Armastus on ainus alkeemiline element, mida tunnen. Raamatus kirjeldan nii sõnalisi kui mittesõnalisi vahendeid, kuidas käituda ja mida teha, et mees tunneks end suhtes tõeliselt armastatuna. Kui tahad suhtesse kvalitatiivset muutust tuua, siis saavutad selle kõige tõhusamalt isikliku eeskuju kaudu. Mehel on lihtsam avarduda naiseliku armastuse, empaatia ja õrnuse tunnetamise ning kogemise kaudu. Mees võtab vastu, naudib ja peegeldab seda omakorda tagasi enda armsamale.
Selline paras ühe õhtu lugemine - algul oli küll veidi kahju, et raamat nii õhukeseks jäi, aga tegelikult saigi säärasest stiilist juba täitsa küllalt. Iseenesest päris hästi ja mahlakalt kirjutatud, nii et lugemine läks ludinal ja lõbusalt, aga mingist hetkest hakkasid juba fraasid ja mõtted korduma ka, nii et igati mõistlik otsus raamat jätta just nii pikaks (või lühikeseks), nagu ta on.
Ega tegelikult ju sellest raamatust midagi uut otseselt välja ei lugenud - tegu on igati lihtsate ja loogiliste põhitõdedega, millest paljud olid otseselt ammutatud teiste autorite raamatutest ja leidudest. Selles pole iseenesest midagi halba, tore ju, kui kõik põhimõtted on kenasti ja kompaktselt kiiret elu elavale eestlasele ühte teosesse koondatud ja veel omapärase ja humoorika prisma kaudu edasi antud. Kuna mina siit aga mingeid silmiavavaid või edasiviivaid teadmisi ei saanud, ei ole ka minu hinnang päris viis tähte viiest. Sellegipoolest peab kahjuks tõdema, et needsamad lihtsad põhitõed ei ole tegelikult paljude jaoks sugugi intuitiivsed ja nendeni jõudmiseks on vaja osadel veel kõvasti tööd teha. Seepärast on oluline, et keegi neid uuesti ja uuesti korrutaks ja kirja paneks, äkki mõnele hakkavad teadmised lõpuks külge ka, enne kui oma valus kogemus kätte tuleb :)
Üldiselt olen täiesti nõus, et väga optimistlikult öeldes pooled suhted ei põhine tegelikult päris armastusel ja inimesed võiksid esmalt siiski teha tööd enda ja oma sisemaailmaga, enne kui üldse loodavad leida enda kõrvale kedagi, kes neid siiralt ja tingimusteta armastab ja kellega klapp on nii hea, et elu lõpuni on koos mõnus kulgeda ja avastada harmoonias iseennast ja maailma. Aga paraku on inimestel üks selline omadus nagu kangekaelsus, mis ei luba tihtipeale näha, et enda kõrvale on valitud täiesti vale inimene ja täiesti valedel põhjustel ka. Pole siis ime, et suhted ja abielud on kerged ja kiired lagunema. Minu silmis on üks suuuuuur viga, mida inimesed oma mõtlemises ja suhtumises teevad (ja mida paraku ka mina olen omal ajal teinud ja uskunud) - arvatakse, et suhe nõuab ikka korralikku tööd. Teate, õige suhe ja inimene ei nõua mingit TÖÖD. Suhe vajab toimimiseks kommunikatsiooni, hoolt ja tähelepanu, teise poole kuulamist ja ühiseid väärtusi, eesmärke ja üksteise toetamist. Kui see kõik hakkab tunduma TÖÖNA, siis laske lihtsalt jalga. Need loetletud asjad peaksid olema iseeneslikud, pakkuma rõõmu ja tulema südamest, mitte jätma töö ja koorma muljet, mis lõpuks välja kurnab ja kogu energia enda alla neelab. Loomulikult esineb igas suhtes konflikte ja vahel viskab elu ka igasugu raskusi ette, aga kui suhte kui sellise hoidmine terve ja "toimivana" tundub üks täiskohaga raske töö, siis - palun tunnistage lihtsalt, et asi ei toimi. Minge leidke enda kõrvale keegi, kes pakub täiskohaga töö kõrvalt puhkust, mitte lisatunde.
Aga eks ta ole, vanad head hirmud ja ebakindlused hoia ikka kinni inimesi tuttavlikus kohas, ka siis, kui see enam midagi positiivset ei paku.
Aga tagasi raamatu juurde - mulle meeldisid illustratsioonid, väga andekalt paigutatud ka :) Ja ajaviiteks on väga mõnus lugemine, pakub kindlasti äratundmishetki ja värskendab mälu ka natuke. Et noh, läheks ja oleks oma mehele ikka veel parem naine :)
Kuna olen sattunud mingile meestelainele (raamatud meestest, Freddie Mercury eluloofilm), siis tundus Margus Vaheri raamat igavavõitu. Alapealkiri "Käsiraamat naistele" oleks võinud olla täpsem - millistele naistele? Minul kui naisel üle 50 ei olnud sellest nn käsiraamatust küll midagi õppida. Eks nad teevad koos Jesper Parve ja Eero Spriidiga tuuri ning mõtted kattuvad... Välja kirjutada polnud midagi. On nagu on.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Pärast esimest ca 50 lehekülge ma olin üpris pettunud (kuigi mul ei olnud isegi mingeid suuri ootusi, see hakkas lihtsalt raamatukogus silma eraldi välja toodult muude poppide meeste-õpikute kõrval). Raamatu stiil tundus kuidagi väga tiinekalik, selliseid noortepäraseid slängi-väljendeid täis ja see hakkas üpris ruttu mulle närvidele käima. Jah, äge küll, aga mitte väga küps. Proovin aru saada, et eks Margus ka katsub jõuda nende noorekesteni, et uus põlvkond kasvaks samuti naisteks, kes oskavad meestega ümber käia, mitte ei oleks egotsentrilised tibid. Ma arvan? Aga tundsin puudust sellekohasest märkusest raamatul - mõeldud kogenematutele noortele, mehi tundma õppivatele naiseks kasvajatele. Sest kuigi äratundmist oli siin ju palju, siis mingit VAU-efekti ei tulnud ja väga ei tundnud, et mul endal siit miskit kaasa oleks võtta. Ju on elu mulle samad asjad muul moel juba selgeks teinud. Raamatu lõpuks igatahes harjusin juba stiiliga ära ja süda leebus - ei pane 2 tärni.
Paar lemmikumat kohta, mis on täpselt minu mõtted:
- Sest tänapäeva ühiskonnas on süvenemas trend lihtsalt väliselt äge välja paista. Kohati tundub, et tegelikkuses on äge, huvitav ja sisemiselt rikas inimene väljasuremisohus liik.
- Elult ei saagi õigeid vastuseid, kui küsida valesid küsimusi. Jääd alati kannatama ja igatsema, kui otsid täitumist väljastpoolt. Kui hinges haigutab tühjus, siis ei suuda seda tühimikku täita keegi teine. Kui oled rahulolematu, siis süüdistada selles elu, saatust või enda partnerit on perspektiivitu. Sama ignorantne kui juht, kes süüdistab halbades töötulemustes enda alluvaid, või ema, kes süüdistab poega kasvatamatuses. Ent ometi me kõik oleme seda teinud. Mis juhtuks, kui edaspidi ei teeks? Mis oleks, kui edaspidi esitaksime õigeid küsimusi õigetel alustel. Milline oleks elu, kui meie enda olemus ei meenutaks janusena kõrbes ekslevat rändurit, vaid oleks oaas? Kuidas muudaksime maailma, kui õpiksime enne tingimusteta andma, kui endale nõudma? Ainus ja õige on olemas küll ja saabub sel hetkel, kui esitad endale küsimuse:"Mida ma saaksin teha, et olla see ainus ja õige?" Sel hetkel, kui hakkad ise endas looma seda, mida soovid näha, leiad kõik, mida oled kunagi otsinud.
Mulle meeldis, et läbi kumas, et Margus on ise katsunud analüüsida inimeste käitumist ja selle peegeldust nii enda eluga võrreldes kui ka teiste autorite poolt kirja pandud arhetüüpide ja muude mõttete näol. Tubli, et julgeb teha koostööd ja kiita ka teiste eestlaste tegemisi, mis on paljude suhtesse toonud rohkem lähedust, mis on tervislik! Lihtne ja armas lugemine. Hea suhte jaoks tasub endaga tööd teha, kuid ülepingutamine võib meid viia teise äärmusesse!
See oli imeline ja võrratu raamat. Üks parimaid käsiraamatuid naistele, mida lugenud olen. Sain siit palju elamusi, nõu ja abi.😊☺ Kahju ainult, et nii õhuke. Võiks teine osa ka tulla😉 Aga aitäh Margus Vaher selle võrratu raamatu eest!😊
Täpselt selline nagu ma ette kujutasin, et see raamat on 🙃 üsna pealiskaudne ja kohati sellised asjad toodud välja, et jällegi jääb mulje, et kui ma ei taha, et mehe trussikud maas vedelevad ja pean seda mehele 50x ütlema, siis naised “näägutavad” tüüpiline mehe vaade asjale 😀
Nagu keegi juba siin tabavalt ütles - puhtantropoloogilisest huvist. Nii minagi. Väärtus? Minimaalne. Autoril kerge egotripp ning mainitud asjad küll õiged, aga stiililt ja esituselt nõrk raamat.
Mehe kirjutatud raamat naistele meeste ootustest naistele. Üllatavalt õhuke pooleteise tunni lugemine, kõige rohkem meeldisid illustratsioonid. Jutt tundus valdavalt common sense ning mõtted hakkasid lõpupoole ka korduma. Stiil meenutas veidi Kadri Luige raamatuid/blogi, kuid viimastes on rohkem sügavust. Õnnestus viibida ka Kadri Luige ja Margus Vaheri kõige viimasel vestlusõhtul ning see kombo klappis hästi.