Liiv luuletas erinevatest loodusnähtustest ja tõi paralleele enda sees toimuvaga. Palju tulid jutuks kevad ja sügis, kased ja männid, linnud ja lilled, meri ja lained ning tuul, mis tihti luuletajat lohutas.Ta kirjutas ka igatsusest ja teistest inimestest - kas siis daamist, kes talle südamesse pugenud, või juhuslikest inimestest, kellega ta tänaval kokku sattus. Mulle meeldis luuletaja patriootlikkus ja ilu suhtes tundlik meel. Pealkiri viitab kodumaale Eestile, mille kohta on ka omajagu luuletusi.
Huvitav on mõelda, et need luuletused mõelnud ja kirja pannud härra elas rohkem kui 100a tagasi. Liiv unistas sellest, et Eesti oleks vaba maa ja, et saaksime rääkida uhkusega oma keeles. Tema tähelepanekutes leidub aegumatust, nt kuidas suure maa rahvas ei pea väikest rahvast oluliseks, kuidas kastepiisad murul on kui tiamandid või kuidas sõpradega on ülimalt tore koos olla.
Rahulik ja päris meeldiv lugemine. Oli palju vabavärssi ja kui leiduski riimi oli see meeldivalt lahendatud. Mulle meeldis kui luuletaja isikustas loodust, nt kui sügis annab puudele suud. Tema stiil tundub mulle selline tagasihoidlikult romantiline. Mõttesse kerkisid esteetilised kujutised. Kuigi umbes-täpselt 33 luuletust väärivad minu silmis eraldi välja toomist on terve kogumik täis inimlikke tundeid ja kauneid sõnastusi.
Põhjalik kogumik Liivi luuletustest, mis on esitatud kronoloogiliselt selles järjekorras, milles nad esmakordselt lugejateni jõudsid - eelkõige siis kalendrites ja ajalehtedes/kirjades trükitult. Kui teada, oli ka avaldamise aasta luuletuste all ära toodud. Kõige kohta pole kahjuks täpsed andmed säilinud.
Pean tunnistama, et mulle isiklikult meeldis tema varasem looming rohkem ehk siis mida edasi, seda vähem mulle see raamat meeldis. Õnneks leidsin sealt üles ka paar vana lemmikut, mille kohta märkisid rebenenud paberitükid mingist lehes trükitud sudokust. Hämmastav, et need seal veel alles olid.