„Kaks punkt null“ on stsenaristi, näitekirjaniku ja Eesti luule imelapseks peetud Andra Teede kaheksas luulekogu. „Kaks punkt null“ räägib naistest nagu Andra ise. Naistest, kes jõuavad ja püüavad kõike, aga kellel jääb midagi ikkagi puudu. „Kaks punkt null“ räägib riikidest nagu Eesti, kus ei olnud vanasti mitte midagi ja nüüd on liiga palju. „Kaks punkt null“ on Andra Teede kõige parem luulekogu.
Taevas näeb ja teab, et ma pole suurem asi luulesõber. Õrnas eas sain üledoosi ja nüüd on sellega nagu on. Taevas aga teab ehk sedagi, et luule piirid on sedavõrd hägustunud, et luule oleks just nagu kõik ja samas ei miski. Nii et kui sina, mu sõber, kardad samuti luulet, siis taram-pa-paa!, seda raamatut sa kartma ei pea. See on nagu...napisõnaline päevik pigem. Nautimisest pole juttugi, sa neelad selle ühe hingetõmbega. Mul sai loetud juba enne, kui raamatukogust koju jõudsin (neile, kes näpuga järge ajavad, ei, ma ei kõndinud seda Weizenbergi juppi nii aeglaselt, ma sattusin autotiirule ja olen ju teada-tuntud parklates lugeja).
Ma muidugi pole kindel, kas see raamat kõiki kõnetab... Ilmselt mitte. Autori ea- ja sookaaslasi aga kindlasti. Mind kõnetas kohe päris hullusti. Oli nii hea, et nutt tahtis peale tulla. Aga ei, mitte masendusest, vaid sellest, et see on nii kuradi ehe ja päris ja kogu aeg tahaks hüüda, et jah, just, nii ongi. Noh, muidugi selle vahega, et ma ei pea iganädalasi Õnneka osi vorpima. Ma võin vahepeal lihtsalt juhtme välja tõmmata.
Mulle nii meeldib Teede, lihtne on tema tekstidega samastuda.
talvel on päevad lühikesed vaata et sa valget aega maha ei maga vaata et sa käid raekoja platsil jõuluturul vaata et sa ostad kingitusi aga mitte üleni plastmassist ja mitte liiga kalleid sest mida sa eputad eestlane on vaene
(lk 15)
---
ükskord astusin bussist maha tulles kogemata ühe proua mantlisaba peale ja vabandasin kõva selge häälega isa ikka ütles et kui midagi teed siis ikka kõva selge häälega proua saatis mu perse