What do you think?
Rate this book
Kantarellin kuuntelun taito – itämerensuomalaista maailmankuvaa etsimässä
Kantarelliin eivät madot pysty, se on optimistinen ja iloluontoinen ikivanha sieni – siis selvästi itämerensuomalainen! Sitä paitsi ihmiset ja sienet ovat sukulaisia. Tai ainakin olivat – ennen kuin ihminen käänsi luontosuhteensa nurinniskoin.
Valdur Mikita pohtii suomalais-ugrilaista kansanluonnetta ja pohjoisten kansojen suhdetta luontoon sekä henkisiä piirteitä, jotka erottavat suomalais-ugrilaiset muista eurooppalaisista. Teos avaa näkökulmia paitsi suomalaisten omiin juuriin myös katsantoja naapurikansan tuttuuteen ja omituisuuteen. Mikita valottaa pohjoisten yhteiskuntien menestymisen saloja. Biologina ja semiootikkona hän yhdistelee avartavasti luonnon, kielen ja ihmisenä olemisen ilmiöitä. Mikita kirjoittaa myös suomalais-ugrilaisten kansojen introvertista ja masennukseen taipuvaisesta mielenlaadusta sekä pohjoisten kansojen taipumuksesta synestesiaan ja erityisherkkyyteen. Hän rohkaisee meitä olemaan sellaisia kuin me sisimmässämme olemme! Kaikkien ei tarvitse solahtaa kuin kala veteen small talk -kulttuuriin. On ihan hyväksyttävää kaivata yksinäisyyttä ja luonnonrauhaa ihmisvilinän vastapainoksi.
Valdur Mikita pohtii suomalais-ugrilaista kansanluonnetta ja pohjoisten kansojen suhdetta luontoon sekä henkisiä piirteitä, jotka erottavat suomalais-ugrilaiset muista eurooppalaisista. Teos avaa näkökulmia paitsi suomalaisten omiin juuriin myös katsantoja naapurikansan tuttuuteen ja omituisuuteen. Mikita valottaa pohjoisten yhteiskuntien menestymisen saloja. Biologina ja semiootikkona hän yhdistelee avartavasti luonnon, kielen ja ihmisenä olemisen ilmiöitä. Mikita kirjoittaa myös suomalais-ugrilaisten kansojen introvertista ja masennukseen taipuvaisesta mielenlaadusta sekä pohjoisten kansojen taipumuksesta synestesiaan ja erityisherkkyyteen. Hän rohkaisee meitä olemaan sellaisia kuin me sisimmässämme olemme! Kaikkien ei tarvitse solahtaa kuin kala veteen small talk -kulttuuriin. On ihan hyväksyttävää kaivata yksinäisyyttä ja luonnonrauhaa ihmisvilinän vastapainoksi.
- GenresNonfictionEssays
190 pages, Hardcover
First published January 1, 2017
33 people are currently reading
371 people want to read
About the author
Valdur Mikita
20 books32 followersSemiootik, esseist ja raamatu "Metsik lingvistika" autor Valdur Mikita kaitses 2000. aastal doktorikraadi semiootikas. Doktoritöö teemaks oli "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" - ehk teisisõnu loovusega seotud küsimused. Doktoritööga kaasas oli väike luuleraamatuke "Äpardumise rõõm", täis pigem loovuse- kui äpardumisrõõmsat keelemängu. Hiljem on tema sulest ilmunud veel luulekogu "Rännak impampluule riiki" (määratlus: impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist), Pärnu Turunduskonverentsi üllitatuna raamatuke "Kirsiõieturundus" ning keele ja kirja üle mõtisklev "Metsik lingvistika".
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 56 reviews
March 25, 2021
Eelmiste raamatutega võrreldes ehk fragmentaarsem (ja sellisena küllap ka lihtsam). Minu meelest on Mikita lugemise juures üks põhilisi nõkse, et teda ei tohi liiga tõsiselt võtta. Tean paljusid inimesi, kellele tema stiil ei meeldi - et mida ta siis ikka ütleb, heietab niisama. Kui tema raamatutes üht ja ainsat tõde otsida, siis on tulemuseks muidugi pettumus. Ma ise muidugi ei saa üldse aru, miks peaks üht ja ainsat tõde otsima, kui mõtetega mängimine on palju huvitavam. Eks ole Mikita isegi selle kohta öelnud, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma. Kuna mulle endale on selline mõtetega mängimine, mille eesmärgiks pole tõe välja selgitamine, väga omane, siis mulle Mikita stiil sümpatiseerib. Kes teine ikka julgeks teha selliseid mõttehüppeid - seostada PISA teste ja maavanaema, sauna ja rahvaülikooli, kujutada Eestit Euroopa riikide hulgas kui natsionaalse Aspergeri sündroomiga andekat last, leida meie põliskultuuris ühisjooni Jaapani wabi-sabi esteetikaga jne.
Võrreldes varasemaga tundub autori hoiak maailmaga suhestumisse olevat pisut muutunud. Kui ta "Lingvistilises metsas" väitis, et olulisem kui loomine, muutmine, sekkumine on olla vaatleja, koguja, salvestaja, siis kukeseene-raamatus rõhutab ta mitme korral just pigem loomise olulisust. Võib-olla tuleneb see osalt ka asjaolust, et raamatus on vaatluse all varasemast rohkem päevakajalisi teemasid (metsaraie eelkõige) ning ühtlasi on märgatavam ka mure põliskultuuri kiire hääbumise pärast.
Veel üks tüüpiline etteheide, mida olen Mikita suhtes kuulnud - et ega need eestlased nüüd nii erilised ka pole, nagu ta väidab. Minu meelest on see ülimalt tore, et ta nii väidab, Eesti märgi otsijatel oleks tema raamatutest nii mõndagi õppida. Niisuguses asjas tulebki suurelt mõelda, mitte aina kanda kaasas oma väiksuse ja tähtsusetuse taaka.
Võrreldes varasemaga tundub autori hoiak maailmaga suhestumisse olevat pisut muutunud. Kui ta "Lingvistilises metsas" väitis, et olulisem kui loomine, muutmine, sekkumine on olla vaatleja, koguja, salvestaja, siis kukeseene-raamatus rõhutab ta mitme korral just pigem loomise olulisust. Võib-olla tuleneb see osalt ka asjaolust, et raamatus on vaatluse all varasemast rohkem päevakajalisi teemasid (metsaraie eelkõige) ning ühtlasi on märgatavam ka mure põliskultuuri kiire hääbumise pärast.
Veel üks tüüpiline etteheide, mida olen Mikita suhtes kuulnud - et ega need eestlased nüüd nii erilised ka pole, nagu ta väidab. Minu meelest on see ülimalt tore, et ta nii väidab, Eesti märgi otsijatel oleks tema raamatutest nii mõndagi õppida. Niisuguses asjas tulebki suurelt mõelda, mitte aina kanda kaasas oma väiksuse ja tähtsusetuse taaka.
June 15, 2025
Valdur Mikita 101, or, You can take the Estonian out of the wild, but you can't take the wild out of the Estonian.
Review of the Välgi Metsad paperback edition (2017) read in the original Estonian language.
Chanterelle Mushroom harvest (2020). Photo Credit: Hilary Bird on Facebook.
Valdur Mikita* (b. 1970) is an Estonian writer and semiotician who is also a professor of liberal arts at the University of Tartu in Estonia. His best known works are the Linguistics Trilogy: Metsik lingvistika (Wild Linguistics) (2008), Lingvistiline mets (Linguistic Forest) (2013) and Lindvistika ehk metsa see lingvistika (Birdistics, or into the Forest with Linguistics) (2015). In the trilogy, he ponders the culture, psychology and the unique characteristics of Estonians.
As you may have already guessed from the alliterative tongue-twister wordplay in the titles, the trilogy is somewhat heavy going**, at least for a non-native Estonian reader such as myself. The title of "Kukeseene kuulamise kunst" (The Art of Listening to Chanterelle Mushrooms) promises even more alliterative fun, but overall it was a relatively easier read and I would recommend it as the equivalent of a "Valdur Mikita 101" for those who have yet to tackle the trilogy but who would like to have a basic introduction to his themes.
Mikita uses ten essays to describe and demonstrate elements of the Estonian character. Although the descriptor Baltic-Finnic is frequently used and may therefore cover other Finno-Ugric language groups such as the Finns, Samis, Karelians, Livs etc. who live in the vicinity of the Baltic Sea, more often than not Mikita returns to Estonians as being the main subject of his argument.
The main characteristics that he draws attention to are introversion; an attraction to nature; a love of the outdoors, especially forests; family gathering hobbies e.g. mushrooming, berrying; community social activities e.g. saunas, fires; a somewhat mystical attachment to outdoor nature locations e.g. specific trees and rocks; etc. That is just a short summary based on my quick recall but there were likely a few dozen other examples, the sum total of which did remind me of the personalities and habits of many native and non-native Estonians and which I find are part of my own nature as well.
Perhaps needless to say, there are no actual instructions for listening to mushrooms in the text***. Instead the chanterelle mushroom is an analogy for the Estonian or the Baltic-Finn:
Footnotes
* There is no English language biography on Valdur Mikita at Goodreads or Wikipedia, but a short bio and an excellent overview of his bibliography is available in English at the University of Tartu's Estonian Writers Online Dictionary at https://sisu.ut.ee/ewod/m/mikita
** The subtitle of the 2nd volume: "Lingvistiline mets: Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi" (Linguistic Forest: The Wagtail Paradigm. The Accelerator of Consciousness) is itself enough to scare some away.
*** There is however, an alliterative joke about listening to blueberries. Unfortunately the near-homographic joke between "muusikat" (music) and "mustikat" (blueberries) is lost in translation:
Review of the Välgi Metsad paperback edition (2017) read in the original Estonian language.
Chanterelle Mushroom harvest (2020). Photo Credit: Hilary Bird on Facebook.
Valdur Mikita* (b. 1970) is an Estonian writer and semiotician who is also a professor of liberal arts at the University of Tartu in Estonia. His best known works are the Linguistics Trilogy: Metsik lingvistika (Wild Linguistics) (2008), Lingvistiline mets (Linguistic Forest) (2013) and Lindvistika ehk metsa see lingvistika (Birdistics, or into the Forest with Linguistics) (2015). In the trilogy, he ponders the culture, psychology and the unique characteristics of Estonians.
As you may have already guessed from the alliterative tongue-twister wordplay in the titles, the trilogy is somewhat heavy going**, at least for a non-native Estonian reader such as myself. The title of "Kukeseene kuulamise kunst" (The Art of Listening to Chanterelle Mushrooms) promises even more alliterative fun, but overall it was a relatively easier read and I would recommend it as the equivalent of a "Valdur Mikita 101" for those who have yet to tackle the trilogy but who would like to have a basic introduction to his themes.
Mikita uses ten essays to describe and demonstrate elements of the Estonian character. Although the descriptor Baltic-Finnic is frequently used and may therefore cover other Finno-Ugric language groups such as the Finns, Samis, Karelians, Livs etc. who live in the vicinity of the Baltic Sea, more often than not Mikita returns to Estonians as being the main subject of his argument.
The main characteristics that he draws attention to are introversion; an attraction to nature; a love of the outdoors, especially forests; family gathering hobbies e.g. mushrooming, berrying; community social activities e.g. saunas, fires; a somewhat mystical attachment to outdoor nature locations e.g. specific trees and rocks; etc. That is just a short summary based on my quick recall but there were likely a few dozen other examples, the sum total of which did remind me of the personalities and habits of many native and non-native Estonians and which I find are part of my own nature as well.
Perhaps needless to say, there are no actual instructions for listening to mushrooms in the text***. Instead the chanterelle mushroom is an analogy for the Estonian or the Baltic-Finn:
And finally: the chanterelle is one of those mysterious mushrooms which has never been cultivated. It grows only in the wild. This stubborn mushroom has refused to come out of the woods, although for some more than a hundred years it has been told that life in the fields is so much better than life in the forest. Some parts of nature simply cannot be civilized, try as much as you like.
In this sense, the chanterelle is an Estonian.
Footnotes
* There is no English language biography on Valdur Mikita at Goodreads or Wikipedia, but a short bio and an excellent overview of his bibliography is available in English at the University of Tartu's Estonian Writers Online Dictionary at https://sisu.ut.ee/ewod/m/mikita
** The subtitle of the 2nd volume: "Lingvistiline mets: Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi" (Linguistic Forest: The Wagtail Paradigm. The Accelerator of Consciousness) is itself enough to scare some away.
*** There is however, an alliterative joke about listening to blueberries. Unfortunately the near-homographic joke between "muusikat" (music) and "mustikat" (blueberries) is lost in translation:
"Tsivileeritud inimene kuulab muusikat. Eestlane kuulab mustikat - et siis sünesteet või nii..." (The civilized person listens to music, the Estonian listens to blueberries, so a synesthete of sorts...)
Read
June 24, 2020Olipa kiintoisaa. Sellaista syvän-metsän-vihreän-maagista ja monilta osin yhteistä ja tunnistettavaa. Mutta myös paljon virolaista omaleimaisuutta, jota en osaa yhdistää sellaisenaan omaan kulttuuriin. Kirjana ajoittain vähän toisteinen, mutta eipä se menoa haitannut. Päinvastoin - ellei eleltäis tätä aikaa mitä eletään, suunnittelisin varmaan just nyt tutkimusretkeä naapuriin. Kirjan kertoman perusteella matkakohteena kannattais ehdottomasti olla pihapiirit, metsät - tutkia tilallisuutta, keräillä, ottaa vaikutteita isoäideiltä, kuunnella tarinoita ja olla ihan vaan introvertisti villi. Identiteetin pohdinnat herätti sympatiaa, yhteistä tematiikkaa löytyy.
Read
February 12, 2024Emotsionaalne kiindumine õitesse sest õis=vili
Lillede kinkimine hurmav jäänuk igivanast korilaste navigatsiooni süsteemist
Lillede kinkimine hurmav jäänuk igivanast korilaste navigatsiooni süsteemist
March 21, 2019
Inimesed ja seened on omavahel sugulased. Vähemasti olid, enne kui inimene ära pööras...
April 18, 2024
inspireeriv🙏🏼
May 23, 2018
"Oh eestlane, murelaps, Mure-eide tütar! Seetõttu on kõige vastutustundetum asi, mida eestlasele võib öelda: "Muretsemiseks pole mingit põhjust!" Selline mõtteavaldus kiilub ugrilases midagi lõplikult kinni, lööb tema seedimise rikki, tema keha jäigastub ja munades hakkab pigistama. Mis mõttes? Muretsemiseks on alati põhjust!" kirjeldab Mikita ühte kukeseent. Paneb pead vangutama ja ära tundma küll...
March 31, 2023
2.5 - 3 tähteä
Kirjassa oli paljon mielenkiintoista tietoa ja pohdintaa, mutta vahvan alun jälkeen alkoi rakoilemaan. Asioita toistettiin paljon ja mielestäni myös liioiteltiin ja/tai yleistettiin. Antoi kuitenkin monia oivalluksia, vaikka ajoittain kyllästytti!
Kirjassa oli paljon mielenkiintoista tietoa ja pohdintaa, mutta vahvan alun jälkeen alkoi rakoilemaan. Asioita toistettiin paljon ja mielestäni myös liioiteltiin ja/tai yleistettiin. Antoi kuitenkin monia oivalluksia, vaikka ajoittain kyllästytti!
November 15, 2018
Valdur Mikita tutkii esseissään itämerensuomalaista maailmankuvaa ja virolaisen identiteetin rakennuspalikoita. Viro on pieni maa, pieni kansakunta ja pieni kielialue. Eurooppaan on menty ryminällä, mutta virolainen tuskailee identiteettinsä ja itsetuntonsa kanssa. Kirjailija on terävä ja hauska; hän kirjoittaa vauhdikkaasti ja mukaansatempaavasti. Hän pudottelee virolaisia kirjailijanimiä A. H. Tammsaaresta kansanrunouden keräilijöihin Jakob Hurtiin ja Oskar Looritsiin. Lukijan iloksi on kymmenkohtainen luontoihmisen testi. Jos olet perusugrin tyyliin introvertti, sääherkkä metsästäjä-keräilijä, koet usein säästä riippuvia masennuksen puuskia, mutta myös ekstaattisia tiloja, joista tasaisempi eurooppalainen jää paitsi.
Suomalainen lukija löytää kuvauksissa paljon osuvaa itsestään, mutta mielenkiintoisia eroja virolaisen ja suomalaisen sielusta myös löytyy. Kirja on sivumäärältään pieni, mutta tietoanniltaan suuri.
Suomalainen lukija löytää kuvauksissa paljon osuvaa itsestään, mutta mielenkiintoisia eroja virolaisen ja suomalaisen sielusta myös löytyy. Kirja on sivumäärältään pieni, mutta tietoanniltaan suuri.
March 3, 2022
põnev, lohutav ja julgustav.
April 9, 2025
Väga mõnus lugemine, isegi kui ta heietas enamik ajast samu mõtteid. Oli omajagu äratundmisrõõmu ning nõustusin paljude autori mõtetega. Meeldis, et ta sidus loodusteemat kultuuri, elutunde, introvertsuse, identiteedi, eestluse, hariduse, surma, eestlaseks olemise ja saunaga. Pani mõtlema eestlaste loodustunnetuse ja -läheduse üle ning ma isegi ei oska öelda, milline on selles osas tulevik, sest tänapäeva teismelised ja järelkasv veidi hirmutavad mind.😁 Olen igaljuhul väga tänulik, et mul oli veel "metsik lapsepõlv", mida Mikita oma teoses imeilusalt kirjeldab, sest kardan, et minuvanused olid ühed viimastest, kes seda kogeda said. Samuti meeldis mulle vanaema(de) ülistus(!), keda autor pidas läänemeresoome kultuuri tõeliseks haridusministriks, kes on läbi aegade olnud suulise kultuuri järjepidevuse kandja.
Lemmikkohad:
Mis on ühe väikerahva puhul kõige tähtsam – loomulikult targad inimesed!
Võime olla uhked laulupidude üle, taastada soid ja hoida vanu metsi, ent kui saja aasta pärast kuulub see maa lollidele, siis on see kõik üks tühi töö ja vaimu närimine. Vaimuelu (kultuur) tähendab sellist elu, kust vaimud pole veel varvast visanud. Läänemeresoomlase kultuuritaju on vanapärasem, seotud eelkõige loodusega. Kui eurooplane kõneleb loodusest JA kultuurist, siis eestlane kõneleb loodusest KUI kultuurist. See samasus on ühekorraga sügavalt intimne ja intuitiivne. See on üpris oluline lähtekoht eesti elutunde mõistmisel.
Kuidas leida üles vana hingeloits?
Eesti kultuuri keskmeks pole rahvarõivas, regilaul ega rehemaja – see on animistlik elutunne. Animism on eesti kultuuris kõige kauem järjepidevalt elus püsinud praktika. Mitte regilaul, kuigi ka see on iidvana. Kui vaatame asju sellest vaatenurgast, saame aru, milline tähendus võib olla seenelkäigul või puuriida ladumisel. Oma suvekodus riitame sageli elada samal viisil nagu talurahvas sadakond aastat tagasi, korjata metsaande nagu inimesed tuhatkond aastat eest. See maailm on säilinud just seetõttu, et too kiht on tugevasti seotud meie identiteediga.
Läänemeresoome kultuur on suutnud säilitada kahte inimtüüpi, kes maailmast vähehaaval kaovad:
Need on introverdid ja ülitundlikud inimesed. Ülitundlikud inimesed on sageli ka introvertse loomuga, kuigi kõik introverdid pole tingimata ülitundlikud. Nende suur osakaal on omajagu mõjutanud ka meie sügavamat kultuuripilti.
„Nõialoomus” on mingil määral põhjendatav looduslike tingimustega: Põhja pool on ülitundlikkust ja introvertsust rohkem. Mida vähem toitu ümbruskonnas, mida karmim ja ebasõbralikum maastik, seda sensitiivsem natuur. Introvertsus on aga oluline omadus, et suurtel metsaaladel vastu pidada.
Hüpersensitiivseid inimesi iseloomustab erakordselt hea vaist. Nad on loomu poolest preestrid, arstid ja prohvetid. See aga põhineb suuresti ühelainsal psühholoogilisel tõsiasjal: nad töötlevad alateadvuses läbi erakordselt palju informatsiooni. See võimaldab neil märgata asju, millest tavalisel inimesel pole (veel) aimugi. Lisaks turgutab see loovust, kuna assotsiatsioonide hulk on väga suur.
Küllap on paljud endalt küsinud, milles seisneb Põhjamaade fenomen? Põhjamaad on pikka aega olnud kõige õnnelikumad ühiskonnad, omamoodi luksuskaup riikide hulgas. Maailma riikide õnneindeks näitab, et Põhjamaad on maailmas üks viimaseid paradiisisaari. Küllap on sellel palju erinevaid põhjusi, kuid teiste hulgas tõuseb esile üks tähelepanuväärne moment: põhjala inimesi ühendab oma identiteedi konstrueerimine looduse kaudu. Lihtsamalt öeldes tunduvad need inimesed, kelle hinges on veel looduse jaoks ruumi, ka märksa õnnelikumad.
Inimese ja maa, inimese ja looduse suhete purunemine võib olla eesti kultuuri jaoks märksa ohtlikum kui keele- või kultuurikatkestus. Rahvusliku paigaloome kadu on põlisrahva jaoks traagiline sündmus. Kõik mõtte- ja käitumisviisid, mis rikastavad ja mitmekesistavad inimeste suhet maaga, kaitsevad ka eesti rahvast ja kultuuri. Eestlase kirjeldamiseks on lõputu hulk erinevaid võimalusi. Minu jaoks tundub üks põnevatemaid ja loovatemaid lähtekohti kahe erineva kultuuritüübi võrdlus, mis on kujundanud eestlase elu kaugelt enam kui tuhatkond aastat. Need on Euroopa ja läänemeresoome kultuur. Eestlasel on eurooplase süda ja läänemeresoomlase hing. Elame kahe maailma piiril, ja see võluv topeltrealsus on vähehaaval kujundanud meie elutunnet.
Eestlane ei tea kunagi päris täpselt, kes ta on (ta teab hädavaevu seda, kus ta on). Nii hulgub see nukrameelne rahvas vormitu massina mööda elu lõputuid lagendikke nagu katkiläinud muna, diagnoosiks ränk identiteedivaegus. Kerge on leida eestlast, kes on parajasti kurb või rõõmus, õnnelik või õnnetu, või sellist, kes parajasti magab. Ent eestlast, kes ei oleks parasjagu suures ärevuses, kes ei tassiks seljas härjasuurust murekoormat – sellist ei ole!
Miks on lihtsam olla eurooplane kui läänemeresoomlane? Üks põhjus on see, et meil puuduvad pärismaised eeskujud ja kultuuriideaalid, millega samastuda. Kujutame endale hästi ette, mis on vene kirjandus, Viini ooper või Hollandi maalikunst. Ent kes või mis võiks olla eesti-ugrilase märgiline ideaal? See lihtne küsimus tekitab suuri raskusi. On see „Kalevipoeg”? Loomulikult mitte! „Kalevipoeg” võib olla küll kultuuriline ja kirjanduslik fenomen, kuid kindlasti mitte usuline tekst. Sellest on välja jäänud enam-vähem kõik, mis puudutab läänemeresoomlaste usutunnistust. Ka inimese enda identiteediloomega pole „Kalevipojal” suuremat seost. Ja seepärast see raamat meid sisemiselt väga ei morjenda.
Nii suurepäraseid tulemusi, nagu eesti lapsed saavutasid PISA testis 2016. aastal, ei ole vist Eestil ette näidata üheski teises valdkonnas. Loodusteaduste vallas said eesti noored Euroopas esimese ja maailmas kolmanda koha, jäädes alla vaid Jaapanile ja Singapurile. Kuna PISA test on olemuselt üks vaimse võimekuse teste, siis põhimõtteliselt võib öelda, et Eestis on märksa tõenäolisem kui mujal maailmas, et tänaval juhuslikult vastu tulnud inimene on muuhulgas ka tark.
Huvitaval kombel näitavad hariduses maailmaklassi kaks väga erinevat kultuuritüüpi: soome-ugri ja ida-aasia kultuurid. Kui otsida nende vahel ühisjooni, siis torkab silma, et need on introvertsed kultuurid, kus eelistatakse traditsioonilist rangevõitu kasvatust. Mujal maailmas prevaleerib juba pikemat aega ameerikapärane vabakasvatus, mis võib küll koolis teha lapsed õnnelikumaks, kuid ilmselt mitte targemaks. Eesti koolid on ühiskonna survel astunud suure sammu vabakasvatuse suunas, kuid pereringis eelistavad paljud vanemad märksa rangemat joont. Perekonnal on aga pitulemustele palju suurem mõju kui koolil. Seega võib öelda ka märksa lihtsamalt: traditsiooniline peremudel kasvatab suurema tõenäosusega ka targemaid lapsi.
Laste suurepärased tulemused loodusainetes on kindlasti aidanud kaasa faktile, et ka maailmamainega eesti tippteadlastest on suurem osa loodusteadlased. Loodusteadused on aja jooksul suutnud Eestis luua omamoodi mafioosse struktuuri, ehitada väikese riigi sisse natuke suurema riigi, kui see oleks loogiliselt mõeldav. Ent kes või mis kasvatab meie loodusteadlasi? Head baasharidust on samavõrra heade pedajatega aidanud säilitada ka meie isad-emad ja vanaemad-vanaisad, kes loodusest lugu on pidanud, lapsi seenemetsa või kalale kaasa võtnud. Eestlaste loodusmõtet on aidanud säilitada ka mitteformaalsed haridussüsteemid: mets, raamatud ja Fred Jüssi. Meil on väga hästi arenenud n-ö metsik haridussüsteem, mis kaks maailma kokku liidab: kännukoolid, saunakoolid, suvekoolid, sügiskoolid... Usun, et Eesti loodusharidus on hea näide, kuidas läänemeresoome kihistus on andnud olulise panuse euroopalikku koolisüsteemi.
Meenub ühe vana kooliõpetaja mõttearendus, mis on meie hariduses paarikümne aastaga muutunud. „Vanasti," ütles ta, „olid klassis kas targad või lollid lapsed. Targad on samaks jäänud, kuid erinevus endiste aegadega on selles, et lollid on asendunud hulludega. Ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga vahel on tunne, nagu oleksin sattunud mitte kooli, vaid hullumajja. Raske on leida kedagi, kes poleks autistlik, stressis, hüperaktiivne, depressiivne, söömishäirete või sotsiaalfoobia all kannatav. Normaalne laps on tänapäeval suur haruldus."
Võib-olla on selle põhjuseks kunstlik ülesotsialiseerumine. Nutitelefonist on saanud pimeduse süda. Lisaks rüüstab lapsi, õpetajaid, lapsevanemaid ja vist kogu euroopalikku kooliharidust uksest ja aknast pealetungiv ekstravertsuse ideaal. Kes kõneleks vaiksete laste eest? Omaette olemine on samuti inimõigus. Ekstravertsete mõttesüsteemide invasioon hävitab vähehaaval vaikimise kultuuri.
Ent kõneleme nüüd natuke ka vanaemast. 2016. aasta talvel üliõpilaste esseesid lugedes torkas mulle silma üks isevärki asi. Nimelt meenutasid paigavaimu käsitlevates esseedes pea pooled tudengid oma suure südamega vanaema. Üksteisest sõltumatult olid noored välja joonistanud poolmütoloogilise maavanaema kuju. Just maavanaema võiks kutsuda läänemeresoome kultuuri tõeliseks haridusministriks. Nemad on läbi aegade olnud suulise kultuuri järjepidevuse kandjad.
Jah – see on pigem küll mälestus põlvkonnast, kel oli veel mahti surra. Tänapäeva inimene valmistub surmaks hoopis teisiti kui kadunud vanaemade põlvkond. Vanad inimesed varusid suremiseks aega. Surma ootamine ei ole enam ammu püha rituaal ega surmgi elu loomulik osa. Veel paar-kolm põlvkonda tagasi jõudis inimese elu lõpule, nüüd see ei lõpe, vaid katkeb.
Jaan Undusk on tabavalt märkinud, et eestlane ei ole idee-inimene. Ideed pole teda õieti kunagi huvitanud. Teda huvitab see maa, see paik. Minu meelest iseloomustab eestipärast mõtteviisi see, et tähtsad pole siin mitte elamise, vaid olemise paigad. Olemine on meie jaoks tähtsam kui elamine. Elamispaik võib inimesel olla niru, aga kui tal on kusagil väärt olemispaik, on kõik hästi. Olen oma elus näinud palju maainimeste kodusid, mis tsiviliseeritud pilgule võivad tekitada hirmujudinaid, ent inimene ise ei pane seda üldse tähele, kuna mahajäetud vanakraamiladu meenutava tohuvabohu servas on inimesel hulgaliselt väärtuslikke olemispaiku. Seal praktiseerib inimene oma päriskultuuri, on elusam, jõurikkam. Kui maja kukub kokku, elab inimene edasi, aga kui kodumets laastatakse, ei pruugi inimene sellest kunagi toibuda. Eestlase kodu mõiste avardub alati maastikule.
Võiksin vist isegi möönda, et inimesed, kes mulle midagi on tähendanud, on elanud enamasti lagunevates ja mahajäetud majades. Nad on vaistlikult panustanud oma elu mitte elupaiga, vaid olemise paikade loomisele.
See võiks olla Eesti suur unistus – luua inimesele kodu. Inimesed otsivad elus palju asju: õnne, vabadust, seksi, raha, sporti, seiklusi, hingerahu, häid raamatuid, mõistmist ja nõnda edasi. Kuid viimaks otsivad nad kõik erineval moel ühte asja – kodu.
Geolooming, see imeline läänemeresoome müstika! Inimene läheb metsa ja hakkab midagi otsima. Ehk mõnda seisundit või mõnda looma või mõnda iseäralikku paika. Seepärast on ka korilus suurem iseendast, see annab ette mingisuguse intuitiivse meetodi, mille kaudu sinna maailma siseneda. Me lihtsalt otsime midagi lakkamatult kogu elu. Otsime huvitavaid paiku, põnevaid hetki, elamusi, inspireerivaid inimesi, armastust. Ootame lihtsalt, et juhtuks midagi – selline on elu loogika. Otsimise kaudu hoiame elus läänemeresoomlasele omast elutunnetust. Usun millegipärast, et eneseotsingu aluseks on tihtipeale selle füüsiline variant – rändamine. Rändamise kaudu jõuame lähemale elu müsteeriumile.
Võiks väita, et läänemeresoome kultuuriruum on tänases Euroopas üks väheseid kultuure, mis veel kuidagi toetab inimese loomulikku interaktsiooni elusloodusega. Selles peitub Läänemere rahvaste vaimujõud. Maagiline plaan, millega meid varustab muistne pärimus, hõlbustab inimese ja looduse omavahelist dialoogi. Kõnevõime kadumises inimese ja eluslooduse vahel avaldubki tänase maailma traagika. Selles mõttes on ökoloogilised probleemid sügavalt semiootilised.
Võib mõelda ka nii, et me ei saa enne eurooplaseks, kui oleme saanud läänemeresoomlaseks.
Kui me ise ei tea, kes me oleme, ei saa ka teised seda mitte kunagi teada. Tänase Euroopa üks nõrkusi ongi selles, et see kipub sünnitama libaeurooplasi. Need on Euroopa rahvad, kes on kaotanud oma vana hõimuidentiteedi, kuid kes ei ole mingil põhjusel saanud ka päriseurooplaseks. Seetõttu polegi Euroopal selgepiirilisi palgejooni, see laguneb veidigi kõvema müksu korral laiali nagu ussitanud seenekübar. Ma usun, et eestlane ei taha saada libaeurooplaseks. Ta tahab jääda läänemeresoomlaseks ja selle kaudu leida viimaks üles ka oma põliseurooplase identiteedi.
Eestis on veel vähesel määral alles üks väga oluline asi – nimelt metsik lapsepõlv. Sellisest ürgvabadusest võib tänapäeva inimene üksnes und näha. Meie aeg ei kiida heaks ühtegi iseseisvat sammu siseruumidest väljaspool, vaba aja kaaperdavad aga huvialaringid ja arvuti. Lapsed ei ela enam ammu vabas maailmas, kuigi ühiskond muutub mõnes mõttes aina turvalisemaks ja lastesõbralikumaks. Kõiges selles on peidus mingisugune kuratlik vastuolu. Mida aeg edasi, seda raskem on laps olla. Kanaaridele sõidu kodumaine alternatiiv võiks olla lihtsalt üks indiaanisuvi kalalkäigu, rabajärves ujumise, lõkkeõhtu ja metsaonnis ööbimisega.
Eestlast närib lakkamatu süütunne. Ta on süüdi oma esivanemate, pärivanemate, oma laste, suguvõsa ja kõige rohkem iseenda ees. Ta tunneb, et on süüdi sellepärast, et tal pole piisavalt aega, piisavalt raha, piisavalt nutikust, piisavalt ettevõtlikkust ja ilmaasjadest arusaamist. See kõik närib teda hullusti, tema elu möödub muremõtteis ja suure süükoorma all. Eestlane otsib oma süütundele lunastust, lunastust oma elamata elu pärast, mida ta ei hakkagi mitte kunagi elama (ta teab seda ise väga hästi). Seetõttu igatseb eestlane teinekord päris imelikke asju. Ta igatseb, et metsast tuleks ühel õhtul halli habemega vanamees, teeks pliidi alla tule ja ütleks: „Kõik on hästi!".
Osa sellest süütundest pärineb äratundmisest, et püüame korraga elada kahe maailma reeglite järgi – ja sellest ei tule midagi välja. Kui loome väärtuste paari, kus üks pärineb Euroopa, teine läänemeresoome maailmast, siis võidab alati esimene. See rikubki eestlase elu, keerab tema hinge tuksi ja imeb välja elumahlad.
Räägitakse, et lastel on tänapäeval järjest raskem leida oma identiteeti. Üks põhjus võib olla see, et identiteet ei ole abstraktne mõte, see luuakse tegevuse käigus. Näiteks puulõhkumine on meeste puhul võimas identiteediloov tegevus. Kuna lastel pole enam tänapäeva kultuuris kindlaid tegevusi, kipub maad võtma identiteedikriis. Netis surfamise käigus katkiläinud inimest on hiljem väga raske parandada.
Tegelikult juhitakse nii Eesti kui Soome riiki sauna eesruumist. Üks põhjendus sauna kõikehõlmavast mõjujõust on järgmine. Lava on koht, kus kõik on võrdsed, sotsiaalne status jääb leiliruumi ukse taha. Laval ei demagoogitseta, sest kuum leil tõmbab ka kõige vintskemal poliitbroileril hinge kinni. Nõnda surutakse pikad jutujorud kokku väheartikuleeritud lühilausetesse. Seejärel kohustuslik anekdoot, viimane sahmakas tapvat leili ja juba joostaksegi müdinaga jääkülma tiiki. Kuna jäisesse vette karates tabab inimest närvišokk, juhtub üks huvitav asi. On teada, et mõtted ja lubadused viiakse ellu suurema tõenäosusega, kui sellele lisandub tugev emotsionaalne vapustus. See, kes ei suuda pidada endale antud lubadusi, võiks kasutada sauna mõju psüühikale. Maagiline sõna, kuum leil ja külm vesi moodustavad kokku jõuõla, mis õigesti rakendades võib korda saata uskumatuid asju. Mütoloogiline saunavana on igatahes kangem mistahes õhtumaisest psühhoterapeudist. See on fakt.
Tänapäeva ilmakodaniku elutunnet iseloomustab tõdemus, et kõige tähtsam on elumaja, seejärel kõrvalhooned (kui neid üldse on), alles siis maastik, kus maja asub. Eestlasel on täpselt vastupidi: kõige tähtsam on mets, siis kõrvalhooned (kui palju meie elust möödub kõrvalhoonetes!), maja on tähtsuselt viimane. Ka auto on eestlase jaoks omamoodi kõrvalhoone, üsna tähtis pealekauba. Auto on midagi sahvri ja kuuri vahepealset, korraliku eestlase autos leidub hirmuäratavas koguses kõikvõimalikku kila-kola. Sügiseti on pagasiruum täis kartulikotte, unakaste, seeneämbreid ja moosipurke.
Henry David Thoreau lemmiktegevuseks oli puude ladumine. Temalt pärineb mõte, et iga mees tunneb oma puuriida vastu piiritut kiindumust. 28-aastasena otsustas ta põgeneda metsa ja ehitab enesele puude rüppe väikese onni. Ameerika oli tema arvates muutunud liiga kiirustavaks, elul polnud enam vajalikku sügavust. Need aastad seal metsas olid tema jaoks kõige viljakamad, seal arendas ta välja oma filosoofia. Thoreau katsus kinni pidada põhimõttest, et kirjutada võib päevas sama palju, kui on kulunud jalutuskäigule metsas, mitte grammigi rohkem. Mõttetu on kirjutamiseks istuda, kui pole kunagi tõusnud püsti, et elada.
Biofiilse psüühika test:
- Viibimine looduses annab mulle energiat, kogen seal tihti kirgastavaid elamusi.
- Mul on looduses oma lemmikpaigad, kus sageli käin.
- Mind iseloomustab vajadus olla võimalikult palju õues.
- Olen alati tahtnud elada maal.
- Mul on palju loodusega seotud hobisid.
- Olen väga paigatundlik.
- Olen väga ilmatundlik (ilm mõjutab emotsionaalset seisundit).
- Tunnen loodust paremini kui keskmine inimene.
- Loodusega seotud ained pakkusid mulle koolis suurt huvi.
- Kaldun oma elu mõtestama looduse kaudu.
Mida rohkem positiivseid vastuseid, seda biofiilsema psüühikaga on tegemist :)
Lemmikkohad:
Mis on ühe väikerahva puhul kõige tähtsam – loomulikult targad inimesed!
Võime olla uhked laulupidude üle, taastada soid ja hoida vanu metsi, ent kui saja aasta pärast kuulub see maa lollidele, siis on see kõik üks tühi töö ja vaimu närimine. Vaimuelu (kultuur) tähendab sellist elu, kust vaimud pole veel varvast visanud. Läänemeresoomlase kultuuritaju on vanapärasem, seotud eelkõige loodusega. Kui eurooplane kõneleb loodusest JA kultuurist, siis eestlane kõneleb loodusest KUI kultuurist. See samasus on ühekorraga sügavalt intimne ja intuitiivne. See on üpris oluline lähtekoht eesti elutunde mõistmisel.
Kuidas leida üles vana hingeloits?
Eesti kultuuri keskmeks pole rahvarõivas, regilaul ega rehemaja – see on animistlik elutunne. Animism on eesti kultuuris kõige kauem järjepidevalt elus püsinud praktika. Mitte regilaul, kuigi ka see on iidvana. Kui vaatame asju sellest vaatenurgast, saame aru, milline tähendus võib olla seenelkäigul või puuriida ladumisel. Oma suvekodus riitame sageli elada samal viisil nagu talurahvas sadakond aastat tagasi, korjata metsaande nagu inimesed tuhatkond aastat eest. See maailm on säilinud just seetõttu, et too kiht on tugevasti seotud meie identiteediga.
Läänemeresoome kultuur on suutnud säilitada kahte inimtüüpi, kes maailmast vähehaaval kaovad:
Need on introverdid ja ülitundlikud inimesed. Ülitundlikud inimesed on sageli ka introvertse loomuga, kuigi kõik introverdid pole tingimata ülitundlikud. Nende suur osakaal on omajagu mõjutanud ka meie sügavamat kultuuripilti.
„Nõialoomus” on mingil määral põhjendatav looduslike tingimustega: Põhja pool on ülitundlikkust ja introvertsust rohkem. Mida vähem toitu ümbruskonnas, mida karmim ja ebasõbralikum maastik, seda sensitiivsem natuur. Introvertsus on aga oluline omadus, et suurtel metsaaladel vastu pidada.
Hüpersensitiivseid inimesi iseloomustab erakordselt hea vaist. Nad on loomu poolest preestrid, arstid ja prohvetid. See aga põhineb suuresti ühelainsal psühholoogilisel tõsiasjal: nad töötlevad alateadvuses läbi erakordselt palju informatsiooni. See võimaldab neil märgata asju, millest tavalisel inimesel pole (veel) aimugi. Lisaks turgutab see loovust, kuna assotsiatsioonide hulk on väga suur.
Küllap on paljud endalt küsinud, milles seisneb Põhjamaade fenomen? Põhjamaad on pikka aega olnud kõige õnnelikumad ühiskonnad, omamoodi luksuskaup riikide hulgas. Maailma riikide õnneindeks näitab, et Põhjamaad on maailmas üks viimaseid paradiisisaari. Küllap on sellel palju erinevaid põhjusi, kuid teiste hulgas tõuseb esile üks tähelepanuväärne moment: põhjala inimesi ühendab oma identiteedi konstrueerimine looduse kaudu. Lihtsamalt öeldes tunduvad need inimesed, kelle hinges on veel looduse jaoks ruumi, ka märksa õnnelikumad.
Inimese ja maa, inimese ja looduse suhete purunemine võib olla eesti kultuuri jaoks märksa ohtlikum kui keele- või kultuurikatkestus. Rahvusliku paigaloome kadu on põlisrahva jaoks traagiline sündmus. Kõik mõtte- ja käitumisviisid, mis rikastavad ja mitmekesistavad inimeste suhet maaga, kaitsevad ka eesti rahvast ja kultuuri. Eestlase kirjeldamiseks on lõputu hulk erinevaid võimalusi. Minu jaoks tundub üks põnevatemaid ja loovatemaid lähtekohti kahe erineva kultuuritüübi võrdlus, mis on kujundanud eestlase elu kaugelt enam kui tuhatkond aastat. Need on Euroopa ja läänemeresoome kultuur. Eestlasel on eurooplase süda ja läänemeresoomlase hing. Elame kahe maailma piiril, ja see võluv topeltrealsus on vähehaaval kujundanud meie elutunnet.
Eestlane ei tea kunagi päris täpselt, kes ta on (ta teab hädavaevu seda, kus ta on). Nii hulgub see nukrameelne rahvas vormitu massina mööda elu lõputuid lagendikke nagu katkiläinud muna, diagnoosiks ränk identiteedivaegus. Kerge on leida eestlast, kes on parajasti kurb või rõõmus, õnnelik või õnnetu, või sellist, kes parajasti magab. Ent eestlast, kes ei oleks parasjagu suures ärevuses, kes ei tassiks seljas härjasuurust murekoormat – sellist ei ole!
Miks on lihtsam olla eurooplane kui läänemeresoomlane? Üks põhjus on see, et meil puuduvad pärismaised eeskujud ja kultuuriideaalid, millega samastuda. Kujutame endale hästi ette, mis on vene kirjandus, Viini ooper või Hollandi maalikunst. Ent kes või mis võiks olla eesti-ugrilase märgiline ideaal? See lihtne küsimus tekitab suuri raskusi. On see „Kalevipoeg”? Loomulikult mitte! „Kalevipoeg” võib olla küll kultuuriline ja kirjanduslik fenomen, kuid kindlasti mitte usuline tekst. Sellest on välja jäänud enam-vähem kõik, mis puudutab läänemeresoomlaste usutunnistust. Ka inimese enda identiteediloomega pole „Kalevipojal” suuremat seost. Ja seepärast see raamat meid sisemiselt väga ei morjenda.
Nii suurepäraseid tulemusi, nagu eesti lapsed saavutasid PISA testis 2016. aastal, ei ole vist Eestil ette näidata üheski teises valdkonnas. Loodusteaduste vallas said eesti noored Euroopas esimese ja maailmas kolmanda koha, jäädes alla vaid Jaapanile ja Singapurile. Kuna PISA test on olemuselt üks vaimse võimekuse teste, siis põhimõtteliselt võib öelda, et Eestis on märksa tõenäolisem kui mujal maailmas, et tänaval juhuslikult vastu tulnud inimene on muuhulgas ka tark.
Huvitaval kombel näitavad hariduses maailmaklassi kaks väga erinevat kultuuritüüpi: soome-ugri ja ida-aasia kultuurid. Kui otsida nende vahel ühisjooni, siis torkab silma, et need on introvertsed kultuurid, kus eelistatakse traditsioonilist rangevõitu kasvatust. Mujal maailmas prevaleerib juba pikemat aega ameerikapärane vabakasvatus, mis võib küll koolis teha lapsed õnnelikumaks, kuid ilmselt mitte targemaks. Eesti koolid on ühiskonna survel astunud suure sammu vabakasvatuse suunas, kuid pereringis eelistavad paljud vanemad märksa rangemat joont. Perekonnal on aga pitulemustele palju suurem mõju kui koolil. Seega võib öelda ka märksa lihtsamalt: traditsiooniline peremudel kasvatab suurema tõenäosusega ka targemaid lapsi.
Laste suurepärased tulemused loodusainetes on kindlasti aidanud kaasa faktile, et ka maailmamainega eesti tippteadlastest on suurem osa loodusteadlased. Loodusteadused on aja jooksul suutnud Eestis luua omamoodi mafioosse struktuuri, ehitada väikese riigi sisse natuke suurema riigi, kui see oleks loogiliselt mõeldav. Ent kes või mis kasvatab meie loodusteadlasi? Head baasharidust on samavõrra heade pedajatega aidanud säilitada ka meie isad-emad ja vanaemad-vanaisad, kes loodusest lugu on pidanud, lapsi seenemetsa või kalale kaasa võtnud. Eestlaste loodusmõtet on aidanud säilitada ka mitteformaalsed haridussüsteemid: mets, raamatud ja Fred Jüssi. Meil on väga hästi arenenud n-ö metsik haridussüsteem, mis kaks maailma kokku liidab: kännukoolid, saunakoolid, suvekoolid, sügiskoolid... Usun, et Eesti loodusharidus on hea näide, kuidas läänemeresoome kihistus on andnud olulise panuse euroopalikku koolisüsteemi.
Meenub ühe vana kooliõpetaja mõttearendus, mis on meie hariduses paarikümne aastaga muutunud. „Vanasti," ütles ta, „olid klassis kas targad või lollid lapsed. Targad on samaks jäänud, kuid erinevus endiste aegadega on selles, et lollid on asendunud hulludega. Ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga vahel on tunne, nagu oleksin sattunud mitte kooli, vaid hullumajja. Raske on leida kedagi, kes poleks autistlik, stressis, hüperaktiivne, depressiivne, söömishäirete või sotsiaalfoobia all kannatav. Normaalne laps on tänapäeval suur haruldus."
Võib-olla on selle põhjuseks kunstlik ülesotsialiseerumine. Nutitelefonist on saanud pimeduse süda. Lisaks rüüstab lapsi, õpetajaid, lapsevanemaid ja vist kogu euroopalikku kooliharidust uksest ja aknast pealetungiv ekstravertsuse ideaal. Kes kõneleks vaiksete laste eest? Omaette olemine on samuti inimõigus. Ekstravertsete mõttesüsteemide invasioon hävitab vähehaaval vaikimise kultuuri.
Ent kõneleme nüüd natuke ka vanaemast. 2016. aasta talvel üliõpilaste esseesid lugedes torkas mulle silma üks isevärki asi. Nimelt meenutasid paigavaimu käsitlevates esseedes pea pooled tudengid oma suure südamega vanaema. Üksteisest sõltumatult olid noored välja joonistanud poolmütoloogilise maavanaema kuju. Just maavanaema võiks kutsuda läänemeresoome kultuuri tõeliseks haridusministriks. Nemad on läbi aegade olnud suulise kultuuri järjepidevuse kandjad.
Jah – see on pigem küll mälestus põlvkonnast, kel oli veel mahti surra. Tänapäeva inimene valmistub surmaks hoopis teisiti kui kadunud vanaemade põlvkond. Vanad inimesed varusid suremiseks aega. Surma ootamine ei ole enam ammu püha rituaal ega surmgi elu loomulik osa. Veel paar-kolm põlvkonda tagasi jõudis inimese elu lõpule, nüüd see ei lõpe, vaid katkeb.
Jaan Undusk on tabavalt märkinud, et eestlane ei ole idee-inimene. Ideed pole teda õieti kunagi huvitanud. Teda huvitab see maa, see paik. Minu meelest iseloomustab eestipärast mõtteviisi see, et tähtsad pole siin mitte elamise, vaid olemise paigad. Olemine on meie jaoks tähtsam kui elamine. Elamispaik võib inimesel olla niru, aga kui tal on kusagil väärt olemispaik, on kõik hästi. Olen oma elus näinud palju maainimeste kodusid, mis tsiviliseeritud pilgule võivad tekitada hirmujudinaid, ent inimene ise ei pane seda üldse tähele, kuna mahajäetud vanakraamiladu meenutava tohuvabohu servas on inimesel hulgaliselt väärtuslikke olemispaiku. Seal praktiseerib inimene oma päriskultuuri, on elusam, jõurikkam. Kui maja kukub kokku, elab inimene edasi, aga kui kodumets laastatakse, ei pruugi inimene sellest kunagi toibuda. Eestlase kodu mõiste avardub alati maastikule.
Võiksin vist isegi möönda, et inimesed, kes mulle midagi on tähendanud, on elanud enamasti lagunevates ja mahajäetud majades. Nad on vaistlikult panustanud oma elu mitte elupaiga, vaid olemise paikade loomisele.
See võiks olla Eesti suur unistus – luua inimesele kodu. Inimesed otsivad elus palju asju: õnne, vabadust, seksi, raha, sporti, seiklusi, hingerahu, häid raamatuid, mõistmist ja nõnda edasi. Kuid viimaks otsivad nad kõik erineval moel ühte asja – kodu.
Geolooming, see imeline läänemeresoome müstika! Inimene läheb metsa ja hakkab midagi otsima. Ehk mõnda seisundit või mõnda looma või mõnda iseäralikku paika. Seepärast on ka korilus suurem iseendast, see annab ette mingisuguse intuitiivse meetodi, mille kaudu sinna maailma siseneda. Me lihtsalt otsime midagi lakkamatult kogu elu. Otsime huvitavaid paiku, põnevaid hetki, elamusi, inspireerivaid inimesi, armastust. Ootame lihtsalt, et juhtuks midagi – selline on elu loogika. Otsimise kaudu hoiame elus läänemeresoomlasele omast elutunnetust. Usun millegipärast, et eneseotsingu aluseks on tihtipeale selle füüsiline variant – rändamine. Rändamise kaudu jõuame lähemale elu müsteeriumile.
Võiks väita, et läänemeresoome kultuuriruum on tänases Euroopas üks väheseid kultuure, mis veel kuidagi toetab inimese loomulikku interaktsiooni elusloodusega. Selles peitub Läänemere rahvaste vaimujõud. Maagiline plaan, millega meid varustab muistne pärimus, hõlbustab inimese ja looduse omavahelist dialoogi. Kõnevõime kadumises inimese ja eluslooduse vahel avaldubki tänase maailma traagika. Selles mõttes on ökoloogilised probleemid sügavalt semiootilised.
Võib mõelda ka nii, et me ei saa enne eurooplaseks, kui oleme saanud läänemeresoomlaseks.
Kui me ise ei tea, kes me oleme, ei saa ka teised seda mitte kunagi teada. Tänase Euroopa üks nõrkusi ongi selles, et see kipub sünnitama libaeurooplasi. Need on Euroopa rahvad, kes on kaotanud oma vana hõimuidentiteedi, kuid kes ei ole mingil põhjusel saanud ka päriseurooplaseks. Seetõttu polegi Euroopal selgepiirilisi palgejooni, see laguneb veidigi kõvema müksu korral laiali nagu ussitanud seenekübar. Ma usun, et eestlane ei taha saada libaeurooplaseks. Ta tahab jääda läänemeresoomlaseks ja selle kaudu leida viimaks üles ka oma põliseurooplase identiteedi.
Eestis on veel vähesel määral alles üks väga oluline asi – nimelt metsik lapsepõlv. Sellisest ürgvabadusest võib tänapäeva inimene üksnes und näha. Meie aeg ei kiida heaks ühtegi iseseisvat sammu siseruumidest väljaspool, vaba aja kaaperdavad aga huvialaringid ja arvuti. Lapsed ei ela enam ammu vabas maailmas, kuigi ühiskond muutub mõnes mõttes aina turvalisemaks ja lastesõbralikumaks. Kõiges selles on peidus mingisugune kuratlik vastuolu. Mida aeg edasi, seda raskem on laps olla. Kanaaridele sõidu kodumaine alternatiiv võiks olla lihtsalt üks indiaanisuvi kalalkäigu, rabajärves ujumise, lõkkeõhtu ja metsaonnis ööbimisega.
Eestlast närib lakkamatu süütunne. Ta on süüdi oma esivanemate, pärivanemate, oma laste, suguvõsa ja kõige rohkem iseenda ees. Ta tunneb, et on süüdi sellepärast, et tal pole piisavalt aega, piisavalt raha, piisavalt nutikust, piisavalt ettevõtlikkust ja ilmaasjadest arusaamist. See kõik närib teda hullusti, tema elu möödub muremõtteis ja suure süükoorma all. Eestlane otsib oma süütundele lunastust, lunastust oma elamata elu pärast, mida ta ei hakkagi mitte kunagi elama (ta teab seda ise väga hästi). Seetõttu igatseb eestlane teinekord päris imelikke asju. Ta igatseb, et metsast tuleks ühel õhtul halli habemega vanamees, teeks pliidi alla tule ja ütleks: „Kõik on hästi!".
Osa sellest süütundest pärineb äratundmisest, et püüame korraga elada kahe maailma reeglite järgi – ja sellest ei tule midagi välja. Kui loome väärtuste paari, kus üks pärineb Euroopa, teine läänemeresoome maailmast, siis võidab alati esimene. See rikubki eestlase elu, keerab tema hinge tuksi ja imeb välja elumahlad.
Räägitakse, et lastel on tänapäeval järjest raskem leida oma identiteeti. Üks põhjus võib olla see, et identiteet ei ole abstraktne mõte, see luuakse tegevuse käigus. Näiteks puulõhkumine on meeste puhul võimas identiteediloov tegevus. Kuna lastel pole enam tänapäeva kultuuris kindlaid tegevusi, kipub maad võtma identiteedikriis. Netis surfamise käigus katkiläinud inimest on hiljem väga raske parandada.
Tegelikult juhitakse nii Eesti kui Soome riiki sauna eesruumist. Üks põhjendus sauna kõikehõlmavast mõjujõust on järgmine. Lava on koht, kus kõik on võrdsed, sotsiaalne status jääb leiliruumi ukse taha. Laval ei demagoogitseta, sest kuum leil tõmbab ka kõige vintskemal poliitbroileril hinge kinni. Nõnda surutakse pikad jutujorud kokku väheartikuleeritud lühilausetesse. Seejärel kohustuslik anekdoot, viimane sahmakas tapvat leili ja juba joostaksegi müdinaga jääkülma tiiki. Kuna jäisesse vette karates tabab inimest närvišokk, juhtub üks huvitav asi. On teada, et mõtted ja lubadused viiakse ellu suurema tõenäosusega, kui sellele lisandub tugev emotsionaalne vapustus. See, kes ei suuda pidada endale antud lubadusi, võiks kasutada sauna mõju psüühikale. Maagiline sõna, kuum leil ja külm vesi moodustavad kokku jõuõla, mis õigesti rakendades võib korda saata uskumatuid asju. Mütoloogiline saunavana on igatahes kangem mistahes õhtumaisest psühhoterapeudist. See on fakt.
Tänapäeva ilmakodaniku elutunnet iseloomustab tõdemus, et kõige tähtsam on elumaja, seejärel kõrvalhooned (kui neid üldse on), alles siis maastik, kus maja asub. Eestlasel on täpselt vastupidi: kõige tähtsam on mets, siis kõrvalhooned (kui palju meie elust möödub kõrvalhoonetes!), maja on tähtsuselt viimane. Ka auto on eestlase jaoks omamoodi kõrvalhoone, üsna tähtis pealekauba. Auto on midagi sahvri ja kuuri vahepealset, korraliku eestlase autos leidub hirmuäratavas koguses kõikvõimalikku kila-kola. Sügiseti on pagasiruum täis kartulikotte, unakaste, seeneämbreid ja moosipurke.
Henry David Thoreau lemmiktegevuseks oli puude ladumine. Temalt pärineb mõte, et iga mees tunneb oma puuriida vastu piiritut kiindumust. 28-aastasena otsustas ta põgeneda metsa ja ehitab enesele puude rüppe väikese onni. Ameerika oli tema arvates muutunud liiga kiirustavaks, elul polnud enam vajalikku sügavust. Need aastad seal metsas olid tema jaoks kõige viljakamad, seal arendas ta välja oma filosoofia. Thoreau katsus kinni pidada põhimõttest, et kirjutada võib päevas sama palju, kui on kulunud jalutuskäigule metsas, mitte grammigi rohkem. Mõttetu on kirjutamiseks istuda, kui pole kunagi tõusnud püsti, et elada.
Biofiilse psüühika test:
- Viibimine looduses annab mulle energiat, kogen seal tihti kirgastavaid elamusi.
- Mul on looduses oma lemmikpaigad, kus sageli käin.
- Mind iseloomustab vajadus olla võimalikult palju õues.
- Olen alati tahtnud elada maal.
- Mul on palju loodusega seotud hobisid.
- Olen väga paigatundlik.
- Olen väga ilmatundlik (ilm mõjutab emotsionaalset seisundit).
- Tunnen loodust paremini kui keskmine inimene.
- Loodusega seotud ained pakkusid mulle koolis suurt huvi.
- Kaldun oma elu mõtestama looduse kaudu.
Mida rohkem positiivseid vastuseid, seda biofiilsema psüühikaga on tegemist :)
December 29, 2017
Kindlasti on see kolmest loetud raamatust nõrgim. Selline tunne on, et kirjutas eelmise raamatu valmis ja siis avastas, aga ... ee... seda ju tahtsin ka kirjutada. Kopeeris eelmisest mõned lõigud ja lisas selle uue mõtte.
Tegelikult on muidugi hea, et tähtsad asjad üle korratakse, sest, mis seal salata inimese mälu on nagu ta on. Nagu varasemalt, siis kriipsutasin ka selles raamatus mitmed lõigud ja mõttekäigud alla. Enne selle postituse kirjutamist lugesin läbi kahe eelneva raamatu kokkuvõtted... ja oh üllatust :) ei midagi uut siin maailmas. Mikita on ühel või teisel viisil sedasama juba käsitlenud. Ja näed, ma ei mäletanudki. Nii et kordamine... ja kõik see muu.
Uute mõtetena oli sisse toodud 2017 aasta aktuaalseid sündmusi, metsaraiega seotu ja mõned esinemised, loengud ja sõnavõtud.
Mis omakorda vähendas tunnet, et tegemist on raamatuga. Raamat, see peaks olema aegadeülene, jääv. Mikita oma on pigem nagu blogi?
Nagu juba varasemalt öeldud- olemasoleva idee pidev täiendamine. Ja lisaks minu meelest raamatusse mitte sobiv aktuaalsus.
Kolmanda etteheitena tooksin välja nn moraalilugemise. Peaks, võiks, tehtagu. Jälle, selle koht ei peaks, võiks :) olema raamatus, vaid ajaleheartiklis. Kohe täna ja praegu. Need mõtted sobiksid mõne ühiskondliku või poliitilise liikumise eesmärgiks. Ja tehtagu siis.
Raamatus meeldiks mulle lugeda lugusid.
Sest lugusid Mikita oskab rääkida. Väga hästi. Täpselt minu stiil ja minu huumoritunnetus. Selles raamatus oli nalja vähem, kui eelmistes, aga piisavalt...
Loe edasi https://indigoaalane.blogspot.com.ee/...
Tegelikult on muidugi hea, et tähtsad asjad üle korratakse, sest, mis seal salata inimese mälu on nagu ta on. Nagu varasemalt, siis kriipsutasin ka selles raamatus mitmed lõigud ja mõttekäigud alla. Enne selle postituse kirjutamist lugesin läbi kahe eelneva raamatu kokkuvõtted... ja oh üllatust :) ei midagi uut siin maailmas. Mikita on ühel või teisel viisil sedasama juba käsitlenud. Ja näed, ma ei mäletanudki. Nii et kordamine... ja kõik see muu.
Uute mõtetena oli sisse toodud 2017 aasta aktuaalseid sündmusi, metsaraiega seotu ja mõned esinemised, loengud ja sõnavõtud.
Mis omakorda vähendas tunnet, et tegemist on raamatuga. Raamat, see peaks olema aegadeülene, jääv. Mikita oma on pigem nagu blogi?
Nagu juba varasemalt öeldud- olemasoleva idee pidev täiendamine. Ja lisaks minu meelest raamatusse mitte sobiv aktuaalsus.
Kolmanda etteheitena tooksin välja nn moraalilugemise. Peaks, võiks, tehtagu. Jälle, selle koht ei peaks, võiks :) olema raamatus, vaid ajaleheartiklis. Kohe täna ja praegu. Need mõtted sobiksid mõne ühiskondliku või poliitilise liikumise eesmärgiks. Ja tehtagu siis.
Raamatus meeldiks mulle lugeda lugusid.
Sest lugusid Mikita oskab rääkida. Väga hästi. Täpselt minu stiil ja minu huumoritunnetus. Selles raamatus oli nalja vähem, kui eelmistes, aga piisavalt...
Loe edasi https://indigoaalane.blogspot.com.ee/...
December 3, 2022
Kirjassa oli siellä täällä hauskojakin pohdintoja, mutta sisältö alkoi loppua kohti kyllästyttää. Samoja asioita toisteltiin vähän eri sanoin, joten tämän olisi voinut tiiviistää noin 50 sivuun. Sivulta 124 löytyvä lause "Vierasperäisen kieliaineksen vähäinen mukaantulo on säilyttänyt viron kielen niin sanastoltaan - - kuin kieliopiltaankin monimutkaisena" huvitti. Kyllä huomaa ettei kirjoittaja ole kielitieteilijä. Virossa on hillittömät määrät saksalaisia lainasanoja (samaan tapaan kuin ruotsin sanoja suomessa), minkä lisäksi myös sen syntaksissa (lauseopissa) näkyy ilmiselvä saksalaisvaikutus.
December 17, 2024
nii-nii mõnus lugemine — nagu hõljuks kuskil maagilises paralleeluniversumis (Eesti looduses), mis on tegelikult käegakatsutavalt lähedal.
proovisin mõni aeg tagasi “Lingvistilist metsa”, aga see tundus natuke liiga keeruline. nüüd, kus olen Mikitaga juba tutvust teinud (ja pooleldi ära armunud), võin lingvistilisse metsa ekslema minna küll!
proovisin mõni aeg tagasi “Lingvistilist metsa”, aga see tundus natuke liiga keeruline. nüüd, kus olen Mikitaga juba tutvust teinud (ja pooleldi ära armunud), võin lingvistilisse metsa ekslema minna küll!
January 3, 2019
Raamat, mis pani hinge helisema. Lugesin ja jälitasin siis oma abikaasat, et talle elevil olles taas ja taaskord parimaid ja enim kõnetavamaid lõike ette lugeda.
April 25, 2022
From the Estonian writer Valdur Mikita comes a beloved and much praised book called Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas about our small country on the east coast of the Baltic Sea. A philosophical nonfiction book, Kukeseene kuulamise kunst, or The Art of Listening to the Chanterelle if translated into English, muses on different aspects that make up what it is to be Estonian, though it only addresses a certain group of people, leaving others left wanting.
I was recommended to read this book by a friend and I am glad she did, otherwise I would never have picked it up myself. And that is because I never really gravitate towards Estonian books due to a certain bias of mine that I am fully aware of that I will talk about in a bit. Putting that aside for now, my experience of reading Kukeseene kuulamise kunst started out very positively. I got hooked from the first page as the author managed to really tune into so many little things that make up the lived experience of so many Estonians. I truly felt Seen (hehe) and it made me feel closer to my Estonian roots overall. Even made me want to pick up more books by other Estonian authors.
Moreover, Mikita has long been praised for his imaginative use of language, and I must attest it is in fact true. His choice of words in many places is very unusual yet compelling. It gives an overall impression of playfulness with language that was very refreshing. And I have to say that this will be the extent of the good I have to say about this book. At some point the author’s ideas started repeating and then from about 1/3 of the book onward he didn’t seem to have any new substantial ideas, for he kept talking about the same things just in other words over and over again. Sadly, that also made the second half of the book a bit of a slog to get through.
Not only did the text get repetitive, it also proved my negative bias against (most) Estonian authors to be true once again. The biggest gripe I have with this book of his is that when he means to address Estonians as a whole, he only seems to capture what it means to be Estonian for a handful of us. A certain one kind of us. Making jokes on behalf of mentally ill people, disabilities, and ethnic minority groups is something I have come to, sadly, expect from Estonian authors and I am so fucking disappointed that my expectations were proven right once again. I so badly wanted to praise this book to the heavens and enjoy it but I had to draw the line at some of the things he says and thus condones in this work.
Even though to the average Joe, or really the average Estonian, little “jokes” and comments here and there about the aforementioned people might seem like a small thing, it actually further alienates groups of people who are already marginalized in our society. At some point in the book Mikita talks about how one of the most important things for a person is to be good but how can his words be taken seriously if letting these kinds of “jokes” and little “jabs” get printed into a book is no big deal for him. From this we can infer that he does not expect “those kinds of people” to read his works, who to him are only worthy of being made fun of.
Just for the sake of exemplifying what I mean I am going to include some of the parts that infuriated me the most.
“Mujal maailmas prevaleerib juba pikemat aega ameerikapärane vabakasvatus, mis võib küll koolis teha lapsed õnnelikumaks, kuid ilmselt mitte targemaks. [...] Seega võib öelda ka märksa lihtsamalt: traditsiooniline peremudel kasvatab suurema tõenäosusega ka targemaid lapsi.”(pages 99-100)
“Eesti on Euroopa riikide hulgas justkui erivajadustega laps, natsionaalne Aspergeri sündroom. Veidi autistlik ja veidra käitumisega, kuid siiski andekas.” (page 100)
“Meenub ühe vana kooli õpetaja mõttearendus, mis on meie hariduses paarikümne aastaga muutunud. “Vanasti,” ütles ta, “olid klassis kas targad või lollid õpilased. Targad on samaks jäänud, kuid erinevus endiste aegadega on selles, et lollid on asendunud hulludega. Ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga vahel on tunne, nagu oleksin sattunud mitte kooli, vaid hullumajja. Raske on leida kedagi, kes poleks autistlik, stressis, hüperaktiivne, depressiivne, söömishäirete või sotsiaalfoobia all kannatav. Normaalne laps on tänapäeval suur haruldus.”” (pages 47-48)
It’s dumb that it hurts me this much. And I know that so many people would respond to my complaints and criticism by saying something like “oh, you’re just overreacting and wanting to find a problem where there is no need for one”. But when something intrinsic to me and so many other people is constantly mocked in the literature of my native tongue and land then of course I am going to get upset. It would hurt literally no one to think of marginalized people as people. It would do only good. And we can’t just sit by and turn a blind eye (or squeeze one eye shut, as Estonians would say) to these kinds of things until the end of time, endlessly giving the authors who perpetuate these awful ideas and show that it’s okay to act this way towards certain people, the benefit of the doubt.
Distinguished authors, like Mikita, have had decades of writing experience and have been alive for far longer than I have. One would think that with all that time he, and others like him, would have learned how to be a decent fucking person. The bar is literally on the ground. It is ludicrous to not stay up to date with how language is evolving and what is no longer considered to be an acceptable way to speak, especially for him as someone who writes for a living. Not that it was ever really okay to talk shit about Native American people, disabled people, or any of the groups that he humiliates with his writing.
To conclude, Valdur Mikita’s Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas is very playfully written and manages to capture a lot of minute details about Estonians that often go unnoticed even by ourselves. However, his archaic use of offensive language and less than favorable view of different groups of marginalized people, all of which he masterfully manages to combine into one text, leaves much to be desired indeed. All of this combined made a lot of what he was saying seem too preachy and pretentious. I will most likely not want to pick up any of his other works.
January 7, 2019
Ma ootasin midagi enamat sellest raamatust. Isegi ei tea, et mida ja miks. Mõned ideed, nagu (maa)vanaema kui eeposlik kangelane ja õiekalender kui eestlasele omane ajaarvamisvahend mulle väga meeldisid. Mõned teised mõtted jälle kordusid liigtihti ja muutusid pikapeale igavaks, isegi tüütuks. Kohati tundus, et tegu on kas brošüüri või loengu konspektiga ja mitte raamatuga. Ühesõnaga, segased tunded ja kolm punkti.
March 31, 2025
Valdur on mu vaimusilmas alati paistnud kirjanikuna, kes kirjutab keerulisi tekste. kuid see raamat lükkas need mõtted täielikult ümber. selle lugemine oli väga lustlik. kuigi vahel tundus, et teemad korduvad, siis see raamatut igavaks ei teinud.
kohe peale seda lugesin Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ning Kukeseene kuulamise kunst mõjus väga tugeva eessõnana.
kohe peale seda lugesin Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ning Kukeseene kuulamise kunst mõjus väga tugeva eessõnana.
February 4, 2018
Kui suruda endas alla kiusatus kõike sõnasõnalt võtta ja moodsalt tõlgendada, on tegu kohati päris teravmeelse lugemisega, üldjoontes aga lihtsalt mõnusa nostalgiaretkega lapsepõlve taluõue ja metsaradadele. Talvisesse pühapäevaõhtusse täitsa sobiv lugemisvara.
March 3, 2023
Kukeseen on üks neid salapäraseid seeni, mida ei ole siiani õnnestunud kultiveerida. Ta kasvab üksnes metsikult vabas looduses. See isepäine seen on keeldunud metsast välja tulemast, kuigi enam kui sada aastat on püütud talle selgeks teha, et elu põllul on palju mõnusam kui elu metsas. Mõnda natuuri lihtsalt ei õnnestu tsiviliserida, putkesta palju tahad.
Selles mõttes on kukeseen läänemeresoomlane.
Selles mõttes on kukeseen läänemeresoomlane.
October 13, 2021
Mõned mõtted kordusid, mõned pakkusid nalja ja mõnedega ei saanud nõustuda praeguses eluetapis, kuid üldjoontes me ikka oleme ühed mitte väga uusi asju tahtvad ja kodupaika igatsevad kukeseened.
July 20, 2023
natukene liiga palju ühe ja sama mõtte korrutamist-keerutamist...
//
"Eesti kultuuri telgiooneks on erk loodustunnetus ehk loodustundlik inimene. Mõistmata eestlaste omapärast suhet loodusega ei ole võimalik mõista ka eesti kultuuri. Eestlaste usutunnistus on ehmatavalt vanapärane ja metsikmeeste mõttelaad pane visalt vastu ka kahekümne esimese sajandi aegruumis. Nendest, keda vanasti hüüti teadmameesteks, on vähehaaval saanud teadlased ja kunstnikud, kes püüavad alateadlikult ellu via eestlaste ainsat kategoorilist imperatiivi, mille sõnastas Jakob Hurt: „Kes arvult väike, suureks saagu vaimult!"." [5]
"Eesti rahvusluse üks iseloomulikke võtmekohti läbi aja on olnud asjaolu, kuidas mõtestada elu looduse keskel. See nägemus ei ole kuhugi kadunud. Vaimusilmas terendav vana talukoht seletab ikka veel paljusid asju, mis eesti kultuuris on jätkuvalt väga olulised. Eesti kõige tähtsam kultuurikood on elu maal - ja see on ühtlasi suurepärane panipaik vanale läänemeresoome mõtte-ilmale. Paljude inimeste unistuste keskmes kangastub üks vana maja ajahambast puretud kõrvalhoonete ja metsikuvõitu aiaga. Sin same praktiseerida midagi, mis on meile oluline. Seal kestab veel metsik lapsepõlv, ja mis pole sugugi vähem tähtis - ka metsik vanaduspõlv. Sundida ja surra indiaanlasena on paljude eesti inimeste salajane igatsus." [6]
"Ülitundlik inimene kujundab vähehaaval enda ümber hoopis teistsuguse maailma. Eesti inimesi näib iseloomustavat tähelepanuväärne hüpersensitivsus nii aja, ruumi kui ilma suhtes. Ajatundlikkus, paigatundlikkus, ilmatundlikkus - need on meie kultuuri olulised mõõdikud. Paljud sellised nähtused on seotud püha-tunnetusega, mõned ruumipunktid, ajahetked ja ilmastikunähtused on pühad. Võib oletada, et pühapaikade kultuur on sündinud ülitundliku inimese maailmakogemusest.
Õhtu hakul on ikka peetud hämarikku, suve ja talve algust aga tähistab pööripäev. Mõlemad üleminekud on sakraalse loomuga. Kuna päikest on siin vähe, on põhjala inimesed vägagi päikesetundlikud. Eestlase meeleolu ja energiatase sõltub suurel määral ilmast. Meil näib päikesega olevat mingi eriline side: soomeugrilased on otsekui kõndivad päikesepatareid. Niipea, kui taevas särab päike, läheb elu käima. Hall ilm aga lülitab inimese psüühika säästurežiimile." [13]
"Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, sis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas kohta. Ainuke võimalus on see ise endale luua. Just need on parimad näited ülitundlike inimeste elust, sest oma loomust muuta pole võimalik." [15]
"õnn
Euroopa: pärandus, lotomäng voi Cambridge'i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi."
[41]
"Seetõttu on kõige vastutustundetum asi, mida eestlasele võib öelda: „Muretsemiseks pole mingit põhjust!" Selline mõtteavaldus kiilub ugrilases midagi lõplikult kinni, lööb tema seedimise rikki, tema keha jäigastub ja munades hakkab pigistama. Mis mõttes? Muretsemiseks on alati põhjust! Eestlast ei tohi mingil juhul lohutada, see on rumal indoeurooplase komme, kes ei taipa mõhkugi šamaanirahva ravimeetoditest. Mures inimese kõrval tuleb seista niikaua, kuni on tunda, et mure tuleb vaikselt sinu peale, ja sis sobival hetkel koormaga minema kõndida, et see järgmisele läänemeresoomlasele selga laduda." [43]
"Me mõtleme kahetsusväärselt harva, kui tugevasti võib erinevaid inimesi ühendada tähistaevas, ühine metsas-käimise kogemus, peenramaa või lihtsalt purk omakeedetud moosi. Inimese elumõte pärineb sageli kultuuri vanemast ja vähem modernest poolest. Kahe kultuuri piiril elamine on küll piinarikas, ent muutlikel aegadel võib see osutuda imeravimiks paljude hädade vastu." [44]
"Minu meelest iseloomustab eestipärast mõtteviisi see, et tähtsad pole siin mitte elamise, vaid olemise paigad. Olemine on mele jaoks tähtsam kui elamine. Elamispaik võib inimesel olla niru, aga kui tal on kusagil väärt olemispaik, on kõik hästi." [58]
"Eestlane tahab „olla", tahab, et tal „lastaks lihtsalt olla" - selle tarkuse järgi ehitab ta oma elu." [59]
"Eestlane on nagu saunakeris: pealt kivist, sees aga hõõgub tuli (kui keegi muidugi üldse viitsib ahju küdema panna)." [65]
"Metsaökoloog Asko Löhmus on tabavalt märkinud, et kõik metsad, mida me praegu Eestis näeme, on kellegi otsus. Hea otsus, halb otsus, juhuslik otsus või sis lihtsalt otsustamatus. Seepärast tuleks katsuda visualiseerida Eesti metsamaastikku sajandite pärast ühe või teise otsuse valguses. See muudaks olulised asjad hoobilt selgemaks." [104]
"Jääaja voored oleks sobilik ühendada suuremaks geoeeposeks. Kalevipoja ja Vanapagana maastikud on kultuurilooliselt unikaalsed. Vähesed rahvad võivad kiidelda, et elavad sõna otseses mõttes oma eepose sees." [107]
"Õitsev taimkate kujundab ebaproportsionaalselt tugevasti inimese mälu ja sellel on selge evolutsiooniline põhjendus. Kus on õisi, seal on töenäoliselt mõne aja pärast ka vilju ja seega on maias-mokast primaadil põhjust rõõmustamiseks.
Kuid inimese emotsionaalsel kiindumisel õitesse on veel üks huvitav aspekt - tugev emotsioon aitab nimelt maastikul meelde jätta taime asukohta, et siis mõne aja möödudes naasta toidupoolist noppima. Teatud mõttes on lillede kinkimine hurmav jäänuk igivanast korilaste navigatsioonisüsteemist." [121]
"Elu on liialt planeeritud, liialt ratsionaalne, liialt kokku pressitud. Olemiseks ei ole enam aega. Kui selline inimene leiab kogemata elu mõtte, katsub ta ennast sellest otsekohe vabastada, sest selle kaudu hiilib inimese hinge tume vari. Tähendus on sellise inimese jaoks turvarisk. Kuid vahel sunnib miski siiski seda riski võtma." [139]
"Ja lõpetuseks: kukeseen on üks neid salapäraseid seeni, mida ei ole siiani õnnestunud kultiveerida. Ta kasvab üksnes metsikult vabas looduses. See isepäine seen on keeldunud metsast välja tulemast, kuigi enam kui sada aastat on püütud talle selgeks teha, et elu põllul on palju mõnusam kui elu metsas. Mõnda natuuri lihtsalt ei õnnestu tsiviliseerida, putkesta palju tahad.
Selles mõttes on kukeseen läänemeresoomlane." [156]
//
"Eesti kultuuri telgiooneks on erk loodustunnetus ehk loodustundlik inimene. Mõistmata eestlaste omapärast suhet loodusega ei ole võimalik mõista ka eesti kultuuri. Eestlaste usutunnistus on ehmatavalt vanapärane ja metsikmeeste mõttelaad pane visalt vastu ka kahekümne esimese sajandi aegruumis. Nendest, keda vanasti hüüti teadmameesteks, on vähehaaval saanud teadlased ja kunstnikud, kes püüavad alateadlikult ellu via eestlaste ainsat kategoorilist imperatiivi, mille sõnastas Jakob Hurt: „Kes arvult väike, suureks saagu vaimult!"." [5]
"Eesti rahvusluse üks iseloomulikke võtmekohti läbi aja on olnud asjaolu, kuidas mõtestada elu looduse keskel. See nägemus ei ole kuhugi kadunud. Vaimusilmas terendav vana talukoht seletab ikka veel paljusid asju, mis eesti kultuuris on jätkuvalt väga olulised. Eesti kõige tähtsam kultuurikood on elu maal - ja see on ühtlasi suurepärane panipaik vanale läänemeresoome mõtte-ilmale. Paljude inimeste unistuste keskmes kangastub üks vana maja ajahambast puretud kõrvalhoonete ja metsikuvõitu aiaga. Sin same praktiseerida midagi, mis on meile oluline. Seal kestab veel metsik lapsepõlv, ja mis pole sugugi vähem tähtis - ka metsik vanaduspõlv. Sundida ja surra indiaanlasena on paljude eesti inimeste salajane igatsus." [6]
"Ülitundlik inimene kujundab vähehaaval enda ümber hoopis teistsuguse maailma. Eesti inimesi näib iseloomustavat tähelepanuväärne hüpersensitivsus nii aja, ruumi kui ilma suhtes. Ajatundlikkus, paigatundlikkus, ilmatundlikkus - need on meie kultuuri olulised mõõdikud. Paljud sellised nähtused on seotud püha-tunnetusega, mõned ruumipunktid, ajahetked ja ilmastikunähtused on pühad. Võib oletada, et pühapaikade kultuur on sündinud ülitundliku inimese maailmakogemusest.
Õhtu hakul on ikka peetud hämarikku, suve ja talve algust aga tähistab pööripäev. Mõlemad üleminekud on sakraalse loomuga. Kuna päikest on siin vähe, on põhjala inimesed vägagi päikesetundlikud. Eestlase meeleolu ja energiatase sõltub suurel määral ilmast. Meil näib päikesega olevat mingi eriline side: soomeugrilased on otsekui kõndivad päikesepatareid. Niipea, kui taevas särab päike, läheb elu käima. Hall ilm aga lülitab inimese psüühika säästurežiimile." [13]
"Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, sis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas kohta. Ainuke võimalus on see ise endale luua. Just need on parimad näited ülitundlike inimeste elust, sest oma loomust muuta pole võimalik." [15]
"õnn
Euroopa: pärandus, lotomäng voi Cambridge'i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi."
[41]
"Seetõttu on kõige vastutustundetum asi, mida eestlasele võib öelda: „Muretsemiseks pole mingit põhjust!" Selline mõtteavaldus kiilub ugrilases midagi lõplikult kinni, lööb tema seedimise rikki, tema keha jäigastub ja munades hakkab pigistama. Mis mõttes? Muretsemiseks on alati põhjust! Eestlast ei tohi mingil juhul lohutada, see on rumal indoeurooplase komme, kes ei taipa mõhkugi šamaanirahva ravimeetoditest. Mures inimese kõrval tuleb seista niikaua, kuni on tunda, et mure tuleb vaikselt sinu peale, ja sis sobival hetkel koormaga minema kõndida, et see järgmisele läänemeresoomlasele selga laduda." [43]
"Me mõtleme kahetsusväärselt harva, kui tugevasti võib erinevaid inimesi ühendada tähistaevas, ühine metsas-käimise kogemus, peenramaa või lihtsalt purk omakeedetud moosi. Inimese elumõte pärineb sageli kultuuri vanemast ja vähem modernest poolest. Kahe kultuuri piiril elamine on küll piinarikas, ent muutlikel aegadel võib see osutuda imeravimiks paljude hädade vastu." [44]
"Minu meelest iseloomustab eestipärast mõtteviisi see, et tähtsad pole siin mitte elamise, vaid olemise paigad. Olemine on mele jaoks tähtsam kui elamine. Elamispaik võib inimesel olla niru, aga kui tal on kusagil väärt olemispaik, on kõik hästi." [58]
"Eestlane tahab „olla", tahab, et tal „lastaks lihtsalt olla" - selle tarkuse järgi ehitab ta oma elu." [59]
"Eestlane on nagu saunakeris: pealt kivist, sees aga hõõgub tuli (kui keegi muidugi üldse viitsib ahju küdema panna)." [65]
"Metsaökoloog Asko Löhmus on tabavalt märkinud, et kõik metsad, mida me praegu Eestis näeme, on kellegi otsus. Hea otsus, halb otsus, juhuslik otsus või sis lihtsalt otsustamatus. Seepärast tuleks katsuda visualiseerida Eesti metsamaastikku sajandite pärast ühe või teise otsuse valguses. See muudaks olulised asjad hoobilt selgemaks." [104]
"Jääaja voored oleks sobilik ühendada suuremaks geoeeposeks. Kalevipoja ja Vanapagana maastikud on kultuurilooliselt unikaalsed. Vähesed rahvad võivad kiidelda, et elavad sõna otseses mõttes oma eepose sees." [107]
"Õitsev taimkate kujundab ebaproportsionaalselt tugevasti inimese mälu ja sellel on selge evolutsiooniline põhjendus. Kus on õisi, seal on töenäoliselt mõne aja pärast ka vilju ja seega on maias-mokast primaadil põhjust rõõmustamiseks.
Kuid inimese emotsionaalsel kiindumisel õitesse on veel üks huvitav aspekt - tugev emotsioon aitab nimelt maastikul meelde jätta taime asukohta, et siis mõne aja möödudes naasta toidupoolist noppima. Teatud mõttes on lillede kinkimine hurmav jäänuk igivanast korilaste navigatsioonisüsteemist." [121]
"Elu on liialt planeeritud, liialt ratsionaalne, liialt kokku pressitud. Olemiseks ei ole enam aega. Kui selline inimene leiab kogemata elu mõtte, katsub ta ennast sellest otsekohe vabastada, sest selle kaudu hiilib inimese hinge tume vari. Tähendus on sellise inimese jaoks turvarisk. Kuid vahel sunnib miski siiski seda riski võtma." [139]
"Ja lõpetuseks: kukeseen on üks neid salapäraseid seeni, mida ei ole siiani õnnestunud kultiveerida. Ta kasvab üksnes metsikult vabas looduses. See isepäine seen on keeldunud metsast välja tulemast, kuigi enam kui sada aastat on püütud talle selgeks teha, et elu põllul on palju mõnusam kui elu metsas. Mõnda natuuri lihtsalt ei õnnestu tsiviliseerida, putkesta palju tahad.
Selles mõttes on kukeseen läänemeresoomlane." [156]
February 16, 2021
Kirja oli hyvin erikoinen. Kirjoitustyyli muistutti paikoin iltalehtien kommenttipalstan tietäjien tyyliä yksioikoisuudessaan. Vaikea kuvitella, että kirjan on kirjoittanut akateemisesti koulutettu ihminen. Kirjassa oli toistoa aika paljon, mm. sienestys ja marjastus ylivertaisena toimintana tuli selväksi. En tunne virolaista kulttuuria, joten en osaa arvioida kulttuurin kuvauksen todenperäisyyttä, mutta tuntui välillä virolaisen nykykulttuurin kuvaus hieman romantisoidulta ja nostalgisoidulta.
Lopun lyhyet kappaleet tuntuivat irrallisilta, ja niissä oli toistoa. Perustelujen puute monien väitteiden tueksi häiritsi. Virolaisuuden tauoton ylistys tuntui hengästyttävältä. Maagisten elementtien kuvaus oli itselle vierasta, kun en sellaisia ole itse kokenut.
Kirjasta jäi silti jotain käteen. Jotensakin hyvä olo, mutta en osaa sanoa mistä se kumpuaa. Käsitystä itämerensuomalaisuudesta ei ollut ollut omassa tajunnassa, ajatus itsestä sellaisena oli uusi.
Lopun lyhyet kappaleet tuntuivat irrallisilta, ja niissä oli toistoa. Perustelujen puute monien väitteiden tueksi häiritsi. Virolaisuuden tauoton ylistys tuntui hengästyttävältä. Maagisten elementtien kuvaus oli itselle vierasta, kun en sellaisia ole itse kokenut.
Kirjasta jäi silti jotain käteen. Jotensakin hyvä olo, mutta en osaa sanoa mistä se kumpuaa. Käsitystä itämerensuomalaisuudesta ei ollut ollut omassa tajunnassa, ajatus itsestä sellaisena oli uusi.
November 24, 2020
Mind see raamat ei köitnud. Ma ei tundnud end ära raamatus kirjeldatud tüüpilise eestlasena ega saa öelda, et sellele tüübikirjeldusele vastaks ka ükski minu tuttavatest. Tundub, et on tehtud üksikute inimeste pinnalt jäme üldistus või kajastab teos autori soovunelmat, millised võiksid eestlased olla. Samuti on eesti inimese kirjeldamisel jäädud ajakaugeks, püüdes teda samastada metsiku rahvaga. Tähelepanuta on ka jäänud, et nö puhast soome-ugri eestlast ei saagi enam olemas olla, sest Eestimaa on olnud korduvalt sõdade tallermaaks ja siit on käinud üle paljud teised rahvad, kes on eestlase genoomi oluliselt muutnud. Seega jääb minu kui eestlase jaoks raamatus kajastatu kaugeks. Teiste rahvaste jaoks võib see osutuda aga eksitavaks.
May 9, 2021
See oli mu esimene Mikita ja kuigi tekst oli ju tegelikult mänguline ning ei kuidagi üleliia keerukas ega midagi, siis ikkagi kulges see raamat mul väga vaevaliselt. Süüdistan siin kindlasti ka corona-paanikat ning kogu seda ajastut, mil terve riik on lukku pandud ja minagi istun päevad läbi kodukontoris. Ei ole õppinud veel kodus olles raamatute jaoks aega võtma muidu, kui vanni minnes. Tavaliselt olen harjunud kuhugi teel olles lugema, aga kuna igapäevaselt tööle ja koju ei liigu, siis on viimasel aastal loetud raamatute skoor suht kehva.
Aga Mikita juurde siis. Tema kirjutamisstiil ning lõbus filosofeerimine on ju päris toredad, kui võttagi neid sellisena - meelelahutuslikult. See raamat oli nagu üks pikk arutelu teetassi taga, et aga mis siis kui... võtta eestlasi (või ka läänemeresoomlasi üldisemalt) vot nii ja nii, kui võrrelda selle globaliseerunud läänemaailma või muu Euroopaga, kui osata näha seda, mis meil on erilist ja mida peaks võib-olla pigem hoidma, kui üritama kõigest hingest vabaneda, et teistega ikka võimalikult ühenäoline olla... Et ses mõttes olid need arutlused ja välja toodud väärtuskohad ju tegelikult vägagi tähelepanu väärt ning tasub ehk see sisemaa-poolne eestlus kõigi kummalisustega ümber hinnata. Mereäärsed eestlased ehk metsa samal moel ei taju ega hinda, saan ka nendest aru. Olen ise põline tallinlane, kuid onu elas Lääne-Virumaal maal ning suved sai lapsena seal veedetud. Seeni ma küll ise ei söönud, kuid onulastega seeni korjamas käia meeldis mulle väga. See oli natuke nagu aardejaht ning rõõm oli suur, kui saime hea saagi :D
Niisiis oskan suhestuda ka selle müütilise metsas ringi kondava eestlasega, kellest autor kirjutab...
Kirjutan siin välja mõnde ennast rohkem kõnetanud kohad raamatust:
- Just ülitundlik inimtüüp on suuresti kujundanud soome-ugri kultuuri, pannud aluse legendile nõiarahvast. Põhja karmides tingimustes kujunes ülitundlikul inimesel väike evolutsiooniline eelis, nende roll kultuuris paisus ebaproportsionaalselt suureks. Nüüd, kus kõik rahvad toimetavad enam-vähem ühtviisi turvaliselt köetud siseruumides, ei oska me äkki enam selle anakronistliku ugri pärandiga midagi mõistlikku peale hakata. Tavaline elu ajab meil juhtmed endistviisi kokku, ülitundlikkusega kaasnev lõputu muretsemine aga närib endiselt hinge. See on põhjus, miks paljud eestlased kujutavad põrgut ette määratu suure ja halli korterelamuna. (lk 16)
- Võiks isegi öelda, et korilus on omamoodi vaktsiin, mis ei lase meid moderna-bakteri kätte päris ära surra. Kui seda poleks olnud, oleks vana talupojakultuuri kokkukukkumine andnud ränga hoobi kogu eesti kultuurile. Selles mõttes on moosikeetmine ja seente soolamine osa suuremast ellujäämistaktikast. (lk 30)
- Õnn
Euroopa: pärandus, lotomäng või Cambridge'i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi. (lk 41)
- Kerge on leida eestlast, kes on parajasti kurb või rõõmus, õnnelik või õnnetu, või sellist, kes parajasti magab. Ent eestlast, kes ei oleks parasjagu suures ärevuses, kes ei tassiks seljas härjasuurust murekoormat - sellist ei ole! Kui niisugune tänaval vastu tuleks, me langeks tema ette põrmu. Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsed... Oh eestlane, murelaps, Mure-eide tütar! Seetõttu on kõige vastutustundetum asi, mida eestlasele võib öelda: "Muretsemiseks pole mingit põhjust!" Selline mõtteavaldus kiilub ugrilases midagi lõplikult kinni, lööb tema seedimise rikki, tema keha jäigastub ja munades hakkab pigistama. Mis mõttes? Muretsemiseks on alati põhjust! (lk 43)
- Meenub ühe vana kooli õpetaja mõttearendus, mis on meie hariduses paarikümne aastaga muutunud. "Vanasti," ütles ta, "olid klassis kas targad või lollid õpilased. Targad on samaks jäänud, kuid erinevus endiste aegadega on selles, et lollid on asendunud hulludega. Ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga vahel on tunne, nagu oleksin sattunud mitte kooli, vaid hullumajja. Raske on leida kedagi, kes poleks autistlik, stressis, hüperaktiivne, depressiivne, söömishäirete või sotsiaalfoobia all kannatav. Normaalne laps on tänapäeval suur haruldus." (lk 48)
- Tänapäeva inimene valmistub surmaks hoopis teisiti kui kadunud vanaemade põlvkond. Vanad inimesed varusid suremiseks aega. Surma ootamine ei ole enam ammu põha rituaal ega surmgi elu loomulik osa. Veel paar-kolm põlvkonda tagasi jõudis inimese elu lõpule, nüüd see ei lõpe, vaid katkeb. (lk 54)
- Oma loodustunnetuse poolest oleme põhjamaine segu indiaanlasest ja jaapanlasest. (lk 73)
- Unistuste maastikud toovad meile tagasi palju tarku inimesi, neid, kes üritavad põgeneda tsiviliseeritud maailma haardest. Tean selliseid nii Hiiumaal, Saaremaal kui Lõuna-Eestis ja küllap on neid mujalgi. Seiklusjuttude mõjul mõtleme vist ikka veel, et kusagil kaugetel saartel realiseerub inimkonna väikekultuuride vaimne ime. See saab teoks geograafiliselt väga kaugel, kusagil tundmatul saarel meie uneluses. Väga vähesed usuvad, et jumal elab Hallistes. (lk 99)
- Suuresti on muutunud talu- ja koduõued. Põllu- ja karjakasvatuse rüpes kujunenud vanad taluõued on tänapäeval suur haruldus. Tuntavalt on muutunud ka Eesti helimaastikud. Kui varem kuulusid külamaastiku juurde koerte haukumine ja lehmade ammumine, siis nüüd kujundavad eesti k��la helitausta muruniidukid ja Husqvarna saed. (lk 105)
Aga Mikita juurde siis. Tema kirjutamisstiil ning lõbus filosofeerimine on ju päris toredad, kui võttagi neid sellisena - meelelahutuslikult. See raamat oli nagu üks pikk arutelu teetassi taga, et aga mis siis kui... võtta eestlasi (või ka läänemeresoomlasi üldisemalt) vot nii ja nii, kui võrrelda selle globaliseerunud läänemaailma või muu Euroopaga, kui osata näha seda, mis meil on erilist ja mida peaks võib-olla pigem hoidma, kui üritama kõigest hingest vabaneda, et teistega ikka võimalikult ühenäoline olla... Et ses mõttes olid need arutlused ja välja toodud väärtuskohad ju tegelikult vägagi tähelepanu väärt ning tasub ehk see sisemaa-poolne eestlus kõigi kummalisustega ümber hinnata. Mereäärsed eestlased ehk metsa samal moel ei taju ega hinda, saan ka nendest aru. Olen ise põline tallinlane, kuid onu elas Lääne-Virumaal maal ning suved sai lapsena seal veedetud. Seeni ma küll ise ei söönud, kuid onulastega seeni korjamas käia meeldis mulle väga. See oli natuke nagu aardejaht ning rõõm oli suur, kui saime hea saagi :D
Niisiis oskan suhestuda ka selle müütilise metsas ringi kondava eestlasega, kellest autor kirjutab...
Kirjutan siin välja mõnde ennast rohkem kõnetanud kohad raamatust:
- Just ülitundlik inimtüüp on suuresti kujundanud soome-ugri kultuuri, pannud aluse legendile nõiarahvast. Põhja karmides tingimustes kujunes ülitundlikul inimesel väike evolutsiooniline eelis, nende roll kultuuris paisus ebaproportsionaalselt suureks. Nüüd, kus kõik rahvad toimetavad enam-vähem ühtviisi turvaliselt köetud siseruumides, ei oska me äkki enam selle anakronistliku ugri pärandiga midagi mõistlikku peale hakata. Tavaline elu ajab meil juhtmed endistviisi kokku, ülitundlikkusega kaasnev lõputu muretsemine aga närib endiselt hinge. See on põhjus, miks paljud eestlased kujutavad põrgut ette määratu suure ja halli korterelamuna. (lk 16)
- Võiks isegi öelda, et korilus on omamoodi vaktsiin, mis ei lase meid moderna-bakteri kätte päris ära surra. Kui seda poleks olnud, oleks vana talupojakultuuri kokkukukkumine andnud ränga hoobi kogu eesti kultuurile. Selles mõttes on moosikeetmine ja seente soolamine osa suuremast ellujäämistaktikast. (lk 30)
- Õnn
Euroopa: pärandus, lotomäng või Cambridge'i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi. (lk 41)
- Kerge on leida eestlast, kes on parajasti kurb või rõõmus, õnnelik või õnnetu, või sellist, kes parajasti magab. Ent eestlast, kes ei oleks parasjagu suures ärevuses, kes ei tassiks seljas härjasuurust murekoormat - sellist ei ole! Kui niisugune tänaval vastu tuleks, me langeks tema ette põrmu. Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsed... Oh eestlane, murelaps, Mure-eide tütar! Seetõttu on kõige vastutustundetum asi, mida eestlasele võib öelda: "Muretsemiseks pole mingit põhjust!" Selline mõtteavaldus kiilub ugrilases midagi lõplikult kinni, lööb tema seedimise rikki, tema keha jäigastub ja munades hakkab pigistama. Mis mõttes? Muretsemiseks on alati põhjust! (lk 43)
- Meenub ühe vana kooli õpetaja mõttearendus, mis on meie hariduses paarikümne aastaga muutunud. "Vanasti," ütles ta, "olid klassis kas targad või lollid õpilased. Targad on samaks jäänud, kuid erinevus endiste aegadega on selles, et lollid on asendunud hulludega. Ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga vahel on tunne, nagu oleksin sattunud mitte kooli, vaid hullumajja. Raske on leida kedagi, kes poleks autistlik, stressis, hüperaktiivne, depressiivne, söömishäirete või sotsiaalfoobia all kannatav. Normaalne laps on tänapäeval suur haruldus." (lk 48)
- Tänapäeva inimene valmistub surmaks hoopis teisiti kui kadunud vanaemade põlvkond. Vanad inimesed varusid suremiseks aega. Surma ootamine ei ole enam ammu põha rituaal ega surmgi elu loomulik osa. Veel paar-kolm põlvkonda tagasi jõudis inimese elu lõpule, nüüd see ei lõpe, vaid katkeb. (lk 54)
- Oma loodustunnetuse poolest oleme põhjamaine segu indiaanlasest ja jaapanlasest. (lk 73)
- Unistuste maastikud toovad meile tagasi palju tarku inimesi, neid, kes üritavad põgeneda tsiviliseeritud maailma haardest. Tean selliseid nii Hiiumaal, Saaremaal kui Lõuna-Eestis ja küllap on neid mujalgi. Seiklusjuttude mõjul mõtleme vist ikka veel, et kusagil kaugetel saartel realiseerub inimkonna väikekultuuride vaimne ime. See saab teoks geograafiliselt väga kaugel, kusagil tundmatul saarel meie uneluses. Väga vähesed usuvad, et jumal elab Hallistes. (lk 99)
- Suuresti on muutunud talu- ja koduõued. Põllu- ja karjakasvatuse rüpes kujunenud vanad taluõued on tänapäeval suur haruldus. Tuntavalt on muutunud ka Eesti helimaastikud. Kui varem kuulusid külamaastiku juurde koerte haukumine ja lehmade ammumine, siis nüüd kujundavad eesti k��la helitausta muruniidukid ja Husqvarna saed. (lk 105)
June 7, 2023
ei suutnud lõpuni lugeda veidra rytmi pärast mis siin raamatus on aga muidu hullult suurepärane
mikita pole kindlasti esimene läänemeresoomlusest rääkiv autor aga minule sattus ta nyyd esimesena ette ja see seletas pool mu elu lahti. kuigi valdur räägib siin ikkagi rohkem eestist ja eesti olemisest, siis tõepoolest, siin kirjeldatu on ylekantav kõigile läänemeresoomlastele. saunad, animism, kukeseente kuulamine, looduslähedus, paganlus, antikristlus, euroopa poole suundumine, aga ikka šamanistlik olemine, jne jne.
eesti ja soome ja teised väiksemad vennasrahvad kukuvad teatud asjades väga yhte auku ja seda yhist kultuuriruumi võiks konkreetsemalt välja tuua. oma eesti-soome koostööarenduses, nii palju kui seda siiani on yldse lol ma pole palju midagi teind veel, mõtlen ma ka, et mis selle kõige mõte on. kaks riiki teevad majanduslikku koostööd? mõttetu argument, sest siis me võiks teha koostööd pmst kellega iganes, alustades lätist. aga just see, et me oleme kultuuriliselt soomega yhendatud - see annab meie rahvastele täiesti teistsuguse suhtlusaluse, mille peale siis kõike muud, ka majandust, ehitada. me oleme vennasrahvad, aga seda pole igapäevaelus tunda. me teame, et me oleme sugulased, aga me ei too seda väga kuskil välja. me oleme nagu yks dysfunktsionaalne pere, kes ei tea täpselt, kes nende vanemad on ja nyyd, kui me oleme suureks kasvanud, siis me ei pea teineteisega suhtlemist tähtsaks.
aga kui eestlase vaatepunktist kaob nt soome maailmapildilt nagu vupsti? vend on surnud. ainuke vend maailmas(, kellel on oma riik - läänemeresoome rahvaid on veel omajagu muidu jah). jah, seda teatud perekonnasidet, yhist tausta peaksime me rohkem teadvustama ja võtma selle aluseks kõiges, mida me teeme. keelearendus - käigem rööbiti! majandus - jõud kokku, sest me mõistame teineteist! merendus - me oleme yhe mere lapsed! kultuur, teadus, innovatsioon, it, jne jne - igal pool on targem teha ja olla koos oma lähedastega kui ilma nendeta.
see raamat pani mind mõtlema, kas inimene võib öelda enda kohta läänemeresoomlane. ja vastas ka: võib kyll. mina olen läänemeresoomlane. ja tegelikult on veel umbes 6-7 miljonit inimest läänemeresoomlased (ka sina kes sa seda siin loed), aga nad ei tea seda veel.
mikita pole kindlasti esimene läänemeresoomlusest rääkiv autor aga minule sattus ta nyyd esimesena ette ja see seletas pool mu elu lahti. kuigi valdur räägib siin ikkagi rohkem eestist ja eesti olemisest, siis tõepoolest, siin kirjeldatu on ylekantav kõigile läänemeresoomlastele. saunad, animism, kukeseente kuulamine, looduslähedus, paganlus, antikristlus, euroopa poole suundumine, aga ikka šamanistlik olemine, jne jne.
eesti ja soome ja teised väiksemad vennasrahvad kukuvad teatud asjades väga yhte auku ja seda yhist kultuuriruumi võiks konkreetsemalt välja tuua. oma eesti-soome koostööarenduses, nii palju kui seda siiani on yldse lol ma pole palju midagi teind veel, mõtlen ma ka, et mis selle kõige mõte on. kaks riiki teevad majanduslikku koostööd? mõttetu argument, sest siis me võiks teha koostööd pmst kellega iganes, alustades lätist. aga just see, et me oleme kultuuriliselt soomega yhendatud - see annab meie rahvastele täiesti teistsuguse suhtlusaluse, mille peale siis kõike muud, ka majandust, ehitada. me oleme vennasrahvad, aga seda pole igapäevaelus tunda. me teame, et me oleme sugulased, aga me ei too seda väga kuskil välja. me oleme nagu yks dysfunktsionaalne pere, kes ei tea täpselt, kes nende vanemad on ja nyyd, kui me oleme suureks kasvanud, siis me ei pea teineteisega suhtlemist tähtsaks.
aga kui eestlase vaatepunktist kaob nt soome maailmapildilt nagu vupsti? vend on surnud. ainuke vend maailmas(, kellel on oma riik - läänemeresoome rahvaid on veel omajagu muidu jah). jah, seda teatud perekonnasidet, yhist tausta peaksime me rohkem teadvustama ja võtma selle aluseks kõiges, mida me teeme. keelearendus - käigem rööbiti! majandus - jõud kokku, sest me mõistame teineteist! merendus - me oleme yhe mere lapsed! kultuur, teadus, innovatsioon, it, jne jne - igal pool on targem teha ja olla koos oma lähedastega kui ilma nendeta.
see raamat pani mind mõtlema, kas inimene võib öelda enda kohta läänemeresoomlane. ja vastas ka: võib kyll. mina olen läänemeresoomlane. ja tegelikult on veel umbes 6-7 miljonit inimest läänemeresoomlased (ka sina kes sa seda siin loed), aga nad ei tea seda veel.
October 22, 2021
Kes Mikita raamatuid varem lugenud on, ei leia sellest raamatust tõenäoliselt midagi väga erilist ja uut, pigem on tegu lihtsakoelisema kokkuvõttega sellest, mida varem juba kirjutatud. Seega tekkis kohati küsimus, et miks siis veel üht täpset sama teemat üsna sama nurga alt käsitlevat raamatut vaja oli. Ka raamatus endas korrati samu mõtteid pidevalt uuesti, nii et vahepeal tekkis kerge tüdimus.
Vist kõigile eestlastele meeldib end pidada osaks metsarahvast, kes võitleb puhta looduse ja hiiepuude eest, aga kui tõsi see tänapäeva elus tegelikult on? Kujutada ette, et me oleme kõik ikka veel ülitundliku natuuriga haldjaslapsed, kes ravimtaimedest tinktuure kokku keedavad ja loitse loovad, mõjus kergelt koomilisena. Ei tea, kas see oligi autori taotlus meie ja iseenda üle pisut nalja heita või kukkus see lihtsalt niimoodi välja. Ja mõte, et eesti laste tarkus tuleneb traditsioonilise perekonna rangest kasvatusest, kusjuures lapse õnnetunne ja vaimne tervis on seejuures mingi ameerikalik intelligentsust välistav ninnu-nännu, tekitas küll palju vastandlikke tundeid.
Positiivse külje pealt aga tuli lugedes endalgi meelde palju mälestusi lapsepõlvest seoses raamatus kirjeldatud maavanaemade, seenelkäimise ja muu looduse nautlemisega. Mikita suudab ka üsna humoorikalt kirjutada, nii et mõnes kohas tuli suisa naer peale.
Kes varem Mikitat lugenud ei ole, siis soovitan kindlasti raamat kätte võtta - tegelikult on päris toredaid mõtteid ja lugemine on lihtne ja kerge. Kelle jaoks Mikita aga on juba ammuloetud autor, ilmselt suurt midagi siit kaasa ei võta.
Vist kõigile eestlastele meeldib end pidada osaks metsarahvast, kes võitleb puhta looduse ja hiiepuude eest, aga kui tõsi see tänapäeva elus tegelikult on? Kujutada ette, et me oleme kõik ikka veel ülitundliku natuuriga haldjaslapsed, kes ravimtaimedest tinktuure kokku keedavad ja loitse loovad, mõjus kergelt koomilisena. Ei tea, kas see oligi autori taotlus meie ja iseenda üle pisut nalja heita või kukkus see lihtsalt niimoodi välja. Ja mõte, et eesti laste tarkus tuleneb traditsioonilise perekonna rangest kasvatusest, kusjuures lapse õnnetunne ja vaimne tervis on seejuures mingi ameerikalik intelligentsust välistav ninnu-nännu, tekitas küll palju vastandlikke tundeid.
Positiivse külje pealt aga tuli lugedes endalgi meelde palju mälestusi lapsepõlvest seoses raamatus kirjeldatud maavanaemade, seenelkäimise ja muu looduse nautlemisega. Mikita suudab ka üsna humoorikalt kirjutada, nii et mõnes kohas tuli suisa naer peale.
Kes varem Mikitat lugenud ei ole, siis soovitan kindlasti raamat kätte võtta - tegelikult on päris toredaid mõtteid ja lugemine on lihtne ja kerge. Kelle jaoks Mikita aga on juba ammuloetud autor, ilmselt suurt midagi siit kaasa ei võta.
December 25, 2020
See raamat on kahtlemata suure isikliku huvi ning suure uurimis- ja mõttetöö tulemus. Max punktid selle eest, et keegi suudab sellised asjad, mille peale ise pole kunagi pikalt mõelnud ega huvitunud, juppideks võtta ja iga nurga alt kirjeldada ja analüüsida.
Väga meeldisid soomeugrilasest + eurooplasest eestlast iseloomustavate soovide näited nagu mõis männimetsas, loss rabasaarel ja eestlase uue põlvkonna programmeerijate-lambakasvatajate kirjeldus a la ühes jalas kaloss, teises Gino Rossi saabas, sõidab moodsa linnamaasturiga vana talumaja ette, mille katusel on päikesepaneelid. Cool!
Aga ma avaldaks tagasihoidlikult arvamust, et võib-olla pole nii suur osa kõiges eestlases säilinud küti-korilase-metsas mõtete puhastaja - lapi nõia - harjumustel meie ülitundlikul loomusel jm rahvuslikel eripäradel. Äkki meie see metsavärk siin ongi ikka lihtsalt nii fascinating ja enamiku eurooplaste huvid võivad olla samasugused, kui nad meie keskkonda tõsta ja pidada neile basic loeng söödavatest seentest, marjadest ja ravimtaimedest, hakkaks ka kohe see elutunne ja kohalikud kohastumused arenema.
Väike punkt maha selle eest, et keskmise lugeja huvi seda teemat väga süvitsi uurida on ilmselt natuke väiksem ja minu arvamus on, et see muidu täitsa tore teos oleks 156 lk asemel mahtunud 100le.
Väga meeldisid soomeugrilasest + eurooplasest eestlast iseloomustavate soovide näited nagu mõis männimetsas, loss rabasaarel ja eestlase uue põlvkonna programmeerijate-lambakasvatajate kirjeldus a la ühes jalas kaloss, teises Gino Rossi saabas, sõidab moodsa linnamaasturiga vana talumaja ette, mille katusel on päikesepaneelid. Cool!
Aga ma avaldaks tagasihoidlikult arvamust, et võib-olla pole nii suur osa kõiges eestlases säilinud küti-korilase-metsas mõtete puhastaja - lapi nõia - harjumustel meie ülitundlikul loomusel jm rahvuslikel eripäradel. Äkki meie see metsavärk siin ongi ikka lihtsalt nii fascinating ja enamiku eurooplaste huvid võivad olla samasugused, kui nad meie keskkonda tõsta ja pidada neile basic loeng söödavatest seentest, marjadest ja ravimtaimedest, hakkaks ka kohe see elutunne ja kohalikud kohastumused arenema.
Väike punkt maha selle eest, et keskmise lugeja huvi seda teemat väga süvitsi uurida on ilmselt natuke väiksem ja minu arvamus on, et see muidu täitsa tore teos oleks 156 lk asemel mahtunud 100le.
November 21, 2022
See raamat puistab tarkusepärle nii, et kohe on. Mikitale omaselt ikka eestlaseks olemisest ja olulistest asjadest, eelkõige metsast ja loodustunnetusest. Seda lugedes tundub, et tegelikult polegi meie elukene maailma mastaabis võetuna sugugi paha. Kui vaid jätkuks tervet talupojamõistust ja oleks vähem olukordi, kus lollus koondub jõukate ja võimuahnete inimeste kätte. Palju muljetama ei hakkagi, tähendusest tiine tekst on ise avastamist väärt.
"Niisiis, ühes käes mobiiltelefon ja teises seenenuga, ühes jalas pastel, teises Gino Rossi saabas. Nõnda me läheme hanereas üle lageda välja...väikese linnamaasturiga silmapiiril asuva rehemaja suunas."
"Niisiis, ühes käes mobiiltelefon ja teises seenenuga, ühes jalas pastel, teises Gino Rossi saabas. Nõnda me läheme hanereas üle lageda välja...väikese linnamaasturiga silmapiiril asuva rehemaja suunas."
January 15, 2022
Lugedes omajagu äratundmisrõõmu. Mikita toob välja mitmeid asju, mida olen alati mingil määral teinud/mõelnud, aga pole suutnud sõnastada. Väga mitmel hetkel tekkis kas sügav pahameel või kurvastus selle üle, kuidas eestlase loodustunnetus aina rohkem on hääbumas. Samas tekkis ka tänutunne, et me oleme ühed viimaste seas, kes vähekenegi saavad veel nautida sellist suhet loodusega rahvana.
Kolige maale. Käige seenel. Minge metsa.
Kolige maale. Käige seenel. Minge metsa.
Displaying 1 - 30 of 56 reviews