What do you think?
Rate this book
Taeva tühjad tribüünid
Vaatasin uuesti rongi poole. „Kuhu see rong viib?“
„Ma ei...“
„Kas see viib paradiisi?“ ei lasknud ma Vanamehel vastata.
„Ma ei...“
„Kas kõik peavad sinna peale minema?“ tekitas mõte rongile minekust mingil põhjusel rohkem hirmu kui ükskõik mis muu.
Ma olin surnud, täiesti surnud.
Noorteromaani „Taeva tühjad tribüünid“ peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi ... aga võib-olla hoopis tagasi?
„Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.
Ene Sepp on mitmete noorteromaanide autor. 2016. aasta noorteromaanide võistlusel saavutas ta samuti II koha romaaniga „Vabandust, aga mis asja?“. Veel on tema sulest ilmunud „Medaljon“ (2009), „Minevikuta mälestused (2010) ja täiskasvanutele suunatud „Väike roosa pilet paradiisi“ (2015).
„Ma ei...“
„Kas see viib paradiisi?“ ei lasknud ma Vanamehel vastata.
„Ma ei...“
„Kas kõik peavad sinna peale minema?“ tekitas mõte rongile minekust mingil põhjusel rohkem hirmu kui ükskõik mis muu.
Ma olin surnud, täiesti surnud.
Noorteromaani „Taeva tühjad tribüünid“ peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi ... aga võib-olla hoopis tagasi?
„Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.
Ene Sepp on mitmete noorteromaanide autor. 2016. aasta noorteromaanide võistlusel saavutas ta samuti II koha romaaniga „Vabandust, aga mis asja?“. Veel on tema sulest ilmunud „Medaljon“ (2009), „Minevikuta mälestused (2010) ja täiskasvanutele suunatud „Väike roosa pilet paradiisi“ (2015).
- GenresYoung Adult
256 pages, Paperback
Published October 4, 2018
2 people are currently reading
82 people want to read
About the author
Ene Sepp
15 books98 followersEne Sepp is an Estonian writer who started her first book when she was just 14 years old. By now she has published 12 books which critics and readers have praised. Besides Estonia, she has lived in Germany, Austria, New Zealand, and USA. Right now she lives in Estonia with her family and continues to write as much as possible.
Ene Sepp on Eesti kirjanik, kes alustas esimese raamatu kirjutamist vaid 14aastaselt. Praeguseks on tema sulest ilmunud 12 raamatut, mis on pälvinud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Lisaks Eestile on ta elanud ka Saksamaal, Austrias, Uus-Meremaal ja USAs. Hetkel elab ta koos perega Eestis ning jätkab kirjutamisega nii palju kui võimalik.
Ene Sepp on Eesti kirjanik, kes alustas esimese raamatu kirjutamist vaid 14aastaselt. Praeguseks on tema sulest ilmunud 12 raamatut, mis on pälvinud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Lisaks Eestile on ta elanud ka Saksamaal, Austrias, Uus-Meremaal ja USAs. Hetkel elab ta koos perega Eestis ning jätkab kirjutamisega nii palju kui võimalik.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
April 27, 2019
Mõni autor kohe oskab õigetele nuppudele vajutada. Ausalt öeldes olin ma lummatud ja ei suutnud raamatut enne käest panna, kui jõudsin viimasele lehele. Vahepeal naersin, vahepeal löristasin nutta, aga sellegipoolest nautisin iga sõna.
Minu arvamuse leiad siit.
Minu arvamuse leiad siit.
June 3, 2020
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Ma pole juba ammu sattunud lugema ühtki kodumaist noorteraamatut. Mulle on vist kuidagi jäänud ehk ekslik mulje, et maailmakirjanduse tasemele meie oma kodumaine kirjandus (vähemalt noortekirjandus) hästi ei küündi. Seepärast olen truuks jäänud eelkõige välisautorite teostele.
Ene Sepa „Taeva tühjad tribüünid" üllatas mind aga nii suurelt, et ma olin sellest raamatust ausalt öeldes täiesti pahviks löödud! Ma ei ole kindel, kas see on ka päriselt kompliment, kuid minu arvates kõlab kommentaar „See raamat oleks nagu välisautori kirjutatud" väga ambitsioonikalt.
Mulle väga meeldis, et raamatus ei olnud üldse palju kasutatud selliseid mõisteid ja termineid, mis on omased või arusaadavad ainult Eesti ühiskonnast pärit lugejale, nagu minu kogemuse põhjal neid eesti noortekates kipub palju olema. Ma ei tea täpselt, miks, aga mulle on natuke vastu karva ilukirjanduses lugeda nt liiga spetsiifilistest kaubamärkidest või näiteks ka kohtadest/asulatest. A la Värska vesi või Facebook Messenger või Kapa-Kohila. See tundub minu jaoks veidi familiaarne ning seega ebamugav. Eks Eesti on nii väike, et siinse pisikese lugejaskonnaga on mugav selliseid asju oma tekstis kasutada. Kui aga rääkida nt USA kirjanikest, kes kirjutavad ju juba keeleliselt hoopis laiemale lugejaskonnale, ei ole väga spetsiifiliste märkide kasutamine loomulik ning tihtipeale arusaadav, seega seda välditakse ka teadlikult, ma usun.
Välisautori teost meenutas see mulle ehk ka selle pärast, et juttu on (küll pigem kaudselt, aga ikkagi) ka teistest kultuuridest ja rahvustest, mitte ainult eestlastest. Oma kogemuse põhjal, mis ei ole küll suur, kuna ma palju kodumaist kirjandust kahjuks ei loe, ütleksin, et teiste rahvuste kujutamine meie noortekates on pigem ebapopulaarne. Mitte, et seda välditaks, aga see lihtsalt ei ole paljude lugude puhul kuidagi relevantne. Tolles loos oli mitmel kõrvalosatäitjal aga hoopis teine päritolu, mis ei muutnud küll otseselt loo tegevustikus midagi, kuid lisas siiski oma väärtuse.
Loo tegelaste koha pealt olin samuti väga meeldivalt üllatunud. Jäi mulje, et autor tõesti teab, millest räägib, kuna kirjutatud oli inimese väga isiklikest ning sügavamatest mõtetest, mis ei mõjunud korrakski ülepaisutatute või liialdatutena. Ma vahepeal tundsin tõsimeeli, et tegelased olid kirjutatud isegi liiga hästi, kuna nii mitmel korral kihvatas ka minus valupiste nii lähedal südametunnistusele, et paratamatult pisaratejoa valla laskis.
Ma tajun lugedes tihti, et raamat on kurb ning selle või tolle stseeni juures paljud ilmselt töinavad. Ma ei nuta tihti raamatute peale. Mitte, et ma ei hooliks tegelastest, vaid ma lihtsalt ei suhestu nende kõigiga nii paugupealt. „Taeva tühjade tribüünide" tegelased olid aga nagu mu pereliikmed: ma tundsin neid inimesi, need olid inimesed, kellega ma puutun kokku ja suhtlen igapäevaselt, võib-olla olen ma ise mõni neist. Kõik, mis raamatus juhtus, oli nii reaalne. Ma nagu teadsin neid sündmusi ja teadsin, mis tundeid need sõnad ja pilgud kannavad. Vahepeal hakkas nii valus, et oleks tahtnud kogu sisikonna välja kista. Ma tajusin täpselt, millest autor kõneleb.
Ometi ei olnud see ju niivõrd üldsegi kurb raamat. Sõnum, mida see kannab, on kahtlemata ikkagi helgetooniline ning lootustandev. Isegi nalja saab raamatus! Nutt ei tulnud peale selle pärast, et see olekski pidanud jube pisarakiskuja olema, vaid sellepärast, et see rääkis asjadest nii, nagu nad on ja selle tõe otse välja ütlemine ei saagi olla liiga kerge.
Üks parimaid noortekaid, mida viimasel ajal lugema olen juhtunud. Ma olen tõepoolest väga-väga üllatunud, kui väga see mulle meeldis. Eriti uhke olen ma, et autor Ene Sepp on veel mu oma rahvuskaaslane!
Ma pole juba ammu sattunud lugema ühtki kodumaist noorteraamatut. Mulle on vist kuidagi jäänud ehk ekslik mulje, et maailmakirjanduse tasemele meie oma kodumaine kirjandus (vähemalt noortekirjandus) hästi ei küündi. Seepärast olen truuks jäänud eelkõige välisautorite teostele.
Ene Sepa „Taeva tühjad tribüünid" üllatas mind aga nii suurelt, et ma olin sellest raamatust ausalt öeldes täiesti pahviks löödud! Ma ei ole kindel, kas see on ka päriselt kompliment, kuid minu arvates kõlab kommentaar „See raamat oleks nagu välisautori kirjutatud" väga ambitsioonikalt.
Mulle väga meeldis, et raamatus ei olnud üldse palju kasutatud selliseid mõisteid ja termineid, mis on omased või arusaadavad ainult Eesti ühiskonnast pärit lugejale, nagu minu kogemuse põhjal neid eesti noortekates kipub palju olema. Ma ei tea täpselt, miks, aga mulle on natuke vastu karva ilukirjanduses lugeda nt liiga spetsiifilistest kaubamärkidest või näiteks ka kohtadest/asulatest. A la Värska vesi või Facebook Messenger või Kapa-Kohila. See tundub minu jaoks veidi familiaarne ning seega ebamugav. Eks Eesti on nii väike, et siinse pisikese lugejaskonnaga on mugav selliseid asju oma tekstis kasutada. Kui aga rääkida nt USA kirjanikest, kes kirjutavad ju juba keeleliselt hoopis laiemale lugejaskonnale, ei ole väga spetsiifiliste märkide kasutamine loomulik ning tihtipeale arusaadav, seega seda välditakse ka teadlikult, ma usun.
Välisautori teost meenutas see mulle ehk ka selle pärast, et juttu on (küll pigem kaudselt, aga ikkagi) ka teistest kultuuridest ja rahvustest, mitte ainult eestlastest. Oma kogemuse põhjal, mis ei ole küll suur, kuna ma palju kodumaist kirjandust kahjuks ei loe, ütleksin, et teiste rahvuste kujutamine meie noortekates on pigem ebapopulaarne. Mitte, et seda välditaks, aga see lihtsalt ei ole paljude lugude puhul kuidagi relevantne. Tolles loos oli mitmel kõrvalosatäitjal aga hoopis teine päritolu, mis ei muutnud küll otseselt loo tegevustikus midagi, kuid lisas siiski oma väärtuse.
Loo tegelaste koha pealt olin samuti väga meeldivalt üllatunud. Jäi mulje, et autor tõesti teab, millest räägib, kuna kirjutatud oli inimese väga isiklikest ning sügavamatest mõtetest, mis ei mõjunud korrakski ülepaisutatute või liialdatutena. Ma vahepeal tundsin tõsimeeli, et tegelased olid kirjutatud isegi liiga hästi, kuna nii mitmel korral kihvatas ka minus valupiste nii lähedal südametunnistusele, et paratamatult pisaratejoa valla laskis.
