Urve Tinnuri kolmas romaan „Kahe eemalolija villa” on otseseks järjeks 2016. aastal ilmunud romaanile „Kaks ööd mahajäetud majas”. Nagu eelmine, on ka uus raamat oma žanrilt kogupereromaan, mõeldud lugemiseks nii hilisteismelistele kui ka nende vanematele, romaani sündmused leiavad aset tänapäeval.
Eelmise romaani põnevatest ja dramaatilistest sündmustest on möödunud neli aastat, vahepeal kaheksateistkümneaastaseks saanud Hede otsustab veeta nädala, mil ta vanemad Hispaanias puhkavad, ihuüksi samas suvilas, kus aastatetagused traagilised sündmused aset leidsid. Ta on kindel, et seekord midagi ei juhtu...
Juba esimene raamat üllatas mind. Olin lugema hakates relvistunud eelarvamuste mundrisse ja ootasin puhast kräppi, aga see üllatas mind ja sai hindeks lausa 4 tärni nii, et teise osa võtsin ette juba rõõmuga.
Ma arvan, et Tinnuri võiks kirjutada seriaale! Siukseid mõnusaid draamarikkaid eestilikke seebioopereid, kus iga nurga peal ootab uus tragöödia. Mulle tundub, et kuidagi see kõnepruuk ja sündmuste jada sobiks ekraanile paremini. Aga ka raamatuna täitsa mõnus lugemine. Nagu ka esimeses raamatus on taas tegelaseks härra saatus, mis kõik juhused vajalikult kokku jooksma paneb olenemata statistilisest tõenäosusest. Nagu aru on saada, siis sündmustik on tempokas, aga samas palju ei juhtu. Lihtsalt tegelaste oma lugude seletamine võtab enamiku raamatust osa ära, aga see kõik on piisavalt intrigeeriv, et mitte toppama jääda. Autor suudab ka edukalt panna enda niitide järgi tegelasi, kas vihkama või armastama (no olgu, sümpaatseks tegema).
Eriti hinge läks autori edasiandmine, miks on matused vajalikud ja miks on vahel oluline vaadata kirstu sisse, kuidas see on oluline protsess selleks, et saaks edasi minna.