Meie luules valitseb jõhker stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud jeekimid rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane piinlik trään. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu õud.
Kristel Rebane on eesti luule kuldajastu monument, koos Rooste, Ojaranna, Sauteri, Margo Vaino ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.
Kristel Rebane: „Mina ei tee kultuuri, ma olen. Sedagi luban lahkesti silmas pidada, et jalad on parim osa minust. Kõigi aegade pööraseima kunsti- ja kirjandusrühmituse Kirjanike Jõusaal ühe asutajaliikmena usun, et meil on lootust, kuni tegutsevad harrastusteatrid ning sünnib tunde- ja kirepõhine kunst. Kohutavalt apla, ent ülimalt kriitilise luuletarbijana kirjutan selleks, et oleks mida lugeda.“
...
minu naisel on ussinahk kaustiku vahel vahel tõmbab selga ta korjab ka linnusulgi ja muid pudemeid pärast Taaviga kohtumist jäi ta nägijaks nagu tavaliselt jäädakse rasedaks