What do you think?
Rate this book
Vinguv jalaluu
„Vinguv jalaluu“ on on teine raamat kirjastuse „Raudhammas“ algupäraste temaatiliste ulmeantoloogiate tsüklis. See raamat on sündinud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu tähistamiseks ja ilmub Euroopa kultuuripärandi aastal. Antoloogias on „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ ainetel kirjutatud kümme juttu üheksalt tunnustatud kirjanikult.
Antoloogias on näiteks Andrus Kivirähki novell „Puulased ja tohtlased“, mis vaatleb hirmutavat võimalust, mis võib juhtuda, kui pöörduda tänapäeval muinasmaagia poole ja kasutada seda poliitikas. Meelis Friedenthal loos „Vinguv jalaluu“ satub ajaloolane kummalise leiu otsa, mis hakkab temas tekitama salapäraseid nägemusi. Mart Sanderi „Üksinduse allikas“ on muinasjutuline ja romantiline ajarännuteemaline kõhedusjutt. Indrek Harglalt on kaks teksti, millest esimene jutustab loo, kuidas 1932. aastal leidis üks folklorist senitundmatu Kreutzwaldi muistendi ja selle jälgi ajades avastas, et mõni muinasjutt võib päris tõsi olla; teine jutt –„Kahitud kuningatütar“– on mõtteline järg kuulsale „Kullaketrajate“ muinasjutule. Joel Jansi „Tarkmees taskus“ on küberteemaline põnevusjutt häkkerist ja Kreutzwaldi universumil põhinevast virtuaalreaalsusmängust.
Antoloogias on näiteks Andrus Kivirähki novell „Puulased ja tohtlased“, mis vaatleb hirmutavat võimalust, mis võib juhtuda, kui pöörduda tänapäeval muinasmaagia poole ja kasutada seda poliitikas. Meelis Friedenthal loos „Vinguv jalaluu“ satub ajaloolane kummalise leiu otsa, mis hakkab temas tekitama salapäraseid nägemusi. Mart Sanderi „Üksinduse allikas“ on muinasjutuline ja romantiline ajarännuteemaline kõhedusjutt. Indrek Harglalt on kaks teksti, millest esimene jutustab loo, kuidas 1932. aastal leidis üks folklorist senitundmatu Kreutzwaldi muistendi ja selle jälgi ajades avastas, et mõni muinasjutt võib päris tõsi olla; teine jutt –„Kahitud kuningatütar“– on mõtteline järg kuulsale „Kullaketrajate“ muinasjutule. Joel Jansi „Tarkmees taskus“ on küberteemaline põnevusjutt häkkerist ja Kreutzwaldi universumil põhinevast virtuaalreaalsusmängust.
- GenresFantasy
398 pages, Paperback
First published December 1, 2018
2 people are currently reading
61 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
December 17, 2018
Mulle meeldib ikka mööda metsi kolada ja omadega rappa minna. Vahel eksin siiski teelt ning satun radadele, kuhu inimjalg pole ehk juba sajandeid astunud. Sellisel juhul on peamine külma pead säilitada ning nooruses vanaisalt saadud tarkuseterad meelde tuletada.
Hiljaaegu sattusingi metsas kõndides ristteele, mis mulle kuidagi tuttav ei tundunud, kuigi olin neis metsades kordi matkanud. Minna paremale, vasemale või hoopis otse? Õhtu hakkas ka vaikselt kätte jõudma ja kiskus juba jahedaks. Seisin mõtliku näoga seal teeristil, kui järsku kuulsin, et mööda üht teeharu läheneb keegi rõõmsalt vilet lüües.
Kurvi tagant ilmuski nähtavale üks linnasaksa meenutav mees, kes minu juurde jõudes kenasti kaabut kergitas ja päris ega ma eksinud pole. Natuke kehv tunne oli linnasaksale oma täbarast olukorrast rääkida, ise kogemustega ja täisvarustuses matkasell, kuid eks häda ajab härjagi kaevu. Võõras kuulas mu ära, naeratas kavalalt ja rõhutas, et ma kindlasti pahema teeharu pean valima. See pidi mu õkva suure maantee juurde viima. Tänasin teda südamest ning hakkasin kiiresti mööda juhatatud teed marssima. Korraks viskasin veel pilgu selja taha, kuid ei näinud enam võõrast ega kuulnud ka tema rõõmsat vilet.
Olin juba oma veerand tundi kiirel sammul marssinud, kuid maanteed ei kusagil. Mets hakkas pigem paksemaks minema ja päris hämaraks kiskus juba samuti. Õnneks hakkas eemalt paistma üks kutsuv tuluke, mis mu sammudele koheselt kiirust lisas. Lähemale jõudes nägin, et tegemist on lagendikuga, mille keskele parajalt suur lõke on üles tehtud ja selle ümber kümmekond küürus kogu end soojendab. Mõistsin, et olen jõudnud RMK telkimisalale.
Väsimus võttis järsku mu üle võimust. Olin ikkagi hulga kilomeetreid päevaga maha vantsinud ning seetõttu otsustasingi, et võin vabalt oma telkmatli selleks ööks ka siia laagriplatsile üles lüüa. Lõkke ümber olev kamp tundus samuti rahulik ja pole mul kiiret linna ühtigi. Hommikul jalutan viimase jupi maanteeni ja hääletan koju. Samuti oli taevas juba tähedki särama löönud ning rammestus oli kogu keha enda võimusesse võtnud.
Viskasin seljakoti seljast, sättisin magamisaseme valmis ning astusin lõkkele ligemale. Tervitasin kössitavaid kogusid ja küsisin luba enne põhku pugemist end natuke tule paistel soojendada. Üks natuke ümar ja tumeda habemega mees noogutas ning teised kogud tõmbasid koomale, et mulle ruumi teha.
Vaatasin üksisilmi tuld ja hõõrusin vaikselt vantsimisest surisevaid sääri. Mu pilk eksles ka kogudele lõkke ümber. Nad jälgisid tuld ja nohisesid vaikselt. Järsku märkasin, et suur õllekapp käib nende vahel ringi. Kapp jõudis minuni ja too tumeda habemega mees noogutas taas. Mõistsin, et keelduda oleks ebaviisakas ja tõstsin kapa suule. Õlu see igatahes polnud. Midagi magusa mõdu või kalja laadset pigem. Tänasin vaikselt ning andsin kapa endast vasakule edasi. Vaikne nohin ja tule jõllitamine jätkus.
Mu silmalaud hakkasid vaikselt raskemaks muutuma. Mõtlesin juba tõusta ja magama minna, kui järsku hakkas üks kössitavatest kogudest rääkima. See oli kergelt krigisev ja madal hääl, kuid mitte vana mehe oma. Järsku tundus eriti ebaviisakas lahkuda ning jäin kuulama.
Metsavanakest või Sammalhabet meenutav kogu rääkis loo, kuidas ta oli ühte kummalisse maailma sattunud, seal igasugu paharettidega võidelnud, ussikuningat näinud ja mingi ime läbi lõpuks peale kümmet aastat sealt tulema saanud. Teised kogud tule ümber kuulasid, noogutasid ning nohisesid vaikselt kaasa. Mina mõtlesin, et nad on ilmselt siin juba mitu päeva seda käärima läinud õlut omakeskis lürpinud ja nüüd vaikselt kõik deliiriumini jõudnud.
Kui esimene lõpetas oma sulaselgelt poolsõgeda loo, tahtsin püsti tõusta ja head ööd kõigile soovida, kuid järgmine kogu võttis kohe jutujärje üle. Ja need lood läksid iga järgmise jutustajaga aina uskumatumaks. Mõni väitis, et oli allmaailmas ära käinud ja omale sealt noore näitsiku leidnud, teine jälle mingite kalainimestega mere ääres pidu pidanud ning kolmas ühte nõnda eriskummalisse paika ära eksinud, kus inimsuurused kassid ja koerad rääkida mõistsid. Kaine pea või normaalse mõistusega inimesed juba selliseid lugusid välja ei mõtle!
Nii palju kui oli lõkke ümber kogusid, oli ka eriilmelisi lugusid. Mõnda pajatust kuulasin silmad punnis peas ja suu ammuli. Kus oli ikka tüüpidel fantaasiat! Lausa judinad ajas mõni lugu peale! Teine jutte pani jälle õlgu kehitama ning mõte läks tuld vahtides hoopis isevärki radadele rändama. Kui viimane oma looga lõpetas, siis oli ammu juba üle kesköö, õllekapp oli tühjaks saanud ja ainult hõõguvad söed meie keskele alles jäänud.
Ajasin end suure vaevaga püsti, tänasin sooja ja "huvitavate" lugude eest, ning sammusin kergelt tuikudes oma magamisaseme suunas. Silmi sulgedes kostis minuni lõkkeplatsilt ikka veel vaikset nohinat.
***
Hommikul ärkasin selle peale, et üks põrnikas üritas minu vasakusse ninaauku oma uut elamist rajada. Mulle tema plaanid muidugi ei meeldinud ning ajasin end turtsudes ja aevastades püsti. Üllatuseks avastasin end samalt ristteelt, kus olin eile õhtu linnasaksa kohanud. Õhtusest lõkkeplatsist polnud jälgegi ning kogu mu matkavarustus oli kenasti seljakotis, mis oli mulle padja eest olnud.
Kas olin terve öö keset seda ristteed maganud??? Aga võõras linnasaks? Kogud lõkketule ümber?
Täielikus segaduses ümbrust uurides jäi mu pilk peatuma teepervel oleval ja üpriski värske väljanägemisega postil, mida seal eile kindlasti ei olnud. Postil oli paremale teeharule näitav silt "RMK TELKIMISALA 0,2 KM".
Viskasin seljakoti selga ja kadusin sealt kus kurat.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Hiljaaegu sattusingi metsas kõndides ristteele, mis mulle kuidagi tuttav ei tundunud, kuigi olin neis metsades kordi matkanud. Minna paremale, vasemale või hoopis otse? Õhtu hakkas ka vaikselt kätte jõudma ja kiskus juba jahedaks. Seisin mõtliku näoga seal teeristil, kui järsku kuulsin, et mööda üht teeharu läheneb keegi rõõmsalt vilet lüües.
Kurvi tagant ilmuski nähtavale üks linnasaksa meenutav mees, kes minu juurde jõudes kenasti kaabut kergitas ja päris ega ma eksinud pole. Natuke kehv tunne oli linnasaksale oma täbarast olukorrast rääkida, ise kogemustega ja täisvarustuses matkasell, kuid eks häda ajab härjagi kaevu. Võõras kuulas mu ära, naeratas kavalalt ja rõhutas, et ma kindlasti pahema teeharu pean valima. See pidi mu õkva suure maantee juurde viima. Tänasin teda südamest ning hakkasin kiiresti mööda juhatatud teed marssima. Korraks viskasin veel pilgu selja taha, kuid ei näinud enam võõrast ega kuulnud ka tema rõõmsat vilet.
Olin juba oma veerand tundi kiirel sammul marssinud, kuid maanteed ei kusagil. Mets hakkas pigem paksemaks minema ja päris hämaraks kiskus juba samuti. Õnneks hakkas eemalt paistma üks kutsuv tuluke, mis mu sammudele koheselt kiirust lisas. Lähemale jõudes nägin, et tegemist on lagendikuga, mille keskele parajalt suur lõke on üles tehtud ja selle ümber kümmekond küürus kogu end soojendab. Mõistsin, et olen jõudnud RMK telkimisalale.
Väsimus võttis järsku mu üle võimust. Olin ikkagi hulga kilomeetreid päevaga maha vantsinud ning seetõttu otsustasingi, et võin vabalt oma telkmatli selleks ööks ka siia laagriplatsile üles lüüa. Lõkke ümber olev kamp tundus samuti rahulik ja pole mul kiiret linna ühtigi. Hommikul jalutan viimase jupi maanteeni ja hääletan koju. Samuti oli taevas juba tähedki särama löönud ning rammestus oli kogu keha enda võimusesse võtnud.
Viskasin seljakoti seljast, sättisin magamisaseme valmis ning astusin lõkkele ligemale. Tervitasin kössitavaid kogusid ja küsisin luba enne põhku pugemist end natuke tule paistel soojendada. Üks natuke ümar ja tumeda habemega mees noogutas ning teised kogud tõmbasid koomale, et mulle ruumi teha.
Vaatasin üksisilmi tuld ja hõõrusin vaikselt vantsimisest surisevaid sääri. Mu pilk eksles ka kogudele lõkke ümber. Nad jälgisid tuld ja nohisesid vaikselt. Järsku märkasin, et suur õllekapp käib nende vahel ringi. Kapp jõudis minuni ja too tumeda habemega mees noogutas taas. Mõistsin, et keelduda oleks ebaviisakas ja tõstsin kapa suule. Õlu see igatahes polnud. Midagi magusa mõdu või kalja laadset pigem. Tänasin vaikselt ning andsin kapa endast vasakule edasi. Vaikne nohin ja tule jõllitamine jätkus.
Mu silmalaud hakkasid vaikselt raskemaks muutuma. Mõtlesin juba tõusta ja magama minna, kui järsku hakkas üks kössitavatest kogudest rääkima. See oli kergelt krigisev ja madal hääl, kuid mitte vana mehe oma. Järsku tundus eriti ebaviisakas lahkuda ning jäin kuulama.
Metsavanakest või Sammalhabet meenutav kogu rääkis loo, kuidas ta oli ühte kummalisse maailma sattunud, seal igasugu paharettidega võidelnud, ussikuningat näinud ja mingi ime läbi lõpuks peale kümmet aastat sealt tulema saanud. Teised kogud tule ümber kuulasid, noogutasid ning nohisesid vaikselt kaasa. Mina mõtlesin, et nad on ilmselt siin juba mitu päeva seda käärima läinud õlut omakeskis lürpinud ja nüüd vaikselt kõik deliiriumini jõudnud.
Kui esimene lõpetas oma sulaselgelt poolsõgeda loo, tahtsin püsti tõusta ja head ööd kõigile soovida, kuid järgmine kogu võttis kohe jutujärje üle. Ja need lood läksid iga järgmise jutustajaga aina uskumatumaks. Mõni väitis, et oli allmaailmas ära käinud ja omale sealt noore näitsiku leidnud, teine jälle mingite kalainimestega mere ääres pidu pidanud ning kolmas ühte nõnda eriskummalisse paika ära eksinud, kus inimsuurused kassid ja koerad rääkida mõistsid. Kaine pea või normaalse mõistusega inimesed juba selliseid lugusid välja ei mõtle!
Nii palju kui oli lõkke ümber kogusid, oli ka eriilmelisi lugusid. Mõnda pajatust kuulasin silmad punnis peas ja suu ammuli. Kus oli ikka tüüpidel fantaasiat! Lausa judinad ajas mõni lugu peale! Teine jutte pani jälle õlgu kehitama ning mõte läks tuld vahtides hoopis isevärki radadele rändama. Kui viimane oma looga lõpetas, siis oli ammu juba üle kesköö, õllekapp oli tühjaks saanud ja ainult hõõguvad söed meie keskele alles jäänud.
Ajasin end suure vaevaga püsti, tänasin sooja ja "huvitavate" lugude eest, ning sammusin kergelt tuikudes oma magamisaseme suunas. Silmi sulgedes kostis minuni lõkkeplatsilt ikka veel vaikset nohinat.
***
Hommikul ärkasin selle peale, et üks põrnikas üritas minu vasakusse ninaauku oma uut elamist rajada. Mulle tema plaanid muidugi ei meeldinud ning ajasin end turtsudes ja aevastades püsti. Üllatuseks avastasin end samalt ristteelt, kus olin eile õhtu linnasaksa kohanud. Õhtusest lõkkeplatsist polnud jälgegi ning kogu mu matkavarustus oli kenasti seljakotis, mis oli mulle padja eest olnud.
Kas olin terve öö keset seda ristteed maganud??? Aga võõras linnasaks? Kogud lõkketule ümber?
Täielikus segaduses ümbrust uurides jäi mu pilk peatuma teepervel oleval ja üpriski värske väljanägemisega postil, mida seal eile kindlasti ei olnud. Postil oli paremale teeharule näitav silt "RMK TELKIMISALA 0,2 KM".
Viskasin seljakoti selga ja kadusin sealt kus kurat.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 15, 2019
10 juttu üheksalt autorilt, millest seikluslikumad neli mulle täitsa meeldisid. Joel Jans, Andrus Kivirähk, Maniakkide Tänav ja Mart Sander on juba eelneva põhjal saanud minu lemmikuteks Eesti kirjandusmaastikul. Olen aru saanud, et (puhas?) õudus pole minu jaoks eriti huvitav ei filmikunstis ega ka kirjasõnas. Seetõttu jättis kogu see ugri-doom mind külmaks, kuigi see on kahtlemata väga sobilik vabaduse-eelsesse "Ennemuistsete juttude" teemasse. Kuigi seal oli minu mäletamist mööda ikka rohkem huumorit. Tõenäoliselt peaks uuesti üle lugema.
Kuid Veskimees polnud vist lähteülesandest üldse aru saanud, mainides korraks moka otsast kullaketrajaid, kuid muus osas oma Hard-SF teemat ajades. "Lühilugu" võiks selle teistest kolm korda pikema loo kohta öelda, kui esimesed tosin nn "peatükki" välja jätta - sest sealt algab minu meeli tegelik jutt pihta. Selles loos on vähemalt kolm eraldi lugu ja ma kahtlustan, et autor lihtsalt ei suutnud valida, mida jutustada ja siis paiskus kõik poolikult paberile.
Kuid Veskimees polnud vist lähteülesandest üldse aru saanud, mainides korraks moka otsast kullaketrajaid, kuid muus osas oma Hard-SF teemat ajades. "Lühilugu" võiks selle teistest kolm korda pikema loo kohta öelda, kui esimesed tosin nn "peatükki" välja jätta - sest sealt algab minu meeli tegelik jutt pihta. Selles loos on vähemalt kolm eraldi lugu ja ma kahtlustan, et autor lihtsalt ei suutnud valida, mida jutustada ja siis paiskus kõik poolikult paberile.
February 9, 2019
Minu meelest mõnus ja väärt kogumik, ütleks suisa, et üks paremaid siitmaa ulmetsurade kogumikke. Homme lähen ja näitan seda kirjandusõpetajatele, äkki tuleb neil tahtmine seda põhikoolikutele tutvustada, kui nad õppeprogrammis niikuinii lauluisa ja ulmekirjandust peavad käsitlema.
April 20, 2020
Seekord otsustasin iga loo järel märkmeid teha, kuidas antud lugu mind mõjutas. Seetõttu nüüd tulemas natuke põhjalikum postitus.
Tarkmees taskus - Joel Jans
See oli selline millist lugu ma ette kujutaks kui öeldakse, et on loodud küberpunki ja ennemuistsete juttude ühend. Küberpungi maailm tundus suht klassikaline eesti küberpunk, aga kreutzwaldilik MMO maailm oli väga põnev. Andis maitse kätte ja hea meelega loeks tervet romaani selles maailmas. Väga palju uusi asju romaani jaoks pole vaja ka välja mõelda, sest osasid, mida edasi arendada oli piisavalt. Väga hea lugu kogumiku alustamiseks.
5/5
Puulased ja tohtlased - Andrus Kivirähk
Tegelikult on tegu väga hea looga. Kahjuks esimene lehekülg tekitas mulle ootused mis ei läinud täide. Ajaks (paar lehekülge hiljem) kui olin juba loonud lootused, kuhu jutt võiks jõuda, mõistsin, et realistlik suund on natuke teine. Suund, kuhu lugu läks polnud halb, aga pettumuse august oli raske üles ronida.
Samas loogiline osa minust ütleb, et minu loodetud suunast poleks tõenäoliselt nii huvitava loo saanud. Aga võib-olla oleks ma seda rohkem nautinud kui see esimene lehekülg oleks loost eemaldatud või lõppu liigutatud.
3/5, kuigi mida rohkem loole mõtlen, seda rohkem tekib tahtmine nelja peale seda liigutada.
Tänulik Olevipoeg - Mann Loper
Mulle tundub, et oleksin seda lugu rohkem nautinud kui ma poleks “Saladuslik Tsaar” seeriat lugenud. Maailm oli põnevalt üles ehitatud ja ka maailma taustainfo oli hea. Taeva ja põrgu loomiselugu on imeline, aga miski jäi loo lõppedes nagu vajaka.
3/5
Kuues Maa - Siim Veskimees
Viimati lugesin Veskimeest keskkoolis. (Tegelikult lugesin 2 aastat tagasi ka "Eestid, mida ei olnud. Ulmeantoloogia", kus tema lugu sees oli.) Mäletasin keskkooli ajast, et Veskimees armastas palju seksist kirjutada. Ka siin oli see komme ta jätkuvalt alles. Aga maailm oli jällegi põnev loodud ja seda oli ka põnev lugeda. Tunne oli, et seda maailma/lugu oleks võinud terve romaanijagu lugeda. Lühijutuna tundusid mõned osad liiast olnud. Näiteks päris palju nägi lugu vaeva, et tutvustada Pilli-Tiidu tegelast ja siis hüljati see, justkui enam ei viitsitud temast kirjutadada. Aga kui nendest kiiksudest mööda vaadata ja loo südamikku jälgida, siis oli täitsa huvitav ulme lugu välja mõeldud.
3/5
Kuningatütre kingitus - Maniakkide Tänav
Tundub, et eeskujuks on võetud sama ennemuistne jutt nagu “Tänulik Olevipoeg” lool. Aga sellele oli nii palju vinti peale keeratud, et tundus hulga põnevam.
Kahjuks lõpp tuli mulle jälle ootamatult. Ei märganud vihjeid mis natukenegi viitaks, mis tulemas on. Selle tõttu tekkis lõpuks palju küsimusi, et miks siis selline ülesanne ja kuidas just peale seda kõik täpselt nii lahenes.
Esialgu tahtsin 3/5 panna, aga jäin mõtlema, et hoolimata lõpust, enamust loost ma nautisin. Sest maailmaehitus ja selle maailma toomine lugejani oli väga suurepärane.
4/5
Kahitud kuningatütar - Indrek Hargla
Eelnevatest erinevalt oli see klassikalisem muinasjutt. Midagi palju rohkemat ei oska selle kohta öelda. Üldiselt oli hästi kirjutatud ja miski nagu ei häirinud lugedes. Kahjuks ka miski ei vaimustanud.
3/5
Üksinduse allikas - Mart Sander
See samuti hakkas rohkem kui klassikaline muinasjutt. Ning seda ta ka oli. Midagi halba öelda selle kohta pole, aga midagi esiletõstma ka väga ei kutsu.
3/5
Rõugutaja tütar - Jaagup Mahkra
See oli üles ehitatud kui klassikaline detektiivi lugu koos kosmilise õudusega. Mis oli huvitav vaheldus eelnevatele. Süvenedes leiab päris palju sarnasusi tegevuse lovecraftilike juttude tegevusliinidega.
Muidu oli täitsa mõnus lugemine, kui välja arvatud lõpu poole seksuaalne stseen ,mis tuli mulle natuke ootamatult. Kuigi see oli ainult hetkeks, jäi see mind liiga häirima, et “Väga meeldis” hinnet panna.
3/5
Vinguv jalaluu - Meelis Friedenthal
Kui eelmine tundus lovecraftiline, siis see oli lausa eritas igast poorist kosmilist õudust. Alguses kirjutusviis tundus kahtlane aga mida edasi ma lugesin, seda rohkem ma hakkasin heaks kiitma kuidas see kirjutatud oli.
Lugu ise oli tegelikult väga lihtne aga jutustusstiil ja kirjeldus mis oli ümber loo punutud oli suurepärane. Kaasahaarav lugemine algusest lõpuni.
5/5
Meristepidu - Indrek Hargla
Jälle selline lovecraftiline lugu. Seekord Rõugutaja tütrele sarnane. Ebaloomulikud osad olid hästi kirjutatud ja peategelase selgitused miks ta ei arva, et on õudusloos, olid ka usutavad.
4/5
Kokkuvõtvalt
Tunnen, et palju nüansse on kaotsi läinud, sest ma pole ennemuistseid jutte lugenud. Oleks pidanud enne selle raamatu ette võtmist ennemuistsed jutud läbi lugema. Sest mulle üldiselt meeldivad jutud, kus on vanad lood uues kuues. Võib-olla võtan nüüd ennemuistsed jutud ette.
Natuke juttude paiknemisest raamatus. Esimene osa raamatust oli põhiliselt jutud teadusulmelikumas stiilis. Lõpu poole aga kosmilise õuduse stiilis. Mulle võib-olla oleks meeldinud kui lood oleks rohkem segamini olnud. Oleks eelneva ja järgneva loo vaheline kontrast suurem olnud.
Erinevalt eelmisest jutukogumikust "Eestid, mida ei olnud. Ulmeantoloogia", on “Vinguv jalaluu” palju tugevam kogumik. Erinevalt esimest ma küll jätkuvalt kurtsid paljude lugude üle ka selles kogumikus, aga ükski lugu ei tundunud igav ja ei tekitanud tahtmist mitte lugeda.
Aritmeetiline keskmine kogu seeriale sai 3,6 ning kogu raamatu peale sai nii palju positiivseid emotsioone, et ümardan selle täisarvuks 4: " väga meeldis".
4/5
Uuendus: Lugesin Eesti rahva ennemuistsed jutud läbi. Tundub, et palju kaotsi ei läinud.
Mõned tähelepanekud.
Juba raamatu nimilugu "Vinguv jalaluu" oli väga teistsugune ennemuistsetes juttudes oleva looga.
Rõugutaja tütar andsin natuke tausta, aga siinne lugu viis päris hästi kurssi, mis seal toimud oli.
"Tänulik Olevipoeg" ja "Kuningatütre kingitus" paistsid mõlemad olevat "Tänulik kuningapoeg" põhjal, ning allilmas toimuv oli "Kuningatütre kingitus" lool sarnasem originaaliga.
"Üksinduse allikas" paistis motiivi võtvat kivialuste külastus käimiste juttudest.
April 24, 2019
Kreutzwaldi vanu jutte olen ma lapsepõlves korduvalt lugenud, nii et oli päris põnev näha tänapäevast lähenemist sarnastele teemadele. Üldine tulemus oli täitsa mõnus lugemine ja isegi paari loo veidi uimasem kirjaviis ei häirinud.
November 13, 2019
Mõned lood olid nõrgemad, kuid teiste eest tuleb ikka tugev 4.
April 17, 2022
Oli päris hea lugemine. Mõni lugu oli väga meele järgi. Mõni mitte nii väga
May 24, 2024
2020. aasta lugemismuljed:
Sellesse antoloogiasse on koondatud 10 Eesti nüüdiaegse ulmeautori lugu lauluisa Kreutzwaldi loomngu ainetel. Hargla napilt lehekülje pikkune sissejuhatus on sisukas ja avab võtme Kreutzwaldi ja ulmekirjanduse seosele.
Autorid on Kreutzwaldi muinas- ja muinasjuttude maailma juttude tõlgendamisele lähenenud erinevalt. Mõned on läinud tulevikulist teed ja loonud tegevuspaigaks autori ainelise arvutimängu. Joel Jansi tegelased müdistavad ERMi keldris asuvad virtuaalreaalsuses, kus neljapäeval nelja tee ristis olulisi häkkerlusega seonduvaid tehinguid sõlmitakse. Maniakkide Tänava loos läheb peakangelane samuti virtuaalreaalsuses eksisteerivasse majja kuningatütart vangist päästma. Ega see viimane tegelikult vahepeal vist nii väga päästetud saada tahagi... Samasse patta paneksin ma ka Siim Veskimehe vaimusünnitise, kuigi seal müdistatakse arvutitehnika asemel muidu tehnilises ja suisa planeetidevahelises maailmas. See lugu oli selles kogumikus ka kõige rohkem selline, millest ei osanudki midagi arvata, peale selle, et võiks lühem olla ja ilmselt väga minu maitse pole.
Tegelikkuses meeldisidki mulle rohkem n-ö etnoõuduse sugemetega lood. Esimesena tuleb muidugi kohe meelde Hargla enda lugu Iinismaa rannakülast, kuhu keegi eriti minna ei taha. Rahvapärimuse koguja muidugi tahab, üritades kõigele üleloomulikule tunduvale loogilisi põhjendusi leida. Kirjeldused on elavalt naturalistlikud ja puänt on võimas. Õõvastavamate lugude kilda võib liigitada ka Jaagup Mahkra lõputu Universumi kütkes vaevleva Rõugutaja. Hakka või teisele kaasa tundma. Ega Hargla teine lugu kahitud kuningatütrest palju alla jää. Mõnevõrra leebem ja folkloorsem on Mart Sanderi nõiutud allika lugu. Ja muidugi Kivirähk, kellele omaselt saame aimu Balti keti tegelikust olemusest. Kogumiku nimilugu Meelis Friedenthalilt on samuti autorile iseloomulikult ajalooline, samas ka filosoofiline ja argine.
Üks kirev kompott ühesõnaga, aga täitsa söödav erinevatele maitsetele.
Sellesse antoloogiasse on koondatud 10 Eesti nüüdiaegse ulmeautori lugu lauluisa Kreutzwaldi loomngu ainetel. Hargla napilt lehekülje pikkune sissejuhatus on sisukas ja avab võtme Kreutzwaldi ja ulmekirjanduse seosele.
Autorid on Kreutzwaldi muinas- ja muinasjuttude maailma juttude tõlgendamisele lähenenud erinevalt. Mõned on läinud tulevikulist teed ja loonud tegevuspaigaks autori ainelise arvutimängu. Joel Jansi tegelased müdistavad ERMi keldris asuvad virtuaalreaalsuses, kus neljapäeval nelja tee ristis olulisi häkkerlusega seonduvaid tehinguid sõlmitakse. Maniakkide Tänava loos läheb peakangelane samuti virtuaalreaalsuses eksisteerivasse majja kuningatütart vangist päästma. Ega see viimane tegelikult vahepeal vist nii väga päästetud saada tahagi... Samasse patta paneksin ma ka Siim Veskimehe vaimusünnitise, kuigi seal müdistatakse arvutitehnika asemel muidu tehnilises ja suisa planeetidevahelises maailmas. See lugu oli selles kogumikus ka kõige rohkem selline, millest ei osanudki midagi arvata, peale selle, et võiks lühem olla ja ilmselt väga minu maitse pole.
Tegelikkuses meeldisidki mulle rohkem n-ö etnoõuduse sugemetega lood. Esimesena tuleb muidugi kohe meelde Hargla enda lugu Iinismaa rannakülast, kuhu keegi eriti minna ei taha. Rahvapärimuse koguja muidugi tahab, üritades kõigele üleloomulikule tunduvale loogilisi põhjendusi leida. Kirjeldused on elavalt naturalistlikud ja puänt on võimas. Õõvastavamate lugude kilda võib liigitada ka Jaagup Mahkra lõputu Universumi kütkes vaevleva Rõugutaja. Hakka või teisele kaasa tundma. Ega Hargla teine lugu kahitud kuningatütrest palju alla jää. Mõnevõrra leebem ja folkloorsem on Mart Sanderi nõiutud allika lugu. Ja muidugi Kivirähk, kellele omaselt saame aimu Balti keti tegelikust olemusest. Kogumiku nimilugu Meelis Friedenthalilt on samuti autorile iseloomulikult ajalooline, samas ka filosoofiline ja argine.
Üks kirev kompott ühesõnaga, aga täitsa söödav erinevatele maitsetele.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews