Eesti novell 2018

Eesti novell

by Jüri Kolk, Mart Kivastik, Mudlum

EESTI NOVELL 2018 on esimene raamat uuest sarjast, kuhu neli kirjandust tundvat ja armastavat inimest on valinud huvitavamad palad eelmisel aastal ilmunud novellide hulgast. Otse loomulikult on sees Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lood, aga häid novelle kirjutatakse igal aastal kaugelt rohkem kui kaks. Lühiproosa on täis krutskeid ja üllatusi, sageli künnab ta uudismaal, kus keegi pole veel käinud. See teeb novellist põneva ning novaatorliku žanri, mis sobib eriti hästi neile lugejatele, kes tahaksid lugeda midagi tviidist pikemat, ent romaanist lühemat. Aga et ajalugu oleks võrdluseks silma ees, on kogus uute juttude kõrval ka üks sajanditagune üllitis, seekord maestro Friedebert Tuglase enda sulest.

Edaspidi hakkab novellikogumik lettidele jõudma iga aasta kevadsuvel, tuues lugejani värskeid tuuli. Kokkuleppe kohaselt järgmised sada aastat. Vähemalt.

Genres: Fiction

208 pages, Hardcover

Published October 5, 2018

Reviews

[Rauno Alev · Rating 3 out of 5]

"Eesti novell 2018" puhul on tegemist tänuväärse algatusega, mis võiks tutvustada laiemale lugejaskonnale meie paremate autorite lühiloomingut, mis tihti kipub jääma romaanide varju.

Kogumikus on ühe looga esindatud 14 tänapäevast autorit. Kõik need pole kindlasti novellid selle klassikalises tähenduses, aga see polegi ilmselt oluline. Lai valik autoreid tähendab, et ka tase on kõikuv.

1. Jüri Kolk "Paul". Novelli kaks esimest kolmandikku on intrigeerivad, kuid pööre (puänt?) – mida ikka novellist otsitakse – jääb kuidagi lahjaks, kuigi ootamatuse element on täiesti olemas.

2. Mudlum "Qiutao nööp". Jutustaja näpib (oma mõtteis?) asju vanas maamajas. Võib-olla on see kellegi jaoks huvitav. Minu jaoks mitte.

3. Mart Kivastik "Jaama 12". Haarav lugemine. Meenub "Dorian Gray portree". Klassikaline novell.

4. Martti Kalda "Viimsepäeva laupäeva hommikul". Temaatika on huvitav, kuid lugu mõjub miskipärast kuidagi poolikult arendatuna. Häirib ka autori stiil, mis ekspluateerib üleliia vaeglauseid. Stiil pole loo teenistuses, vaid tõmbab tahtmatult tähelepanu endale. Kuna pole piibli alal just üleliia haritud, võivad mingid tähendusvarjundid mulle ka nähtamatuks jääda.

5. Lilli Luuk "Auk". Mis see on? Paroodia, travestia "Seitsmenda rahukevade" aadressil? Hästi kirjutatud igatahes, kuigi lugu jääb veidi segaseks. Ent viga võib ka minus olla.

6. Andrus Kivirähk "Vanaisa ja metsavennad". Kivirähk oma tavapärases elemendis pilaajalugu kirjutamas. Kuigi tegemist pole võib-olla Kivirähki kõige paremate teoste hulka kuuluva looga, on ka keskpärane Kivirähk parem kui nii mõnigi teine autor oma parimatel päevadel.

7. Meelis Friedenthal "Kasuksepp". Lugu on selgesti välja arendatud. Temaatika on põnev, nagu ka sündmustik. Midagi jääb siiski justkui puudu. Võib-olla jääb hämaraks, mida autor soovib öelda. Kas autor peabki soovima midagi öelda? Ei tea.

8. Mari-Liis Müürsepp "Elajad". Kõige reljeefsema puändiga lugu. Keskpaigas oli kiusatus lugemine katki jätta, kuid õnneks tuli puänt ja lunastas loo välja. Kohati kumab, et tegemist on küllaltki algaja autoriga. See aga ei ole tingimata halb.

9. Janar Ala "Sült". Sisuliselt on tegemist Undi argimütoloogia jätkuga. Ainult et Unt oli (enamasti) parem. Võib-olla kõneleb minus ka liiga palju Undi fänlust.

10. Margit Lõhmus "Vulva klubi". Jällegi lugu, mis kedagi võib-olla kõnetab, mind aga mitte. Lugu mingist katkisest inimesest, kes ei oska enda eluga midagi peale hakata.

11. Donald Tomberg "Arno, isa ja koolimaja". Postmodernistlik mäng. Üsnagi naljakas.

12. Juhan Voolaid "Lõvi". Kahtlemata üks tugevamaid tekste raamatus. Tunda on, et autor on püüdnud järgida klassikalist novelli struktuuri. Päris hea lugemine.

13. Armin Kõomägi "Goglomov". Huvitava kiiksuga novell. Samuti üks raamatu tugevamaid tekste.

14. Mihkel Mutt "Suure Poobsi vaikimine". Lugesin ja mõtlesin, keda täpsemalt peab Mutt Poobsi all silmas. Ei leidnudki enda peas rahuldavat vastust. Tundub, et Mutt vihjab ühiskonna suukorvistamisele. Siiski jääb see tekst natuke liiga hämaraks, kuigi liiga dotseerivat teksti ei taha ka ju keegi lugeda.

15. Friedebert Tuglas "Inimesesööjad". Pole ilmselt Tuglase parim novell. Mõistmiseks oleks vaja ka mingisuguseid taustteadmisi 100 aasta tagant. Kindlasti on siin mingeid alltekste, aga võib-olla ei ole ka. Veidi segane lugu, mis aga näitab, et ka Tuglas oskas avatud lõpplahendust kirjutada.

[Alan (the Lone Librarian rides again) Teder · Rating 5 out of 5]

The Estonian Short Story 2018
Review of the Estonian language hardcover edition

Eesti novell 2018 (Estonian Short Story 2018) is planned as a curated annual anthology of stories by Estonian writers. It is projected to be a 100-year series lasting from 2018 (the year of Estonia’s 100th anniversary of Independence) to 2117 (on the eve of the 200th anniversary of Independence). This 1st in the series was published in early October 2018 and collects 14 stories from throughout the year 2017. These were first published mostly in the literary journals Looming (Creation) and Vikerkaar (Rainbow). Further entries in the series are planned to be published in the Spring, i.e. Eesti novell 2019 would come out in roughly April-May 2019 and will collect the best of 2018, etc.

A 100-year-old classic story is promised as a bonus in each volume, in this present case it is Inimesesööjad (Cannibals) by Friedebert Tuglas from 1917. As chance would have it, the latter story is also translated into English in "The Poet and the Idiot, and Other Stories". Aside from being one of the classic triumvirate of Estonian writers alongside Anton Hansen Tammsaare and Oskar Luts, Tuglas is especially associated with the short story and an annual Tuglas Short Story Prize has been awarded to 2 Estonian short stories since 1971, the year of his passing. The inclusion of the Tuglas prize winners is guaranteed in all future volumes. For 2017, these are Auk (The Hole) by Lilli Luuk and Goglomov by Armin Kõomägi.

I thoroughly enjoyed the variety of this collection and found it to be a great opportunity to encounter several writers who were entirely new to me. This is especially so as being a foreign born Estonian reader it is difficult for me to follow all of the emerging writers from a distance with subscriptions to journals being prohibitively expensive. I don't want to rate individual stories, but Auk (The Hole) was the standout for me, with Elajad (The Living) having the most shock value in its twist reveal and Kasuksepp (The Furrier) having the most bizarre fantastical premise.

Mild Spoilers ahead. I only discuss the setups of most of the stories without disclosing the endings, but some may consider these spoilers, so I've blocked it accordingly.


