What do you think?
Rate this book
Rusikad
Eesti kirjaniku ja ajakirjaniku Silver Anniko (1928-1982) romaan „Rusikad“ ilmus esmakordselt 1979. aastal.
Toonased kirjanduskriitikud suhtusid romaani halvasti, heites ette selle maitsetust ja mõõdutunde puudulikkust ning liigitasid selle halvas mõttes ajaviitekirjanduseks. Kuid toonase kirjanduspildi kohta ebatavaliselt jõulises stiilis kirja pandud „Rusikatele“ sai osaks suur ja suisa kultuslik lugejamenu.
Romaan räägib Eesti inimeste elust ajaperioodil 1920ndate lõpust kuni 1940ndate alguseni. Selle algset käsikirja kärbiti ja tsenseeriti eri põhjustel 1979. aasta väljaande tarvis oluliselt. Kultusromaani siinne uusväljaanne põhineb Silver Anniko esimesel, täielikul käsikirjal, mille autor saatis kirjastusse 1976. aastal. Esmatrüki 592 leheküljele on lisandunud 240 lk jagu teksti.
Toonased kirjanduskriitikud suhtusid romaani halvasti, heites ette selle maitsetust ja mõõdutunde puudulikkust ning liigitasid selle halvas mõttes ajaviitekirjanduseks. Kuid toonase kirjanduspildi kohta ebatavaliselt jõulises stiilis kirja pandud „Rusikatele“ sai osaks suur ja suisa kultuslik lugejamenu.
Romaan räägib Eesti inimeste elust ajaperioodil 1920ndate lõpust kuni 1940ndate alguseni. Selle algset käsikirja kärbiti ja tsenseeriti eri põhjustel 1979. aasta väljaande tarvis oluliselt. Kultusromaani siinne uusväljaanne põhineb Silver Anniko esimesel, täielikul käsikirjal, mille autor saatis kirjastusse 1976. aastal. Esmatrüki 592 leheküljele on lisandunud 240 lk jagu teksti.
830 pages, Hardcover
First published January 1, 1979
24 people are currently reading
196 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
June 3, 2019
Panoraamteos hämmastava tegelaste galeriiga, sissevaade elusse Eesti Vabariigi ja nõukogude võimu saabumise ajal, kusjuures mõlemaid perioode näidatakse võrdselt halvas valguses. Rikkaid inimesi kujutatakse südametute kapitalistidena, töölisi harimatute joodikutena. Üldine käsitlus ühiskonnast on masendavalt kalk ja sünge. Kui autori halvustava stiiliga ära harjuda, siis oli päris huvitav, eriti raamatu lõpuosa. Vahepeal läks ka veidi seebiooperiks :)
August 3, 2019
Tuleb tõdeda, et olen nõus nende 1980ndate aastate kriitikutega, kes romaani halvasti suhtusid. Mu meelest on tegemist "Õnne 13" kirjandusliku ekvivalendiga.
1979. aastal sellise sisuga kultuslikku staatust saavutada oli ilmselt imelihtne - rääkida ajastust, millest oli vaikitud, oligi piisav, et kõik tahaksid lugeda ja kursis olla. Aga kirjanduslikus plaanis on tekst nõrk. Tegelaskujud on karikatuursed ja üheplaanilised, tegevus veniv, skemaatiline, kunstlik ja ebaveenev, kõike teadva ja enamasti ka kõike halvustava autori pidev kohalolu tüütu.Ja see kõik on laotatud lihtsalt liiiiiiiiiga paljudele lehekülgedele.
Hüpoteetiliselt on võimalik, et eelmine 240 lehekülge lühem versioon oli ehk parem ja teksti ei kärbitud mitte ainult ideoloogilistel kaalutlustel, vaid lihtsalt selleks, et romaan natuke ladusamalt läheks. Aga ma ei ole piisavalt masohhist, et seda teooriat eelmise trüki lugemisega kontrollima hakata.
1979. aastal sellise sisuga kultuslikku staatust saavutada oli ilmselt imelihtne - rääkida ajastust, millest oli vaikitud, oligi piisav, et kõik tahaksid lugeda ja kursis olla. Aga kirjanduslikus plaanis on tekst nõrk. Tegelaskujud on karikatuursed ja üheplaanilised, tegevus veniv, skemaatiline, kunstlik ja ebaveenev, kõike teadva ja enamasti ka kõike halvustava autori pidev kohalolu tüütu.Ja see kõik on laotatud lihtsalt liiiiiiiiiga paljudele lehekülgedele.
Hüpoteetiliselt on võimalik, et eelmine 240 lehekülge lühem versioon oli ehk parem ja teksti ei kärbitud mitte ainult ideoloogilistel kaalutlustel, vaid lihtsalt selleks, et romaan natuke ladusamalt läheks. Aga ma ei ole piisavalt masohhist, et seda teooriat eelmise trüki lugemisega kontrollima hakata.
January 5, 2025
See 830-leheküljeline “tellis” oli pikalt mu lugemise ootejärjekorras, sest kartsin seda kätte võtta - et ei jaksa läbi lugeda. Tegelikkuses osutus lugemine küllaltki lihtsaks, sest sõna valdab Anniko ilma kahtlusteta - tekst on ilus, isegi natuke eduardvildelik, ja seda imekspandavam on, et Annikolt teisi suuremaid teoseid kunagi ilmuda ei jõudnudki.
Mitte ainult romaani maht pole hiiglaslik - ka sisu meenutab veidi “Kalevipoega”, sest üsna detailselt kirjeldatakse erinevaid Eesti paiku (Türi, Tartu, Tallinn), üks peategelane on hiiglasemõõtu Eesti mees, kel jõudu on, aga nutti vähe. Loo teine peategelane on “ideaalne eestlane” - andekas kuldsete kätega talupidaja, aga samas väga kehv jutumees. Ka kõik ülejäänud raamatu tegelased on ebasümpaatsed ja nürid (erandiks vahest vaid Nöpsi Liide), mida võib pidada nii pika teose kohta lausa tähelepanuväärseks. No ei ole seda sädet ega särtsu tegelastes! Kõik toimetavad justkui mingi igikestva ikke all, aastakümneid kestnud ränga töö paine käes, nagu unenäos, suutmata seda taaka maha raputada või mingitki muutust tuua. Isegi kui mõnel lehel midagi huvitavat juba nagu tärkab, upub see kohemaid kümnete lehekülgede kaupa võrdlemisi staatilistesse piltidesse esimesest Eesti vabariigist ning tegevus ise edeneb üliaeglaselt.
Aga need eestiaegsed pildid - need ei ole lihtsalt pildid, need on ilmselgelt ülistus Eesti vabariigile ja mälestus kuldsetest aegadest. Raamatu lõpuosas, kus okupatsiooniväed on juba Eestisse tunginud ning ühed eestlased teisi eestlasi Siberisse küüditavad, leiab teosest küll omajagu punarežiimi õigustusi, kuid need on ilmselgelt kirjuta pandud iroonilises võtmes. Seda arvesse võttes ei saa autori meelsuses tekkida kahtlust ning on täiesti hämmastav, kuidas see raamat (isegi väga suurte kärbetega) sai üldse sügaval nõuka-ajal ilmuda. Just see lõpuosa ja üleüldse ilmumise fakt paneb mind mõtlema, kas autori näol võis siiski tegemist olla geeniusega, kes suutis nõukaaja tsensuuri kuidagi üle mängida, kujutades tekstis eestiaegset kapitalismi ebaeetilisena ja eestlasi nürimeelse rahvana, ja ometi - kirjutada raamatu kuldsest Eesti ajast ning sellele järgnenud suurest ebaõiglusest, mille nõukogude võim meie maale tõi?
Oma pikkuse juures tekitab raamat palju erinevaid tundeid. Ma ei saa lahti mõttest, et kogu tegevus on kogu aeg kuidagi “labane”. Käib lakkamatu pummelung ja “porduelu”, lõpuks juba tüütuseni. Igav. Läbivaks jooneks on korruptsioon. Raamatu viimases kolmandikus on suur osa tegelastest nõus üksteist külmavereliselt mõrvama, mis vähemasti romaanis tundub kuidagi ebausutav. Tõsi, küüditamiseaegse masendava hirmuõhustiku kirjeldus päris raamatu lõpus väärib dokumentalistika kontekstis esile toomist ja päriselt aset leidnud sündmused kinnitavad, et paljude eestlaste soov üksteisele koht kätte näidata polnudki ebarealistlik…
Raamatu lõpp ongi teose peamine tugevus - pikalt küpsenud tegelased asuvad mängima oma “täiskasvanurolle” ning selgub, kes on kes. Romaani pealkiri “Rusikad” on kindlasti eksitav, sest see viitaks justkui mingisugusele märulile, kuid see raamat pole kaugeltki märul. Ma ei imesta, et Anniko selle kirjastuse poolt pealesunnitud pealkirjale tuliselt vastu oli. Ta ise tahtnuks pealkirjaks panna “Inimene on inimesele hunt”, mis minu arust olnuks tõepoolest kohasem. Kuuldavasti kavandas Anniko oma raamatule veel kahte järge ja mul on tunne, et paljud hundid jäid siin teoses veel lambanahka kandma.
Mitte ainult romaani maht pole hiiglaslik - ka sisu meenutab veidi “Kalevipoega”, sest üsna detailselt kirjeldatakse erinevaid Eesti paiku (Türi, Tartu, Tallinn), üks peategelane on hiiglasemõõtu Eesti mees, kel jõudu on, aga nutti vähe. Loo teine peategelane on “ideaalne eestlane” - andekas kuldsete kätega talupidaja, aga samas väga kehv jutumees. Ka kõik ülejäänud raamatu tegelased on ebasümpaatsed ja nürid (erandiks vahest vaid Nöpsi Liide), mida võib pidada nii pika teose kohta lausa tähelepanuväärseks. No ei ole seda sädet ega särtsu tegelastes! Kõik toimetavad justkui mingi igikestva ikke all, aastakümneid kestnud ränga töö paine käes, nagu unenäos, suutmata seda taaka maha raputada või mingitki muutust tuua. Isegi kui mõnel lehel midagi huvitavat juba nagu tärkab, upub see kohemaid kümnete lehekülgede kaupa võrdlemisi staatilistesse piltidesse esimesest Eesti vabariigist ning tegevus ise edeneb üliaeglaselt.
Aga need eestiaegsed pildid - need ei ole lihtsalt pildid, need on ilmselgelt ülistus Eesti vabariigile ja mälestus kuldsetest aegadest. Raamatu lõpuosas, kus okupatsiooniväed on juba Eestisse tunginud ning ühed eestlased teisi eestlasi Siberisse küüditavad, leiab teosest küll omajagu punarežiimi õigustusi, kuid need on ilmselgelt kirjuta pandud iroonilises võtmes. Seda arvesse võttes ei saa autori meelsuses tekkida kahtlust ning on täiesti hämmastav, kuidas see raamat (isegi väga suurte kärbetega) sai üldse sügaval nõuka-ajal ilmuda. Just see lõpuosa ja üleüldse ilmumise fakt paneb mind mõtlema, kas autori näol võis siiski tegemist olla geeniusega, kes suutis nõukaaja tsensuuri kuidagi üle mängida, kujutades tekstis eestiaegset kapitalismi ebaeetilisena ja eestlasi nürimeelse rahvana, ja ometi - kirjutada raamatu kuldsest Eesti ajast ning sellele järgnenud suurest ebaõiglusest, mille nõukogude võim meie maale tõi?
Oma pikkuse juures tekitab raamat palju erinevaid tundeid. Ma ei saa lahti mõttest, et kogu tegevus on kogu aeg kuidagi “labane”. Käib lakkamatu pummelung ja “porduelu”, lõpuks juba tüütuseni. Igav. Läbivaks jooneks on korruptsioon. Raamatu viimases kolmandikus on suur osa tegelastest nõus üksteist külmavereliselt mõrvama, mis vähemasti romaanis tundub kuidagi ebausutav. Tõsi, küüditamiseaegse masendava hirmuõhustiku kirjeldus päris raamatu lõpus väärib dokumentalistika kontekstis esile toomist ja päriselt aset leidnud sündmused kinnitavad, et paljude eestlaste soov üksteisele koht kätte näidata polnudki ebarealistlik…
Raamatu lõpp ongi teose peamine tugevus - pikalt küpsenud tegelased asuvad mängima oma “täiskasvanurolle” ning selgub, kes on kes. Romaani pealkiri “Rusikad” on kindlasti eksitav, sest see viitaks justkui mingisugusele märulile, kuid see raamat pole kaugeltki märul. Ma ei imesta, et Anniko selle kirjastuse poolt pealesunnitud pealkirjale tuliselt vastu oli. Ta ise tahtnuks pealkirjaks panna “Inimene on inimesele hunt”, mis minu arust olnuks tõepoolest kohasem. Kuuldavasti kavandas Anniko oma raamatule veel kahte järge ja mul on tunne, et paljud hundid jäid siin teoses veel lambanahka kandma.
July 10, 2021
Eelnevaks täpsustuseks, et lugesin peamiselt 1979 aasta versiooni. Vahepeal sekka ka uuemat raamatut. Peamine vahe siis selles, et mõned sündmused ja kirjeldused on uues raamatus kirjas. Küll aga jättis mind vana raamatu lõpp rahulolematuks ja siis lugesin ka uue raamatu lõpu ära. Õnneks tõi see veidi rohkem selgust ja valgust.
Üldiselt mulle raamat meeldis. Just see vahetu tegelaste ja eluolude kirjeldus. Ma täitsa usungi, et selline see mõtteviis ja meelsus raamatus kirjeldatud aastatel oligi.
Üldiselt mulle raamat meeldis. Just see vahetu tegelaste ja eluolude kirjeldus. Ma täitsa usungi, et selline see mõtteviis ja meelsus raamatus kirjeldatud aastatel oligi.
July 27, 2023
Mõnus pikk lugu oli, kuhu sai igakülgselt sisse elada ja erinevaid inimtüüpe kõrvalt vaadata. Minu jaoks oli suurimaks miinuseks sõnaohtrus, mis end alati ära ei suutnud tasuda. Lisaks oleksin peale lihtsalt loo jutustamise oodanud ka mingeid sügavamaid teemasid, mille üle mõtiskleda. Eks neid mõneti ka puudutati, aga põhirõhk oli pigem värvikal jauramisel. Muidu sellise pikemaajalise lihtsa (kuid oi kui pika) öökapiraamatuna hea variant.
June 11, 2023
Super!
February 22, 2020
Kahju, et jätku ei tule...
January 24, 2011
Parim eestlase poolt kirjutatud raamat mida mina oma elus lugenud olen.
January 25, 2020
Seda raamatut ma ei suutnud lõpuni lugeda. Kahtlemata suurepärane teos, mõtlemapanev ja haarav, kuid jõudsin umbes poole peale ning kõik paralleelsed lood olid niivõrd pessimistlikud, lootusetud ja allaheitlikud, et ei olnud tahtmist edasi lugeda. Korduvalt ning ilmekalt tuletatakse meelde kõike negatiivset, mis inimestes on. Üks koht oli, kus tegelastel oli veidi paremad ajad ning kõik hakkas nagu paremuse suunas liikuma, aga ka seda lugedes said juba aru, et see optimism on vajalik vaid selleks, et järgmine pauk neile tegelastele eriti selgelt välja joonistuks.
Tsitaat lk 121:
"Edasi taat vaikis. Silmitses ise ja laskis pojal vaadata neid kahel pool külavaheteed mühavaid, luhtade lahvaveena laiuvaid Leedripuu talu võsadžungleid. Kuulda oli ainult vankrirataste lõkerdamist ebaühtlase põhjaga poristes rööpasüvendites ja Mussa rahulikke sammumütsatusi.
Mida kauem nad vaikisid, seda enam hakkas Reinu hinge vaevama üks märkus taati jutust, mille see poolkogemata ja muuseas oli välja ütelnud: "Nime ja mustuse järgi talu."
Olid mõisad siis väga puhtad olnud? Kas sakslased on puhtamad inimesed kui eestlased? Miks on eestlaste talud mustad, nii et räpasuse järgi võib isegi ütelda, kas on tegemist mõisa või taluga? See kõik läks poisile nii pihta, et ta tundis otsekui isiklikku süüd, et tema rahva põhiosa ei oska küllaldaselt puhtust pidada. Kui see nii on, siis miks? Vaev sellest kasvas nii suureks, et poiss teisiti ei saanud, kui pidi küsima.
Niisuguse probleemi kallal polnud taati aga varem oma pead murdnud, selle präast ei osanud ta pojale ka otsekohe vastata. Kuna poiss aga küsinud oli, hakkas see Elmarit ennastki huvitama. Tõepoolest, miks siis? Milles on asi?
Parunid ja muud saksad elasid tõesti puhtalt ning palju puhtamalt kui eestlastest mõisatöölised ja taluinimesed. Tõusis mõni eestlane saksaks, laskis ka enda ümber kõik läikima lüüa ja vaat et veel pareminigi kui päris sakslane. Aga sakste puhtus oli ometi tehtud nendesamade eesti matsi kätega, nagu sakste rikkuski. Nõnda siis: kus rikkus seal puhtus.
Mida näitab sel puhul aga Leedripuu lugu? Rikkust on, aga puhtust... Teisest küljest, kui vaatad ringi mõne päris vaese inimese juures, näiteks Sooserva Minni hurtsikus: elamine on vilets, aga nii puhas ja korras, et tunned end nagu pühade ajal või kirikus. Nõnda et puhtus ikkagi rikkusest ainuüksi ei tule, kui rikas inimene võib ropult elada ja vaene puhtalt.
Ahaa! Vaata hoopis, millise kivi alla koer on maetud! Saksad on koolitatud ja targad, sellepärast on nende elamised ka puhtad ja korras. Leedripuu Luisel oli aga tuim pea kõige koolitarkuse vastu ja muud elutarkustki ei ole tal sentimeetri jagu, sellepärast ei oska ta lugu pidada ka puhtusest. Tähendab puhtus tuleb tarkusest. Puhtus on tarkus! Taati oli aga ilmasõja ajal ükskord mõisast kahe hobusega Tartusse saadetud ühele professorile kuivi kasepuid ja muud nassvärki viima ... Professor pidi ometi tark mees olema ja korteri sisseseade järgi otsustades vaene ka ei saanud olla, aga elamine-olemine ometi võimatult segamini ja räpasem kui kõige viimasel metsanurga töllakal. Sellepärast ei ole puhtus ka tarkus, ei ole ka tarkus ega rikkus kokku. Mis kurat, ta siis ometi on ja millest ta tuleb?
Nii isal kui ka pojal oli pea sellest juurdlemisest juba paistes, sest kõik võimalused näisid ummikusse viivat. Juba tahtis üks ja siis jälle teine selle kallal puurimise sinnapaika jätta. Aga lahendamata probleem hõljus nende kohal nagu suveõhtul tuppa tunginud sääsk ning tuli aga jälle kiusama. Juba hakkas Rein temast uuesti kinni, siis jälle Elmar;
"Kui õige vaataks, kuraski keravälku, teisest otsast: mitte, et miks ta on, aga oopis, et mis teda põle. Noh, miks teda näituseks meil, Lepikul, põle või nõnna palju põle, kui sakstel? Sinu memme, Rein, on nii puhas inimene, nõnna puhas perenaine, et annab teist tema kõrva otsida. See puhtus oli kõige esmalt, mis mindki tema ligi tõmbas. Aga miks ta siis Lepikul kõik sedasi läikima ei löö, nagu on kirikhärra kansaleis? Vaat sulle, aega põle sinu memmel! Puhtus on oopis aeg! Inglismann ütleb, et aeg on raha - aga eesti mees võib sõnuda, et aeg on puhtus või et ka puhtus on aeg!""
PS - see teema ei ammendunud selle katkega.
Tsitaat lk 121:
"Edasi taat vaikis. Silmitses ise ja laskis pojal vaadata neid kahel pool külavaheteed mühavaid, luhtade lahvaveena laiuvaid Leedripuu talu võsadžungleid. Kuulda oli ainult vankrirataste lõkerdamist ebaühtlase põhjaga poristes rööpasüvendites ja Mussa rahulikke sammumütsatusi.
Mida kauem nad vaikisid, seda enam hakkas Reinu hinge vaevama üks märkus taati jutust, mille see poolkogemata ja muuseas oli välja ütelnud: "Nime ja mustuse järgi talu."
Olid mõisad siis väga puhtad olnud? Kas sakslased on puhtamad inimesed kui eestlased? Miks on eestlaste talud mustad, nii et räpasuse järgi võib isegi ütelda, kas on tegemist mõisa või taluga? See kõik läks poisile nii pihta, et ta tundis otsekui isiklikku süüd, et tema rahva põhiosa ei oska küllaldaselt puhtust pidada. Kui see nii on, siis miks? Vaev sellest kasvas nii suureks, et poiss teisiti ei saanud, kui pidi küsima.
Niisuguse probleemi kallal polnud taati aga varem oma pead murdnud, selle präast ei osanud ta pojale ka otsekohe vastata. Kuna poiss aga küsinud oli, hakkas see Elmarit ennastki huvitama. Tõepoolest, miks siis? Milles on asi?
Parunid ja muud saksad elasid tõesti puhtalt ning palju puhtamalt kui eestlastest mõisatöölised ja taluinimesed. Tõusis mõni eestlane saksaks, laskis ka enda ümber kõik läikima lüüa ja vaat et veel pareminigi kui päris sakslane. Aga sakste puhtus oli ometi tehtud nendesamade eesti matsi kätega, nagu sakste rikkuski. Nõnda siis: kus rikkus seal puhtus.
Mida näitab sel puhul aga Leedripuu lugu? Rikkust on, aga puhtust... Teisest küljest, kui vaatad ringi mõne päris vaese inimese juures, näiteks Sooserva Minni hurtsikus: elamine on vilets, aga nii puhas ja korras, et tunned end nagu pühade ajal või kirikus. Nõnda et puhtus ikkagi rikkusest ainuüksi ei tule, kui rikas inimene võib ropult elada ja vaene puhtalt.
Ahaa! Vaata hoopis, millise kivi alla koer on maetud! Saksad on koolitatud ja targad, sellepärast on nende elamised ka puhtad ja korras. Leedripuu Luisel oli aga tuim pea kõige koolitarkuse vastu ja muud elutarkustki ei ole tal sentimeetri jagu, sellepärast ei oska ta lugu pidada ka puhtusest. Tähendab puhtus tuleb tarkusest. Puhtus on tarkus! Taati oli aga ilmasõja ajal ükskord mõisast kahe hobusega Tartusse saadetud ühele professorile kuivi kasepuid ja muud nassvärki viima ... Professor pidi ometi tark mees olema ja korteri sisseseade järgi otsustades vaene ka ei saanud olla, aga elamine-olemine ometi võimatult segamini ja räpasem kui kõige viimasel metsanurga töllakal. Sellepärast ei ole puhtus ka tarkus, ei ole ka tarkus ega rikkus kokku. Mis kurat, ta siis ometi on ja millest ta tuleb?
Nii isal kui ka pojal oli pea sellest juurdlemisest juba paistes, sest kõik võimalused näisid ummikusse viivat. Juba tahtis üks ja siis jälle teine selle kallal puurimise sinnapaika jätta. Aga lahendamata probleem hõljus nende kohal nagu suveõhtul tuppa tunginud sääsk ning tuli aga jälle kiusama. Juba hakkas Rein temast uuesti kinni, siis jälle Elmar;
"Kui õige vaataks, kuraski keravälku, teisest otsast: mitte, et miks ta on, aga oopis, et mis teda põle. Noh, miks teda näituseks meil, Lepikul, põle või nõnna palju põle, kui sakstel? Sinu memme, Rein, on nii puhas inimene, nõnna puhas perenaine, et annab teist tema kõrva otsida. See puhtus oli kõige esmalt, mis mindki tema ligi tõmbas. Aga miks ta siis Lepikul kõik sedasi läikima ei löö, nagu on kirikhärra kansaleis? Vaat sulle, aega põle sinu memmel! Puhtus on oopis aeg! Inglismann ütleb, et aeg on raha - aga eesti mees võib sõnuda, et aeg on puhtus või et ka puhtus on aeg!""
PS - see teema ei ammendunud selle katkega.
February 3, 2020
Oh, selline mehhiko suhtedraama, et anna olla.
Pole midagi uut siin päikese all. Nagu miss Marple ütleb, inimloomus on igal pool sama. Samad probleemid olid siis, on praegu ja kahjuks vist jäävad ka tulevikku. Teiste ärakasutamine, suhtekolm-neli-viisnurgad, raske töö äraelamiseks ja oma pärandi jätkamiseks.
Mis teha aga ei olnud minu maitse. Lugesin FB Lugemise väljakutse raames. Minu koduraamatukogus 2019. aastal enimloetud raamat. Mõneti arusaadav, lugejaskond eakam, osa tegevus toimubki siin samas, vene ajal tugevalt tsenseeritud raamat.
Pole midagi uut siin päikese all. Nagu miss Marple ütleb, inimloomus on igal pool sama. Samad probleemid olid siis, on praegu ja kahjuks vist jäävad ka tulevikku. Teiste ärakasutamine, suhtekolm-neli-viisnurgad, raske töö äraelamiseks ja oma pärandi jätkamiseks.
Mis teha aga ei olnud minu maitse. Lugesin FB Lugemise väljakutse raames. Minu koduraamatukogus 2019. aastal enimloetud raamat. Mõneti arusaadav, lugejaskond eakam, osa tegevus toimubki siin samas, vene ajal tugevalt tsenseeritud raamat.
December 10, 2022
No see ei olnud selline pikk ja huvitav lugu, mida saab pikema aja vältel muudkui mõnuga kätte võtta ja põnevusega edasi lugeda. Huvi elavnes mul hetkeks kusagil peale seitsmesajandat lehekülge, kui järsku tolleaegset nõukogude ideoloogiat hakati esitlema... aga kadus kähku. Raamat ei lõppenud, vaid katkes.
June 21, 2023
Imeline teos. Algselt hirmutas veidi raamatu paksus aga ei oskaks sealt midagi ka nagu välja jätta. Pilt, mis tekkis elust, inimsuhetest ja poliitilisest olukorrast oli endasse tõmbav ning raamatu käest panek oli keeruline. Jälgides tegelaste elu nooruspõlvest täiskasvanuikka, nende unistusi ja pingutusi, tegid raamatu viimased peatükid haiget. Kahju, et raamatul ei ole rohkem osi.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 20, 2018
Suurepärane lugemine. Kahtlemata lemmik ENSV-ajal kirjutatud romaan.
July 17, 2019
Vaat kus raamat! Kindlasti väga hea. Kõhedusttekitavalt aus vaade inimloomusesse. Kas asi ongi nii hull või tegelikult natuke parem?
February 28, 2025
Väga meeldis autori keelekasutus, sellest hakkasin kohe puudust tundma kui raamat sai läbi loetud. Ühtlasi eriti tugeva emotsiooni jättis see teos Eesti vabariigi aastapäeva eel.
May 1, 2011
The best estonian book in my life!
August 29, 2021
Elu oma eheduses, pooli valimata ja hukkamõistuta. Imeline sõnaseadmisoskus paigutab lugeja otse sündmuste keerisesse ja pinget jagub lõpuni välja. Üks nauditavamaid teoseid Eesti autoritelt.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews