What do you think?
Rate this book
Kasvatus ekokriisin aikakaudella
Miten toimia kasvattajana, jos ymmärtää elämänmuotomme olevan ekologisesti kestämätön?
Nykyinen kasvatusjärjestelmä pitää ylikulutusta normaalina elämäntyylinä. Kasvatuksen mallina pidetään kansalaista, jonka ainoa tehtävä on olla joka hetki aiempaa tuottavampi. Ideologisena pyrkimyksenä on sitoa kasvatus- ja koulutusinstituutiot yhä tiukemmin talouden ja tuotannon välineiksi, vaikka jatkuva kulutus on ympäristön kannalta sietämätöntä. Miten tämän yhtälön voi purkaa kasvattajana?
Perimmäiset käsityksemme ihmisen ja luonnon suhteesta on ajateltava uudelleen, jotta elämä jatkuu maapallolla. Myös kasvatusajattelua on uudistettava, jotta tulevien sukupolvien elämä olisi ihmisarvoista. Kasvatusinstituutioiden tehtävät pitää kyseenalaistaa. Millaisia ihmisiä me kasvatamme? Millaiseen maailmaan? Millä edellytyksillä?
Veli-Matti Värri tarkastelee kasvatus- ja opetusjärjestelmän taustaa, jonka mukaan ylenmääräinen hedonistinen halu ja ylikulutus ohjaavat elämäämme. Värri pohtii, miten tällainen rakenne voidaan purkaa ja löytää viisaampi suhde luontoon ja kasvatukseen.
Filosofinen kirja on kirjoitettu kasvattajille, opettajille ja kasvatusalan tutkijoille. Kulttuurikriittisenä kannanottona teos on myös maailmankatsomuksellinen puheenvuoro.
Veli-Matti Värri on filosofi ja kasvatustieteen professori Tampereen yliopistossa.
Nykyinen kasvatusjärjestelmä pitää ylikulutusta normaalina elämäntyylinä. Kasvatuksen mallina pidetään kansalaista, jonka ainoa tehtävä on olla joka hetki aiempaa tuottavampi. Ideologisena pyrkimyksenä on sitoa kasvatus- ja koulutusinstituutiot yhä tiukemmin talouden ja tuotannon välineiksi, vaikka jatkuva kulutus on ympäristön kannalta sietämätöntä. Miten tämän yhtälön voi purkaa kasvattajana?
Perimmäiset käsityksemme ihmisen ja luonnon suhteesta on ajateltava uudelleen, jotta elämä jatkuu maapallolla. Myös kasvatusajattelua on uudistettava, jotta tulevien sukupolvien elämä olisi ihmisarvoista. Kasvatusinstituutioiden tehtävät pitää kyseenalaistaa. Millaisia ihmisiä me kasvatamme? Millaiseen maailmaan? Millä edellytyksillä?
Veli-Matti Värri tarkastelee kasvatus- ja opetusjärjestelmän taustaa, jonka mukaan ylenmääräinen hedonistinen halu ja ylikulutus ohjaavat elämäämme. Värri pohtii, miten tällainen rakenne voidaan purkaa ja löytää viisaampi suhde luontoon ja kasvatukseen.
Filosofinen kirja on kirjoitettu kasvattajille, opettajille ja kasvatusalan tutkijoille. Kulttuurikriittisenä kannanottona teos on myös maailmankatsomuksellinen puheenvuoro.
Veli-Matti Värri on filosofi ja kasvatustieteen professori Tampereen yliopistossa.
- GenresNonfiction
186 pages, Paperback
Published January 1, 2018
8 people are currently reading
96 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
August 10, 2021
Too many feels about this book. Hated reading the first 85% of the book. The last 15% was nothing new (for me).
Tunnen, et pean inimesi selle raamatu suhtes hoiatama. Raamatu pealkiri oli minu jaoks ilmselge clickbait, mille õnge ma läksin. Ootused olid kõrged ja seega kukkumine valus.
Esimesed 150 lehekülge olid eemaletõukavad mitmelgi põhjusel (loe alt täpsemalt). Õhku visati intrigeerivaid mõtteid nagu "elukestva õppe kontseptsioon, ettevõtlusõpe ja digiõpe on näide, kuidas globaalse kapitalismi hegemoonia võtab enda teemistusse haridussüsteemi, selleks et taastoota naudinguid otsivaid (ehk tarbivaid) ja samal ajal pidevas ebakindluses olevaid subjekte" ja "progressiusk on põhjustanud meie ühiskonnas teravate probleemide tõrjumise ja mahamatmise". Samas oli nende väidete käsitlus pinnapealne ja läbipõimunud kaugetest ja segastest filosoofilistest mõistetest nagu hüperobjekt, interobjektiivsus, iha, liha, psühhokapitalism, kleepuvus jne, mis tegid arusaamise ja seoste loomise reaalse eluga minu jaoks saavutamatuks. Sellele ei aidanud kaasa autori kirjastiil, kus iga lause sisaldas vähemalt 5-8 filosoofilist terminit (nagu trantsendentne, ontoloogiline, episteem jne) ja oli mitu rida pikad. Mõtte välja lugemine oli seega üpris aeganõudev ja andsin alla rohkem kui ühel korral.
Seejärel jõudis autor lõpuks rääkida ka (loosunglistest) lahendustest - peame saama teadlikuks oma eluvalikute vildakusest, globaalse kapitalismi hegemooniast, loobuma progressiideoloogiast, alluma vabatahtlikule eneseditsipliinile, pürgima ökoloogilise tarkuse poole jne.
Ainuke osa, mida nautisin raamatust (viimased 25 lehte) oli see, kus autor rääkis päriselt kasvatusest. Selles osas oli tema mõte ja sõnum selgem, kuid mitte uudne. See meenutas mulle väga Jordan Petersoni elufilosoofiat, kus rõhub üksikindiviidi moraalsusele, vastutusele ja empaatiale ning kuidas kasvatuse ülim eesmärk ongi neid aspekte arendada ning see päästaks maailma ja annaks inimesele eneseteadlikuse ja enesekindluse maailmas toimimiseks (erinevalt elukestvast õppest). Värri kahjuks ei ole nii osav oma sõnade ja kirjastiiliga, et ta suudaks kedagi samade mõtetega panna end järgima nagu seda teeb Peterson.
Mida positiivset raamatu lugemine mulle andis?
1. Tuletasin meelde palju filosoofilist sõnavara.
2. Olin sunnitud taas läbimõtlema hariduse ja kasvatusega seotud kontseptsioonid ja seda, mida ma päriselt nendest arvan: millega nõustun, millega mitte ja miks. Raamatus oli ideid, millega nõustun täielikult, kui ka neid, millega ei saa üldse nõustuda. Need ideed olid segipaisatud kui pudru ja kapsad, seega tunnen, et arendasin oma funktsionaalset lugemisoskust ja kriitilist mõtlemist oluliselt.
Tunnen, et pean inimesi selle raamatu suhtes hoiatama. Raamatu pealkiri oli minu jaoks ilmselge clickbait, mille õnge ma läksin. Ootused olid kõrged ja seega kukkumine valus.
Esimesed 150 lehekülge olid eemaletõukavad mitmelgi põhjusel (loe alt täpsemalt). Õhku visati intrigeerivaid mõtteid nagu "elukestva õppe kontseptsioon, ettevõtlusõpe ja digiõpe on näide, kuidas globaalse kapitalismi hegemoonia võtab enda teemistusse haridussüsteemi, selleks et taastoota naudinguid otsivaid (ehk tarbivaid) ja samal ajal pidevas ebakindluses olevaid subjekte" ja "progressiusk on põhjustanud meie ühiskonnas teravate probleemide tõrjumise ja mahamatmise". Samas oli nende väidete käsitlus pinnapealne ja läbipõimunud kaugetest ja segastest filosoofilistest mõistetest nagu hüperobjekt, interobjektiivsus, iha, liha, psühhokapitalism, kleepuvus jne, mis tegid arusaamise ja seoste loomise reaalse eluga minu jaoks saavutamatuks. Sellele ei aidanud kaasa autori kirjastiil, kus iga lause sisaldas vähemalt 5-8 filosoofilist terminit (nagu trantsendentne, ontoloogiline, episteem jne) ja oli mitu rida pikad. Mõtte välja lugemine oli seega üpris aeganõudev ja andsin alla rohkem kui ühel korral.
Seejärel jõudis autor lõpuks rääkida ka (loosunglistest) lahendustest - peame saama teadlikuks oma eluvalikute vildakusest, globaalse kapitalismi hegemooniast, loobuma progressiideoloogiast, alluma vabatahtlikule eneseditsipliinile, pürgima ökoloogilise tarkuse poole jne.
Ainuke osa, mida nautisin raamatust (viimased 25 lehte) oli see, kus autor rääkis päriselt kasvatusest. Selles osas oli tema mõte ja sõnum selgem, kuid mitte uudne. See meenutas mulle väga Jordan Petersoni elufilosoofiat, kus rõhub üksikindiviidi moraalsusele, vastutusele ja empaatiale ning kuidas kasvatuse ülim eesmärk ongi neid aspekte arendada ning see päästaks maailma ja annaks inimesele eneseteadlikuse ja enesekindluse maailmas toimimiseks (erinevalt elukestvast õppest). Värri kahjuks ei ole nii osav oma sõnade ja kirjastiiliga, et ta suudaks kedagi samade mõtetega panna end järgima nagu seda teeb Peterson.
Mida positiivset raamatu lugemine mulle andis?
1. Tuletasin meelde palju filosoofilist sõnavara.
2. Olin sunnitud taas läbimõtlema hariduse ja kasvatusega seotud kontseptsioonid ja seda, mida ma päriselt nendest arvan: millega nõustun, millega mitte ja miks. Raamatus oli ideid, millega nõustun täielikult, kui ka neid, millega ei saa üldse nõustuda. Need ideed olid segipaisatud kui pudru ja kapsad, seega tunnen, et arendasin oma funktsionaalset lugemisoskust ja kriitilist mõtlemist oluliselt.
July 20, 2021
Vajalik lugemine. Ökoloogline kriis pole ökoloogia poolt põhjustatud, see on inimkonna kriis. Praegust ökoloogiliselt jätkusuutmatut süsteemi aitab luua ja üleval hoida haridussüsteem. Inimene ja tema vajadused on seatud esikohale looduse ees. Süsteemi muutmiseks on vaja teha suuri muudatusi kogu ühiskonna toimimises ning eriti kasvatuses. Me ei saa enam võlga järgmise põlvkonna kaela kanda. Võib-olla järgmist põlvkonda ei tulegi. Autor räägib, kuidas kasvatus peaks muutuma ning on osa probleemist. Filosoofiline stiil võib kohati olla keeruline, kuid autor kajastab teemat sügaval, filosoofilisel tasandil. See teeb raamatu nauditavaks.
November 10, 2018
Kirjan viesti LIT AF vaikka onkalot, hyperobjektit ja lihan ontologia meinasivat välillä käydä vaikeiksi. Jonkinlainen versio Värrin teesistä pitäisi äkkiä saada osaksi opettajankoulutusta ja keskustelua yleisemminkin.
October 7, 2024
Oluline ja vajalik raamat. Ilmselgelt ei ole tegemist praktilise käsiraamatu või "for dummies" versiooniga, mida siin üks eelnev arvustaja näib tekstile ette heitvat - see pole ka käesoleva teose mõte ega ambitsioon. Autor ise nimetab oma teksti metafilosoofiliseks uurimiseks ontoloogilisest ja pedagoogilisest vaatenurgast; fookuses inimese suhtumine iseendasse ja teda ümbritsevasse loodusesse. On igati tervitatav, et enne hoogtööna tegutsema (kasvatama :D) hakkamist asjad ka süvenenult läbi mõeldakse, see vajab ka oma paratamatu eelhäälestuse ja pimetähnide teadvustamist. Muidugi tulgu edasi ka manifestid ja käsiraamatud.
Tõsi, teoreetilise poole pealt on raamat tihe ja kindlasti tuleb kasuks, kui olla kas või mingil määral tuttav autoritega, kellele Värri tugineb ning kelle mõisteid kasutab (M. Merleau-Ponty; aga ka Lacan, Foucault, Heidegger, Horkheimer, Adorno, Marcuse, T. Morton jt). Viiteid on palju, mõisteid on palju ja mõnes peatükis tundus tõesti, et teoreetiline süvik uitab juba kuhugi põhiteemast liiga kaugele, kus need mõtted veel vaid ääri-veeri pidi kokku puutuvad. Samuti oli mitmetes kohtades korduvaid mõtteid (ka üks ühele sõnastuses). Selles plaanis oleks ehk toimetaja saanud rohkem sekkuda ja abiks olla.
(Peaaegu) täielikult jääb minu jaoks mõistmatuks, miks ometi on (eestikeelne) raamat ilmunud sarjas "Bibliotheca Controversiarum" - mis saab selles teoses olla vastuolulist?? Aga okei, möönan, et elan ilmselgelt oma mullis...
"Meie maailmapilt põhineb selle metafüüsika kohaselt dualistlikul ontoloogial, arusaamal, et maailm rajaneb olemisel, kus inimsubjekt teadvustatud ja mõistusliku olendina ja tema teadvusest väljaspool olev maailm (seega teadvuse objekt) on teineteisest erinevad tegelikkuse pooled. Valitsevas dualistlikus maailmapildis on inimsubjekt kõige mõõt ja maailma keskpunkt. Maailm omakorda on inimese ressursside ladu. Oleme niisiis maailma omanikud. Me omame puid, järvi, meresid, loomi, mineraale ja ka neid olendeid, keda pole veel isegi avastatud. /.../ Sellised tehnoloogilise metafüüsika põhiarusaamad vormivad meie suhtumist maailma sünnist saadik. Kuivõrd meie maailmapilt ja elulaad põhinevad tehnoloogilisel maailmapildil ja selle tagajärjel väärastunud loodussuhetel, ei piisa haridususust ega jätkusuuliku arengu taotlemisest ökoloogiliselt kestliku eluviisi kindlustamiseks."
"Inimene elab inimese maailmas; maailm avardub meie jaoks alati esmalt "inimlikuna". /.../ Sellepärast on ümberhindamise olukord paradoksaalne: meie kogemuslikult alati inimkesksena avalduvat maailma tuleb hakata mõistma teisiti, kõige oleva kodukohana, kus inimesel ei ole eesõigustatud eriseisundit ega seega ka õigust loodust omada."
"Maailma muutmiseks siiski üksnes arusaamisest ei piisa, vaid tuleb ka teadlikult mõjutada kasvatuse ühiskondliku väärtusperspektiivi kujunemist. Nii et tegu on lisaks pedagoogilisele ka poliitilise projektiga. Selle ülesande puhul on paratamatult küsimus nii-öelda antihegemoonilises tegevuses, kus seatakse kahtluse alla olemasolevaid "vältimatusi" ja "loomulikkusi" ning püütakse nii tõsta kollektiivset teadlikkust, luua mõistmist, et kasvatus on saatusest määratud kuuluma kokku meie elu ökoloogiliste põhitingimustega."
Tõsi, teoreetilise poole pealt on raamat tihe ja kindlasti tuleb kasuks, kui olla kas või mingil määral tuttav autoritega, kellele Värri tugineb ning kelle mõisteid kasutab (M. Merleau-Ponty; aga ka Lacan, Foucault, Heidegger, Horkheimer, Adorno, Marcuse, T. Morton jt). Viiteid on palju, mõisteid on palju ja mõnes peatükis tundus tõesti, et teoreetiline süvik uitab juba kuhugi põhiteemast liiga kaugele, kus need mõtted veel vaid ääri-veeri pidi kokku puutuvad. Samuti oli mitmetes kohtades korduvaid mõtteid (ka üks ühele sõnastuses). Selles plaanis oleks ehk toimetaja saanud rohkem sekkuda ja abiks olla.
(Peaaegu) täielikult jääb minu jaoks mõistmatuks, miks ometi on (eestikeelne) raamat ilmunud sarjas "Bibliotheca Controversiarum" - mis saab selles teoses olla vastuolulist?? Aga okei, möönan, et elan ilmselgelt oma mullis...
"Meie maailmapilt põhineb selle metafüüsika kohaselt dualistlikul ontoloogial, arusaamal, et maailm rajaneb olemisel, kus inimsubjekt teadvustatud ja mõistusliku olendina ja tema teadvusest väljaspool olev maailm (seega teadvuse objekt) on teineteisest erinevad tegelikkuse pooled. Valitsevas dualistlikus maailmapildis on inimsubjekt kõige mõõt ja maailma keskpunkt. Maailm omakorda on inimese ressursside ladu. Oleme niisiis maailma omanikud. Me omame puid, järvi, meresid, loomi, mineraale ja ka neid olendeid, keda pole veel isegi avastatud. /.../ Sellised tehnoloogilise metafüüsika põhiarusaamad vormivad meie suhtumist maailma sünnist saadik. Kuivõrd meie maailmapilt ja elulaad põhinevad tehnoloogilisel maailmapildil ja selle tagajärjel väärastunud loodussuhetel, ei piisa haridususust ega jätkusuuliku arengu taotlemisest ökoloogiliselt kestliku eluviisi kindlustamiseks."
"Inimene elab inimese maailmas; maailm avardub meie jaoks alati esmalt "inimlikuna". /.../ Sellepärast on ümberhindamise olukord paradoksaalne: meie kogemuslikult alati inimkesksena avalduvat maailma tuleb hakata mõistma teisiti, kõige oleva kodukohana, kus inimesel ei ole eesõigustatud eriseisundit ega seega ka õigust loodust omada."
"Maailma muutmiseks siiski üksnes arusaamisest ei piisa, vaid tuleb ka teadlikult mõjutada kasvatuse ühiskondliku väärtusperspektiivi kujunemist. Nii et tegu on lisaks pedagoogilisele ka poliitilise projektiga. Selle ülesande puhul on paratamatult küsimus nii-öelda antihegemoonilises tegevuses, kus seatakse kahtluse alla olemasolevaid "vältimatusi" ja "loomulikkusi" ning püütakse nii tõsta kollektiivset teadlikkust, luua mõistmist, et kasvatus on saatusest määratud kuuluma kokku meie elu ökoloogiliste põhitingimustega."
June 17, 2019
Tämä ei ollut oikeastaan sellainen kirja, jonka sen oletin olevan. Luulin, että kyseessä on hieman konkreettisempi aihetta käsittelevä opus, mutta kyseessä olikin hyvin filosofinen, jopa metafyysinen, teos, joka kulki aika ohuessa yläpilvessä koko matkan. Filosofeille tyypillisesti kirjoittaja oli käyttänyt varsin paljon sellaista ilmaisutapaa, että näin kevyehkösti alaan paneutuneena olin kyllä välillä hyvinkin ulapalla siitä, mistä milloinkin puhuttiin.
Muutamia tosi hyviä ajatuksia kuitenkin heräsi tästä. Keskeisimpänä mainittakoon yleisesti hyväksytyn kulutuksen kulttuurin kestämättömyys ja tulevaisuuden resurssien häikälemättömän käyttämisen kritisointi. Ydinjätteeseen kirjoittaja palasi useita kertoja käyttäen sitä esimerkkinä ihmiskunnan tavasta pitää tulevaisuutta omaisuutenaan ja tehdä kulutusratkaisuja, joiden vaikutuksista ei kellään voi olla mitään todellista käsitystä niiden tekohetkellä. Jos ilmastonmuutoksen ja siihen liittyvän kasvatuksen/koulutuksen filosofia kiinnostaa, niin kannattaa tämä ohukainen teos lukaista pois.
Muutamia tosi hyviä ajatuksia kuitenkin heräsi tästä. Keskeisimpänä mainittakoon yleisesti hyväksytyn kulutuksen kulttuurin kestämättömyys ja tulevaisuuden resurssien häikälemättömän käyttämisen kritisointi. Ydinjätteeseen kirjoittaja palasi useita kertoja käyttäen sitä esimerkkinä ihmiskunnan tavasta pitää tulevaisuutta omaisuutenaan ja tehdä kulutusratkaisuja, joiden vaikutuksista ei kellään voi olla mitään todellista käsitystä niiden tekohetkellä. Jos ilmastonmuutoksen ja siihen liittyvän kasvatuksen/koulutuksen filosofia kiinnostaa, niin kannattaa tämä ohukainen teos lukaista pois.
June 8, 2022
On pitänyt pitkään tarttua tähän kirjaan, mutta teksti on sen verran filosofista ja vaikeasti luettavaa joten siihen meni tovi. Nyt luin tämän vihdoin osana tentittävää kokonaisuutta yliopistokurssilla ja kokemus oli hyvä ja valaiseva näin kasvatustieteilijälle. Ainakin oman alan kirjallisuutena superhyödyllinen teos koska kasvattajalle on tärkeää tuntea kasvatusteoriaa tarpeeksi laajalti. Teoksessa kuvaillaan nykyajan ongelmia hyvin kuvaavasti ja laajalla ja syvällä tasolla. Aika ylätasolla kuitenkin mentiin ja kovin konkreettisia ratkaisukeinoja ekokriisin ratkaisemiseen ei tullut kirjassa.
October 8, 2021
Herättelevää tekstiä nykymaailman tärkeimmästä aiheesta, ilmastonmuutoksesta. Filosofista pohdintaa, mutta välillä teksti menee niin metatasolle, että on vaikea seurata kirjan kulkua. Sieltä täältä kuitenkin maallikkokin saa oivalluksia. Miten kietoutunut koko systeemi kasvatuksesta ja jopa lapsen syntymästä lähtien on, että se pitää saada poiskiedottua, jotta voimme yhteiskuntana ratkaista ilmastonmuutoksen haasteen.
January 3, 2025
Kirjassa oli paljon itselleni uusia käsitteitä, joihin voisi perehtyä syvemminkin. Kirja tuntui kuitenkin haastavalta luettavalta teoreettisessa käsiteviidakossa.
Kaipaisin käytännön esimerkkejä siitä, miten kasvattaa ekokriisin aikakaudella: millaisia metodeja kasvattaja voisi hyödyntää opetuksessaan liittyen esimerkiksi ekologiseen kuvitteluun ja empatiaan?
Kaipaisin käytännön esimerkkejä siitä, miten kasvattaa ekokriisin aikakaudella: millaisia metodeja kasvattaja voisi hyödyntää opetuksessaan liittyen esimerkiksi ekologiseen kuvitteluun ja empatiaan?
Displaying 1 - 8 of 8 reviews