Ma tajun lugedes tihti, et raamat on kurb ning selle või tolle stseeni juures paljud ilmselt töinavad. Ma ei nuta tihti raamatute peale. Mitte, et ma ei hooliks tegelastest, vaid ma lihtsalt ei suhestu nende kõigiga nii paugupealt. „Taeva tühjade tribüünide" tegelased olid aga nagu mu pereliikmed: ma tundsin neid inimesi, need olid inimesed, kellega ma puutun kokku ja suhtlen igapäevaselt, võib-olla olen ma ise mõni neist. Kõik, mis raamatus juhtus, oli nii reaalne. Ma nagu teadsin neid sündmusi ja teadsin, mis tundeid need sõnad ja pilgud kannavad. Vahepeal hakkas nii valus, et oleks tahtnud kogu sisikonna välja kista. Ma tajusin täpselt, millest autor kõneleb.
Ometi ei olnud see ju niivõrd üldsegi kurb raamat. Sõnum, mida see kannab, on kahtlemata ikkagi helgetooniline ning lootustandev. Isegi nalja saab raamatus! Nutt ei tulnud peale selle pärast, et see olekski pidanud jube pisarakiskuja olema, vaid sellepärast, et see rääkis asjadest nii, nagu nad on ja selle tõe otse välja ütlemine ei saagi olla liiga kerge.
Üks parimaid noortekaid, mida viimasel ajal lugema olen juhtunud. Ma olen tõepoolest väga-väga üllatunud, kui väga see mulle meeldis. Eriti uhke olen ma, et autor Ene Sepp on veel mu oma rahvuskaaslane!
January 5, 2019
"Mis saab meist peale surma?" on olnud üks inimkonna suuri müsteeriume. Olenemata vanusest, rahvusest või usutunnistusest - see küsimus kerkib aina uuesti ja uuesti esile. Taevas? Põrgu? Uuestisünd? Igavikuline rahu? Olematus? Või midagi täiesti inimmõistusele hoomamatut?
Muidugi ei leia te sellele iidsetest aegadest pärit küsimusele vastust ka Ene Sepa romaanist "Taeva tühjad tribüünid", kuid see pole ka teose eesmärk. Romaan aitab pigem lugejal selles ajuvabalt kiires maailmas korraks pidurit tõmmata, hetkeks aeg maha võtta ja mõelda tehtule ning tegemata jäänule. Muidugi ka nende tegude pikemaajalisele mõjule meile ja meie lähedaste.
Tihti tahame tehtut olematuks muuta või kahetseme õigel hetkel ütlemata jäänud sõnu. Õnneks/kahjuks pole meile antud võimalust minevikku muuta. Ent Ene Sepa romaani peategelane, 14-aastane Merita saab selle erakordse võimaluse. Merita mõistab peagi, et tekkinud šanss vigu parandada pole lihtsate killast. Pahaaimamatult ajaliini sisse viidud muudatused tekitavad doominoefekti, mille tõttu võib lõpptulemus olla parandama mindud probleemist kordades hullem. Vahel tuleb siiski oma tehtud vigadega edasi elada ning püüda neist midagi positiivset leida. Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, ütleb juba vanasõnagi. Meile on antud võimalus Merita omadest õppida ja ise tulevikus paremad valikud teha.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Muidugi ei leia te sellele iidsetest aegadest pärit küsimusele vastust ka Ene Sepa romaanist "Taeva tühjad tribüünid", kuid see pole ka teose eesmärk. Romaan aitab pigem lugejal selles ajuvabalt kiires maailmas korraks pidurit tõmmata, hetkeks aeg maha võtta ja mõelda tehtule ning tegemata jäänule. Muidugi ka nende tegude pikemaajalisele mõjule meile ja meie lähedaste.
Tihti tahame tehtut olematuks muuta või kahetseme õigel hetkel ütlemata jäänud sõnu. Õnneks/kahjuks pole meile antud võimalust minevikku muuta. Ent Ene Sepa romaani peategelane, 14-aastane Merita saab selle erakordse võimaluse. Merita mõistab peagi, et tekkinud šanss vigu parandada pole lihtsate killast. Pahaaimamatult ajaliini sisse viidud muudatused tekitavad doominoefekti, mille tõttu võib lõpptulemus olla parandama mindud probleemist kordades hullem. Vahel tuleb siiski oma tehtud vigadega edasi elada ning püüda neist midagi positiivset leida. Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, ütleb juba vanasõnagi. Meile on antud võimalus Merita omadest õppida ja ise tulevikus paremad valikud teha.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 12, 2019
Ma pean hakkama oma mõtteid vist kirja panema öösiti. Arvutisse jõuan viimasel ajal nii vähe, et raamatu lugemisest võib olla möödunud juba mitmeid päevi ja nii ongi kadunud see esimene emotsioon. Aga just esimese emotsiooni pealt mulle kirjutada meeldibki. Üks asi on hiljem analüüsida neid plusse ja miinuseid ja hinnata, kas on ikka sees need elemendid, mis teevad ühest raamatust hea raamatu. Hoopis teine asi on saada sellest 20eurosest (oli vist?) asjast elamus! Emotsioon! Kõikehõlmav tunne! Ning siis püüda seda kirjaldada. Vot see oleks midagi erilist. Selle asemel sai kirja aga Tenacious D - Tribute laadne asjandus.
Ehk siis nagu on aru saada. Mulle meeldis. Tohutult. Oma headuselt meenutas veidi Mairi Lauriku "Mina olen surma". Selline mõnus omapärane ja õpetlik vaade maailmale hoopis teist poolt elukardinat.
Üks esimesi asju, mis mind selle raamatu puhul köitis oli negatiivne peategelane. Või noh, see et teda peeti kõrvalt vaates ennasttäis jobuks. Alati on peategelane ju see, kes on nii tore ja nii hea. Isegi kui kiusatakse, siis teised on jobud, siis tema on hea. Aga vot Merita on nagu on. Elab nagu teisedki - omaenda südametunnistuse ja heakspidamiste järgi. Tore on näha pilguheitu ka klassikalise "mean girli" maailma.
Aga see ei olnud sellisel klassikalisel moel näpuga näitav ja noriv. Vaid seda sai lugeja analüüsida ridade vahelt. Võib olla keegi teine saab raamatust enda jaoks hoopis teise sõnumi.
Lõpust:
Lühidalt öeldes - mõnus ning mõtlema panev elamus, mille lugemine samal ajal ei ole koorem vaid lihtne nauding.
PS! Lugeda raamatu viimaseid peatükke oodates seminari algust, kus ka ise üles tuleb astuda on halb mõte!!! Hoiatus - pisarakiskuja!
Ehk siis nagu on aru saada. Mulle meeldis. Tohutult. Oma headuselt meenutas veidi Mairi Lauriku "Mina olen surma". Selline mõnus omapärane ja õpetlik vaade maailmale hoopis teist poolt elukardinat.
Üks esimesi asju, mis mind selle raamatu puhul köitis oli negatiivne peategelane. Või noh, see et teda peeti kõrvalt vaates ennasttäis jobuks. Alati on peategelane ju see, kes on nii tore ja nii hea. Isegi kui kiusatakse, siis teised on jobud, siis tema on hea. Aga vot Merita on nagu on. Elab nagu teisedki - omaenda südametunnistuse ja heakspidamiste järgi. Tore on näha pilguheitu ka klassikalise "mean girli" maailma.
Aga see ei olnud sellisel klassikalisel moel näpuga näitav ja noriv. Vaid seda sai lugeja analüüsida ridade vahelt. Võib olla keegi teine saab raamatust enda jaoks hoopis teise sõnumi.
Lõpust:
Lühidalt öeldes - mõnus ning mõtlema panev elamus, mille lugemine samal ajal ei ole koorem vaid lihtne nauding.
PS! Lugeda raamatu viimaseid peatükke oodates seminari algust, kus ka ise üles tuleb astuda on halb mõte!!! Hoiatus - pisarakiskuja!
January 16, 2022
Ühe õhtuga, selline raamat - peavad ikka tugevad tunded olema! Lahistasin nutta peaaegu raamatu igal leheküljel! Lugesin seda raamatut kooli pärast, aga see oli väärt rohkem!! Esimene raamat, kus ma reaalselt oleksin tahtnud lihtsalt lehekülgi edasi keerata, aga raamat juba läbi…
Ootan juba teist osa 🤣
Ootan juba teist osa 🤣
Read
March 16, 2020Ene Sepp on taas tulnud lagedale teosega, mis on omanäoline ning mõtlemapanev.
Taeva tühjad tribüünid on koht, kus inimesed lähevad oma elust edasi järgmisesse kohta. Neid ootab seal rong. Uhke ja sädelev. Kuid kõigil ei lähe üleminek surmast niivõrd lihtsalt.
Merita ei taha leppida sellega, et ta on surnud. Ta on ju nii noor! Ta tahtis juristiks õppida. Tahtis sõpradega kinno minna. No kohe mitte kuidagi ei sobi tema plaanidesse suremine. Tema jonnakus viib ta teele, kus ta on sunnitud oma vigu parandama. Enne ta edasi liikuda ei saa, isegi kui juba tahaks.
Mõtleks, et nii lihtne ju! Teate küll neid juhtumisi elus, mis kummitavad õhtuti enne magamaminekut, et „no miks ma ometi nii tegin“. Nii tore oleks ju käia ja need ära parandada. Aga mis siis, kui sind saadetakse parandama asju, mis sinu meelest ei olnud vead? Mis sinu meelest olid lahendatud õigesti? Ja ometi pead sa leidma nendest tee välja. Ja mitte keegi ei täna sind selle eest, et olid nüüd parem, tublim, targem ja hoolivam. Mitte keegi.
Raamatut eristab mitmetest taolistest noortekatest ebameeldiv peategelane. Kui tavaliselt on peategelane väga meeldiv, tore ja õigesti käituv, siis Merita on enesekeskne, ülbe ja hoolimatu. Autor näitab lausa kaunilt sellise inimese sisemaailma. Keegi ei ole meelega halb. Lihtsalt tema näeb maailma teistmoodi.
See ei ole lugu sellest, et vot oled hea siis on teised sinu vastu head. Vastupidi. See on lugu sellest, et tuleb hea ka siis olla, kui ise sellest kasu ei saa. Tuleb hea olla, sest teised väärivad seda. Aga see ei olnud sellisel klassikalisel moel näpuga näitav ja noriv, vaid pani lugejat mõtlema – mida ehk oleks saanud ise teisiti teha? Kui palju mõjutavad pisikesed asjad teiste elu! Üks tühine otsus võib määrata kellegi elu või surma.
„Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.
Soovitan neile, kellele on meeldinud ka Mairi Lauriku "Mina olen Surm" ja Marja-Leena Tiaineni „Kallis Mikael“.
***
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Vaata rohkem raamatututvustusi meie blogist Loe mind!
Mirjam Kaun
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
Taeva tühjad tribüünid on koht, kus inimesed lähevad oma elust edasi järgmisesse kohta. Neid ootab seal rong. Uhke ja sädelev. Kuid kõigil ei lähe üleminek surmast niivõrd lihtsalt.
Merita ei taha leppida sellega, et ta on surnud. Ta on ju nii noor! Ta tahtis juristiks õppida. Tahtis sõpradega kinno minna. No kohe mitte kuidagi ei sobi tema plaanidesse suremine. Tema jonnakus viib ta teele, kus ta on sunnitud oma vigu parandama. Enne ta edasi liikuda ei saa, isegi kui juba tahaks.
Mõtleks, et nii lihtne ju! Teate küll neid juhtumisi elus, mis kummitavad õhtuti enne magamaminekut, et „no miks ma ometi nii tegin“. Nii tore oleks ju käia ja need ära parandada. Aga mis siis, kui sind saadetakse parandama asju, mis sinu meelest ei olnud vead? Mis sinu meelest olid lahendatud õigesti? Ja ometi pead sa leidma nendest tee välja. Ja mitte keegi ei täna sind selle eest, et olid nüüd parem, tublim, targem ja hoolivam. Mitte keegi.
Raamatut eristab mitmetest taolistest noortekatest ebameeldiv peategelane. Kui tavaliselt on peategelane väga meeldiv, tore ja õigesti käituv, siis Merita on enesekeskne, ülbe ja hoolimatu. Autor näitab lausa kaunilt sellise inimese sisemaailma. Keegi ei ole meelega halb. Lihtsalt tema näeb maailma teistmoodi.
See ei ole lugu sellest, et vot oled hea siis on teised sinu vastu head. Vastupidi. See on lugu sellest, et tuleb hea ka siis olla, kui ise sellest kasu ei saa. Tuleb hea olla, sest teised väärivad seda. Aga see ei olnud sellisel klassikalisel moel näpuga näitav ja noriv, vaid pani lugejat mõtlema – mida ehk oleks saanud ise teisiti teha? Kui palju mõjutavad pisikesed asjad teiste elu! Üks tühine otsus võib määrata kellegi elu või surma.
„Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.
Soovitan neile, kellele on meeldinud ka Mairi Lauriku "Mina olen Surm" ja Marja-Leena Tiaineni „Kallis Mikael“.
***
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Vaata rohkem raamatututvustusi meie blogist Loe mind!
Mirjam Kaun
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
September 21, 2019
Mitte just paljude asjade kohta ei saa kiitusega lausuda " nii hea, et pani lausa nutma ". See raamat suutis mu korralikult läbi raputada. Pani mõtlema, pani tundma, liigutas ja nihutas midagi justkui natuke paigast ära. Mulle meeldis see idee mis ootab meid peale surma või kuidas me siit ilmast lahkudes edasi liigume. Meenutas ühte mu lemmik raamatut "Viis inimest, keda kohtad taevas". Kuid oli kuidagi isiklikum. Igatahes on nüüd mu lemmikute nimekirjas mõlemad raamatud ja leian, et neid raamatuid võiks lugeda ükskõik kes, sest teemad peaks puudutama igaühte meist. Kedagi rohkem, kedagi vähem, kuid endasse vaatama panevad need ehk igaüht. Kiidusõnad taaskord autorile teemavaliku puhul. Sellistel teemadel kirjutada on suur vastutus, aga Enel tuleb see sõnade seadmine hästi välja. Selle raamatu puhul tundsin, et SÕNAL ON JÕUD! Ja see jõud ei lasknud enne lahti, kui raamat ühe hingetõmbega loetud sai.
February 26, 2019
Olen nüüd lugenud mitu (tegelikult 3) Tänapäeva noorteromaani ja see teos tundub seni loetutest parim. Teema on huvitav: pärast autoõnnetust satub Merita taeva tühjadele tribüünidele. Ta ei saa küll kohe edasi minna, vaid peab hakkama teisi inimesi aitama ja oma vigu parandama.
Sellest, mis toimub pärast surma, me tegelikult ei tea. Ene Sepa variant tundub huvitav ja võimalik. Samuti tahaks ka ise võimalust nii mõndagi olukorda elus veidi teisiti lahendada. Olen nõus, et raamat paneb mõtlema selle üle, et igal teol ja lendu lastud sõnal on oma tagajärjed. Eriti teismelisena ei kiputa sellega eriti arvestama, nii et raamatu lugemine võiks noori mõtlema panna küll.
Sellest, mis toimub pärast surma, me tegelikult ei tea. Ene Sepa variant tundub huvitav ja võimalik. Samuti tahaks ka ise võimalust nii mõndagi olukorda elus veidi teisiti lahendada. Olen nõus, et raamat paneb mõtlema selle üle, et igal teol ja lendu lastud sõnal on oma tagajärjed. Eriti teismelisena ei kiputa sellega eriti arvestama, nii et raamatu lugemine võiks noori mõtlema panna küll.
December 9, 2018
Pisara sai mitmel korral välja. Mulle tohutult meeldisid vanaisa ja Hollandi poisi lood. Peategelase suhe vanaisaga oli peamine, mille osas suutsin samastuda. Jeremy puhul mulle meeldis, et see andis loole juurde müstilisusest ja pani mõtlema sellele, et mis võis temast edasi saada.
Samuti on autori kujutlus tühjadest tribüünidest ja rongist fantastiliselt kaunis!
Raamatu kujul oli veidi raske peategelase mõtteid jälgida - peamiselt, kuna ma ise ei ole kunagi taoline teismeline olnud. Saan aru, et peategelane pidigi olema selline, kellele on raske kaasa tunda, kuid vahepeal tüütas ära, kui ta oma teksti ja meelepaha kordas. Kujutan ette, et lühisarja (või filmina, kui mõned lõigud vahele jätta?) oleks "Taeva tühjad tribüünid" ülimalt kihvt kogemus! (idee autorile
Ja kahtlemata hea õppetund noortele, et iga väiksemalgi teol ja sõnal on tulevikku muutev võim.
Samuti on autori kujutlus tühjadest tribüünidest ja rongist fantastiliselt kaunis!
Raamatu kujul oli veidi raske peategelase mõtteid jälgida - peamiselt, kuna ma ise ei ole kunagi taoline teismeline olnud. Saan aru, et peategelane pidigi olema selline, kellele on raske kaasa tunda, kuid vahepeal tüütas ära, kui ta oma teksti ja meelepaha kordas. Kujutan ette, et lühisarja (või filmina, kui mõned lõigud vahele jätta?) oleks "Taeva tühjad tribüünid" ülimalt kihvt kogemus! (idee autorile
Ja kahtlemata hea õppetund noortele, et iga väiksemalgi teol ja sõnal on tulevikku muutev võim.
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 3, 2025
Vauu! imeline raamat. See raamat on justkui vaimselt üli hea raamat, paneb mõtlema enda elule ja otsustele mida igapäevaselt teen. Kindlasti soovitaksin seda raamatut kõikidele noortele!
September 6, 2022
ma motlen vaga tihti sellele raamatule ja ma lugesin seda juba aastaid tagasi
October 17, 2019
Lemmikraamat on saabunud.
Okei tõesti, see oli nii hea, ma kindlasti loen seda veel, see kord ei jää viimaseks.
Mul on nii palju emotsioone sellest lõpust ja üldse terve raamatu peale tegin paar pisarat ka.
See raamat on huvitav, see on nii teist sugune teistest noortekatest, mida ma olen harjunud lugema. See oli mulle midagi uut ja algul oli natuke veider ka :D.
Võtan selle lõigukese Heli Künnapase blogist selle raamatu kohta ja panen siia, sest see on see mida ma ka mõtlesin "Kui algus tundus venivat, siis ühel hetkel ootasin üha kasvava põnevusega, et mis edasi saab, kus veel niidid kokku jooksevad ja loomulikult- kuhu see rong siis sõidab?"
Okei tõesti, see oli nii hea, ma kindlasti loen seda veel, see kord ei jää viimaseks.
Mul on nii palju emotsioone sellest lõpust ja üldse terve raamatu peale tegin paar pisarat ka.
See raamat on huvitav, see on nii teist sugune teistest noortekatest, mida ma olen harjunud lugema. See oli mulle midagi uut ja algul oli natuke veider ka :D.
Võtan selle lõigukese Heli Künnapase blogist selle raamatu kohta ja panen siia, sest see on see mida ma ka mõtlesin "Kui algus tundus venivat, siis ühel hetkel ootasin üha kasvava põnevusega, et mis edasi saab, kus veel niidid kokku jooksevad ja loomulikult- kuhu see rong siis sõidab?"
October 13, 2022
Üks väheseid raamatuid, mille lugemise olen pooleli jätnud. Mingil hetkel lihtsalt enam ei suutnud edasi lugeda: enesekeskse teismelise heietus, mis aina kerib ja kerib teatud variatsioonidega. Raamatu mõte võis küll hea olla ja raamat ise hästi kirjutatud, aga mulle lihtsalt ei sobinud.
July 24, 2019
Pikemat arvustust loe lugemisblogist siit: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
March 5, 2023
Noortele suunatud eluliste probleemide lahkamine üleloomulikus võtmes. Kirjakeel on lihtne ja sorav ning lugu tempokas, kui välja arvata peategelase esmased jonnihood.
April 19, 2024
Noortele (pubekatele) on ilmselt piisavalt "õpetlikku" ja "mõtlema panevat" - saan aru, et see on žanri "must". Ma ise õpetlikkusest suurt ei hooli (kui pole just õpik või käsiraamat), aga siin ei häirinud, mis on väga meeldiv - vahel pole autorid kindlad, kas lugeja ikka jõuavad õigele järeldusele ja natuke tüütu on, kui puust ja punaseks tehakse. Siin ei tundunud mulle närvidele käivalt puust ja punane. Leidsin end korraks ka lapsevanemana mõtlemas, et hea lahendus, kuidas peolt ära minna ja ka mõned asjalikud liiklusohutuse nipid nii piisavalt mööda minnes, et äkki pubekas neelab alla, saamata aru, et anti head nõu.
Mulle meeldis raamat pigem sündmuspaiga tõttu - peale surma "limbo" maailma pärast. Hästi läbimõeldud, erilisi haigutavaid auke polnud häirimas. Klappis ka mingite õhushõljuvate "kõik teavad" kujutlustega, kuigi neid oli hulga täpsemaks kirjutatud ja kui hakata päriselt kujutlusi kõrvutama, siis oleks vist erinevusi kerge leida. Mõtlen seda, et lugu haaras rõõmsalt kaasa ja ei pidanud väga pingutama, et selles surmataguses "limbos" lugejana väga kohaneda. Kõik tundus "loogiline", kuigi raske öelda, kuidas.
Peategelase arengut oli huvitav jälgida. Meeldis, et ta polnud vastik egoist mitte ekstreemselt raske lapsepõlve tõttu, vaid pärines täiesti tavalisest perest. Peamised (pere)probleemid tundusid olevat üsna harilikud kommunikatsiooni luksatused - sellega on lihtne samal leheküljel olla, sest neid on vist igas peres, igas suguvõsas. Lappama läinud ma-arvan-et-sa-arvad-et-ma-arvan pinged.
Ma ei saanud päris lõpuni aru, miks peategelasele nõrk mitte olemine nii oluline oli. Vanemate pärast? Merital oli kaks hulga nooremat venda ja talt oodati aina seda, et ta oleks "suur tüdruk" ja "asjalik" jne. Võibolla oleks seda võinud rohkem lahti kirjutada, teisalt ehk oleks see loo liiga segaseks ajanud - liiga palju teemasid pole ka hea.
Noore inimese mõtteid jälgides oli paar korda tunne, et tahaks tempot tõsta ja diagonaalis lasta, sest tegelikult võiks inimesed asju kiiremini taibata. Samas on see aeglus siiski iseloomulik ja seega pigem märk läbimõeldud, läbitöötatud tekstist.
