What do you think?
Rate this book
Minu... #120
Minu Austria. Suusamägedest põgenikeni
Inimesele on omane avastamiskirg. Mina avastasin Austria juba üle 20 aasta tagasi, kuid juba ammu ei hoia mind siin kinni inimene, kelle pärast tookord tuldud sai.
Olen avastanud nii palju, millest ma enam loobuda ei saa. Olgu see ooperi- ja operetimuusika võlu ning sellele naudingule keiserlikult uhkeldavat raami pakkuvad ehitised, Mozarti fenomen või „Helisev muusika”. Või hoopis Austria muinasjutuline talv, paksu lumekatte all uhkeldavad mäemassiivid, hõrgult söögi ja joovastavalt hõõgveini järele lõhnavad mägihütid, kus heatujuline peremees pistab eine lõppedes pihku pitsi ise tehtud napsiga.
Mu siiajäämise põhipõhjused on lihtsad ja samas keerulised… Esiteks suusamäed ja tegutsemine suusainstruktorina – töö ja lõbu nauditavaim kooslus. Ning teiseks töö põgenikega – valus teema paljude umbsõlmedega, mille harutamine käib tihtipeale üle jõu ka kõige nobedamatele näppudele.
Sel pisikesel ja maagiliselt maalilisel maalapil on pakkuda rohkem, kui usute. Tuleb vaid tulla ja avastada. Või siis süda mägedele kaotada ja nende keskele jäädagi…
Olen avastanud nii palju, millest ma enam loobuda ei saa. Olgu see ooperi- ja operetimuusika võlu ning sellele naudingule keiserlikult uhkeldavat raami pakkuvad ehitised, Mozarti fenomen või „Helisev muusika”. Või hoopis Austria muinasjutuline talv, paksu lumekatte all uhkeldavad mäemassiivid, hõrgult söögi ja joovastavalt hõõgveini järele lõhnavad mägihütid, kus heatujuline peremees pistab eine lõppedes pihku pitsi ise tehtud napsiga.
Mu siiajäämise põhipõhjused on lihtsad ja samas keerulised… Esiteks suusamäed ja tegutsemine suusainstruktorina – töö ja lõbu nauditavaim kooslus. Ning teiseks töö põgenikega – valus teema paljude umbsõlmedega, mille harutamine käib tihtipeale üle jõu ka kõige nobedamatele näppudele.
Sel pisikesel ja maagiliselt maalilisel maalapil on pakkuda rohkem, kui usute. Tuleb vaid tulla ja avastada. Või siis süda mägedele kaotada ja nende keskele jäädagi…
256 pages, Paperback
First published February 13, 2019
55 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
March 2, 2025
Kui keegi tahab midagi mäesuusatamise kohta lugeda, siis siit raamatust saab rohkelt infot. Infot siiski lihtsalt, kuid värvikalt kirjutatud läbielamiste ja kogemuste näol. Raamatut oli hea ladus lugeda, kirjanik räägib oma kogemustest ja lisab ka sinna Austriat puudutavaid asju. Kui nüüd väga aus olla, siis ega ma suurt Austriast enne ei teadnudki kui ainult seda, et seal tegeletakse rohkelt mäesuusatamisega ja et mul endal on paar Austriast päris tuttavat, kes on ülivahvad ja sõbralikud ning kellega kohtumisel peab arvestama põsemusidega, mis minu jaoks ülimalt võõrad on.
Autori töö tõttu saame lugeda ka immigrantidest ja nendega seotud suurtest probleemidest, Võiks isegi mainida, et see on isegi hirmutav ning meie, eestlased, elame jätkuvalt oma mulli sees.
Isegi kui raamat küündib pikalt ajas tagasi ning ajad on muutunud, soovitan ma seda lugeda.
Autori töö tõttu saame lugeda ka immigrantidest ja nendega seotud suurtest probleemidest, Võiks isegi mainida, et see on isegi hirmutav ning meie, eestlased, elame jätkuvalt oma mulli sees.
Isegi kui raamat küündib pikalt ajas tagasi ning ajad on muutunud, soovitan ma seda lugeda.
