Iga rahva jaoks on eepos nii olemasolu märgiks kui ka sümboolseks kapitaliks, mis annab tunnistust rahvuslikust eneseteadvusest ning vastavate püüdluste küpsusest. Venemaa loodeosas elavate vepslaste arvukus on väike ja kahanev. 2012. aastal ilmavalgust näinud folklooripõhist autorieepost „Virantanaz“ võib võtta üleskutsena vepsa keele ja kultuuri säilitamiseks ja edasiviimiseks ajal, kui väikerahvad on üksteise järel kadumas üleilmastumise neelu. Rahvapärast lugu jutustav värssteos vaatab tagasi vepsa möödanikku, metsarahva uskumuste ja kommete maailma, avades niiviisi rahvuse olemust ja saatust.
Eepose autor Nina Zaitseva on vepsa keeleteadlane, luuletaja ja tõlkija, kellel on suuri teeneid vepsa keele uurimisel ning vepsa kirjakeele taasloomisel ja propageerimisel. Vepslased on eestlaste lähedased
Better than Kalevipoeg! Includes some interesting final turns that are either attempts to glorify this set of traditions and culture as fundamentally better than the Russian or to delusionally point towards a future where it'll be respected by its "overlord", but it's otherwise a nicely poetic amalgamation of folklore and culture into an artificial myth that even explicitly recognizes its existence as a conserver of them, and tries to point to the necessity of a shared cultural space within its text as well--lots of focus on the natural connection btw nature and people, and the inevitable movement of peoples and distancings from their homeland. Basically very simple and easily digestible while including some nice complexity and melancholy anyway.