What do you think?
Rate this book
Minu... #118
Minu Egiptus. Kaunis kaos
Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.
See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.
See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.
- GenresTravelNonfiction
214 pages, Paperback
First published December 6, 2018
3 people are currently reading
76 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
November 21, 2023
Lugesin raamatu läbi Egiptuses, Hurghada rannas peesitades. Ei saanud paremat ajastust tahtagi - omaenda kogemused ja väike kultuurišokk said täiendust autori inforohkest teosest, kust sai ammutada nii üldisi teadmisi Egiptuse igapäevaelust ja süsteemide toimimisest (nt haridussüsteem, kombestik, religioon), kui ka naerda ja elada kaasa autori isiklikele seikadele omanäolises kultuuriruumis.
Mulle meeldis! Ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, mitmeid Egiptuse tahke käsitlev ja põnevaid teadmisi täis. Andis juurde kohaliku elu, sh nt tippimiskultuuri tagamaade mõistmisele. Kasvatas huvi Egiptust tulla veel kord põhjalikumalt uurima ka ajaloolis-kultuuripõhisemast vaatevinklist, st külastada linnu ja kohti, mis seekord nägemata jäid.
Mulle meeldis! Ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, mitmeid Egiptuse tahke käsitlev ja põnevaid teadmisi täis. Andis juurde kohaliku elu, sh nt tippimiskultuuri tagamaade mõistmisele. Kasvatas huvi Egiptust tulla veel kord põhjalikumalt uurima ka ajaloolis-kultuuripõhisemast vaatevinklist, st külastada linnu ja kohti, mis seekord nägemata jäid.
March 3, 2019
Traditsiooniline küsimus pärast Minu-sarja raamatu lugemist: kas ma tahaksin Egiptuses elada?
Ei :)
Aga raamatu kaudu killukest kaost tundma õppida oli väga põnev!
Täpselt minu maitsele kirjutatud - natuke suhteid, rohkelt igapäevaelu, põnevaid juhtumisi ja inimtüüpide kireldusi, mitte liiga palju kuiva ajalugu ega turistiinfot (mida keegi otsib, eks - saan aru, et täiesti individuaalne :))
Ei :)
Aga raamatu kaudu killukest kaost tundma õppida oli väga põnev!
Täpselt minu maitsele kirjutatud - natuke suhteid, rohkelt igapäevaelu, põnevaid juhtumisi ja inimtüüpide kireldusi, mitte liiga palju kuiva ajalugu ega turistiinfot (mida keegi otsib, eks - saan aru, et täiesti individuaalne :))
February 19, 2026
Mul on meeles, et otsisime päris pikalt sellesse sarja autorit, kes kirjutaks Egiptusest. Takerdusime probleemi, et tahaks ühes raamatus kõike: nii kuurordielu kui ka vana Egiptust, nii turistidele nippe kui ka adekvaatset ülevaadet maailma ühe kõrgkultuuri järeltulijaist, teisalt tänapäeva islami-araabia elu. Ja oleks tahtnud Egiptuse olustikku vaadata ühtaegu nii seest-detailirikkalt kui väljast-kontekstiasetavalt!... Võib öelda, et lõpuks saimegi, mida ootasime. Sandra Peets on teadlase taustaga, on elanud rannakuurordis, aga ka sisemaal Kuningate Orus, on abielus egiptlasega, on ise korraldanud ka reisifirmat, mida veel soovida!
Loo alguses on Sandra 14, jutuks tema elu esimene Egiptuse-reis, päris ausalt: kuidas on kogeda ahistamist tänavatel. Lubadus mitte rohkem tagasi tulla. (Ma arvan, et seda on paljud lubanud, ja hiljem lubadust murdnud.) 24aastaselt tuleb ta tagasi ja tekib, ühesõnaga, sõprus, ühe kohaliku rohesilmse noormehega. Ja nii see läheb, rahulikult arenev distantssuhe, lõpuks otsus kolida Egiptusesse.
Tekstis on kohati tunda Sandra (täiesti arusaadavat) feministi-kompleksi. Ärge me mõelge, et ta on millestki loobuma pidanud. Ja tema mees pole tavaline mees. Ma tegelikult usun küll, ja saan aru, et see probleemistik on tema elu oluline osa. Sandra ei oska näiteks eriti süüa teha, aga muidugi küsivad mehe sugulased esimese asjana mehelt: “Kas ta ikka hoolitseb su eest hästi?” Läheb aastaid, kuni tekib tolerants sellisteb küsimuste suhtes, ja tegelikult ka toiduvalmistusoskus, raamatus on lõpuosas ka jagatud köögitarkust.
Igatahes avab see raamat niivõrd palju kilde ja kihte. Mina olen täpselt see inimene, keda huvitab islami kultuur, aga kes tahaks sinna minna nähtamatuks tegeva mantle abiga (ja mida see raamat muud on?). Ei pääse Sandra ka juba mehenaisena kohaliku kultuuri ebameeldivamast poolest: kauplejate ja rikšajuhtide pealetükkivuse eest, sest kui oled blond, siis ei saa sa eales sama vastuvõttu kui kohalik naine… Samas on juttu palju ka kohalikest naistest. Kui Sandra elas tõelises Egiptuses ehk Luxoris (Kuningate Oru ajaloolises linnas, kust turistid vaid kiirete bussireisidega läbi käivad), siis sai ta kogeda, kuidas just kohalikud naised teda kritiseerisid ja kaudselt ründasid. Samas on tema loos (sugulaste ja tekkinud sõprade hulgas) päris palju neid naisi, kes on iseseisvad ja julged.
Enne, aga ka pärast Luxorit elab Sandra Hurghadas, kuigi see on “turistikas”, on valgel inimesel seal lihtsam oma koht leida. Sealt kooruvad majanaabrite ehk teiste välismaalaste lood. Meeldejäävamad on pensionipõlves naised, kes abielus endast tublisti nooremate egiptlastega, mõni näeb oma meest kord aastas, mõni mitu korda aastas, aga peab igakuiselt seda külalisabielu ülal. Kes teab, sel mehel võib maal ka teine, kohalik naine olla…
Siin raamatus on rohkem kui teistes “Minu…” sarja islamimaid puudutavates raamatutes juttu detailidest ja taustadest, mis puudutab kultuuri. Eks siin lööbki välja Sandra kultuuriuurija taust. Tundub, et ma ei ole nii tugevat käsitlemist sarjas enne näinud näiteks klannikogukondade sugulusabielude kohta, või lahutuste kohta, või abielukoormuse kohta (noormehed peavad naisevõtuks väga palju kulda kinkima!) või abielueelsete nn tüdrukupidude kohta (need on eelkõige seotud iluprotseduuridega, eriti hennamaalingutega). Pikalt on juttu – ühe konkreetse tegelase varal – islamiterrorismist. Aga ka kopti kristlusest, mis on üks varakristluse suund. Ja nii edasi…
Ma noppisin üles ka mitu praktilist vihjet, näiteks kui on vaja mingeid fraase või žeste, mille abil tüütust kaupmehest lahti saada, kui ma oma elus lähen Egiptusesse (kunagi olen käinud ja päris seda ma ei vandunud, et kunagi enam ei tule). Noppisin üles ka Sandra soovituse: kes soovib (suhtelistlt) kiirelt kogeda (suhteliselt) tõelist Egiptust, peaks võtma ette Niiluse kruiisi.
Loo alguses on Sandra 14, jutuks tema elu esimene Egiptuse-reis, päris ausalt: kuidas on kogeda ahistamist tänavatel. Lubadus mitte rohkem tagasi tulla. (Ma arvan, et seda on paljud lubanud, ja hiljem lubadust murdnud.) 24aastaselt tuleb ta tagasi ja tekib, ühesõnaga, sõprus, ühe kohaliku rohesilmse noormehega. Ja nii see läheb, rahulikult arenev distantssuhe, lõpuks otsus kolida Egiptusesse.
Tekstis on kohati tunda Sandra (täiesti arusaadavat) feministi-kompleksi. Ärge me mõelge, et ta on millestki loobuma pidanud. Ja tema mees pole tavaline mees. Ma tegelikult usun küll, ja saan aru, et see probleemistik on tema elu oluline osa. Sandra ei oska näiteks eriti süüa teha, aga muidugi küsivad mehe sugulased esimese asjana mehelt: “Kas ta ikka hoolitseb su eest hästi?” Läheb aastaid, kuni tekib tolerants sellisteb küsimuste suhtes, ja tegelikult ka toiduvalmistusoskus, raamatus on lõpuosas ka jagatud köögitarkust.
Igatahes avab see raamat niivõrd palju kilde ja kihte. Mina olen täpselt see inimene, keda huvitab islami kultuur, aga kes tahaks sinna minna nähtamatuks tegeva mantle abiga (ja mida see raamat muud on?). Ei pääse Sandra ka juba mehenaisena kohaliku kultuuri ebameeldivamast poolest: kauplejate ja rikšajuhtide pealetükkivuse eest, sest kui oled blond, siis ei saa sa eales sama vastuvõttu kui kohalik naine… Samas on juttu palju ka kohalikest naistest. Kui Sandra elas tõelises Egiptuses ehk Luxoris (Kuningate Oru ajaloolises linnas, kust turistid vaid kiirete bussireisidega läbi käivad), siis sai ta kogeda, kuidas just kohalikud naised teda kritiseerisid ja kaudselt ründasid. Samas on tema loos (sugulaste ja tekkinud sõprade hulgas) päris palju neid naisi, kes on iseseisvad ja julged.
Enne, aga ka pärast Luxorit elab Sandra Hurghadas, kuigi see on “turistikas”, on valgel inimesel seal lihtsam oma koht leida. Sealt kooruvad majanaabrite ehk teiste välismaalaste lood. Meeldejäävamad on pensionipõlves naised, kes abielus endast tublisti nooremate egiptlastega, mõni näeb oma meest kord aastas, mõni mitu korda aastas, aga peab igakuiselt seda külalisabielu ülal. Kes teab, sel mehel võib maal ka teine, kohalik naine olla…
Siin raamatus on rohkem kui teistes “Minu…” sarja islamimaid puudutavates raamatutes juttu detailidest ja taustadest, mis puudutab kultuuri. Eks siin lööbki välja Sandra kultuuriuurija taust. Tundub, et ma ei ole nii tugevat käsitlemist sarjas enne näinud näiteks klannikogukondade sugulusabielude kohta, või lahutuste kohta, või abielukoormuse kohta (noormehed peavad naisevõtuks väga palju kulda kinkima!) või abielueelsete nn tüdrukupidude kohta (need on eelkõige seotud iluprotseduuridega, eriti hennamaalingutega). Pikalt on juttu – ühe konkreetse tegelase varal – islamiterrorismist. Aga ka kopti kristlusest, mis on üks varakristluse suund. Ja nii edasi…
Ma noppisin üles ka mitu praktilist vihjet, näiteks kui on vaja mingeid fraase või žeste, mille abil tüütust kaupmehest lahti saada, kui ma oma elus lähen Egiptusesse (kunagi olen käinud ja päris seda ma ei vandunud, et kunagi enam ei tule). Noppisin üles ka Sandra soovituse: kes soovib (suhtelistlt) kiirelt kogeda (suhteliselt) tõelist Egiptust, peaks võtma ette Niiluse kruiisi.
December 26, 2019
Väga mõnusalt kirjutatud raamat. Voolavalt ja ladusalt on raamatusse mahutatud palju hivitavaid detaile. Samuti meeldis väga, et lisaks autori elule Luxoris, oli kitjutatud ka tema Hurghada ajast ja Alexandria külastusest. Igati hea ja huvitav lugemine.
May 30, 2019
Väga hea ülesehitusega ja kergesti jälgitav raamat. Killukesed ajalugu, poliitikat, suhteid, turismi, isiklikku arengut - kõik, mida ühest raamatust tahaks. Ilmselt üks parimaid Minu-sarjas ilmunud raamatuid.
April 27, 2019
Äärmiselt mõnusalt kirjutatud raamat! Üks Minu sarja soojemaid ja sujuvamaid!
October 15, 2019
Pole Egiptusest kunagi midagi erilist arvanud ja tänu sellele raamatule muutus see maa mulle eriti vastumeelseks! Kes aga tahab leida põhjalikku informatsiooni siis siit seda leiab.
December 10, 2024
Väga mõnusalt kirjutatud ja annab hea ülevaate Egiptuse kultuurist.
October 29, 2025
Ma tahtsin vist muud, nagu kipub sarjaga olema. Aga tegelikult päris hea ülevaatlik kultuuri jms osas. Ma tahtsin rohkem vana-Egiptust ja vaaraode/templite teemat.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews