What do you think?
Rate this book
Minu... #119
Minu Sydney. Sada linna ühes
Austraalia suurimasse linna ja majanduskeskusesse Sydneysse tõi mind uitmõte: tulin 1990ndate lõpul siia vahetusõpilaseks. Nüüd elan ma Smaragdlinnas koos oma austraallasest ja Eesti-entusiastist abikaasa ning kahe tütrega.
Roheluse ja loodusliku ilu poolest maailma tipus olev Sydney võrgutab külastajat oma pöörase fotogeensusega. Öeldakse, et Sydneys on peidus sada Sydneyt. Minu arust on neid rohkemgi. Siin on üle saja ranna, pisikeste ajalooliste nukumajade rajoonid, laheäärsed laevaehituskompleksid ja uhiuued korrusmajad. Mägine eeslinn ja Austraaliale omased võsametsad. Küpsete marjadega mooruspuud, kirkalt õitsvad bugenvillead ja käratsevad linnud.
Kui maailmakuulsad postkaartidelt tuttavad ooperimaja ja sadamasild on ära nähtud, tuleks kindlasti harrastada linnaosaturismi ning avastada erinevaid omanäolisi mitmekultuurilisi Sydney paiku. Kas või jalgsi – üle seitsme silla!
Roheluse ja loodusliku ilu poolest maailma tipus olev Sydney võrgutab külastajat oma pöörase fotogeensusega. Öeldakse, et Sydneys on peidus sada Sydneyt. Minu arust on neid rohkemgi. Siin on üle saja ranna, pisikeste ajalooliste nukumajade rajoonid, laheäärsed laevaehituskompleksid ja uhiuued korrusmajad. Mägine eeslinn ja Austraaliale omased võsametsad. Küpsete marjadega mooruspuud, kirkalt õitsvad bugenvillead ja käratsevad linnud.
Kui maailmakuulsad postkaartidelt tuttavad ooperimaja ja sadamasild on ära nähtud, tuleks kindlasti harrastada linnaosaturismi ning avastada erinevaid omanäolisi mitmekultuurilisi Sydney paiku. Kas või jalgsi – üle seitsme silla!
- GenresNonfiction
224 pages, Paperback
First published January 1, 2018
69 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
March 20, 2020
Üks väga mõnus Minu raamat. Eriti meeldis mulle see, et autor läks esimest korda Austraaliasse juba 1990ndate lõpul. See andis kindlasti veel omapärase värvi ja teistmoodi vaatenurga, sest sel ajal Austraaliasse minek oli hoopis midagi muud kui nüüd. Praegu on töö- ja puhkuseviisa omanikud pea iga nurga peal. Üks põhjus miks ma ise 2015. aastal hoopis Uus-Meremaad proovisin, oli ka see, et tundus nagu Austraalia oleks eestlasi täis.
Natuke võin nüüd kahetseda, sest Sydney tundus raamatust lugedes küll maruhuvitav. Siiani ei ole sinna jõudnud, kui just lennuki kiiret vahemaandumist reisiks ei arvesta. Aga esiteks kui hiiglaslik Sydney ikkagi on ja teiseks kui mitmekülgne. Ja muidugi ka see, kui palju "oma" piirkonnas kinni ollakse. Linnaosadeturism on täitsa väärt idee. Peaks isegi harrastama hakkama ja kindlasti avastaks palju põnevat ja huvitavat.
Natuke võin nüüd kahetseda, sest Sydney tundus raamatust lugedes küll maruhuvitav. Siiani ei ole sinna jõudnud, kui just lennuki kiiret vahemaandumist reisiks ei arvesta. Aga esiteks kui hiiglaslik Sydney ikkagi on ja teiseks kui mitmekülgne. Ja muidugi ka see, kui palju "oma" piirkonnas kinni ollakse. Linnaosadeturism on täitsa väärt idee. Peaks isegi harrastama hakkama ja kindlasti avastaks palju põnevat ja huvitavat.
March 25, 2024
Reeglina mulle “Minu” sarja raamatud väga meeldivad, sest olgem ausad, kellele ei meeldiks? Kui majanduslik või poliitiline või tervislik olukord ei soosi reisimist, siis “Minu” sarja raamatutega saad ikkagi kuskil kiirelt ära käia. Nii lähedale kui ka kaugemale. Ootasin väga Sydney kohta lugemist, sest kuidagi see linn tundub maagiline, eksootiline, nagu teises maailmas oleks, mis ta ju ongi Eesti mõistes. Kahjuks pettusin rohkem, kui üldse oodanud olin.
Raamatu lugemine käis kiirelt, telefoni äpp näitab, et 3h ja 23min kulus, seega kirjutamise stiilis justkui viga ei olnud. Ta oli üsna ladus, toppama ei jäädud kuskil, kuid minu jaoks oli ta kohati kuiv. Kui võrdlen näiteks “Minu Indiaga”, mis oli humoorikas, vürtsikas, värviline, siis “Minu Sydney” oli kahjuks elutu, kohati igav ja tundus nagu oleks kirjeldused kuskilt turimislehelt võetult. Saan aru, et meil ei kirjeldata Austraaliat üleüldiselt vaid ainult ühte linna, kuid minu jaoks jäi linn 2D dimensiooniks. Ta ei ärganud ellu. Tundus nagu oleksid giidiga, kes ütleb lihtsalt põhifaktid ja vaatamisväärsused iga linnaosa kohta ära, aga kes mingit huvitavad kildu juurde ei lausu. Aborigeenide ajalugu ei tundnud ka väga siia konteksti istuvat. Kõige huvitavamad kirjeldused minu jaoks olid tegelikult autori noorpõlve kirjeldused, kui ta esimest korda Sydneysse üldse tuli. Päris raamatu lõpus oli ka huvitav lugeda, mida Sydneys kindlasti vaadata/teha, olenevalt kui kaua oled.
Minu jaoks oli kohati võõristav autori Austraalia haridussüsteemi ülehaipimine, just see pidev lapse kiitmine. Autor ühest küljest kiidab nende haridussüsteemi: lapsevanemad õpetavad oma lapsi koolis, lapsel pole stressi algklassides, kõik on värviline ja loominguline, lapsi kiidetakse iga asja eest, lapse kott pole raske õpikutest, õpitakse vähem aineid vabas vormis, kodutööd on minimaalselt ja hindeid ei teata. Vanemal ilmselgelt peavalu vähem. Ometigi kirjutab ta samas teises peatükis, et võõrkeelt austraallased ei oska, sest 13a puhul peavad nad õppima ainult 100h võõrkeelt, geograafia teadmised maailmast on kesised, omaenda ajalugugi ei teata. Kas siis saab väga seda maailma mitteavavat haridust kiita? Ärge saage valesti aru, lapsi tuleb motiveerida ja kiita, kuid sedagi ikkagi reaalse asja eest, mitte selle eest, et teeb olematu ülesande ära või midagi minimaalselt. Kuid kui algklasside laps tuleb koju ja ütleb, et talle ei meeldi uus õpetaja, sest: “Ta ei ole fun ja ta ei kiida mind, kui ma midagi hästi teen”, siis on minu nägemus midagi väga valesti läinud. Kool ei ole sprint, see on maraton. Koolis õpitakse õppima, aega planeerima, enda eest vastutama - selleks et edasi oleks elus kergem. Mis kasu on esimesed 18-20a olla koguaeg lõbusas seisundis, kui siis tullakse tööturule ja põletakse kohe läbi, sest täiskasvanute elus on vastutus, kohustus ja kus sa pead kohati tegema ka asju, mida võib-olla ei tahaks ja mis ei ole fun?
Raamatu lugemine käis kiirelt, telefoni äpp näitab, et 3h ja 23min kulus, seega kirjutamise stiilis justkui viga ei olnud. Ta oli üsna ladus, toppama ei jäädud kuskil, kuid minu jaoks oli ta kohati kuiv. Kui võrdlen näiteks “Minu Indiaga”, mis oli humoorikas, vürtsikas, värviline, siis “Minu Sydney” oli kahjuks elutu, kohati igav ja tundus nagu oleks kirjeldused kuskilt turimislehelt võetult. Saan aru, et meil ei kirjeldata Austraaliat üleüldiselt vaid ainult ühte linna, kuid minu jaoks jäi linn 2D dimensiooniks. Ta ei ärganud ellu. Tundus nagu oleksid giidiga, kes ütleb lihtsalt põhifaktid ja vaatamisväärsused iga linnaosa kohta ära, aga kes mingit huvitavad kildu juurde ei lausu. Aborigeenide ajalugu ei tundnud ka väga siia konteksti istuvat. Kõige huvitavamad kirjeldused minu jaoks olid tegelikult autori noorpõlve kirjeldused, kui ta esimest korda Sydneysse üldse tuli. Päris raamatu lõpus oli ka huvitav lugeda, mida Sydneys kindlasti vaadata/teha, olenevalt kui kaua oled.
Minu jaoks oli kohati võõristav autori Austraalia haridussüsteemi ülehaipimine, just see pidev lapse kiitmine. Autor ühest küljest kiidab nende haridussüsteemi: lapsevanemad õpetavad oma lapsi koolis, lapsel pole stressi algklassides, kõik on värviline ja loominguline, lapsi kiidetakse iga asja eest, lapse kott pole raske õpikutest, õpitakse vähem aineid vabas vormis, kodutööd on minimaalselt ja hindeid ei teata. Vanemal ilmselgelt peavalu vähem. Ometigi kirjutab ta samas teises peatükis, et võõrkeelt austraallased ei oska, sest 13a puhul peavad nad õppima ainult 100h võõrkeelt, geograafia teadmised maailmast on kesised, omaenda ajalugugi ei teata. Kas siis saab väga seda maailma mitteavavat haridust kiita? Ärge saage valesti aru, lapsi tuleb motiveerida ja kiita, kuid sedagi ikkagi reaalse asja eest, mitte selle eest, et teeb olematu ülesande ära või midagi minimaalselt. Kuid kui algklasside laps tuleb koju ja ütleb, et talle ei meeldi uus õpetaja, sest: “Ta ei ole fun ja ta ei kiida mind, kui ma midagi hästi teen”, siis on minu nägemus midagi väga valesti läinud. Kool ei ole sprint, see on maraton. Koolis õpitakse õppima, aega planeerima, enda eest vastutama - selleks et edasi oleks elus kergem. Mis kasu on esimesed 18-20a olla koguaeg lõbusas seisundis, kui siis tullakse tööturule ja põletakse kohe läbi, sest täiskasvanute elus on vastutus, kohustus ja kus sa pead kohati tegema ka asju, mida võib-olla ei tahaks ja mis ei ole fun?
June 20, 2020
kuna ma olen Sydneys käinud (veidi elanudki), siis minu jaoks oli keskmiselt huvitav lugemine - enamvähem suutsin järge pidada, mis kohtadest räägiti; äratundmist-meenumist oli rohkem kui uusi teadmisi. aga see on tore linn ja mulle meeldis temast lugeda ja tekkis tahtmine kord jälle tagasi minna.
algusosa, autori esimene Sydney-elu keskkooliõpilasena üheksakümnendate lõpus, oli kõige huvitavam ja ootamatum; hiljem läks seda tavalist Minu-raamatu rada, et kohalik peika ja ämm ja kakskeelsete laste kasvatamise rõõmud, nagu nad ikka on. aborigeenidest oli kena lugeda, siin tuli kirjutaja antropoloogitaust kasuks vist.
seda ma küll ette ei kujuta, et selle raamatu lugemine tekitaks tahtmise Austraaliasse sõita kelleski, kellel enne seda tahtmist polnud.
samas, kellel poleks.
algusosa, autori esimene Sydney-elu keskkooliõpilasena üheksakümnendate lõpus, oli kõige huvitavam ja ootamatum; hiljem läks seda tavalist Minu-raamatu rada, et kohalik peika ja ämm ja kakskeelsete laste kasvatamise rõõmud, nagu nad ikka on. aborigeenidest oli kena lugeda, siin tuli kirjutaja antropoloogitaust kasuks vist.
seda ma küll ette ei kujuta, et selle raamatu lugemine tekitaks tahtmise Austraaliasse sõita kelleski, kellel enne seda tahtmist polnud.
samas, kellel poleks.
July 1, 2024
See raamat saab alguse juba 90ndatel, kui autor vahetusõpilasena Sydneys üheteistkümnendat klassi alustab. Oli põnev lugeda, kuidas üks eesti tüdruk tundmatus kohas vette hüppas ja Austraalias oma kooliteed jätkas. Peale gümnaasiumi lõppu sõidab Triin kodumaale, aga Sydney mõlgub veel aastaid ta mõtteis. Kuniks avaneb võimalus minna sinna stipendiumiga juba kõrgharidust omandama. Minu arvates on siin raamatus kõike täpselt õiges koguses - linna ajalugu, arhitektuuri, kunsti, inimesi, loodust ja suhteid. Informatiivne ja samas inimlik. Ja Vanessa peatükk pani mind lahinal nutma, seda vist pole veel ükski Minukas teha suutnud (ps beebiootel naistel ma seda lugeda ei soovitaks…🫣).
March 8, 2025
Minu Sidney on just selline minu-raamat nagu ma sellelt raamatusarjast ootan. Paiga tutvustust, veidi ajalugu, igapäevaelu, autori isiklikku elu ja kõike parjas koguses. Miskit pole ülearu, miski ei tekita piinlikkust ja hoopis võiks korrapealt pileteid osta.
March 31, 2019
Tõsine kirjatükk, korralik töö ja ega saagi ühtegi paha sõna öelda. Lihtsalt... minu jaoks ei olnud siin seda vajalikku kirge ja emotsiooni. Oli ohtralt fakte ja statistikat ja üldist juttu reisusellile. Aga kui ma ei ole kunagi seal käinud ja pole ka plaanis lähiajal sinnapoole minna, siis ei anna need kirjeldused mulle ausalt öeldes eriti palju. Maad ja rahvast need lähemale ei too, oli enne kauge ja jääb ka pärast lugemist kaugeks ja võõraks :( Linnaosad on endiselt kõik segamini peas. Igasse Minu-sarja sihtkohariiki ei peagi ju tahtma ise kohale minna, aga vahel suudab siiski ka selline linn või riik kuidagi mind lugejana kaasa haarata.
Kõik need, kes alati kurdavad Minu-sarja autori liialt isikliku lähenemise üle - siin on nüüd teile maiuspala! Autor jääb tabamatuks, vilksatab vaid korraks siin-seal Sydney tänavatel ja ühistranspordis.
Kõik need, kes alati kurdavad Minu-sarja autori liialt isikliku lähenemise üle - siin on nüüd teile maiuspala! Autor jääb tabamatuks, vilksatab vaid korraks siin-seal Sydney tänavatel ja ühistranspordis.
February 26, 2025
Muhe ja rahulik raamat, kirjutatud rikkaliku kogemuse põhjal. Osa raamatust on kindlasti kaasahaaravam sellele, kel juba oma Sydney-lugu.
May 25, 2025
mulle täitsa meeldis, eriti raamatu algus, kus autor räägib oma kogemustest vahetusaastal
June 1, 2025
Värskendav on lugeda vahetusõpilase kogemuslugu, just sellest kõik algab ja juba päris ammu, lausa 1990ndatel. Peategelase ema on ”tekkis üks idee!” tüüpi ja tema isa on ”las laps ise korraldab” tüüpi, võrrandis olulist osa mängib peretuttav Malle Austraaliast, kes oskab asju ajada ja võtab Triinu ka enda juurde elama... Võimalik, et 1990ndatel oli Eesti eksootilisem ja just tänu sellele sai teoks maksuvaba õppimine kallis Sydney erakoolis, lausa kaks aastat järjest.
Mis tunne on lahkuda teisele poole planeeti, olles ise alles teismeline, ja seda ajal, mil meie planeet tundus palju suurem, sest näiteks igasugused videokõneühendused polnud massidesse jõudnud? Ja mis tunne on nõukogude/siirdeühiskonnast sattuda heaolusse, kus kõik on ammu paigas? Nii mõneski mõttes oli Triin täiskasvanulikum, aga samas sotsiaalselt kohmakas. Ja kes poleks kohmakas, kui täiesti uude kohta visatakse? Pluss selgub, et ka maksuvabalt erakoolis õppimiseks on vaja palju raha ja isegi aluspüksid olgu õiget värvi...
Olen ise ka Sydneys käinud, isegi Triinuga kohtunud ja talle raadiointervjuu andnud. Minu põgus mulje sellest linnast sai siinse raamatu abil kinnitust. Lahked inimesed, palju vett ja sildu ja linnamatkavõimalusi, palju erinevaid linnaosasid, aga... polnud peaväljakut. Austraalia kultuurist mäletan ka sama, mis Triin kohe raamatu alguses välja toob: vaba, suvaline ja päikeseline. Selline ta pealtnäha on! Aga raamatu lugemise käigus tunnen ära ka ameerikaliku kultuuri. Näiteks see, et lapsed ei tohi kuni teismeea lõpuni üksi kodus viibida, ja kui näed, et naabrilaps on üksi kodus, võid kutsuda lastekaitse. Ameerikalikult mõjub ka looduse kartmine, sest keegi võib mürgine olla. Samas on neil ka põhjust karta, mürgiseid olendeid on palju. Ja Triin on ka korralikult lahti kirjutanud rannikualade suurima ohu: ookeanide salahoovused, mis ujujaid kaasa tõmbavad.
Mulle meeldib ka raamatus avanev väliseestlaste kultuur, eesti keele alles hoidmine teises-kolmandas põlvkonnas. Sattus Triin ju värske keelekõnelejana vanade väliseestlaste hulka ning suutis vähemalt ühe endavanuse väliseestlanna eesti keelele päästa. See on selline omajagu kurb ja samas väga realistlik teema. Aga Triinu ja eesti keele loos on helgust, isegi romantikat: kui ta ringiga mõne aasta pärast uuesti Sydneysse läks, magistrantuuriõpingutele, siis sattus ta kokku ühe kentsaka noormehega, kes heast peast oli otsustanud ära õppida mõne väikese eksootilise keele. Nii sai Triinust keeleõpetaja ja mõni aeg hiljem helisesid pulmakellad (poolaröises Kuressaare lossis!). Edasi kolisid noored mõneks ajaks Eestisse elama. Austraalia mees ei suuda muidugi paugupealt uskuda, et Pärnu laht on meri - ”See on ju järv: nii mage ja laineid pole!” - või et ämblikud polegi mürgised. Austraalias nad seda suure tõenäosusega on. Huvitav fakt raamatust: seal keelati ära ”Põrsas Peppa” multifilmi see osa, kus põrsatüdruk sai ämblikuga sõbraks. Ei tohi lastele õpetada ämblikuga sõbraks saamist!
Nii et minule istub Sydney raamat. Suhtusin eelarvamusega, sest kusagil arvustuses kõlas hoiatus, et pole piisavalt isiklikku lugu (ja ämma ka pole! Tegelikult oli ämm küll, aga episoodiliselt). Minu meelest on isiklikku lugu siin täiesti parasjagu. See tuleb ja lainetab läbi kõigi teemade. Triin õppis Sydney ülikoolis antropoloogiat, käis aborigeene uurimas, nii et ka ajaloolised ja sotsiaalsed teemad tulevad sisse läbi Triinu enda kogemuste.
Ning raamatu lõpuks saab ring täis: ta elab mehe ja kahe lapsega sealsamas linnaosas, kus ta kunagi teismelisena vahetusõpilasena koolis käis. Kogu see eluspiraali ring mõjub mulle ühtaegu turvaliselt ja inspireerivalt, nii nagu mõjub kogu Austraalia.
Mis tunne on lahkuda teisele poole planeeti, olles ise alles teismeline, ja seda ajal, mil meie planeet tundus palju suurem, sest näiteks igasugused videokõneühendused polnud massidesse jõudnud? Ja mis tunne on nõukogude/siirdeühiskonnast sattuda heaolusse, kus kõik on ammu paigas? Nii mõneski mõttes oli Triin täiskasvanulikum, aga samas sotsiaalselt kohmakas. Ja kes poleks kohmakas, kui täiesti uude kohta visatakse? Pluss selgub, et ka maksuvabalt erakoolis õppimiseks on vaja palju raha ja isegi aluspüksid olgu õiget värvi...
Olen ise ka Sydneys käinud, isegi Triinuga kohtunud ja talle raadiointervjuu andnud. Minu põgus mulje sellest linnast sai siinse raamatu abil kinnitust. Lahked inimesed, palju vett ja sildu ja linnamatkavõimalusi, palju erinevaid linnaosasid, aga... polnud peaväljakut. Austraalia kultuurist mäletan ka sama, mis Triin kohe raamatu alguses välja toob: vaba, suvaline ja päikeseline. Selline ta pealtnäha on! Aga raamatu lugemise käigus tunnen ära ka ameerikaliku kultuuri. Näiteks see, et lapsed ei tohi kuni teismeea lõpuni üksi kodus viibida, ja kui näed, et naabrilaps on üksi kodus, võid kutsuda lastekaitse. Ameerikalikult mõjub ka looduse kartmine, sest keegi võib mürgine olla. Samas on neil ka põhjust karta, mürgiseid olendeid on palju. Ja Triin on ka korralikult lahti kirjutanud rannikualade suurima ohu: ookeanide salahoovused, mis ujujaid kaasa tõmbavad.
Mulle meeldib ka raamatus avanev väliseestlaste kultuur, eesti keele alles hoidmine teises-kolmandas põlvkonnas. Sattus Triin ju värske keelekõnelejana vanade väliseestlaste hulka ning suutis vähemalt ühe endavanuse väliseestlanna eesti keelele päästa. See on selline omajagu kurb ja samas väga realistlik teema. Aga Triinu ja eesti keele loos on helgust, isegi romantikat: kui ta ringiga mõne aasta pärast uuesti Sydneysse läks, magistrantuuriõpingutele, siis sattus ta kokku ühe kentsaka noormehega, kes heast peast oli otsustanud ära õppida mõne väikese eksootilise keele. Nii sai Triinust keeleõpetaja ja mõni aeg hiljem helisesid pulmakellad (poolaröises Kuressaare lossis!). Edasi kolisid noored mõneks ajaks Eestisse elama. Austraalia mees ei suuda muidugi paugupealt uskuda, et Pärnu laht on meri - ”See on ju järv: nii mage ja laineid pole!” - või et ämblikud polegi mürgised. Austraalias nad seda suure tõenäosusega on. Huvitav fakt raamatust: seal keelati ära ”Põrsas Peppa” multifilmi see osa, kus põrsatüdruk sai ämblikuga sõbraks. Ei tohi lastele õpetada ämblikuga sõbraks saamist!
Nii et minule istub Sydney raamat. Suhtusin eelarvamusega, sest kusagil arvustuses kõlas hoiatus, et pole piisavalt isiklikku lugu (ja ämma ka pole! Tegelikult oli ämm küll, aga episoodiliselt). Minu meelest on isiklikku lugu siin täiesti parasjagu. See tuleb ja lainetab läbi kõigi teemade. Triin õppis Sydney ülikoolis antropoloogiat, käis aborigeene uurimas, nii et ka ajaloolised ja sotsiaalsed teemad tulevad sisse läbi Triinu enda kogemuste.
Ning raamatu lõpuks saab ring täis: ta elab mehe ja kahe lapsega sealsamas linnaosas, kus ta kunagi teismelisena vahetusõpilasena koolis käis. Kogu see eluspiraali ring mõjub mulle ühtaegu turvaliselt ja inspireerivalt, nii nagu mõjub kogu Austraalia.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews