„Atle ja Kari Dyregrovi eluline raamat täidab olulise lünga eestikeelses leinateemalises kirjanduses. Atle Dyregrov on Estonia katastroofist alates toetanud ja koolitanud Eesti vaimse tervise spetsialiste. Suur tänu, Atle!“
Maire Riis traumaterapeut ja kriisikonsultant
Professor Atle Dyregrovi oodatakse kõikjale maailmas, kus on olnud looduskatastroof, terrorirünnak või suurõnnetus. Kogenud eksperdina aitab ta korraldada vahetut ja pikaajalist kriisiabi ning samas uurib laste ja perede leina ja katastroofipsühholoogiat. Ta on Norras kliinilise psühholoogia spetsialist, Bergeni Kriisipsühholoogia Keskuse asutajaliige ja juht.
Professor Kari Dyregrov on sotsioloog, kes on uurinud Kriisipsühholoogia Keskuses ja Rahvatervise Instituudis leina ja enesetapuga seotud probleeme ning saatusekaaslaste ja lähedaste toetust leinajale. Tänu Karile asutati Norras üleriigiline suitsiidiohvri leinajate liit.
Raamat „Toimetulek leinaga“ sisaldab praktilisi nõuandeid, mis aitavad leinajal kaotusega edasi elada. Need põhinevad autorite aastakümnetepikkusel kogemusel ja uurimustöödel. Raamatust on kasu ka leinaja lähedastel, sotsiaalvaldkonna ja vaimse tervise spetsialistidel, kes leinajaid aitavad.
„Lähedase kaotanud inimesega kohtudes pea meeles, et see on kõige hullem, mis tema elus on juhtunud.“
Kui ma selle raamatu lugemist alustasin, ei oleks ma osanud arvata, kui õigel ajal seda tegin. Vaid paar päeva hiljem avastasin hommikul, et ühe mu välismaalasest sõbranna sõbranna soovib minuga Facebookis suhtlust alustada. Tema sõnum tõi kurbust ja hingevalu. Meie ühine sõber on nüüd sellest maailmast jäädavalt lahkunud.
Dyregrovid on kahtlemata oma ala spetsialistid. Nagu pealkiri ütleb, räägib teos leinast ja sellega toimetulekust. Kuna kõik inimesed on erinevad, on ka leinal tegelikult mitu erinevat nägu. Seetõttu ongi sageli raske mõista teise leina, olgu need siis erinevad vanuse või eelnevate kogemuste tõttu. Väga sageli pakutakse leinajale abi ja toetust kohe alguses - siis, kui ta seda vaevalt vastu suudab võtta -, aga mitte siis, kui leinaja seda tõsiselt vajab. See raamat pakub välja mitmeid abinõusid nii üksikule leinajale kui ka leinaja lähedastele. Autor toob mitmeid näiteid päriselust, ent väga palju lisainfot selle kohta, kuhu komplitseeritud leina puhul abisaamiseks pöörduda, on Norra-keskne. Üks ilus žest Helioselt oleks võinud olla see, et raamatu lõpus tuuakse ära mõned kohad ja veebilehed, kuhu võib mure või leinaprobleemidega pöörduda. Tõsi, neid ei ole palju, aga ka meie psühholoogid ja spetsialistid on minu teada koondunud. Leinajal võib raske olla seda infot ise juurde otsida.
Samuti ajas mind vahepeal segadusse raamatu vormindus. See on küll väga ilusasti kokku pandud, aga mõned praktilisemad nõuanded algasid tekstisiseselt pealkirjaga nagu tegu oleks märkmetega. Õnneks neid kohti ei olnud just väga palju ja sisu poolest selline vormistus tegelikult midagi ei kaotanud. Mulle endale lihtsalt meeldib, kui asjad on ülikorralikult organiseeritud. Samas mulle meeldisid väga iga peatüki lõpus olevad lühikokkuvõtted, mis on selgelt ja lühidalt sõnastatud. Neist on kindlasti kasu, kui pole energiat isegi kõige igapäevasemate toimetuste jaoks, lugemisest siis rääkimata.
Igal juhul arvan, et kõigil võiks see praktiline ja hästi kirjutatud raamat olemas olla. Üks väheseid asju, milles elus saab täiesti kindel olla, on see, et ükskord see lõppeb. Ja siis – siis võiks vähemalt selleks (teise) kaotuseks kuidagi valmis olla.
Minu arvates jäi sisu kaugeks. Teave oli edastatud kuidagi väga ümmarguselt ja Norra-keskselt. Oleksin oodanud, et kasvõi raamatu lõpus on üks lehekülgki selle kohta, millised on abivõimalused Eestis. Samas on mu enda viga, et ma ei teinud enne selle raamatu haaramist eeltööd. Samuti ei tea ma rääkida inimeste eest, kes parasajagu leinavad ja loevad siis seda raamatut. Võib-olla leiavad nemad siit väga kasulikke infokilde, mis aitavad edasi liikuda.
Eriti häiris mind laste leina pisendamine, kui toodi välja, et "... Meie, täiskasvanud, oleme kurvad sageli kauem kui teie, lapsed, sest teie saate nii hästi hakkama sellega, et tegelete muude asjadega. ... Pidage meeles, et minul kui täiskasvanul on palju kurvem kui sinul kui lapsel. ..."?? Okei, kuidas seda üldse mõõta saab, kes on kurvem??? Mina igatahes ei tahaks küll kuulda, et keegi mulle midagi sellist ütleks.
Mulle meeldis aga see, et julgustati kogema positiivseid emotsioone ja normaliseeriti lõbusate asjade tegemist leinaperioodil, isegi kui lähedased peaksid sellesse kuidagi veidralt suhtuma (a la, kuidas ta saab lõbutseda, kui lähedane alles lahkus?.. jms hinnanguline suhtumine). See oli tore! Samuti oli tekstis muidki ägedaid jõustamise komponente. Mulle tundub ka, et see kirjutamise ülesanne, mida raamatus tegema õpetati, võib olla väga kasulik ja oli ka põhjalikult selgitatud, kuidas ja mida teha ning mis põhjusel. Ehk mis ma tahan öelda on see, et mulle jäi kaugeks, aga ma täitsa usun, et sel on ikkagi potentsiaali kellegi teise toetamiseks ja abistamiseks!