1. Paul by Jüri Kolk. A man defrauded at a non-existent nightclub in the woods persists in chasing down the scammer.

2. Qiaotou nööp (Quiatou Button) by Mudlum. This is not a conventional story. It is a dream-like memoir / recounting of various old time objects hidden away in chests and attics.

3. Jaama 12 by Mart Kivastik. A gallery owner encounters a painting of a house whose address is Jaama 12, painted by an artist whose work they had previously rejected.

4. Viimsepäeva laupäeva hommikul (In the Morning of the Saturday of the Day of Judgement) by Martti Kalda. A prophet goes to town to mail packages of religious tracts and relics (which are drily commented on by the postal clerk) and then wanders back to his island retreat while the world ends all around him.

5. Auk (The Hole) by Lilli Luuk. Memoirs of a girl and her sister from their childhood in 1988. The title refers to a hole dug in a sand quarry nearby to where they are living. This is very much in the style of Viivi Luik's now classic Seitsmes rahukevad (The Seventh Spring of Peace) (1985) and has that same childlike expressiveness to it. Mysteriously, this is the only published work of Lilli Luuk, which is presumably a pseudonym that parodies Viivi Luik's name with a few letter replacements. It seem unlikely that Luik herself would be writing this now, but who knows?

6. Vanaisa ja metsavennad (Grandfather and the Forest Brothers) by Andrus Kivirähk. This is Kivirähk in his satirical style with a boy's memoir of his grandfather who would build bunker shelters in the woods in the hopes that Estonian anti-Soviet guerilla fighters (called the Forest Brothers) would inhabit them.

7. Kasuksepp (The Furrier) by Meelis Friedenthal. Alternate reality/fantasy where it is the middle of the Reformation but it is in a reality where the Catholic Church has made a truce with the demons holding people in Purgatory and a group of fur tailors in Estonia take the sacrament in order to transform themselves into werewolves in order to enter Purgatory to battle the demons and to break the truce. Yes, it is as crazy as it sounds. Think of it as a sort of Underworld film mythology except with good werewolves vs. bad demons.

8. Elajad (The Living) by Mari-Liis Müürsepp. I won’t say anything about this one except that it comes with a terrific twist once you realize what it is about.

9. Sült (Meat Jelly) by Janar Ala. Structured as faux dictionary definitions, each paragraph is based around a word associated with the making or eating of "sült" (meat jelly), a traditional Estonian food.

10. Vulva klubi (Vulva Club) by Margit Lõhmus. Berlin nightclub crawler prowls various locales. Written with occasional texting-era Estonian abbreviations such as vb for võibolla (perhaps) etc.

11. Arno, isa, koolimaja ja tunnid (Arno, his Father, the Schoolhouse and Classes) by Donald Tomberg. Beckettian parody taking the opening sentence premise of Oskar Luts’ Kevade where Arno is late for school and extending it into a daily Sisyphean scenario where Arno and his father are perpetually late for school every day. Written in theatrical play form in 15 scenes.

12. Lõvi (Lion) by Juhan Voolaid. Estonian couple on an African safari encounter a talking lion who was raised in a circus. Sort of Hemingway "Green Hills of Africa" meets Yoko Tawada's "Diary of a Polar Bear."

13. Goglomov (Goglomov) by Armin Kõomägi. Mysterious stranger comes to a town N and advertises his services on a street flyer by saying "Pikutan paar tundi teie diivanil." (I will recline on your couch for a few hours). Various women take him up on his offer with various expectations.

14. Suure Poobsi vaikus (Big Poobs’ Silence) by Mihkel Mutt. Again, not a conventional story. It starts off like an editorial that asks why a character named Poobs has kept a public silence about an un-named issue.

15. Inimesesööjad (Cannibals) by Friedebert Tuglas. A gang of children that play various tribal games encounter life and death.

[Leivo · Rating 3 out of 5]

Eesti Novell. Tore algatus, ma poleks ilmselt kunagi jõudnud selliste Eesti uueaja autoriteni (plus üks vana - F.Tuglas) kes siin kokkuvõtlikult esindatud.
Enamik jutte on ajastupõhised ning see tõmbab nende väärtust alla.
Ilmselgelt eristuvad aga kaks novelli, Tuglase “Inimesesööjad”, kuigi kirjutatud aastal 1916, on see ometi ajastuülene ja mõnusalt kaasahaarav ja loetav ka 100 aastat hiljem.
Teine eristuv lugu on Meelis Friedenthal “Kasuksepp”. Selles on hästi tabatud novelli olemust ootamatu puändiga. Jutu ladus ülesehitus ja mitte ebavajalikesse detailkirjeldustesse kinnijäämine teevad sellest tiheda ning tugeva loo.

Muus osas on nagu ikka, enamike juttude tase on keskpärane ning siis on ka paar eriti kehva lugu.
Näiteks mulle ei meeldi füüsiliselt lugeda lodevat ja solknenut eesti keelt Margit Lõhmuse “Vulva klubi” novellis, mille tekstis on ka Youtube lingid?!? Hea et linki iseloomustavat “joont” all polnud.

Kokkuvõttes, raamatu idee on hea, erinevaid autoreid lugeda tore, aga kui see on läbilõige meie novellikirjanike tänasest tasemest, siis on tulemus nõrk. Lugege kasvõi F. Tuglase loomingut õppimiseks.

[Somnambuul · Rating 5 out of 5]

Tooksin välja osad rohkem silma jäänud novellid.

Muldum (Made Luiga) “Qiaotou nööp”

Loos kirjeldatakse lähiminevikust pärit olustikku ja elemente, mis on vajumas unustusse. Igal asjal on olnud teatud ajalugu, mis aina kaugeneb ja kaob. Kirjeltatakse vana maja ja seisma jäänud asju (nõukogudeaegsest eluolust), palju tähtsusetuid asju, mis on olnud populaarsed teatud ajahetkel ja seejärel muutunud üleliigseks seisma jäänud prahiks (omane element tarbimisühiskonnale). Tuuakse välja, kuidas näiteks muistses kultuuris lugupeetud plastmassasjad on muutunud ebaoluliseks ja tolmu koguvateks asjadeks, aga samas osad asjad tollest ajast on endiselt ringluses ja ilmselt seni kuni need kas ammenduvad või hävivad. Talus seisma jäänud kraam, mis ei põlenud, kaevati maasse, mis näitab taas asjade üleküllust ning ebapraktilisust, mis on loodusele laastav. Toodi välja nööpide väljalõikamine vanadelt riietelt, mida enam ei tehta. Selleks pole enam ka põhjust, kuna nüüd on valik suurem ja kättesaadavam kui näiteks nõukogude ajal.
Novellis oli probleemiks asjade üleküllus, nendest lühiajaline vaimustus ja seejärel nende unustusse vajumine, misjärel muutuvad need üleliigseteks elementideks, mida enam keegi ei vaja ega taha. Toodi välja ka mustuse teema, mida kirjeldab hästi lause: “...miski, mis loob puhtust ja korda, muutub ise kiiresti mustaks ja vastikuks”. Näiteks toodi välja veel keeratava kaanega purkide hullustus, mida enamus inimesi kogusid ja hiljem juhtus tihtipeale, et selleks polnudki eriti suurt vajadust. Üks viis, kuidas inimesed kolast lahti said, oli nende põletamine, aga asjad, mis ei põlenud, kaevati maasse (rüüstades nii loodust).

Minu jaoks oli teose peamõte see, et toodeti rohkem (novellis räägitud nõukogude ajast) kui tarbida jõuti (tarbimisühiskond) ja olukord pole aastatega siiamaani muutunud ja ilmselt ei muutu ka (lähi?)tulevikus, kuna lähiminevikus oli sama seis, olevikus on sama seis ning midagi pole muutunud.
Mulle meeldis novelli kirjutamise stiil. Oli oskuslikult edasi antud lähimineviku aegset meeleolu ja asjade/toimingute kirjeldusi. Õhku tõusis nostalgiat, näiteks kui mainiti valget noalõigetest pruunikriimulist plastmasskandikut ja muid elemente. Teema oli aktuaalne ja näiteks kirjeltatud purgihullus on endiselt aktiivne (minu elus). Tõin välja selle novelli, sest looga oli mul endal palju ühist ja lugu ise oli vanade asjade kirjelduste tõttu üpris koomiline.

Janar Ala “Sült”

Lugu räägib üldiselt süldist. Loo esimeses pooles eristatakse poe- ja maasülti. Tugevalt tuuakse välja süldi roll inimeste elus, alates süldi valmistamise protsessist kuni söömise ja maitseni. Sülti hoiti verandal, et külmkapimaitset külge ei jääks. Verandal hoidmisel oli omaette võlu. Järgmisena räägiti süldi tegemisest. Sülti valmistatakse seajalgadest ja/või seapeast. Seapeast tegemine ei ole aga enam eriti levinud, sest see koosneb erinevatest osadest, mis võib lõpptulemusele lisada ebameeldivusi kas näiteks tekstuuri või maitse osas. Loos on autor iseend välja toonud ja selgub, et talle meeldib poesült rohkem, sest sülditeoga on tal olnud halvad kogemused. Kunagi olevat ta väikesena karjakööki vaatama läinud ja nägi seal ebameeldivalt sülti valmistavat alkohoolikust vana naist, kes kunagi puhtust ei hoidnud ja oli kasimata. Edaspidi hoiduski autor maasüldi söömisest ja suhtus sellesse kui “mullamutt mulda”. Loo lõpus kirjutab autor välja erinevate süldile sarnaste sõnade ja nimede tähendused, näiteks Syld, mis on saar Põhja-Saksamaal või Sylt, kes oli põhjamaade kuninganna.

Kirjeldatakse sülditegu jõulude ajal ja mõtisklusi süldist üldiselt. Novell teema on ootamatu selles osas, et üldises pildis eriti lihtsalt süldist ei räägita, aga kogu novell oli süldile keskendunud, selle valmistamisele, söömisele, maitsele jne, mis on enamus inimestele tuttavad kogemused, aga nendest räägitakse vähe. Autor toob välja ka selle, et poesült meeldib talle rohkem, sest süldi tegemisega on tal halb kogemus, see võib viidata lisaks sellele, et ka tänapäeval võib toidulaudadel esineda pigem rohkem poesülti kui ise tehtud või on selline olukord alles ees.
Novell toob justkui välja süldi olulisuse Eesti toidukultuuris. Novell oli kirjutatud hea stiiliga ning oli värskendav lugemine. Oskuslikult oli kirjutatud ühest elemendist ja seda lisaks huvitavalt. Üldiselt sel viisil süldist ei arutleta, seega oli see ootamatu ja samas tabav.

Nüüd vaieldamatult minu lemmik: Mart Kivastik “Jaama 12”

Loos kirjutatakse klassikalist muusikat ja kunsti armastavast galeristist, kelle juurde tuleb ootamatult tuttava näoga külaline, kes oma maalid galeristi juurde viis. Mees rääkis, et oli olnud arhitekt, ta tekitas galeristis kummalise tunde. Ta maalis maju ning maalide pealkirjadena kasutas majade aadresse. Mees maalis küll oskuslikult, aga galeristi arvates puudus neis hing. Kui galerist tema töid üle vaatas, meenus talle, et noormees oli käinud meistri juures kunstistuudios õppimas ja oli olnud väga püüdlik, sest iseloomult oli ta rohkem matemaatik kui kunstiinimene. Galerist soovitas noormehel oma tööd mõnda teise galeriisse. Üks töö oli galeristil veel nägemata (“Jaama 12”). Sellel maalil oli kujutatud kahekorruselist mahajäetud mustade akendega maja ja galerist tundis, et selles maalis on elu. Maal tekitas galeristis õõvastust. Kui noormes hommikul tagasi tuli, ei vastanud uksele koputamise peale keegi. Ta nägi pärani silmadega galeristi ebaloomulikult, krampis kätega tema maali hoidmas. Noormehel polnud temast kahju. Ta võttis oma maali galeristi haardest ja lahkus.

Minu arvates oli peamiseks probleemiks novellis toodud inimeste kibestumine, üksildus ja endassetõmbumine. Nägin seda novelli omamoodi ja leidsin siit erinevaid sümboleid. Minu meelest oli noormees galerist ise (tema minevikuvari). Leidsin sellele viiteid juba alguses, kui noormees galeristile tuttava näoga tundus olevat. Lisaks, noormes luges justkui galeristi mõtteid ja järgmine viide tuli lausest, kus noormees end galeristile tutvustab: “See ei olegi tähtis. Ma olen arhitekt. Õigemini, ma olin arhitekt”, ehk noormees ka ise parandab, et ta “oli” arhitekt, seega leidsin taas uue sümboli. Arhitekt ehk ehituskunstnik ehk looja, ongi justkui noor galerist, kes end veel otsib ja kuna ta mainib, et ta oli arhitekt (minevikuvorm), siis järelikult on projekt valmis, milleks oli galerist ise. Seetõttu ongi noormes sellel hetkel vaid minevikuvari ja galerist tema lõppvorm. Galeristile meenus ühel hetkel, et noormes oli olnud tema õpilane. Õpilane, ehk alles õppiv, avastav. Tema õpilane ehk tema nn algvorm (ta ise). Maalid olid arhitekti (olgu y) töö, samas oli ka galerist looja (olgu y) töö (y=y), järelikult kui galerist (galerist ehk y) ütleb noormehele, et maalidel (maalid ehk y) pole hinge, siis ütleb ta seda tegelikult iseendale (lähtudes eelnevast võrrandist, mis on tuletatud arhitekti ja looja samasusest). Noormes vastas galeristile selle kohta: „Kas ma võin tagasi tulla, kui ma olen selle leidnud?“, ehk kui ta on maalile ehk galeristile hinge leidnud (loonud/ülesehitanud?). Põhimõtteliselt hakkas ta enda lõpptulemust (galeristi) taaslooma, ehk hinge sai sisse minevikuvari, millest sai olevik ja galerist sai maaliga (“Jaama 12”) täielikult üheks (y=y). Üks noormehe maal mida galerist vaadanud oli: “Haavatud kirik seisis veel püsti, aga oli ilmselge, et järgmist rünnakut ta üle ei ela. Sõda oli kaotatud, kirik ootas vaid surmahoopi”, näitab ka just nagu galeristi kriitikat iseenda vastu, kui ta ütles, et maalil pole hinge (ehk tal endal). Kuna galerist ütles, et töödes (temas, y=y) pole elu, siis võib ehk oletada, et galerist polnud iseenda elu elanud täisväärtuslikult, elavalt, mis ongi üks loo probleemkoht (elu ei elata täisväärtuslikult). Mis puudutab konkreetselt maali “Jaama 12”, mille kirjeldus oli järgmine: “Kogu maja olemuses oli midagi sünget, mahajäetut, üksildusest tingitud kibedust”, siis sellest võib tuletada järgmise probleemkoha – galerist oli ka üksildane, endassetõmbunud ning kibestunud (tänapäeval inimeste seas samuti sagedad nähtused) ja nii-öelda mahajäetud, nagu see maja. Galeristi jaoks oli selle pildil hing, sest ta nägi seal iseennast, mida kirjeldavad ka laused: “Seal ei olnud märkigi elust, ainult rõsked hallid seinad ja lagunenud põrandad.”; “Ninna tungis ebameeldiv roiskumishais, see hoovas ühest seinast, toa nurgast.” Ehk nn galeristi lõppvorm oli lagunemas, roiskumas ja sai maaliga üheks. Järele jäi nüüd vaid noormees, minevikuvorm, arhitekt, looja, galeristi algvorm – kuna algvorm sai endale hinge sisse (enam mitte minevikuvari vaid oleviku), oli galerist taassündinud (reinkarnatsioon?). “Tundmatu astus galeristi juurde ja vaatas teda hetkeks, pea viltu, ilma kaastundeta, vaid puhtast huvist”; “Kunstnik võttis galeristi käte vahelt maali, see ei olnud lihtne, galeristi sõrmi tuli ükshaaval raami küljest lahti koukida, need hoidsid isegi pärast surma pildist jõuga kinni.” Ehk galeristi enam polnudki (ka füüsiliselt). Noormees võttis maali, millest eraldas kibestunud, minevikuvormina galeristi (“võttis galeristi käte vahelt maali, see ei olnud lihtne”) maalist, seega polnud enam galerist maaliga üks, teda polnud enam üldse (y ≠ y). Eriti huvitav on lause “…need hoidsid isegi pärast surma pildist jõuga kinni”, ehk pärast galeristi surma, ehk pärast taassündi, järelikult ei hoidnud pildist kinni mitte galerist, vaid tema vorm taassündinud kujul, ehk hinge saanud minevikuvorm, noormes, taaskord arhitekt (looja).
Põhiidee: inimesed ei peaks olema kibestunud, endassetõmbunud ega elama oma elu mittetäisväärtuslikult, sest see hävitab nende hinge ja on vaja uut algust.

Novell oli väga hästi kirjutatud, taaskord värskendav lugemine ja mulle meeldisid need mõttekäigud. Minu arvates loob iga inimene, kes kellegi teise teost vaatab/kuulab/loeb, ise seeläbi arusaamapilti, luues samuti kunsti, sest igaüks näeb asju erinevalt ja seetõttu võis minu tõlgendus novellist olla hoopis erinev autori enda mõttest/sõnumist/tõlgendusest.


Meelis Friedenthal “Kasuksepp”

Loo alguse poole arutlevad pühakirja üle abt ja Melchior Hoffman samal jal, kui Hoffman võtab mõõte, et valmistada abtile hundinahkne kasukas. Hoffman heidab abtile ette, et müüakse indulgentse (et sugulaste piinu leevendada puhastustules) ja petetakse nii inimestelt raha välja, kuid raha kasutatakse kirikute ehitamiseks, mitte hingede eest võitlemiseks. Võitlus hingede eest tähendas seda, et mungad tõmbasid kasukad selga ja läksid põrgust hingi päästma. Oli tehtud purgatooriumi lepe, aga Hoffman väitis, et tegelikult hingede eest ei võidelda, vaid surnud hinged antakse deemonitele piinata. See oli vastuolus pühakirjaga. Rahva seas arvati, et kirikud on deemonitest ebajumalad teinud, deemonitega kokkuleooeid sõlminud ja paavst on deemonite vägede eesotsas. Abt oli Hoffmani sõnade suhtes irooniline. Kirikuuksele oli kujutatud piinariistadega deemoneid, et inimesed ei unustaks, mis neid peale surma ootab. Hoffman läks rääkima preester Andreas Thierwenderiga ja palus temalt abi, et ta ühele seltskonnale armulauda annaks (leiva ja talle verega), see oli uus jutlustamisviis mis tuli reformatsiooni eestvedaja Martini õpetusest. Andreas kohkus esialgu, aga Hoffman veenis teda ja sai ta nõusse. Lepiti kokku kesköine aeg. Võeti kasukad ja mindi salaja kloostrisse. Preester oli kloostris juba valmis, lambatall altarile seotud, leib, nuga, karikas. Tallel lõigati kõri läbi ja õnnistuseks anti meestele verd juua, et nad saaksid deemonitega võitlema minna. Langeti maha ja hakati vabisema, lõpuks muututi huntideks ja mindi mööda põrgu teed, tunnelit võitlema. Kõige paremini neil see ei õnnestunud. Hoffman kutsus ka teisi inimesi üles deemonitega võitlema, et saaks suurema hulgaga minna, aga seegi ei läinud hästi. Loo lõpus olid Andreas ja Hoffman puurides, külma käes piinlemas, olles samal ajal rahvale lõbustuseks. Lisaks selgus, et neil oli ikkagi õnnestunud munkade lepingud deemonitega tühistada.

Probleemiks oli see, et kirikul olid deemonitega lepingud ja peteti lihtrahvalt raha välja, müües neile indulgentse, et nad oma sugulaste hingepiinu vähendaksid. Väidetavalt võitlesid mungad deemonitega hingepiinade vähendamiseks, aga tegelikult seda ei tehtud, vaid anti hinged deemonite piinata. Rahva seas kuulutati uut usku, õpetust, mille eesotsas oli Martin ja sellega astuti vastu kiriku tegevusele. Mindi läbi uue jutlusviisi hundina põrgutunnelisse, et võidelda deemonitega ja purustada lepingud kirikuga.

Oli huvitavalt justkui ajalukku fantaasiat lisatud, kuidas mungad võitlevad piltlikult deemonitega hingede eest, vähendavad nende piinu, mida sai lihtrahvas indulgentside ostmisega taodelda. Oli palju detaile ja hoogsust. Huvitav ja ulmeline lugemine, oskuslikult ja põnevalt kirjutatud.

[Christian · Rating 3 out of 5]

"Eesti novell" on minu meelest üks väga põnev ettevõtmine. Tänu sellele saavad paljud lugejad Eesti kaasaja kirjanduse koju kätte. "Eesti novell 2018" on esimene kogumik sellest sarjast ning on 2020.aasta omast nõrgem. Kogumikus puudub kandev teema ning ka essee, mis kogumiku kokku võtaks. Selleks, et saada ülevaate 15, suhteliselt nauditavast, novellist, mis raamatus leidus, peatun kõigil ükshaaval.

1. Jüri Kolk "Paul"- väga kaasahaarav lugu, aga lõpp vajub ära. Puudub huvitav püant, mis oleks narratiivi paremaks teinud.
2. Mudlum "Qiaotou nööp"- olemuslik lugu. Loetav, ent mitte midagi ülemäära huvitavat.
3. Mart Kivastik "Jaama 12"- lühike, kuid äärmiselt nauditav lugemine.
4. Martti Kalda "Viimsepäeva laupäeva hommikul"- üpris keeruline lugeda, religioosne ning kujunditega. Napp, sauterlik, stiil hõrendab seda lugu natuke liiga. Muidu täiesti huvitav.
5. Lilli Luuk "Auk"- huvitava 80-ndate esteetikaga, kuid lugu jääb keskpäraseks.

6. Andrus Kivirähk "Vanaisa ja metsavennad"- tavaline Kivirähk. Mõnusalt loetav, kuid mitte midagi erilist.
7. Meelis Friedenthal "Kasuksepp"- kõige pikem novell, aga minu meelest saanuks sellest loost parema romaani kui novelli. Novell polnud iseenesest sugugi paha...
8. Mari-Liis Müürsepp "Elajad"- laheda kontseptsiooniga, kuid loost oli tõepoolest näha, et kirjutajaks on noor autor. Struktuurilt võinuks novell parem olla.
9. Janar Ala "Sült"- kõige nõrgem novell selles kogumikus. Mängib liialt keelega lugejas otseseid seoseid loomata.
10. Margit Lõhmus "Vulva klubi"- kohati äärmiselt vulgaarne, ent autoril on paeluv stiil.

11. Donald Tomberg" Arno, isa, koolimaja ja tunnid"- äärmiselt soe ja tore tekst.
12. Juhan Voolaid "Lõvi"- päevakohane, humoorikas ja psühholoogiline. Soovitan soojalt!
13. Armini Kõomägi "Goglomov"- hea, kuid mitte Kõomäe parim novell.
14. Mihkel Mutt "Suure Pobbsi vaikimine"- meeletult arutlev, tiheda tekstiga. Pole minu lemmikute seas.
15. Friedebert Tuglas "Inimesesööjad"- äärmiselt tume tekst. Tuglas on alati loetav, kuid temalt leidub tugevamaid tekste.

3/5
CK

[Merle · Rating 2 out of 5]

Meeldis Mudlum. Vähe lugusid, mis kõnetasid.