March 28, 2024
“Minu Austria” on seda tüüpi minukas, kus asjad ei toimu just ilmtingimata kronoloogilises järjekorras, vaid on hoopis jagatud loogiliselt teemade kaupa. Ja mulle sel korral see täitsa meeldis ja sobis. Raamatu lugemine kulges kiiresti, sest põnev oli lugeda inimese kogemustest, kes oma uueks elupigaks valitud riiki tõesti armastab ning on juba pikki aastaid seal veetnud. Juttu oli nii kohalikest kommetest, inimestest, suhetest, suusakuurortidest, erinevatest ametikohtadest kui ka näpuotsaga mõne hoone ajaloost. Kes otsib reisikirja, mille alusel oma enda rännakut planeerida võib ehk pisut pettuda, sest tegu on rohkem ikkagi Liina Austria ja huvitava elulooraamatuga (kui nii võib öelda 🤭.
April 6, 2019
Kui ma ei liiguks USA ja Uus-Meremaa vahet, siis täitsa võimalik, et oleksin end sisse seadnud Austrias. Erasmuse programmi raames Austrias veedetud 4,5 kuud näitasid, kuivõrd fantastiline see riik on ning toona loodud sõprussidemed on siiani tugevad. Seetõttu olin väga põnevil, kui nägin, et ilmunud on "Minu Austria".
Päris põnev oli lugeda selle kohta, kuidas üheksakümnendate keskel see välismaale kolimine ikkagi oli. Praegune on sellega võrreldes lust ja lillepidu. Mõnes mõttes oleksin oodanud isegi raskemat teekonda, kuid tõenäoliselt oli seda paberimajandust kordades rohkem, kui raamatusse kirja sai. Selle kõrval kiire ülevaade Austria (just siis autori elupiirkonna) traditsioonidest ja kommetest, erinevad töökogemused, põnevad persoonid ja mahlakalt kirja pandud lood.
Natuke naljakas oli minu jaoks küll suusainstruktori töö kirjeldamisel kasutatud sõnavara. Ei teagi, miks otsustati sedavõrd kohmakate väljendite kasuks. Olen ise Eestis mäesuusatamist õpetanud, teiste entusiastidega suhelnud ja reaalne sõnavara on ikka hoopis teistsugune. Üks näide, mis eriti silma torkas, oli "sügavlumesõit". Tundus, et selle all mõeldi puuderlumes sõitmist. Muidugi... "puuderlumi" võib jällegi mäesuusavõõrale veider sõna olla ja "sügavlumesõit" on ehk kergemini mõistetav aga naljakas oli ikka.
Ja nagu ikka, "Minu" sari on ikkagi väga individuaalne, sest minu Austrial on teine nägu. Aga eks see ole loogiline ka, sest ma elasin Austria läänenurgas, Vorarlbergi maakonnas, kus elu ei ole päris samasugune nagu Salzburgi või Viini kandis. Autori tõdemus, et Vorarlbergi dialekt on teistele peaaegu mõistetamatu, on küll täiesti tõsi! Mul ei olnud seal oma saksa keele oskusega suurt midagi teha, sest paljudele noortele oli ülemsaksa keel samasugune võõrkeel nagu inglise keel.
Päris põnev oli lugeda selle kohta, kuidas üheksakümnendate keskel see välismaale kolimine ikkagi oli. Praegune on sellega võrreldes lust ja lillepidu. Mõnes mõttes oleksin oodanud isegi raskemat teekonda, kuid tõenäoliselt oli seda paberimajandust kordades rohkem, kui raamatusse kirja sai. Selle kõrval kiire ülevaade Austria (just siis autori elupiirkonna) traditsioonidest ja kommetest, erinevad töökogemused, põnevad persoonid ja mahlakalt kirja pandud lood.
Natuke naljakas oli minu jaoks küll suusainstruktori töö kirjeldamisel kasutatud sõnavara. Ei teagi, miks otsustati sedavõrd kohmakate väljendite kasuks. Olen ise Eestis mäesuusatamist õpetanud, teiste entusiastidega suhelnud ja reaalne sõnavara on ikka hoopis teistsugune. Üks näide, mis eriti silma torkas, oli "sügavlumesõit". Tundus, et selle all mõeldi puuderlumes sõitmist. Muidugi... "puuderlumi" võib jällegi mäesuusavõõrale veider sõna olla ja "sügavlumesõit" on ehk kergemini mõistetav aga naljakas oli ikka.
Ja nagu ikka, "Minu" sari on ikkagi väga individuaalne, sest minu Austrial on teine nägu. Aga eks see ole loogiline ka, sest ma elasin Austria läänenurgas, Vorarlbergi maakonnas, kus elu ei ole päris samasugune nagu Salzburgi või Viini kandis. Autori tõdemus, et Vorarlbergi dialekt on teistele peaaegu mõistetamatu, on küll täiesti tõsi! Mul ei olnud seal oma saksa keele oskusega suurt midagi teha, sest paljudele noortele oli ülemsaksa keel samasugune võõrkeel nagu inglise keel.
February 28, 2019
Väga palju raamatus Austriast juttu polnud. Veidi küll peatuti austerlaste olemusel ja koolisüsteemil, aga pigem oli rõhk autori tegemistel.
Mulle raamat meelis. Esiteks seetõttu, et kusagil pool raamatut oli pühendatud tööle Zell am Sees. Seal töötas autor alguses suusagruppide reisisaatjana ning hiljem suusainstruktorina. Olen ka ise Austrias mõned korrad suusatamas käinud ja muuhulgas ka Zell am Sees, mistõttu oli mul väga põnev lugeda. Raamatu lõpuosa kuulus autori uuele ametile, kus ta tegeles (tegeleb siiani) põgenikega. Seda osa oli ka põnev lugeda ja kahe käega peast kinni hoida ning loota, et Eestil on oidu suurtest põgenike hordidest ka edaspidi hoiduda. Mitte et ma oleksin pagulaste vastu, aga raamatust sai aimu, mis juhtub, kui kaob kontroll.
Mulle raamat meelis. Esiteks seetõttu, et kusagil pool raamatut oli pühendatud tööle Zell am Sees. Seal töötas autor alguses suusagruppide reisisaatjana ning hiljem suusainstruktorina. Olen ka ise Austrias mõned korrad suusatamas käinud ja muuhulgas ka Zell am Sees, mistõttu oli mul väga põnev lugeda. Raamatu lõpuosa kuulus autori uuele ametile, kus ta tegeles (tegeleb siiani) põgenikega. Seda osa oli ka põnev lugeda ja kahe käega peast kinni hoida ning loota, et Eestil on oidu suurtest põgenike hordidest ka edaspidi hoiduda. Mitte et ma oleksin pagulaste vastu, aga raamatust sai aimu, mis juhtub, kui kaob kontroll.
March 11, 2019
Mõtlesin küll, et ei mina jaksa enam järjekordset selle piirkonna raamatut lugeda, tulid ju siin alles ridamisi "Minu Viin" ja "Minu Šveits". Jälle "Helisev muusika" ja mäed ja... Sa juudas, siin ju veel see spordi teema ka. Mul hakkavad ainuüksi suusamäele mõtlemisest põlved külmast valutama, suhu tekib rauamaitse ja ninast voolab veresegust tatti. Ma puutusin suuski viimati kooliajal, kui olin nii väike, et ei osanud end veel kekatundidest minema nihverdada. Aga pärast Kuuba raamatupaastu on lugemisnälg nii suur, et olen nõus või suusainstruktori argipäevast lugema :))))
Tegelikult nii hull see asi ei olnud. Või kui oligi, siis päästis Mittermayr oma lobeda sõnajooksuga mu ahastusse langemisest. Tema käekiri on selline... ladus ja värvikas ja võib-olla õrnalt sinna blogiliku poole kalduv. Aga pärast kuuajalist blogipaastu, meeldis mulle selline stiil isegi raamatus :) Ja õnneks ei ole konkreetselt suusainstruktori tööst ka üleliia juttu. Osa neist mahlakatest lugudest leiab aset ikka reisijuhiametis olles, ja see on ikka terake teine asi.
Töö väljasaadetutega on aga kraad kangem lugu. Kui ma ka kunagi ei näe autorit silmast silma, siis olgu siinkohal öeldud, et mõttes tänan ma teda isiklikult ja ohtrasõnaliselt seesuguse ausa teemakäsitluse eest. Ajal, mil valdav osa meiegi politiikutest istub suu vett täis või nahaalsemad neist lausa rahvale suu sisse valetavad, ütleb tema nii nagu asjad on. Või noh, hetkeseisu kohta küll mitte, aga selle kohta, mis mõne aasta eest toimus. Huvitav, kas Merkel kunagi oma tegude eest ka vastutama peab?
P.S. Veinisõbrana tekitas minust segadust see 1/8 jutt. Esmalt ei saanud ma aru, et kas siis Austrias valdavalt n-ö lahtiselt see vein on kõrtsudes. Et jutt ei ole ju 1/8 pudelist, vaid liitrist? Siis läheb hea mitu lugu ja aastat mööda ja järsku on juttu Reiseachtelist, mille puhul siis tehtavat 1/8 klaasi veini. Helde taevas, aga see on ju vaid linnunokatäis - see on ju inimeste mõnitamine. Nii et mina sellest veiniasjast igatahes aru ei saanud ja olen äärmiselt nördinud praegu.
Tegelikult nii hull see asi ei olnud. Või kui oligi, siis päästis Mittermayr oma lobeda sõnajooksuga mu ahastusse langemisest. Tema käekiri on selline... ladus ja värvikas ja võib-olla õrnalt sinna blogiliku poole kalduv. Aga pärast kuuajalist blogipaastu, meeldis mulle selline stiil isegi raamatus :) Ja õnneks ei ole konkreetselt suusainstruktori tööst ka üleliia juttu. Osa neist mahlakatest lugudest leiab aset ikka reisijuhiametis olles, ja see on ikka terake teine asi.
Töö väljasaadetutega on aga kraad kangem lugu. Kui ma ka kunagi ei näe autorit silmast silma, siis olgu siinkohal öeldud, et mõttes tänan ma teda isiklikult ja ohtrasõnaliselt seesuguse ausa teemakäsitluse eest. Ajal, mil valdav osa meiegi politiikutest istub suu vett täis või nahaalsemad neist lausa rahvale suu sisse valetavad, ütleb tema nii nagu asjad on. Või noh, hetkeseisu kohta küll mitte, aga selle kohta, mis mõne aasta eest toimus. Huvitav, kas Merkel kunagi oma tegude eest ka vastutama peab?
P.S. Veinisõbrana tekitas minust segadust see 1/8 jutt. Esmalt ei saanud ma aru, et kas siis Austrias valdavalt n-ö lahtiselt see vein on kõrtsudes. Et jutt ei ole ju 1/8 pudelist, vaid liitrist? Siis läheb hea mitu lugu ja aastat mööda ja järsku on juttu Reiseachtelist, mille puhul siis tehtavat 1/8 klaasi veini. Helde taevas, aga see on ju vaid linnunokatäis - see on ju inimeste mõnitamine. Nii et mina sellest veiniasjast igatahes aru ei saanud ja olen äärmiselt nördinud praegu.
August 7, 2022
Küsisin oma Austria noormehelt osa asju üle ja tema polnud osa asjadest kuulnudki või ütles, et enam seda ei tehta. Nt meeste ja naiste palga erinevus. Kui sellel alal/positsioonil on mehi rohkem, siis võibki olla palgavahemik suurem. Aga kui mehi ja naisi on samal alal/positsioonil sama palju, siis palgavahet pigem ei ole.
Mis on küll õige:
Eestlaste "normaalne" või "okei" sõnakasutamine, mis Austrias jääb selgusetuks.
Mäesuusatamise armastus
Fontüü söömine jõulude ajal
Austrilaste "Helisev muusika" mitte tundmine
Suured kirikumaksud
Jookide vastastikune väljategemine inimestele, kellega just tutvusid.
Põsemusid noorema põlvkonna seas, ikka mõlemale põsele
Autori kirjutas tihti "...", mis ei tundunud sobivat ja häirisid. Lisaks mind ennast häiris see, et kui kirjutati ala "läksime tüüpilistele naisteteemadele, ehk kingad, käekotid ja kosmeetika". Nagu need oleks ainukesed asjad, millest naised oskavad rääkida? Lisaks on autor kolinud Austriasse 90ndatel, kus oligi paljud asjad teisiti, mis enam ei kehti. Ehk on generatsiooni erinevus ja ajad on muutunud. Oleks soovinud pigem kaasaegsemat infot.
Mis on küll õige:
Eestlaste "normaalne" või "okei" sõnakasutamine, mis Austrias jääb selgusetuks.
Mäesuusatamise armastus
Fontüü söömine jõulude ajal
Austrilaste "Helisev muusika" mitte tundmine
Suured kirikumaksud
Jookide vastastikune väljategemine inimestele, kellega just tutvusid.
Põsemusid noorema põlvkonna seas, ikka mõlemale põsele
Autori kirjutas tihti "...", mis ei tundunud sobivat ja häirisid. Lisaks mind ennast häiris see, et kui kirjutati ala "läksime tüüpilistele naisteteemadele, ehk kingad, käekotid ja kosmeetika". Nagu need oleks ainukesed asjad, millest naised oskavad rääkida? Lisaks on autor kolinud Austriasse 90ndatel, kus oligi paljud asjad teisiti, mis enam ei kehti. Ehk on generatsiooni erinevus ja ajad on muutunud. Oleks soovinud pigem kaasaegsemat infot.
May 24, 2025
Selles raamatus on mitu erinevat kihti, panen nad järjest siia, võib isegi öelda, et edetabelisse: mulle kõige rohkem huvi pakkuv kõige ees.
Kõige huvitavam kiht oli minu jaoks autori tööelu värskeim vaatus, pagulastega tegelemine, täpsemalt töötab ta väljasaatmiskeskuses ehk korraldab nende põgenike elu, kes on saanud Austria riigilt väljasaatmise otsuse. Sellist nišši tänapäeva Euroopas ei ole ma kohanud üheski teises raamatus. Saab lugeda selle valdkonna konkreetsest köögipoolest, lausa WC-poolest (kultuuritus ja viha, mida elatakse välja kempsus) ja käed-rippu jõuetusest (kui Saksamaa juht Angela Merkel kuulutas, et võtab kõik tulijad vastu, jäi väike naaber Austria hädasse). Niivõrd tihedad, mõtteainest täis peatükid, ma ei hakka neid ümber jutustama, aga mainin ühe tekkinud mõtte: minu meelest saab siit ka natuke rohkem vastust sellele, miks Austria üks naaberriik Ungari nii parempoolseks keeras.
Järgmine mõnus kiht on autori töö nii suusarühmade reisisaatjana kui ka hiljem suusainstruktorina. Ainest pakuvad vene turistid, midagi pole parata, nad on omamoodi (ja) naljakad. Ja just venelaste kantseldamise peale Liina karjäär omal ajal suundus. Kellele meeldivad „Minu Tenerifest“ mahlakad vene-ainelised lood, need leiavad siit jätkupeatükke.
Mõnus kiht on kogu see Alpi suusakuurort, sealne eluolu. (Kellele meeldivad „Minu Colorado“ suusapatrulli seiklused, siis siin on paralleelmaailm.) Ma ise olen korra elus käinud mägisuusareisil ja see jättis kustumatu mulje. Need hütid-kõrtsid keset mäge, kus purjutatakse, kas siis ilusa või hirmsa ilma puhul, sattusin ühte sellisesse ka. Alla võib öösel tulla ka kelkudega! Ja suusad tasub panna nii, et üks ühte ja teine teise kohta, siis ei viitsita neid ära varastada (hea nipp).
Neid peatükke lugedes tunnen justkui silmis eredat talvepäikest ja kopsus mägede hapnikku. Kord ma nägin uuringut, et päikeses elavad mägederahvad ongi kõige õnnelikumad. Tundub usutav, kui Liina ütleb raamatu lõpus, et ta siiralt ja kirglikult armastab seda maad, kuigi mees, kelle pärast kunagi kolitud sai, on ammu lihtsalt sõber, samamoodi ka järgmine mees... Eraelust jutustab ta kuidagi muuseas ja kompleksivabalt, ei pea arvama, et tegu on seebiooperiga. Ämmadest ei saa ka muud teada, kui et nad on suured küpsetajad. Äitegelane esineb veidi rohkem, Liinat suusatama meelitades. Sest muidugi oli Liina alguses tüüpiline eestlane, kes oskas vaid lameda maa peal suusatada. Austrias õpitakse mägisuusatamist juba koolis, paljud teevad endale keskkoolis juba suusainstruktorite paberid. Raamatu alguses on naljakas peatükk sellest, kuidas Liina esimest korda mäe otsa pandi... aga tasapisi harjus ära, hakkas meeldima. Lausa niipalju, et tegi ka endale instruktori paberid ja, kombineerides seda vene keele oskusega, sattus nii sissetuleku kui lugude mõttes kullasoonele (kusagil on mainitud fakt, et nädalavahetusel võis saada venelasi kantseldades 3000-4000 eurot).
Mis kihte on raamatus veel? Ajaloolised kribalad mõjuvad huvitavalt, näiteks häda Adolf Hitleri sünnimajaga, mille eest keegi hoolitseda-vastutada ei soovi.
Ilmselt vajalik, aga mitte mu lemmik, on saksa stiilis korrektsete teemapeatükkide kiht. Milline on Austrias lasteaia-, kooli-, abielu- ja igasuguste muude asjade korraldus.
Kuidagi kohatult mõjub raamatu lõpupeatükk, pikk pajatus jõuludest. See tuleb pärast „löök näkku“ tunnet ehk pagulaste väljasaatmiskeskust, mis oli tõesti mõjus. Ma olekski vist selle meeleoluga lõpetanud... Quo vadis, Euroopa?
Kõige huvitavam kiht oli minu jaoks autori tööelu värskeim vaatus, pagulastega tegelemine, täpsemalt töötab ta väljasaatmiskeskuses ehk korraldab nende põgenike elu, kes on saanud Austria riigilt väljasaatmise otsuse. Sellist nišši tänapäeva Euroopas ei ole ma kohanud üheski teises raamatus. Saab lugeda selle valdkonna konkreetsest köögipoolest, lausa WC-poolest (kultuuritus ja viha, mida elatakse välja kempsus) ja käed-rippu jõuetusest (kui Saksamaa juht Angela Merkel kuulutas, et võtab kõik tulijad vastu, jäi väike naaber Austria hädasse). Niivõrd tihedad, mõtteainest täis peatükid, ma ei hakka neid ümber jutustama, aga mainin ühe tekkinud mõtte: minu meelest saab siit ka natuke rohkem vastust sellele, miks Austria üks naaberriik Ungari nii parempoolseks keeras.
Järgmine mõnus kiht on autori töö nii suusarühmade reisisaatjana kui ka hiljem suusainstruktorina. Ainest pakuvad vene turistid, midagi pole parata, nad on omamoodi (ja) naljakad. Ja just venelaste kantseldamise peale Liina karjäär omal ajal suundus. Kellele meeldivad „Minu Tenerifest“ mahlakad vene-ainelised lood, need leiavad siit jätkupeatükke.
Mõnus kiht on kogu see Alpi suusakuurort, sealne eluolu. (Kellele meeldivad „Minu Colorado“ suusapatrulli seiklused, siis siin on paralleelmaailm.) Ma ise olen korra elus käinud mägisuusareisil ja see jättis kustumatu mulje. Need hütid-kõrtsid keset mäge, kus purjutatakse, kas siis ilusa või hirmsa ilma puhul, sattusin ühte sellisesse ka. Alla võib öösel tulla ka kelkudega! Ja suusad tasub panna nii, et üks ühte ja teine teise kohta, siis ei viitsita neid ära varastada (hea nipp).
Neid peatükke lugedes tunnen justkui silmis eredat talvepäikest ja kopsus mägede hapnikku. Kord ma nägin uuringut, et päikeses elavad mägederahvad ongi kõige õnnelikumad. Tundub usutav, kui Liina ütleb raamatu lõpus, et ta siiralt ja kirglikult armastab seda maad, kuigi mees, kelle pärast kunagi kolitud sai, on ammu lihtsalt sõber, samamoodi ka järgmine mees... Eraelust jutustab ta kuidagi muuseas ja kompleksivabalt, ei pea arvama, et tegu on seebiooperiga. Ämmadest ei saa ka muud teada, kui et nad on suured küpsetajad. Äitegelane esineb veidi rohkem, Liinat suusatama meelitades. Sest muidugi oli Liina alguses tüüpiline eestlane, kes oskas vaid lameda maa peal suusatada. Austrias õpitakse mägisuusatamist juba koolis, paljud teevad endale keskkoolis juba suusainstruktorite paberid. Raamatu alguses on naljakas peatükk sellest, kuidas Liina esimest korda mäe otsa pandi... aga tasapisi harjus ära, hakkas meeldima. Lausa niipalju, et tegi ka endale instruktori paberid ja, kombineerides seda vene keele oskusega, sattus nii sissetuleku kui lugude mõttes kullasoonele (kusagil on mainitud fakt, et nädalavahetusel võis saada venelasi kantseldades 3000-4000 eurot).
Mis kihte on raamatus veel? Ajaloolised kribalad mõjuvad huvitavalt, näiteks häda Adolf Hitleri sünnimajaga, mille eest keegi hoolitseda-vastutada ei soovi.
Ilmselt vajalik, aga mitte mu lemmik, on saksa stiilis korrektsete teemapeatükkide kiht. Milline on Austrias lasteaia-, kooli-, abielu- ja igasuguste muude asjade korraldus.
Kuidagi kohatult mõjub raamatu lõpupeatükk, pikk pajatus jõuludest. See tuleb pärast „löök näkku“ tunnet ehk pagulaste väljasaatmiskeskust, mis oli tõesti mõjus. Ma olekski vist selle meeleoluga lõpetanud... Quo vadis, Euroopa?
Displaying 1 - 8 of 8 reviews