What do you think?
Rate this book
Keset elu: isiklikke ja lootusrikkaid tähelepanekuid elust keskea kandis
Hiljemalt keskeas kerkivad üles mitmed küsimused, millele inimene pole seni tahtnud või osanud vastata. Mõned mõtlevad elu keskpaigale omastele asjadele juba kolmekümneselt, teised hiljem.
Kuhu olen oma eluga jõudnud?
Kui rahul ma olen?
Mida ma vajan ja miks?
Kuidas mõjutab mind mu minevik?
Milliseid vigu olen teinud?
Mis on saanud minu unistustest ja mis on veel ees?
Endaga dialoogi astumine, järjest parem endast arusaamine ning oma tõe otsimine aitavad teadlikult nii elu keskpaika jõuda kui ka sellest terve nahaga läbi navigeerida. Autasuks on kergem ja parem elu.
Peep Vain kirjeldab oma teises raamatus „Keset elu“ peamisi elu keskpaigaga seotud väljakutseid ja lahendusi. Lisaks neile jutustab ta mitmeid isiklikke lugusid. Kõik see kokku võimaldab lugejal keskenduda omaenda elule ja märgata lootusrikkalt võimalusi, kuidas kogeda üha suuremat rahuolu ja rõõmu.
Kuhu olen oma eluga jõudnud?
Kui rahul ma olen?
Mida ma vajan ja miks?
Kuidas mõjutab mind mu minevik?
Milliseid vigu olen teinud?
Mis on saanud minu unistustest ja mis on veel ees?
Endaga dialoogi astumine, järjest parem endast arusaamine ning oma tõe otsimine aitavad teadlikult nii elu keskpaika jõuda kui ka sellest terve nahaga läbi navigeerida. Autasuks on kergem ja parem elu.
Peep Vain kirjeldab oma teises raamatus „Keset elu“ peamisi elu keskpaigaga seotud väljakutseid ja lahendusi. Lisaks neile jutustab ta mitmeid isiklikke lugusid. Kõik see kokku võimaldab lugejal keskenduda omaenda elule ja märgata lootusrikkalt võimalusi, kuidas kogeda üha suuremat rahuolu ja rõõmu.
- GenresNonfiction
224 pages, Hardcover
First published January 1, 2018
5 people are currently reading
65 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
January 11, 2019
Palju äratundmisrõõmu. Veendusin järjekordselt, et tuleb lugeda selliseid raamatuid. Ja kui palju veel välja kirjutada ehk üle kirjutada põhimõtteid....
Mind on ka õnneks maha jätmas Peep Vainu saatnud "pioneerijuhi ogaravõitu agarus" (lk36)
"Elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest paremaid valikuid tegema. See taipamine toimib seda tugevamini, mida vähem näib aega olevat...Elu keskpaik on selles mõttes hea moment asjade revideerimiseks, ümberhindamiseks ja muutmiseks. Aega pole loodetavasti liiga vähe, aga seda pole ka enam üleliia palju. Kindel on see, et laste sünnipäevi, kevadisi õunapuude õitsemisi, laulupidusid ja jalka MM-e on piiratud arv.Kui seda sügavuti teadvustada, siis see paneb elu teismoodi hindama ja tähtsaid valikuid paremini läbi kaaluma ning mõned neist ka kiirmini ära tegema." (lk 78)
"Jällegi on põhjust arvata, et mu "tugiteenus, mida keegi polnud tellinud" ei täitnud mingit eesmärki." (lk 96)
"Psüholoog Mare Pork on öelnud, et hingehaav on terve, kui selle põhjustanud loo meenutamine ja sellest rääkimine ei aja enam nutma. Täiendaksin seda mehelikust vaatenurgast;hea oleks, kui toimunust rääkimine ei aja ka enam vihale, kurjaks ega pahaseks." (lk 124)
"Ma valin, kas ma teen mingit asja või ei tee. Ma ei juhindu asjade tegemisel sellest, kas ma tahan või ei taha, pean või ei pea, vaid sellest, et ma valin või ei vali." lk 161
Mind on ka õnneks maha jätmas Peep Vainu saatnud "pioneerijuhi ogaravõitu agarus" (lk36)
"Elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest paremaid valikuid tegema. See taipamine toimib seda tugevamini, mida vähem näib aega olevat...Elu keskpaik on selles mõttes hea moment asjade revideerimiseks, ümberhindamiseks ja muutmiseks. Aega pole loodetavasti liiga vähe, aga seda pole ka enam üleliia palju. Kindel on see, et laste sünnipäevi, kevadisi õunapuude õitsemisi, laulupidusid ja jalka MM-e on piiratud arv.Kui seda sügavuti teadvustada, siis see paneb elu teismoodi hindama ja tähtsaid valikuid paremini läbi kaaluma ning mõned neist ka kiirmini ära tegema." (lk 78)
"Jällegi on põhjust arvata, et mu "tugiteenus, mida keegi polnud tellinud" ei täitnud mingit eesmärki." (lk 96)
"Psüholoog Mare Pork on öelnud, et hingehaav on terve, kui selle põhjustanud loo meenutamine ja sellest rääkimine ei aja enam nutma. Täiendaksin seda mehelikust vaatenurgast;hea oleks, kui toimunust rääkimine ei aja ka enam vihale, kurjaks ega pahaseks." (lk 124)
"Ma valin, kas ma teen mingit asja või ei tee. Ma ei juhindu asjade tegemisel sellest, kas ma tahan või ei taha, pean või ei pea, vaid sellest, et ma valin või ei vali." lk 161
This entire review has been hidden because of spoilers.
August 3, 2020
Peamiselt lehitsesin läbi, kuna juba paarikümne lehekülje järel tüütas jubedalt ära kogu see autori mina-mina-mina. Võib-olla on probleem selles, et teost ei promota otseselt elulooraamatu või muu taolisena, mis vihjaks kuidagi sellele, et kogu tekst keerleb ainult autori enda ümber. Ootused olid mul teistsugused, soovisin pigem saada mõtteid iseenda jaoks natuke neutraalsemast vaatenurgast või erinevate inimeste kogemustest, mitte ainult ühe (minu jaoks tundmatu) inimese pidevas mina-jutust. Et kuidas ta ikka töölt ära läks, siis tegi seda, siis tegi teist, ja siis tegi kolmandat ka. Ainsad vahepalad mina-jutu vahele olid laused ja näited, mis on iga vähegi enesearenguga kokku puutunud inimese jaoks väga tuttavad.
Kuidagi väheks jäi sellist üldisemat suhestumist pakkuvat teksti ja mõtteid, mis kaasa tõmbavad. Isegi blogipostitusi kirjutades peaks tasakaalukamat teksti pakkuma, mitte ainult minatama kogu aeg. Elulooraamatuna oleks selline mina-kesksus olnud isegi okei, aga siis oleks juba muud kriitikat leidunud (nt et teos keskendus liiga kitsale teemale ega öelnud lõpuks midagi põhjapanevat).
PS. Oleks vahva lugeda mõnda sellist töölt-lahkumise-teen-mis-mulle-meeldib teost vahelduseks kelleltki, kes pole endale selleks ajaks juba soetanud erinevat kinnisvara, autosid ja kopsakat passiivset sissetulekut, mistõttu on palju kergem öelda, et davaika, pakaa.
Kuidagi väheks jäi sellist üldisemat suhestumist pakkuvat teksti ja mõtteid, mis kaasa tõmbavad. Isegi blogipostitusi kirjutades peaks tasakaalukamat teksti pakkuma, mitte ainult minatama kogu aeg. Elulooraamatuna oleks selline mina-kesksus olnud isegi okei, aga siis oleks juba muud kriitikat leidunud (nt et teos keskendus liiga kitsale teemale ega öelnud lõpuks midagi põhjapanevat).
PS. Oleks vahva lugeda mõnda sellist töölt-lahkumise-teen-mis-mulle-meeldib teost vahelduseks kelleltki, kes pole endale selleks ajaks juba soetanud erinevat kinnisvara, autosid ja kopsakat passiivset sissetulekut, mistõttu on palju kergem öelda, et davaika, pakaa.
July 16, 2019
Ei midagi väga uut, aga tore, kui keegi suudab lihtsas keeles kokku võtta ja pakkuda korda nende mõtete jaoks, mis kaua peas tiirelnud ja oma õiget sahtlit otsinud.
Vain räägib oma kasvamisest paremaks inimeseks läbi oma loo (paremaks inimeseks siis ennekõike tema enda jaoks).
Kindlasti lihtsamini oma eluga seostatav ja inimlikum lugemine, kui enamik neist business-non-fiction-self-help poe-nahast-välja-tee-öösiti-üle-laiapade-startuppi raamatutest. Sõrmeotsaga budismi ja veidi ehk esoteerikatki, aga ikkagi suht down to earth tekst.
Mõnusate metafooride ja lihtsate analoogiatega mõtteid korrastav ajaveede ka keskeale lähenevale mehele, sest äratundmiskohti oli tõesti mitmeid. Nagu mõne vanema ja juba rahulikuma sõbraga oleks rääinud..
Kindlasti suht meh raamat, kui lugeda valel hetkel oma elus ja kõnetab rohkem, kui oled sarnaste küsimuste ja teemadega juba ise tegelenud.
Vain räägib oma kasvamisest paremaks inimeseks läbi oma loo (paremaks inimeseks siis ennekõike tema enda jaoks).
Kindlasti lihtsamini oma eluga seostatav ja inimlikum lugemine, kui enamik neist business-non-fiction-self-help poe-nahast-välja-tee-öösiti-üle-laiapade-startuppi raamatutest. Sõrmeotsaga budismi ja veidi ehk esoteerikatki, aga ikkagi suht down to earth tekst.
Mõnusate metafooride ja lihtsate analoogiatega mõtteid korrastav ajaveede ka keskeale lähenevale mehele, sest äratundmiskohti oli tõesti mitmeid. Nagu mõne vanema ja juba rahulikuma sõbraga oleks rääinud..
Kindlasti suht meh raamat, kui lugeda valel hetkel oma elus ja kõnetab rohkem, kui oled sarnaste küsimuste ja teemadega juba ise tegelenud.
Read
March 11, 2019Lugemine oli nagu dialoog, kus üks pool rääkis ja teine pool rääkis mõttes vastu, aga ainult ühe poole jutt sai kirja :D
Oli äratundmist.
Mõnd mõtet võib heietama jäädagi.
Ei kahetse raamatu ostu.
Oli äratundmist.
Mõnd mõtet võib heietama jäädagi.
Ei kahetse raamatu ostu.
March 10, 2020
see oli tõesti... lootusrikas raamat.
olen vist veidi graafikust ees ja enamuse nende tõdemusteni, mis Vainul 50selt jagada on, olen juba ise ka jõudnud. aga ta on nad selgelt ja muhedalt kirja pannud ja seda kõike on mõnus lugeda ka olemasolevate veendumuste kinnituseks.
enim vist kõnetasid mind Vainu mõtted elu ajalikkusest. huvitav.
olen vist veidi graafikust ees ja enamuse nende tõdemusteni, mis Vainul 50selt jagada on, olen juba ise ka jõudnud. aga ta on nad selgelt ja muhedalt kirja pannud ja seda kõike on mõnus lugeda ka olemasolevate veendumuste kinnituseks.
enim vist kõnetasid mind Vainu mõtted elu ajalikkusest. huvitav.
December 14, 2019
Ma ostsin selle raamatu ühel lihtsal põhjusel - ma tahtsin näha, kuidas on kirjutatud raamat, mis mitu kuud Rahva Raamatu TOPis püsib. Märkasin seda palju sellepärast, et mu enda raamat ("Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!") oli ka seal kõrval päris mitmel korral ja kuna ma seda nii sageli märkasin, siis tekkis ka huvi.
Mõnes mõttes on meie raamatud isegi sarnased, sest ühelt poolt räägime oma väga isiklikku lugu, aga teisalt on need mõlemad ka natuke nagu eneseabiraamatud. "Keset elu" on ilmselgelt raamat, millega paljudel tekib palju äratundmisi. Samas see elu, mida Peep Vain praegusel eluperioodil elab, on väga paljude unistus - tõmmata ennast lihtsalt kõigest lahti ja teha seda, mis endale meeldib. Tegin üsna sarnase pöörde elus kui 13 aastat tagasi saarele kolisin. Aga jah, et elus sellist valikut teha, selleks on vaja teatud materiaalset kindlustatust, sellepärast see nii paljudele vaid unistuseks jääbki ja ikka rügatakse oma töökohal edasi.
Leheküljel 82 avastasin, et Peep Vain on asunud nö vaimsele teele - nagu ka Sõõrumaa. See on teekond, kuhu võib ennast täiesti ära kaotada ja sellest kirjutan ma ise praegu oma järgmist raamatut. Kui lk 82 on kirjas, kuidas üks autorile väga usaldusväärne inimene kirjeldas oma surmalähedast kogemust, siis siit peaks ilmselt lugeja arvama, et kui on usaldusväärne, no ju siis ikka vastab ka tõele. Kahjuks ei saa selliseid kogemusi siiski kogeja usaldusväärsusega põhjendada ja ma siinjuures soovitaksin kõigile nn vaimsel teel käijatele mõelda, milleks meile teadus? Tasuks tutvuda ka sellega, mida teadlased on sellisel teemal uurinud ja teada saanud.
Kui ma tunneksin Peep Vainu, siis ma soovitaksin talle kolme raamatut, mida tasuks lugeda just selles järjekorras:
1. Jaan Aru "Ajust ja arust"
2. David Eagleman “Aju. Sinu lugu”
3. Eric Vance “Suggestible You”
Lugeda soovitan neid just sellises järjekorras ja eriti soovitan seda viimast. Ei tahaks küll kellegi lootusi purustada, aga kahjuks on nii mõnedki meie lootused teispoolsuse kogemisest nende raamatutega ümber lükatud. Ja teadlasi tasub uskuda. Saan aru, et valguse poole pürgimine ja värki, aga mis siis, kui pärast ei olegi midagi? Ma ise ka tahaksin uskuda, et midagi on ja elu on igavene, aga äkki oleks mõistlik jõuda oma arengus nii kaugele, et suudad ka sellega leppida, et midagi ei ole? Kunagi küsisin Vigala Sassilt, mis tuleb pärast surma ja ta vastas minu üllatuseks, et midagi ei tule. Kusjuures see tundub ju loogiline, sest kui ühed ja samad hinged ilmaruumis ringi rändaksid, miks siis ükski sellest kirjutav autor ei räägi sellest, kuidas saab olla nii, et viimase saja aastaga on hinged siin Maal mitmekordistunud? Kust nad tulevad? Pole küll juhtunud lugema, et üks hing pärast surma kümneks jaguneks, aga inimesi on ometi maakeral kordades rohkem kui vanasti.
No ok, see on pikk teema ja ei tea ei mina ega ka teadlased, mis siis tegelikult tõde on. Aga eluterve kriitilisus võiks siiski säilida, muidu muututakse lihtviisil põgenejateks - nimetan ńii kõiki neid, kes nö vaimsel teel käivad lootuses päästetud saada ja valgust kogeda.
Ahjaa ja see Maslow vajaduste hierarhia - ülikoolis tänapäeval õpetatakse, et see on natuke aegunud teooria. Kas ei kirjutanud Koidula oma isamaaluulet just siis kui tal turvalisuse ja läheduse vajadus täiesti täitmata oli? Või kas ei maalinud Van Gogh oma imelisi maale ise näljas olles? Ehk siis see tipus olev eneseteostuse vajadus ei tule mitte alati alles siis, kui kõht täis ja katus pea kohal.
Aga raamat tekitas tõesti minus väga palju äratundmisi, sest olen teinud oma elus sarnaseid valikuid. Niisamuti ka unistuste teema - ma viimasel ajal pidevalt mõtlen, kas mul üldse on enam mingit unistust, sest kõik on justkui juba olemas ja saavutatud. Aga tahaks, et oleks, sest öeldakse, et õnn ei saabu mitte siis, kui oma unistuse kinni püüdnud oled, vaid õnn on siis, kui saad oma unistuse poole liikuda. Mulle meeldib nii rohkem - inimesel peab midagi olema, mida ta veel elult ootab, muidu võiks ju samahästi juba surnud olla :)
Mõnes mõttes on meie raamatud isegi sarnased, sest ühelt poolt räägime oma väga isiklikku lugu, aga teisalt on need mõlemad ka natuke nagu eneseabiraamatud. "Keset elu" on ilmselgelt raamat, millega paljudel tekib palju äratundmisi. Samas see elu, mida Peep Vain praegusel eluperioodil elab, on väga paljude unistus - tõmmata ennast lihtsalt kõigest lahti ja teha seda, mis endale meeldib. Tegin üsna sarnase pöörde elus kui 13 aastat tagasi saarele kolisin. Aga jah, et elus sellist valikut teha, selleks on vaja teatud materiaalset kindlustatust, sellepärast see nii paljudele vaid unistuseks jääbki ja ikka rügatakse oma töökohal edasi.
Leheküljel 82 avastasin, et Peep Vain on asunud nö vaimsele teele - nagu ka Sõõrumaa. See on teekond, kuhu võib ennast täiesti ära kaotada ja sellest kirjutan ma ise praegu oma järgmist raamatut. Kui lk 82 on kirjas, kuidas üks autorile väga usaldusväärne inimene kirjeldas oma surmalähedast kogemust, siis siit peaks ilmselt lugeja arvama, et kui on usaldusväärne, no ju siis ikka vastab ka tõele. Kahjuks ei saa selliseid kogemusi siiski kogeja usaldusväärsusega põhjendada ja ma siinjuures soovitaksin kõigile nn vaimsel teel käijatele mõelda, milleks meile teadus? Tasuks tutvuda ka sellega, mida teadlased on sellisel teemal uurinud ja teada saanud.
Kui ma tunneksin Peep Vainu, siis ma soovitaksin talle kolme raamatut, mida tasuks lugeda just selles järjekorras:
1. Jaan Aru "Ajust ja arust"
2. David Eagleman “Aju. Sinu lugu”
3. Eric Vance “Suggestible You”
Lugeda soovitan neid just sellises järjekorras ja eriti soovitan seda viimast. Ei tahaks küll kellegi lootusi purustada, aga kahjuks on nii mõnedki meie lootused teispoolsuse kogemisest nende raamatutega ümber lükatud. Ja teadlasi tasub uskuda. Saan aru, et valguse poole pürgimine ja värki, aga mis siis, kui pärast ei olegi midagi? Ma ise ka tahaksin uskuda, et midagi on ja elu on igavene, aga äkki oleks mõistlik jõuda oma arengus nii kaugele, et suudad ka sellega leppida, et midagi ei ole? Kunagi küsisin Vigala Sassilt, mis tuleb pärast surma ja ta vastas minu üllatuseks, et midagi ei tule. Kusjuures see tundub ju loogiline, sest kui ühed ja samad hinged ilmaruumis ringi rändaksid, miks siis ükski sellest kirjutav autor ei räägi sellest, kuidas saab olla nii, et viimase saja aastaga on hinged siin Maal mitmekordistunud? Kust nad tulevad? Pole küll juhtunud lugema, et üks hing pärast surma kümneks jaguneks, aga inimesi on ometi maakeral kordades rohkem kui vanasti.
No ok, see on pikk teema ja ei tea ei mina ega ka teadlased, mis siis tegelikult tõde on. Aga eluterve kriitilisus võiks siiski säilida, muidu muututakse lihtviisil põgenejateks - nimetan ńii kõiki neid, kes nö vaimsel teel käivad lootuses päästetud saada ja valgust kogeda.
Ahjaa ja see Maslow vajaduste hierarhia - ülikoolis tänapäeval õpetatakse, et see on natuke aegunud teooria. Kas ei kirjutanud Koidula oma isamaaluulet just siis kui tal turvalisuse ja läheduse vajadus täiesti täitmata oli? Või kas ei maalinud Van Gogh oma imelisi maale ise näljas olles? Ehk siis see tipus olev eneseteostuse vajadus ei tule mitte alati alles siis, kui kõht täis ja katus pea kohal.
Aga raamat tekitas tõesti minus väga palju äratundmisi, sest olen teinud oma elus sarnaseid valikuid. Niisamuti ka unistuste teema - ma viimasel ajal pidevalt mõtlen, kas mul üldse on enam mingit unistust, sest kõik on justkui juba olemas ja saavutatud. Aga tahaks, et oleks, sest öeldakse, et õnn ei saabu mitte siis, kui oma unistuse kinni püüdnud oled, vaid õnn on siis, kui saad oma unistuse poole liikuda. Mulle meeldib nii rohkem - inimesel peab midagi olema, mida ta veel elult ootab, muidu võiks ju samahästi juba surnud olla :)
August 10, 2019
Sisu vastab pealkirjale. Kirjeldab keskealise mehe eneseotsinguid ja leidmisi, ka mitte leidmisi. Kerge ja lühike lugemine, suuremat kirja annab otsida - seega sobib ka peaaegu pimedatele. Õiges trükis oleks kokku andnud ilmselt vaid vihiku, sellest ka hinnang - 3 punkti.
January 6, 2019
Pingutuste ja minnalaskmiste keerdkäigud; huvitavad äratundmised üksindusest, puhkamisest, järjekindlusest, inimsuhetest.
March 3, 2019
Väga hea, mõtlemapanev raamat.
April 28, 2020
Meh. Õpetused keskealistele on minu jaoks vist lihtsalt hiljaks jäänud. Ei leidnud sealt midagi huvitavat ega õpetlikku.
January 9, 2021
Hea kerge lugemine.
August 11, 2021
Mind aitas!
Displaying 1 - 12 of 12 reviews