Pärnu üleujutuse tõrjetöid oma silmaga üle vaatama tulnud peaminister Holger Tramm annab Endla teatri peaukse ees intervjuud, kui korraga hüppab rahvahulgast välja keegi noormees, tabab otse telekaamerate ees turvameest jalahoobiga pähe ning lööb oma hambad toimuvast justkui halvatud peaministrile unetuiksoonde. Veri pritsib joana. Järgmisel päeval on video sellest sündmusest kogunud Youtube’is kümneid tuhandeid vaatamisi, veel paar päeva hiljem ulatub see arv juba miljonini. Eesti on taas maailma ajalehtede esikülgedel, ehkki mitte sellise teemaga, mida me ise tahaksime.
Peaministri jõhkra tapmise jälgi ajades satub uuriv ajakirjanik Kairit Nõlvak varsti palju suurema saladuste puntra otsa — ja taipab ühtlasi, et sama pundart püüab temaga võidu lahti harutada ka keegi teine, temast palju võimsam... “Viimane kustutab tule” on korraga lugu võimust ja vastutusest, vassimisest ja usaldusest, eeskätt aga sellest, mille kõigega võivad inimesed oma põhimõtete kaitsel eneselegi ootamatult hakkama saada.
Rein Raud was born in 1961 as the son of Eno Raud and Aino Pervik, both authors of popular books for children as well as novels and poetry. He graduated from St.Petersburg University (Japanese Studies, 1985) and defended his doctorate in the University of Helsinki (Literary Theory, 1994). In addition to novels, stories, poetry collections and essays, he is the author of numeorous academic publications in the areas of cultural theory and especially classical Japanese literature and philosophy, as well as a number of translations, mainly from Japanese into Estonian.
Ma ei teagi, mida päris täpselt arvata. Kiiresti ma seda raamatut ei lugenud, kuigi see oleks väga lihtne olnud, tegemist siis vaid 190-leheküljelise raamatuga. Tegemist on üsna erilise ja teistsuguse raamatuga, võrreldes teostega, mida tavapäraselt loen. Siiski, võib soovitada. Selline täielik sürr, aga samas meeletult põnev. Toimiks väga hästi filmina, kuigi lahtiseid otsi oli omajagu. Lõpp oli üllatav ja marruajav. Kiirustav tempo sobis süžeega, aga mõni teema oleks nõudnud veidi põhjalikumat käsitlust ehk? Ma ei oodanud teoselt väga palju - heas mõttes - nii et kogemus oli äärmiselt positiivne. Sain aru, et see pole päris tüüpiline Raua teos, aga sellist kirjandust loeks küll ja veel. Keegi võiks tõlkimise ja stsenaariumi kirjutamise ka kiiremas korras ette võtta.
Mõrvatud peaminister, salajane "vangla" Eestimaa pinnal, kinnimätsimised kõige kõrgemal tasandil ning palju muud salapärast on aset leidmas Rein Raua romaanis "Viimane kustutab tule". Ajakirjanik Kairit Nõlvak kistakse selle pöörase olukorra keskele ning ta peab punaseid niidikesi vedades selles aina eluohtlikumaks muutuvas sündmuste virvarris võimalikult kiiresti TÕE välja selgitama. Kuid pea meeles, et usaldada ei tohi kedagi ning ka kõige ulmelisemaid teooriaid võivad tõeks osutuda.
Raua tekst võtab su paariks õhtuks endaga täielikult kaasa. Sul tekib Kairitiga sarnane meeleseisund ja hasart. Seda uurimist/lugemist ei saa nüüd pooleli jätta! Kallis, ma kohe lõpetan ja kustutan siis tule. Ainult üks peatükk veel! Ma/me peame lihtsalt TÕE teada saama!
Ja järsku on kõvasti üle kesköö. Maja on vaikseks jäänud ning sinu kõrvalt on kuulda rahulikku ja sügavat hingamist. Sa paned vaikselt raamatu öökapile ja kustutad viimaks tule. Tuba mattub pimedusse. Kuigi suled silmad, siis uinuda sa ei suuda. Sa elad peas kogu aset leidnud sündmustiku taas läbi ning jõuad lõpuks ainuvõimaliku järelduseni - homme lähen raamatukokku ja vaata, mida veel härra Raud on kirjutanud.
See polnud just minu tavapärane ulme, sisaldades selleks liiga palju poliitikat ja ajakirjandust ning ulmeline osa selgus nagu veidi möödaminnes alles lõpus, aga paraja seiklusega oli tegemist sellegipoolest.
Niisiis, uuriv ajakirjanik Kairit Nõlvak tunneb huvi, mis siis ikkagi tol korral Pärnus toimus, miks keegi hull näriks peaministril kõri läbi, kui just on paika saadud parim plaan Eesti elu paremaks muutmiseks. Mida rohkem aga Kairit niidiotsi kerib, seda kummalisemaks lugu läheb. Ühtlasi proovitakse talle vägagi ühemõtteliselt selgeks teha, et parem on oma nina sealt eemal hoida, kui elu armas. Noh, Kairit pole paraku seda masti chikk, keda sa ähvardustega eemal hoiad - vastupidi, see annab talle veelgi rohkem hagu alla üha sügavamalt kaevata. Ja kuigi mõningate kaotustega, jõuabki ta edukalt lõppu välja, saab teada, mis värk see siis ikkagi toimub ja miks seda nii kiivalt varjata üritatakse...
Tegemist on tempoka põnevikuga, kus lappad lehti, et jõuda juba rutem lõppu ning saada teada, milles uba peitub. Veidi on stiilist ikka tunda seda "kodukootust", aga ega meil väga sellele midagi vastu panna ju ka ei ole. Väärib kindlasti lugemist :)
Põnev, omapärane kirjutamisstiil: Sündmusele Pluss seitse päeva ja Sündmusele miinus viis kuus... Märgitud ka Sindit (lk 117). Ja minu meelest mitte heas kontekstis....Aga kuna Rein Raua isa Eno Raua vanaema on elanud Sindis, siis ilmselt siit ka vihje Sindile.... Raamatus "Siniste kaantega klade" kirjutab Eno Raud:"Mu esimesed mälestused ei olegi seotud koduga, vaid pärinevad hoopis vanaema kodulinnast Sindist. Ükskord käisime vanaemaga Sindis vanavanaemal külas. Mäletan, et vahepeal käis vanaema oma tuttavaid vaatamas ja jättis meid vanavanaemaga kahekesi..." (lk 10).
Raamat väga põnev, hea keelekasutus ja ülesehitus.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Tempokas põnevik, kus huvitavaid detaile söödetakse lugejale ette piisavalt vähe, et pinget üleval hoida. Mõningaid lood detaile avaldatakse tegelikult alles siis, kui lugejal peaks endalgi olema piisavalt hea ettekujutus juhtunust. Veidi häiris ka liigselt konstrueeritud alternatiivne karistusprojekt, kuhu tegelased suunati. Samas keelekasutus ja kirjutamisstiil on autoril väga meisterlik.
Lugu algab sellega, et kuriteos kahtlustatav Kaspar toimetatakse Ärastveres asuvasse kinnipidamiskohta, mis asub saarel ja kus süüdistuse saanud isikud peavad süü lunastamiseks õppima oma elu rahuldaval tasemel kirjanduslikku vormi panema. Nagu üks tegelane Almiira ütleb: „Me oleme humaansema karistussüsteemi katselendurid, kirjandusravi valged hiired“. Neid juhendab vastava koolituse läbinud Peeter. Loo edenedes selgub, mis tegelikult seob selles „loomevanglas“ kinnipeetavaid. Ärastvere ei ole ainus tegevuskoht ja kirjandusravi on ainult kinnipeetavatelt nende mõtete kogumiseks. Ajakirjanik Kairit kogub infot Eesti peaministri Holger Trammi tapmise kohta, mille käigus saab infot, mida ei ole kusagil ajakirjanduses varem imelikul kombel kajastatud Jne. Hoogne ja parajalt lühike!
Viimane kustutab tule. Lihtne paljutähenduslik lause, sõnum, metafoor. Braavo! Kes on viimane? Kas on viimane? Kus on viimane? Millise tule? Kes kustutab? Kus kustutab? Kuidas kustutab? Teost lugedes sõitsin nagu bussiga. Olin kaasahaaratud. Mõtteis vilksatasid erinevad ajaloosündmused, filmid, raamatud, autorid, tegelased ja ideed, tegevuspaigaks suhteline tänapäev. Einsteinist Michio Kakuni. On loomulik, et mustad augud kuuluvad nii universumi kui ka selle teose (lugemise ja sellest arusaamise) juurde :)
Segased tunded peale lugemist. Esiteks, ma vist jään Rein Raua puhul alati ootama sellist emotsionaalset puudutust, nagu oli "Rekonstruktsiooni" lugemise järel. Teiseks, ma ei taha vist ikka harjuda meie ajaga, kus põnevusžanr on saanud niiöelda "tõsise kirjanduse" osaks.
Raamat haaras, oli otsast lõpuni põnev, ainus, mis mind isiklikult mõnevõrra häiris, oli lühike lõpp. Raamatust oli otsekui paarkümmend lehekülge puudu, mis oleks sind sealt korralikult ka välja juhatanud.
Tahtsin lihtsalt öelda, et mulle meeldis lõpp ka väga, igasugune pikem jorutamine oleks seda lämmatama hakanud, praegune oli just perfektne - paned raamatu kinni ja silmad säravad ja selline elevus on sees, tahaks kohe kellelegi rääkida! :D Aga mida... Seda ei tea. :) Väga mõnus lugemine.
Minu maitse järgi see raamat ei olnud. Kui algus oli veel natuke haarav, siis lõpp kukkus täiesti ära. Tavaliselt ma loen sellised lühikesed raamatud isegi ühe päevaga läbi, aga seda teost punnitasin lõpuks juba ainult põhimõtte pärast.
Väga heas eesti keeles, nauditav lugemine. Sobis hästi lennukis lugemiseks, ei pannud ebamugavusi tähelegi. Lõpp tundus selline, nagu oleks ideed otsa saanud.
Keskpärane ja maavillane. Kui juba kirjanikuks hakata, võiks rohkem tööd teha ja vaeva näha. Sellisena ei eristu ta mitte millegi poolest paljudest praegustest tekstidest, kus ainuke kirjanikuks olemuse kriteerium paistab olevat mõne õnnestunud lausestuse ümber suvaline jutt ehitada.