What do you think?
Rate this book
Minu... #116
Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas
Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu.
Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.
Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!
Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.
Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!
- GenresTravel
200 pages, Paperback
First published October 25, 2018
1 person is currently reading
90 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 23 of 23 reviews
November 26, 2018
Raamatu esimeses pooles kurnasin kõiki enda läheduses vaimustuse ja kiidukõnedega, sest see oli täpselt selline nagu üks reisiraamat olema peab. Siin oli nostalgiat mineviku osas, sest raamatu esimene ots paigutus juba ajaloouttu vajuvatesse üheksakümnendatesse. Siin oli kultuurišokki ja tugevaid kontraste - meenutage korraks ise neid siinseid metsiksegaseid üheksakümnendaid ja siis viimse millimeetri ja minutini täpseks timmitud šveitslasi. Kultuuriehmatust võimendas ilmselt ka küla, kuhu Anu sattus... keskaegsed ja kivisse raiutud tõekspidamised, lugesin kui ulmet ja ei suutnud lõpuni uskuda :) Naistesse suhtumisest ja naiste elust ei taha mitte kõneldagi, kuigi vahepeal püüdsin end küll lohutada sellega, et äkki lihtsalt s e e küla ja s e e perekond olid kuidagi erandlikud.
Teises pooles vist väheke väsisin ja näis, et ka kirjutajal lõppes ramm. Hästi palju küsimusi tekkis ja jäi õhku, nii üldises kui ka isiklikumas plaanis. Võib-olla vajab lähiminevik lihtsalt alles settimist.
Ja kuigi raamat oli väga hea, siis sinna reisimise kihule tõmbas see küll kriipsu peale. Pilt, mille lugedes Šveitsist ja šveitslastest sain, on pigem eemalepeletav ja ängistav. Eestlaslikult vaba hingega looduslapsel võib seal päris lohutu elamine olla. Mõni ime, et neil seal katus tahab sõitma minna..
Igatahes on lugemist lõpetades tunne, et vajan veel teist Šveitsi-raamatut, veendumaks, et see asi seal just nii hull on, või siis vastupidi. Lisaks seegi, et tänast pilti ma lugejana vist päris ei saanud.
P.S. Selle raamatu puhul kehtis suurepäraselt Minu-sarja kuldreegel: kui raamatu alguses ämmast mahlakalt ja värvikalt kirjutatakse, siis lahutusega see asi ka lõppeb või on kirjutamise ajaks ka juba lõppenud :) Ei, mitte selles osas, et ämmast kirjutamine oleks lahutuse esile kutsunud, aga no te saate aru küll, mida ma silmas pean.
P.P.S. Lugema asudes varuge head-paremat juustu endale lähedusse.
Teises pooles vist väheke väsisin ja näis, et ka kirjutajal lõppes ramm. Hästi palju küsimusi tekkis ja jäi õhku, nii üldises kui ka isiklikumas plaanis. Võib-olla vajab lähiminevik lihtsalt alles settimist.
Ja kuigi raamat oli väga hea, siis sinna reisimise kihule tõmbas see küll kriipsu peale. Pilt, mille lugedes Šveitsist ja šveitslastest sain, on pigem eemalepeletav ja ängistav. Eestlaslikult vaba hingega looduslapsel võib seal päris lohutu elamine olla. Mõni ime, et neil seal katus tahab sõitma minna..
Igatahes on lugemist lõpetades tunne, et vajan veel teist Šveitsi-raamatut, veendumaks, et see asi seal just nii hull on, või siis vastupidi. Lisaks seegi, et tänast pilti ma lugejana vist päris ei saanud.
P.S. Selle raamatu puhul kehtis suurepäraselt Minu-sarja kuldreegel: kui raamatu alguses ämmast mahlakalt ja värvikalt kirjutatakse, siis lahutusega see asi ka lõppeb või on kirjutamise ajaks ka juba lõppenud :) Ei, mitte selles osas, et ämmast kirjutamine oleks lahutuse esile kutsunud, aga no te saate aru küll, mida ma silmas pean.
P.P.S. Lugema asudes varuge head-paremat juustu endale lähedusse.
March 7, 2025
Mulle meeldivad punktuaalsed inimesed, nagu seda on sveitslased, kuid minu jaoks oleks nad kõige halvemad naabrid üldse! Sest neile jääks kõik ette mida iganes ma ka teeks. Graafiku järgi pesu pesemas käia ma ka ei kujutaks ette. Sveits on muidugi kaunis maa oma rohkete mägedega ja ka ksllid oms hindsde poolest. Jutt on ladus ja põnev ning huumorit saab ka. Aga Indiast ja sellega seonduvast pikast peatükist ma justkui ei saanud hästi aru. Tähendab ma sain aru aga ma tahtsin lugeda Sveitsist. Oluline etapp küll autori elus, aga sel hetkel kadus mul huvi ära.
Siiski, hea raamat lugemiseks.
Siiski, hea raamat lugemiseks.
February 28, 2020
Lugesin "Minu Šveitsi", et põgeneda reaalsusest ja minna kuhugi mujale. See tundus piisavalt kerge lugemine, et mul oli väike lootus, et see aitab mul argimuredest pääseda ja et ma ei peaks vaatama otsa õpilastele, keda ma see aasta rohkem ei näe, kuid kellega ei saa ma ka korralikult hüvasti jätta. Ei mingit lõpuaktust.
"Minu Šveits" oli kerge ja kiire lugemine, kuid ma tunnen, et mina eriti Šveitsi paremini tundma ei õppinud. Autorile ma ka eriti kaasa ei elanud. Alguses oli segadus, et mis see "Helisev muusika" siia puutub? See lugu keskendub ju eelkõige Austriale? Või ma olen kogu oma elu mingis muus maailmas elanud?
Autori isiklikku arengut oli muidugi huvitav lugeda. Eriti tema enda õpinguid ja siis ka Indias asuva kooliga seonduvat. See on teema, mida mul on huvitav lugeda. Raamatus olid ilusad pildid, kuid mulle tundub, et teatud objektidest ei anna koledaid pilte teha. Näiteks mägedest. Kui pildil on mägi, siis mulle meeldib! Ja veel rohkem meeldib mulle neid näha päris elus. See raamat meenutas mulle, kui väga mulle meeldib mu töö ja elukoht Jaapanis. Need mäed... Ei tea, kas asi oli raamatus või minu praeguses rahulolus Jaapani vaadetega, aga tahtmist Šveitsi külastada ega seal elada mul ei tekkinud.
Ühesõnaga, raamat täitis minu jaoks seda eesmärki, mistõttu ma seda üldse lugema hakkasin! Ja see on parim, mida ma üldse ootasin.
"Minu Šveits" oli kerge ja kiire lugemine, kuid ma tunnen, et mina eriti Šveitsi paremini tundma ei õppinud. Autorile ma ka eriti kaasa ei elanud. Alguses oli segadus, et mis see "Helisev muusika" siia puutub? See lugu keskendub ju eelkõige Austriale? Või ma olen kogu oma elu mingis muus maailmas elanud?
Autori isiklikku arengut oli muidugi huvitav lugeda. Eriti tema enda õpinguid ja siis ka Indias asuva kooliga seonduvat. See on teema, mida mul on huvitav lugeda. Raamatus olid ilusad pildid, kuid mulle tundub, et teatud objektidest ei anna koledaid pilte teha. Näiteks mägedest. Kui pildil on mägi, siis mulle meeldib! Ja veel rohkem meeldib mulle neid näha päris elus. See raamat meenutas mulle, kui väga mulle meeldib mu töö ja elukoht Jaapanis. Need mäed... Ei tea, kas asi oli raamatus või minu praeguses rahulolus Jaapani vaadetega, aga tahtmist Šveitsi külastada ega seal elada mul ei tekkinud.
Ühesõnaga, raamat täitis minu jaoks seda eesmärki, mistõttu ma seda üldse lugema hakkasin! Ja see on parim, mida ma üldse ootasin.
March 21, 2019
Raamatu algus (tegelikult u 2/3) oli väga huvitavalt ja lustakalt kirjutatud, aga lõpp vajus nagu kuidagi ära. Jäi mulje, et autorile oli öeldud, et nüüd tuleb hakata lõpetama :D
Samuti jäi segaseks see, et mis ajaperioodi käsitleti. Et kas raamat hõlmas 5 aastat Šveitsis, 20 aastat või kui paljut. Sellest sõltub ju tegelikult ka šveitslaste suhtumine nö Ida-Eurooplastesse - et kas Eestist juba teati midagi või ei teatud.
Arusaamatuks jääb ka soovitus vältida Zermatti külakest, kuna see on turistilõks. No misiganes nunnu külake võib kujuneda või olla turistilõks. Ise peab ka ikka mõistusega ringi vaatama :) Mina igatahes just julgeks soovitada Zermatti külakest, kuna see on nii teistmoodi kogemus :) Vb on Šveitsis veel selliseid külakesi, aga ma ei tea seda.
Samuti jäi segaseks see, et mis ajaperioodi käsitleti. Et kas raamat hõlmas 5 aastat Šveitsis, 20 aastat või kui paljut. Sellest sõltub ju tegelikult ka šveitslaste suhtumine nö Ida-Eurooplastesse - et kas Eestist juba teati midagi või ei teatud.
Arusaamatuks jääb ka soovitus vältida Zermatti külakest, kuna see on turistilõks. No misiganes nunnu külake võib kujuneda või olla turistilõks. Ise peab ka ikka mõistusega ringi vaatama :) Mina igatahes just julgeks soovitada Zermatti külakest, kuna see on nii teistmoodi kogemus :) Vb on Šveitsis veel selliseid külakesi, aga ma ei tea seda.
March 22, 2019
Hästi kirjutatud sissevaade Šveitsi mikrokosmosesse. Ida-Euroopa kaosest tulev noor daam kohtub iidse väikekodanliku püsikultuuriga. Raamat oli nii õudne, et sain seda lugeda vaid paari lehekülje kaupa. Siis tuli Kivirähku või Mikitat vahele lugeda, umbes nagu sušit süües tuleb maitsemeele rahustamiseks ingverit vahele võtta.
Ekstra pluss "minu.." sarja parimate fotode eest. Esiteks on Šveits ilus, aga ka pildistajal on olnud silma ja fototoimetajal oskust pildid parimal viisil välja näidata.
Ekstra pluss "minu.." sarja parimate fotode eest. Esiteks on Šveits ilus, aga ka pildistajal on olnud silma ja fototoimetajal oskust pildid parimal viisil välja näidata.
May 27, 2022
Iseenesest huvitav lugemine, kuid autor kajastab pigem šveitslasi kui Šveitsi. Õnneks paar lehekülge soovitusi lõpus. Kes midagi “lahedat” lugeda soovib, siis nalja saab :)
February 15, 2021
Mulle väga meeldis! Üks paremaid raamatuid sarjast. Huvitav, ajas naerma ja selle raamatuga on kõikidel kahepaiksetel väga lihtne samastuda :)
June 28, 2019
Sain selle raamatu kingituseks oma vanematelt, kuna olen ka ise üks Šveitsis elavatest eestlastest. Minu kogemus võrreldes raamatus kirjeldatuga on sootuks vastupidine. Eks kindlasti mängib rolli see, et kolisin Šveitsi 20 aastat hiljem kui Anu ning perekond, kuhu sattusin, on intellektuaalide perekond. Anu kirjeldab Šveitsi üliorganiseerituna ja üleklanituna. Üliorganiseeritud on ta küll, kuid üleklanitud kindlasti mitte. Minu jaoks oli šokeeriv näha Zürichi tänavaäärtes lillede asemel umbrohtu ja heina kasvamas, kui ühel hetkel harjud sellega ära ja ei märkagi enam...
December 10, 2019
paari esimese peatüki põhjal tundus, et on tegu raamatuga populaarsest sarjast "Minu ämm", aga see läks õnneks üle. ja õnneks läks üle ka "Helisevale muusikale" viitamine (kas tõesti veel keegi peale selle raamatu autori on kunagi arvanud, et sel filmil midagi Šveitsiga pistmist on?) ja kui siis selle musta leiva ja hapukoorega ka ühele poole sai (uudis. kogu maailmas ei söödagi sama toitu, mis Eestis!), siis läks raamat juba toredaks ja saimegi kuulda ühtteist Šveitsi ja šveitslaste kohta.
meeldis autori isiklik areng, nii ses osas, kuidas ta pärast Indias käimist hakkas aru saama, et Šveits ikkagi pole kõige hirmsam koht maailmas elamiseks, kui ka kirjeldused läbitud ülikooliprogrammist, mis tundus veidi selline, et mine või ise (ja rohkem teraapia kui kõrghariduse moodi).
pildid olid kah väga ilusad. ega Šveitsist vist koledat pilti teha ei annagi muidugi.
meeldis autori isiklik areng, nii ses osas, kuidas ta pärast Indias käimist hakkas aru saama, et Šveits ikkagi pole kõige hirmsam koht maailmas elamiseks, kui ka kirjeldused läbitud ülikooliprogrammist, mis tundus veidi selline, et mine või ise (ja rohkem teraapia kui kõrghariduse moodi).
pildid olid kah väga ilusad. ega Šveitsist vist koledat pilti teha ei annagi muidugi.
April 27, 2019
Ladusalt ja vaimukalt kirja pandud "Minu" sarja raamat. Üksjagu irooniat ja kriitikat. Samas oli meeldiv näha seda, et autor suutis taaselustada esimeste aastate negatiivsuse ning kuidas see raamatu vältel pigem arusaamiseks ja leppimiseks kujunes. Egas kui 20 aastat ühes riigis elada, siis on selge, et päris metsas ikka kõik pole.
Mille üle aga nuriseda tahaks, oleks see, et lõpp vajus ning kadus ära. Seda, kuidas üheksakümnendatel "idablokist" Šveitsi kolida oli, oli igal juhul huvitav lugeda ning eks ka kontrastid olid suuremad. Aga tänapäeva oma looga ei jõudnudki... Ei teagi kas sai autoril jaks otsa või kas kirjastus pressis peale, et käsikiri vaja trükki saada. Mõnus tekst ja hea meelega oleks seda veel paarkümmend/paarsada lehekülge nautinud.
Mille üle aga nuriseda tahaks, oleks see, et lõpp vajus ning kadus ära. Seda, kuidas üheksakümnendatel "idablokist" Šveitsi kolida oli, oli igal juhul huvitav lugeda ning eks ka kontrastid olid suuremad. Aga tänapäeva oma looga ei jõudnudki... Ei teagi kas sai autoril jaks otsa või kas kirjastus pressis peale, et käsikiri vaja trükki saada. Mõnus tekst ja hea meelega oleks seda veel paarkümmend/paarsada lehekülge nautinud.
February 3, 2019
Üldiselt mulle see raamat meeldis. Minu meelest sai infot nii maa kui kirjutaja isikliku elu kohta üsna võrdselt. Lisaks meeldis mulle stiil, mis oli minu meelst seline natuke vaimukas, irooniline ja ladus. Ainult põige Indiasse oli minu meelest natuke, kuidas nüüd öelda... ,teemast välja, kuigi oli looga seotud. Loo alguspool ja päris lõpuleheküljed enne lisa meeldisid mulle kõige rohkem :)
Annab päris hea ülevaate kohalike harjumustest ja tavadest väikeses kohas. Muidugi ahmisin ma uskumatusest õhku lugedes, millal naised hääletusõiguse said või kuidas perekond toimib, igasugused muud jaburdused veel lisaks muidugi...
Annab päris hea ülevaate kohalike harjumustest ja tavadest väikeses kohas. Muidugi ahmisin ma uskumatusest õhku lugedes, millal naised hääletusõiguse said või kuidas perekond toimib, igasugused muud jaburdused veel lisaks muidugi...
February 2, 2019
Ma ei tahaks kohe kindlasti Šveitsis elada, samuti ei tekkinud erilist soovi sinna reisida :)
Sellegipoolest ääretult mõnus ja minu jaoks väga nauditav lugemine. Olles ise elanud välisriikides just lääne kultuuriruumis, oskan selliste "heitlustega" kõige paremini suhestuda. Pidev kaasa elamise rõõm. Ja seda kõike oli autor kirjeldanud läbi mõnusalt muheda huumori. Näiteks lugedes peatükki "Väljasülitatud sportlane", naersin ikka mitu korda kõvasti ja südamest, kujutasin ennast lihtsalt väga elavalt samades olukordades ette :)
Sellegipoolest ääretult mõnus ja minu jaoks väga nauditav lugemine. Olles ise elanud välisriikides just lääne kultuuriruumis, oskan selliste "heitlustega" kõige paremini suhestuda. Pidev kaasa elamise rõõm. Ja seda kõike oli autor kirjeldanud läbi mõnusalt muheda huumori. Näiteks lugedes peatükki "Väljasülitatud sportlane", naersin ikka mitu korda kõvasti ja südamest, kujutasin ennast lihtsalt väga elavalt samades olukordades ette :)
February 7, 2021
Ootasin raamatut väga, sest olen ise aastakümneid juba Šveitsiga seotud olnud ja elanud nii Zürichi kui Genfi kandis. Üldises plaanis oli normaalne lugemine, aga ma ei tea, kas mu ootused olid väga kõrged või mis, aga minu kogemused šveitslastega on olnud teistsugused. Muidugi on minu mainitud kahes Šveitsi osas elavad inimesed väga erinevad, kuid siiski oli raamat minu jaoks pigem pettumus. Ootan ka teist raamatut Šveitsist, miks mitte Genfist, mis kirjeldaks segu nii ehtsast šveitslase kui expati elust.
April 3, 2019
Üks kahest paremast Minu... sarja raamatust! Šveitsist tekib pilt, mis algul küll tundub natuke üheplaaniline, aga siis avardub tasakaalukalt ja sümpaatselt. Aja kulgedes muutub ka kirjutaja vaatepunkt - inimene areneb ajas ja see kõik on veenvalt ja hästi kirjutatud! Igatepidi positiivne üllatus!
November 2, 2024
Hea huumoriga kirjutatud raamat, samas tekst on analüüsiv ja asjalik. Autor satub nii matkama, mäesuusatama kui ka pimedas kelguga kõrgest mäest alla laskma. Sport ise pole mahukas teema, saab külastada ka Indiat, osaleda psühholoogia loengutes ning juhtida IT projekti.
December 15, 2018
Väga põhjalik ülevaade Šveitsist.
January 6, 2019
NB. meeldetuletus endale - kui kunagi Šveits huvitab, siis loe uuesti raamatu lõppu.
August 26, 2019
Viimaste aegade parimaid Minu-sarja raamatuid, mida lugema olen juhtunud.
January 20, 2023
Pidin lugema kooli jaoks aga ma kindlasti loeks jälle. Soovitan.
March 19, 2023
3⭐️
Lihtne ja kiire lugemine. Šveitsi kohta palju teada ei saanud, kuid raamat sobis pühapäevaseks meelelahutuseks.
Lihtne ja kiire lugemine. Šveitsi kohta palju teada ei saanud, kuid raamat sobis pühapäevaseks meelelahutuseks.
September 4, 2025
Šveits on imelik maa. Justkui oleks keset Lääne-Euroopat mäekurdude vahele kogunenud üks eluvorm, mis siiani elab kusagil keskajas oma kellaajaliselt paigas kommetega ja vanamoodsate suhtumistega... Naised said valimisõiguse 1971 ja nagu „Minu Šveitsist“ lugeda sai, tuli selle saavutamiseks seadusandlikult rammida, muidu poleks viimase kantoni naistel siiani ehk õigust, sest otsuse tegemiseks sai kasutada vaid meeste hääli.
...Ja samas tean inimesi, täpsemalt ühte jõukat Eesti pere, kes on kolinud Šveitsi just sellepärast, et nende kogemusel on just seal maal maailma kõige parem elukvaliteet. Nojah. Seal on näiteks tuumavarjendite punkrikohtasid tunduvalt rohkem kui elanikke. Midagi Šveitsis meenutab mulle natuke Vatikani... Mis neil seal keldrites täpselt veel on? Ja mis toimus natsi-Saksamaa ja Šveitsi vahel? Ka seda teemat puudutab Anu Elmer mõnevõrra. Igal juhul on Šveits inspireeriv! Ja me võime ju püsikultuuriilminguid kritiseerida, aga tegelikult, mis vahet on sellel, kuidas „Minu Setomaa“ või „Minu Kihnu“ oma kultuuri hoiavad ja kuidas Šveitsi mägiküla memme-taati seda teevad... Igaühel on õigus oma kultuuri hoida (ja igal sissetulijal on oma õigus ehmuda ja nuriseda ja oma rahvale sel teemal raamat kirjutada...)
Minu maitse jaoks on see hea raamat, siin on teravust, on detaile, lugusid, kultuuri ja ajalugu. Autor sattus täiesti pahaaimamatult elama sellisele muinasjutu/õudusjutumaale. (Taanis koolis käies šveitslasest noormehega kohtudes oli tal Šveitsist kindlasti palju kerglasem ettekujutus).
Raamatu lõppu pandud India-lugu ei kuulunud minu jaoks selle raamatu sisse. Jah, mullegi meeldib India ja mulle lausa tundub, et ma ehk teadsin seda kooli (Kuigi Whitefieldis on heategevuskoole muidugi palju.) Aga ma oleks soovitanud pigem hoida selle loo fookuse Šveitsil. Mahlakas ämma-äialugu oleks võinud saada lõpu näiteks nii, et aastaid hiljem, kui abielu lahutatud (sest nii see läks), uuesti sinna mägikülakesse minna. Indiasse minek oli (kui Rudyard Kiplingu raamatute lõppu tsiteerida) „juba üks teine lugu“...
Šveitsi-loos oli päris palju juttu ka spordist kui elustiilist: nii mägimatkamisest, kelgutamisest kui suusatamisest. (Matkates, muide, ei tohi rajalt kõrvale astuda!) Aga kõige eredamalt on mulle meelde jäänud lugu sellest, kuidas Anu läks narkootikume tarbinud sõprade seltsis paadiga jõele ja siis vette kukkus... See on imeliselt kirja pandud uppumise lugu. Ja mitmeosaline moraal on ka siiani meeles: 1) Lase lastel harjutada vee all õhu kinnihoidmist. 2) Kui näed kedagi hääletult vee alla kadumas, siis mine uppujat päästma, sest uppuja ei karju. 3) Kui oled uppumas, siis ainus võimalus pääseda on end täiesti lõdvaks lasta ja vee peal ulpida... Anu ulpis selle jõevooga kaasa veel pikalt ja lõpuks uhuti ta poolsurnult, aga siiski elusalt kaldale. Huvitav tõdeda, et see lugu püsib mul eredalt meeles ka viis-kuus aastat pärast lugemist.
...Ja samas tean inimesi, täpsemalt ühte jõukat Eesti pere, kes on kolinud Šveitsi just sellepärast, et nende kogemusel on just seal maal maailma kõige parem elukvaliteet. Nojah. Seal on näiteks tuumavarjendite punkrikohtasid tunduvalt rohkem kui elanikke. Midagi Šveitsis meenutab mulle natuke Vatikani... Mis neil seal keldrites täpselt veel on? Ja mis toimus natsi-Saksamaa ja Šveitsi vahel? Ka seda teemat puudutab Anu Elmer mõnevõrra. Igal juhul on Šveits inspireeriv! Ja me võime ju püsikultuuriilminguid kritiseerida, aga tegelikult, mis vahet on sellel, kuidas „Minu Setomaa“ või „Minu Kihnu“ oma kultuuri hoiavad ja kuidas Šveitsi mägiküla memme-taati seda teevad... Igaühel on õigus oma kultuuri hoida (ja igal sissetulijal on oma õigus ehmuda ja nuriseda ja oma rahvale sel teemal raamat kirjutada...)
Minu maitse jaoks on see hea raamat, siin on teravust, on detaile, lugusid, kultuuri ja ajalugu. Autor sattus täiesti pahaaimamatult elama sellisele muinasjutu/õudusjutumaale. (Taanis koolis käies šveitslasest noormehega kohtudes oli tal Šveitsist kindlasti palju kerglasem ettekujutus).
Raamatu lõppu pandud India-lugu ei kuulunud minu jaoks selle raamatu sisse. Jah, mullegi meeldib India ja mulle lausa tundub, et ma ehk teadsin seda kooli (Kuigi Whitefieldis on heategevuskoole muidugi palju.) Aga ma oleks soovitanud pigem hoida selle loo fookuse Šveitsil. Mahlakas ämma-äialugu oleks võinud saada lõpu näiteks nii, et aastaid hiljem, kui abielu lahutatud (sest nii see läks), uuesti sinna mägikülakesse minna. Indiasse minek oli (kui Rudyard Kiplingu raamatute lõppu tsiteerida) „juba üks teine lugu“...
Šveitsi-loos oli päris palju juttu ka spordist kui elustiilist: nii mägimatkamisest, kelgutamisest kui suusatamisest. (Matkates, muide, ei tohi rajalt kõrvale astuda!) Aga kõige eredamalt on mulle meelde jäänud lugu sellest, kuidas Anu läks narkootikume tarbinud sõprade seltsis paadiga jõele ja siis vette kukkus... See on imeliselt kirja pandud uppumise lugu. Ja mitmeosaline moraal on ka siiani meeles: 1) Lase lastel harjutada vee all õhu kinnihoidmist. 2) Kui näed kedagi hääletult vee alla kadumas, siis mine uppujat päästma, sest uppuja ei karju. 3) Kui oled uppumas, siis ainus võimalus pääseda on end täiesti lõdvaks lasta ja vee peal ulpida... Anu ulpis selle jõevooga kaasa veel pikalt ja lõpuks uhuti ta poolsurnult, aga siiski elusalt kaldale. Huvitav tõdeda, et see lugu püsib mul eredalt meeles ka viis-kuus aastat pärast lugemist.
May 30, 2024
Iseenesest vahva raamat, kuid mind häiris veidi rohke vingumine mida selles esines ning ma oleks veidi rohkem tahtnud lugeda just Šveitsis elamisest, sest just seetõttu ma üldse seda raamatut tahtsin. Kahjuks tüüris raamat aga vahepeal täiesti teistesse suundadesse... Aga ütleksin et normaalne raamat täitsa.
Displaying 1 - 23 of 23 reviews