What do you think?
Rate this book
Eesti looduse kannatuste aastad
“Eesti looduse kannatuse aastad” on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse.
Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma.
See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.
Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma.
See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.
- GenresNonfiction
112 pages, Hardcover
Published January 1, 2018
About the author
Valdur Mikita
20 books32 followersSemiootik, esseist ja raamatu "Metsik lingvistika" autor Valdur Mikita kaitses 2000. aastal doktorikraadi semiootikas. Doktoritöö teemaks oli "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" - ehk teisisõnu loovusega seotud küsimused. Doktoritööga kaasas oli väike luuleraamatuke "Äpardumise rõõm", täis pigem loovuse- kui äpardumisrõõmsat keelemängu. Hiljem on tema sulest ilmunud veel luulekogu "Rännak impampluule riiki" (määratlus: impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist), Pärnu Turunduskonverentsi üllitatuna raamatuke "Kirsiõieturundus" ning keele ja kirja üle mõtisklev "Metsik lingvistika".
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
July 25, 2021
Mikita on Mikita. Tal on oma mütoloogia, mille raamidesse saab paigutada kõik nähtused, aga mulle reeglina meeldivad nii tema keelekasutus kui mõttekonstruktsioonid, isegi siis, kui ma nendega tingimata ei nõustu.
Käesoleva raamatu kohta ütleb ta ise, et sai vist liiga sünge, mina karastunud küünikuna (misasja, täiesti võimalik on olla samal ajal nii küünik kui romantik) ütlen, et tal on veel kõvasti arenguruumi.
Sellepärast pole ma nõus tema väitega, et me oleme viimane põlvkond, kellel on võimalik midagi muuta. Ma nimelt arvan, et see rong on juba läinud. Seda protsessi ei ole enam võimalik tagasi pöörata, ideaaljuhul ainult aeglustada, aga sedagi tõesti ainult ideaaljuhul, sest meid (st inimesi maakeral) on kaugelt liiga palju ja me pole valmis mitte millestki loobuma, eelistades pead liiva alla toppida ning lükata saastava tootmise ja vananenud tehnoloogiad mõnesse vaesemasse maanurka, kujutades ette, et basseini ühte nurka pissides püsib vesi teises nurgas puhas.
Inimesi on liiga palju, võitlus juba praegu väljakurnamise piiril olevate (loodus)ressursside eest aina süveneb ning teisiti kui tsivilisatsiooni hävitava katastroofiga see perspektiivis lõppeda ei saa.
Aga jällegi erinevalt Mikitast ei arva ma, et see (inimkonna hukk siis) oleks miski, mille pärast just spetsiaalselt muretsema peaks - ma ju hoiatasin, ma olen küünik!
Ei, muidugi, seda raamatut ei saagi lugeda nii, et süda valutama ei hakkaks, ent murelikkus on suuresti ajendatud ideest, nagu peaksime kiiremas korras midagi looduse päästmiseks ette võtma just sel põhjusel, et vältida inimtsivilisatsiooni hävingut ökokatastroofis. Kui see kõrvale jätta, siis tuleks äkki kogu protsessi hoopis tagant tõugata, et saaks asjaga kiiremini ühele poole.
Viimane kustutab tule.
Loodus taastab ennast pärast inimeste kadumist ise. Võib-olla isegi kiiremini, kui me arvame.
Ja noh, ei saanud ka teisiti, kui natuke pidin selle raamatu juures mõtlema Jacques Prèverti luuletusele “Hävitatud on laas”:
Kõige juurtega, mis olid maas
maha võetud on laas
maha saetud on laas
maha jäetud on laas
Paberiks aetud on laas
miljarditeks ajalehtedeks mis lugejate tähelepanu
metsade ja laante hävitamise ohtlikkusele
juhivad taas ja taas.
Käesoleva raamatu kohta ütleb ta ise, et sai vist liiga sünge, mina karastunud küünikuna (misasja, täiesti võimalik on olla samal ajal nii küünik kui romantik) ütlen, et tal on veel kõvasti arenguruumi.
Sellepärast pole ma nõus tema väitega, et me oleme viimane põlvkond, kellel on võimalik midagi muuta. Ma nimelt arvan, et see rong on juba läinud. Seda protsessi ei ole enam võimalik tagasi pöörata, ideaaljuhul ainult aeglustada, aga sedagi tõesti ainult ideaaljuhul, sest meid (st inimesi maakeral) on kaugelt liiga palju ja me pole valmis mitte millestki loobuma, eelistades pead liiva alla toppida ning lükata saastava tootmise ja vananenud tehnoloogiad mõnesse vaesemasse maanurka, kujutades ette, et basseini ühte nurka pissides püsib vesi teises nurgas puhas.
Inimesi on liiga palju, võitlus juba praegu väljakurnamise piiril olevate (loodus)ressursside eest aina süveneb ning teisiti kui tsivilisatsiooni hävitava katastroofiga see perspektiivis lõppeda ei saa.
Aga jällegi erinevalt Mikitast ei arva ma, et see (inimkonna hukk siis) oleks miski, mille pärast just spetsiaalselt muretsema peaks - ma ju hoiatasin, ma olen küünik!
Ei, muidugi, seda raamatut ei saagi lugeda nii, et süda valutama ei hakkaks, ent murelikkus on suuresti ajendatud ideest, nagu peaksime kiiremas korras midagi looduse päästmiseks ette võtma just sel põhjusel, et vältida inimtsivilisatsiooni hävingut ökokatastroofis. Kui see kõrvale jätta, siis tuleks äkki kogu protsessi hoopis tagant tõugata, et saaks asjaga kiiremini ühele poole.
Viimane kustutab tule.
Loodus taastab ennast pärast inimeste kadumist ise. Võib-olla isegi kiiremini, kui me arvame.
Ja noh, ei saanud ka teisiti, kui natuke pidin selle raamatu juures mõtlema Jacques Prèverti luuletusele “Hävitatud on laas”:
Kõige juurtega, mis olid maas
maha võetud on laas
maha saetud on laas
maha jäetud on laas
Paberiks aetud on laas
miljarditeks ajalehtedeks mis lugejate tähelepanu
metsade ja laante hävitamise ohtlikkusele
juhivad taas ja taas.
February 28, 2020
(Raamat jõudis minu ellu eriti spontaanselt: ühel laupäevasel hilisõhtul sattusin Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatusse, kus silmasin riiulil allahinnatud Mikita manifesti “Eesti looduse kannatuste aastad”. Muidu oleks ma raamatust külma südamega mööda vaadanud, aga Mikita nimi + mingi seesmine huvi ja äratundmine haarasid tolle raamatu ning sedasi see mo koduriiulisse sattuski. Äi kahetse mitte üks raas seda investeeringut!)
Kui ma saaks, annaks ma sellele teosele 6 tärni.
Esimene Mikita raamat, mille olen kätte võtnud, ja kuis alles pani valutama seesmise soomeugrilase hinge ja südame! Teatav liigkriitilisus ja -süngus panid palju rohkem mõtlema Eesti looduse käekäigu üle, mis oli väga valgustav, rabav, raputav ja hirmutav.
Teos pani mõtisklema, mis ja kes on üks soomeugrilane ja tema kultuur, miks on Eesti üks eriline looduskants, mis ja milleks on igaühele vaja oma “mõtlusmetsa”, millist positiivset mõju avaldab mets inimese füsioloogiale, millist olulist rolli mängib mets eesti kultuuris ja folklooris, miks läks lõunaeestlastele valusalt hinge planeeritud tselluloositehas Tartu külje alla ning kuivõrd nässus on Eesti mets ja Eesti metsamajandus.
Kohustuslik lugemine neile, kel
- on kõriauguni Eesti metsasõjast;
- on silm pidevalt peal Eesti metsal ja loodusel;
- on soov valgustada end Eesti metsa olukorra osas;
- süda lööb kiiremini majandusvaldkonnas;
- süda hingab looduslapse rütmis;
- süda valutab praeguse looduse käekäigu pärast;
- pole õrna aimugi, kes on oma olemuselt soomeugrilane;
- pole siiani olnud arusaama põhja- ja lõunaeestlaste suhtumistest erinevatesse loodusmaastikesse.
Kui ma saaks, annaks ma sellele teosele 6 tärni.
Esimene Mikita raamat, mille olen kätte võtnud, ja kuis alles pani valutama seesmise soomeugrilase hinge ja südame! Teatav liigkriitilisus ja -süngus panid palju rohkem mõtlema Eesti looduse käekäigu üle, mis oli väga valgustav, rabav, raputav ja hirmutav.
Teos pani mõtisklema, mis ja kes on üks soomeugrilane ja tema kultuur, miks on Eesti üks eriline looduskants, mis ja milleks on igaühele vaja oma “mõtlusmetsa”, millist positiivset mõju avaldab mets inimese füsioloogiale, millist olulist rolli mängib mets eesti kultuuris ja folklooris, miks läks lõunaeestlastele valusalt hinge planeeritud tselluloositehas Tartu külje alla ning kuivõrd nässus on Eesti mets ja Eesti metsamajandus.
Kohustuslik lugemine neile, kel
- on kõriauguni Eesti metsasõjast;
- on silm pidevalt peal Eesti metsal ja loodusel;
- on soov valgustada end Eesti metsa olukorra osas;
- süda lööb kiiremini majandusvaldkonnas;
- süda hingab looduslapse rütmis;
- süda valutab praeguse looduse käekäigu pärast;
- pole õrna aimugi, kes on oma olemuselt soomeugrilane;
- pole siiani olnud arusaama põhja- ja lõunaeestlaste suhtumistest erinevatesse loodusmaastikesse.
January 5, 2021
Lugesin rööbiti Huxley "Saarega": erinev koht küll, aga jama on sama - kõikjal on suurimaks probleemiks ahnus ning sellega käsikäes käiv vääritus.
March 20, 2020
Näituseks:
"Eestlane on nagu Pampers, mis imeb endasse igasugu sitta, muutub vähehaaval raskemaks ja kestab heroiliselt lõpuni, kuni töö on tehtud. Miks taevas meid küll sellise loomusega karistas!"
Mitmeid tabavaid ja mõtlemapanevaid kohti oli, kuid just selle lehekülje serva murdsin alla, et saaksin hiljem veel lugeda.
"Eestlane on nagu Pampers, mis imeb endasse igasugu sitta, muutub vähehaaval raskemaks ja kestab heroiliselt lõpuni, kuni töö on tehtud. Miks taevas meid küll sellise loomusega karistas!"
Mitmeid tabavaid ja mõtlemapanevaid kohti oli, kuid just selle lehekülje serva murdsin alla, et saaksin hiljem veel lugeda.
December 9, 2018
Mikita on jätkuvalt heas vormis ning avara pilguga pakkumas uut narratiivi. Haarav ja põnev lugemine.
April 17, 2019
Mikita on endiselt üks mu lemmikuid Eesti kirjanikke ning parimaid sõnaseadjaid, keda tean. Igat tema raamatut võiks iseloomustada lausega: "Võtad selle suvalise koha pealt lahti ja esimene loetud lause on ikka geniaalne, vaimukas või lihtsalt tabav."
Antud raamatus kirjeldas Mikita ilustamata Eesti looduse ja üldse Maa ökosüsteemide olukorda, mis on leebelt öeldes sitt. Vähemalt julges ta selle välja öelda. Kurb muidugi. "Metsa, millest ma "Lingvistilises metsas" kirjutasin, ei ole enam," ütles Mikita.
Antud raamatus kirjeldas Mikita ilustamata Eesti looduse ja üldse Maa ökosüsteemide olukorda, mis on leebelt öeldes sitt. Vähemalt julges ta selle välja öelda. Kurb muidugi. "Metsa, millest ma "Lingvistilises metsas" kirjutasin, ei ole enam," ütles Mikita.
This entire review has been hidden because of spoilers.
December 28, 2018
Aasta lõpupoole ilmunud uudise valguses, et "populaarne kirjanik, metsade ja põlislooduse suur kaitsja Valdur Mikita müüs 130-aastase männimetsa puiduettevõttele, kes seal õige pea lageraie tegi.
Mikita, kes avaldas 2013. aastal vahest oma tuntuima teose "Lingvistiline mets", võõrandas sama aasta märtsis Farad Groupile vanatädilt päranduseks saadud kolme hektari suuruse metsamaa Viljandi maakonnas Marjamäe külas, kirjutab Postimees.
Kuna Mikita pere kodutalu ümber oli nagunii palju metsa, ligikaudu 30 hektarit, leidis ta, et targem on Nõmme kinnistu maha müüa. "Selline mets, millega pole emotsionaalset sidet või mida ei soovi majandada, ongi targem maha müüa," sõnas Mikita. Tagantjärele peab Mikita müüki siiski veaks.", oli seda raamatut lugeda kuidagi kõhe. Kuklas tiksus loetud uudis ja tekstist õhkus appikarje metsa tuleviku pärast....Ta väidab, et sellist metsa nagu "Lingvistilises metsas" kirjeldatud enam Eestis ei ole. No ma ei tea...Käitu minu tegude, mitte minu sõnade järgi või kuidas?? Eelmised tema raamatud kõnetasid mind väga ja "Kukeseene kuulamise kunsti" isegi soetasin koos autogrammiga Mikita enda käest.
"Intelligentne inimene paneb ikka tähele oma koduümbrust ja seetõttu on meil nõnna palju saunataguse tiigi mõtestajaid." lk 24
"Eestlane on nagu Pampers, mis imeb endasse igasugu sitta, muutub vähehaaval raskemaks ja kestab heroiliselt lõpuni, kuni töö on tehtud. Mis taevas meid küll sellise loomusega karistas!" lk 93
Mikita, kes avaldas 2013. aastal vahest oma tuntuima teose "Lingvistiline mets", võõrandas sama aasta märtsis Farad Groupile vanatädilt päranduseks saadud kolme hektari suuruse metsamaa Viljandi maakonnas Marjamäe külas, kirjutab Postimees.
Kuna Mikita pere kodutalu ümber oli nagunii palju metsa, ligikaudu 30 hektarit, leidis ta, et targem on Nõmme kinnistu maha müüa. "Selline mets, millega pole emotsionaalset sidet või mida ei soovi majandada, ongi targem maha müüa," sõnas Mikita. Tagantjärele peab Mikita müüki siiski veaks.", oli seda raamatut lugeda kuidagi kõhe. Kuklas tiksus loetud uudis ja tekstist õhkus appikarje metsa tuleviku pärast....Ta väidab, et sellist metsa nagu "Lingvistilises metsas" kirjeldatud enam Eestis ei ole. No ma ei tea...Käitu minu tegude, mitte minu sõnade järgi või kuidas?? Eelmised tema raamatud kõnetasid mind väga ja "Kukeseene kuulamise kunsti" isegi soetasin koos autogrammiga Mikita enda käest.
"Intelligentne inimene paneb ikka tähele oma koduümbrust ja seetõttu on meil nõnna palju saunataguse tiigi mõtestajaid." lk 24
"Eestlane on nagu Pampers, mis imeb endasse igasugu sitta, muutub vähehaaval raskemaks ja kestab heroiliselt lõpuni, kuni töö on tehtud. Mis taevas meid küll sellise loomusega karistas!" lk 93
This entire review has been hidden because of spoilers.
May 7, 2019
Raamat on justkui armastuskiri Soome-ugri renesanssile, Eestimaa metsadele ja loodusele, mida kõike tasakesi kaotamas oleme. Tuues välja kõikvõimalikud ohud, mis selle püsima jäämist ähvardavad.
Värskendav mõttelend, selle poolest, et raamat ei keskendu eestlaste võrdlemisele Põhjamaade või teiste riikidega, vaid Mikita suunab tähelepanu hoopis Eestimaa enda eripäradele, eriti kohalikele metsadele, ja looduse mõjule, mis on eripäraks siin üles kasvanud inimestele.
silma jäänud mõtteid:
* Maastike mastaapne muutumine, maaelu häving ja pärimusliku haridussüsteemi kokkuvarisemine tabas meid korraga. /../ Kaela sadas ränk looduskatkestus, mida nüüd rahvana sügavalt üle elame.
*Oleme vaikselt oma kodus kasvatatud toidu välja vahetanud hoopis millegi muu vastu, /../ Eesti tüüpiliseks koduloomaks on saamas stressis ja külmetav Lõuna-Ameerika boamadu.
* .. kas kõikide kultuurikogemuste hulgas, mida peame oma elu tippkogemusteks, on mõni metsaga seotud hetk? Soomeugrilane vastab sellele pikemalt mõtlemata "jah".
Värskendav mõttelend, selle poolest, et raamat ei keskendu eestlaste võrdlemisele Põhjamaade või teiste riikidega, vaid Mikita suunab tähelepanu hoopis Eestimaa enda eripäradele, eriti kohalikele metsadele, ja looduse mõjule, mis on eripäraks siin üles kasvanud inimestele.
silma jäänud mõtteid:
* Maastike mastaapne muutumine, maaelu häving ja pärimusliku haridussüsteemi kokkuvarisemine tabas meid korraga. /../ Kaela sadas ränk looduskatkestus, mida nüüd rahvana sügavalt üle elame.
*Oleme vaikselt oma kodus kasvatatud toidu välja vahetanud hoopis millegi muu vastu, /../ Eesti tüüpiliseks koduloomaks on saamas stressis ja külmetav Lõuna-Ameerika boamadu.
* .. kas kõikide kultuurikogemuste hulgas, mida peame oma elu tippkogemusteks, on mõni metsaga seotud hetk? Soomeugrilane vastab sellele pikemalt mõtlemata "jah".
December 23, 2019
See raamat oli kurb ja sünge. Ehkki me seda enam nii väga endale ei teadvusta, on mets suur osa eestlaste identiteedist. Kaotades metsa, kaotame oma identiteedi. Mikita arvab, et me oleme viimane põlvkond, kes saab selles osas veel midagi ära teha. Tuleb loota, et kui see ongi nii, siis et me ka midagi ette võtame!
April 3, 2019
Kolm tärni selle eest, et Mikita kirjakeel mind kohe üldse ei kõneta. Kõik, millest ta kirjutab on ammu teada, kohati mõningate huvitavate seostega. Samas räägib ta väga mõnusalt, nagu muinasjutuvestja - lähed teemaga kaasa ja hõljud seal kusagil tema jutumullis :)
January 13, 2019
Ei pruugi kõigega alati nõus olla, siiski hulk põnevaid mõtteid - meenutamas veidi Lennart Mere Hõbevalget ja Kivirähu Ivan Oravat :-)
April 24, 2019
veits dramaatiline
mõnus keelekasutus tho
mõnus keelekasutus tho
April 28, 2019
Pisut süngevõitu tõesti. Samas võiks mõne konservatiivsema kisaja jutu sellega asendada ja tulu Eestile tõuseks hüppeliselt.
July 9, 2019
Lingvistiline mets oli parem, see on suures osas varasemate mõtete kordus, aga siiski päris hea lugemine, kui autor unustab mõneks ajaks oma kitsa vaate taluelule ja matkaradadele.
February 29, 2020
Tõsine, huvitav, mõtlemapanev.
April 11, 2021
Kurb, kraapiv, vajalik, meie metsakultuuri väärtustav ja selle kadumise pärast muretsev raamat.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews