ootamatu ning mõnusalt julgustav. Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Tead seda tunnet, kui tahad midagi hirmsasti, neelud täiega käivad, juba on napilt käegakatsutav...aga siis jääd ikkagi ilma? No siis tead kindlasti ka seda, kuidas Pärt end selles raamatus tunneb. Möödaminnes arutatakse aga teemat - "mis ripakil, see ära" versus "kellele kuulub koera saba, kui koer ise on teisel pool aeda"? Eks see millestki ilmajäämine ole ju üleüldse lastele valus teema. Siin saavad nad aga tuua paralleele Pärdi ja endaga ning mõelda, kas see ikka on maailma lõpp ja oli see üldse õigustatud ootus, mis pettuma pani...
Kelle oma on ploom, kui see on kukkunud tänavale? Või kui see on oksal, mis ulatub üle aia? Muidugi maitseb ploom Pärdile hästi, kuid teine ploom on kõrgel ega kuku maha... Tore südamlik lugu. Sobiks hästi esimese klassi lapsele ise lugemiseks.
Väga äge lugu! Raamat on õhuke, suurte piltidega ning sisult humoorikas ja mõtteainet pakkuv samal ajal - üsna ideaalne lapsele, kes just hakkas kirjatähti lugema.