Meeldis, et keel ja laused olid lihtsad. Või oli see näiline? Igatahes tekst oli ladus ja sellest see (võibolla) lihtsuse illusioon.
Kas ma noore lugejana ka nii arvaksin, ei tea, aga mulle mitte nii noore lugejana sobis, et keskel kiskus lugu korraks üsna süngeks.
Sellele oli üsna algul ka väike viide, kuid iseenesest oli seda ka lihtne mööda lasta.
Samuti oli see hea võimalus juba vaikselt rutiiniks muutunud vigade paranduse loogika sassi lüüa. Piisavalt ootamatu.
Ei taha lugemise lõbu rikkuda, nii et spoilerite vältimiseks püüan nüüd eriti üldsõnaline olla...
Hellahingelise lugejana oli mul hea meel, et koledus sai ära lapitud. Ja lõpus muidugi selgus, et lapp oli hea ja lilleline ka veel. Noorele minule oleks väga sobinud, hetke mina on natuke skeptilisem. Samas on piisavalt morbiidse lõpuga lugusid ja miks ei võiks mõni lugu olla lootusrikkam. Ma hindan morbiidsust morbiidsuse pärast hulga vähem kui lootusrikkust lootusrikkuse pärast.
Kahtlustasin, et lõpus midagi sellist tuleb (sest noortekas? Täiskasvanute puhul vast oleks saanud ka "kainemalt" lõpetada), aga polnud päris kindel, kuidas autor selle korraldab. Minu esimene pakkumine läks puusse ja selle üle on mul hea meel. Ettearvatava lõpplahenduse puhul on hea, kui ei saa aru, kuidas see juhtub. A la Harry Potteri raamatute puhul on ju algusest peale selge, kes võidab, kes kaotab, aga õnneks püsivad kahtlused ses osas, kuidas see juhtub.
Ehk - mulle meeldis, läks üsna kiirelt ja soovitan.
Mulle meeldis raamat pigem sündmuspaiga tõttu - peale surma "limbo" maailma pärast. Hästi läbimõeldud, erilisi haigutavaid auke polnud häirimas. Klappis ka mingite õhushõljuvate "kõik teavad" kujutlustega, kuigi neid oli hulga täpsemaks kirjutatud ja kui hakata päriselt kujutlusi kõrvutama, siis oleks vist erinevusi kerge leida. Mõtlen seda, et lugu haaras rõõmsalt kaasa ja ei pidanud väga pingutama, et selles surmataguses "limbos" lugejana väga kohaneda. Kõik tundus "loogiline", kuigi raske öelda, kuidas.
Peategelase arengut oli huvitav jälgida. Meeldis, et ta polnud vastik egoist mitte ekstreemselt raske lapsepõlve tõttu, vaid pärines täiesti tavalisest perest. Peamised (pere)probleemid tundusid olevat üsna harilikud kommunikatsiooni luksatused - sellega on lihtne samal leheküljel olla, sest neid on vist igas peres, igas suguvõsas. Lappama läinud ma-arvan-et-sa-arvad-et-ma-arvan pinged.
Ma ei saanud päris lõpuni aru, miks peategelasele nõrk mitte olemine nii oluline oli. Vanemate pärast? Merital oli kaks hulga nooremat venda ja talt oodati aina seda, et ta oleks "suur tüdruk" ja "asjalik" jne. Võibolla oleks seda võinud rohkem lahti kirjutada, teisalt ehk oleks see loo liiga segaseks ajanud - liiga palju teemasid pole ka hea.
Noore inimese mõtteid jälgides oli paar korda tunne, et tahaks tempot tõsta ja diagonaalis lasta, sest tegelikult võiks inimesed asju kiiremini taibata. Samas on see aeglus siiski iseloomulik ja seega pigem märk läbimõeldud, läbitöötatud tekstist.
Meeldis, et keel ja laused olid lihtsad. Või oli see näiline? Igatahes tekst oli ladus ja sellest see (võibolla) lihtsuse illusioon.
Kas ma noore lugejana ka nii arvaksin, ei tea, aga mulle mitte nii noore lugejana sobis, et keskel kiskus lugu korraks üsna süngeks.
Sellele oli üsna algul ka väike viide, kuid iseenesest oli seda ka lihtne mööda lasta.
Samuti oli see hea võimalus juba vaikselt rutiiniks muutunud vigade paranduse loogika sassi lüüa. Piisavalt ootamatu.
Ei taha lugemise lõbu rikkuda, nii et spoilerite vältimiseks püüan nüüd eriti üldsõnaline olla...
Hellahingelise lugejana oli mul hea meel, et koledus sai ära lapitud. Ja lõpus muidugi selgus, et lapp oli hea ja lilleline ka veel. Noorele minule oleks väga sobinud, hetke mina on natuke skeptilisem. Samas on piisavalt morbiidse lõpuga lugusid ja miks ei võiks mõni lugu olla lootusrikkam. Ma hindan morbiidsust morbiidsuse pärast hulga vähem kui lootusrikkust lootusrikkuse pärast.
Kahtlustasin, et lõpus midagi sellist tuleb (sest noortekas? Täiskasvanute puhul vast oleks saanud ka "kainemalt" lõpetada), aga polnud päris kindel, kuidas autor selle korraldab. Minu esimene pakkumine läks puusse ja selle üle on mul hea meel. Ettearvatava lõpplahenduse puhul on hea, kui ei saa aru, kuidas see juhtub. A la Harry Potteri raamatute puhul on ju algusest peale selge, kes võidab, kes kaotab, aga õnneks püsivad kahtlused ses osas, kuidas see juhtub.
Ehk - mulle meeldis, läks üsna kiirelt ja soovitan.
May 25, 2025
Ilmselt oleks 14 aastasele minule see raamat rohkem meeltmööda olnud ja enam pinget pakkunud. Antud raamatut aga hakkasin ma kusagil poole peal diagonaalis lugema, tundus kuidagi liiga etteaimatav ja palju kordi läbi käidud teemana- aga jah, minul on ju elatud see aeg omal nahal läbi ja tuletan endale meelde et minule pole see raamat ju otseselt mõeldud:)
Seepärast häiris mind ikkagi kõige enam see, et vastupidiselt minu lootustele ja ootustele oli ikkagi raamatusse sisse toodud vägistamis ja ensetapu teema. Ja veel nii üle vindi et lausa kahe poisi poolt. Jah kõike võib juhtuda ja see ongi elu, aga tahaks uskuda et see on pigem erand kui normaalsus, et noored poisid ei ole mingid vägistajad ja kõik noored ei taha end mingi hetk ära tappa. Paraku seda teemat on juba nii paljudesse noorteraamatutesse sisse pandud, et kas see ei tekita inimestes juba mingit tuima leppimist, et jah seksuaal vägivald ning suitsiidid ongi üks osa noorte inimeste elust. Kui see teema välja jätta siis üldiselt oli sisu muinasjutulikult helge, mõtlemapanev ja õpetlik.
Illmselt mõjutab minu hinnangut tugevalt ka paar nädalat tagasi loetud Sven Mikseri "Vareda" mis oli tõesti hea. Suurepärane näide, et saab kirjutada tõsistel teemadel ka ilma üleliigse draamata:)
Seepärast häiris mind ikkagi kõige enam see, et vastupidiselt minu lootustele ja ootustele oli ikkagi raamatusse sisse toodud vägistamis ja ensetapu teema. Ja veel nii üle vindi et lausa kahe poisi poolt. Jah kõike võib juhtuda ja see ongi elu, aga tahaks uskuda et see on pigem erand kui normaalsus, et noored poisid ei ole mingid vägistajad ja kõik noored ei taha end mingi hetk ära tappa. Paraku seda teemat on juba nii paljudesse noorteraamatutesse sisse pandud, et kas see ei tekita inimestes juba mingit tuima leppimist, et jah seksuaal vägivald ning suitsiidid ongi üks osa noorte inimeste elust. Kui see teema välja jätta siis üldiselt oli sisu muinasjutulikult helge, mõtlemapanev ja õpetlik.
Illmselt mõjutab minu hinnangut tugevalt ka paar nädalat tagasi loetud Sven Mikseri "Vareda" mis oli tõesti hea. Suurepärane näide, et saab kirjutada tõsistel teemadel ka ilma üleliigse draamata:)
May 17, 2022
Paljud kolleegid on antud Ene Sepa raamatut enim kiitnud ja kuna Ene külla tulemas, siis mõtlesin loen selle ka läbi. Muidu ma ise olen lugenud Ene "Minu Coloradot" ja hobusesarja raamatuid, mis on igati meeldinud.
See raamat suutis samuti positiivselt üllatada, kergelt fantaasia vallast, sest peategelane satub nn taevatribüünidele, kus antakse talle võimalus elule tagasi vaadata ja seda parandada. Peategelane ise on suhteliselt isekas ja nipsakas tsikk, ega ta seda võimalust alguses väga kasutada ei taha ja ajarännakud toimuvad rohkem pealesurumise raames, aga siiski nii palju tal südant ja oidu on, et näeb, mida ta omalt poolt elus valesti tegi. Pisara kisub raamat samuti välja (erinevad tegelased, kes igaviku rongile astuvad).
Kusjuures noortele Ene raamatud meeldivad, meie raamatukogus on need ikka totaalselt kapsaks loetud :)
See raamat suutis samuti positiivselt üllatada, kergelt fantaasia vallast, sest peategelane satub nn taevatribüünidele, kus antakse talle võimalus elule tagasi vaadata ja seda parandada. Peategelane ise on suhteliselt isekas ja nipsakas tsikk, ega ta seda võimalust alguses väga kasutada ei taha ja ajarännakud toimuvad rohkem pealesurumise raames, aga siiski nii palju tal südant ja oidu on, et näeb, mida ta omalt poolt elus valesti tegi. Pisara kisub raamat samuti välja (erinevad tegelased, kes igaviku rongile astuvad).
Kusjuures noortele Ene raamatud meeldivad, meie raamatukogus on need ikka totaalselt kapsaks loetud :)
April 5, 2021
"Lumelinnu surm" juhatas Ene Sepa raamatu "Taeva tühjad tribüünid" juurde etteootamatult just sellisel eluetapil, kus tuli viimasele teele saata sõbranna 23aastane poeg...Väga ränk, huvitava esilehega (rebitud) ning mõtlema panev raamat. Kuidas ma sellesse teemasse suhtuksin 14aastasena-arvan, et ei loeks, sest kardaksin ilmselt. Tundsin, et Merita jääb ellu, kuid kõik see rongi poole sammumine...Kas ma julgeksin seda raamatut noortele soovitada, jään vastusega hätta-ilmselt mitte.
This entire review has been hidden because of spoilers.
July 5, 2024
Nii hea raamat, lugesin 2 päevaga läbi.📘❤
Ma olin lummatud ja nii raamatusse vajunud. Mu vanemad said ka juba kurjaks, et mis ma ainult loen, et ma ei jõua isegi sööma. Ma ei suutnud no lihtsalt nii hea raamat.💗.
Ma olin lummatud ja nii raamatusse vajunud. Mu vanemad said ka juba kurjaks, et mis ma ainult loen, et ma ei jõua isegi sööma. Ma ei suutnud no lihtsalt nii hea raamat.💗.
Displaying 1 - 21 of 21 reviews