Armastuseta

by Brigitta Davidjants

Gümnaasiumi lõpetaval Rebekal on tunne, et ta on armastust otsinud aastaid. Aga armastust ei tule. Või kui tuleb, siis on nii lihtne selles kahtlema hakata. Brigitta Davidjantsi romaan kirjeldab noore naise teekonda vägivaldsesse suhtesse ja sealt väljamurdmist, mille käigus asendub teadmine, et kõige tähtsam on armastus, veendumusega, et tegelikult on kõige tähtsam vabadus.

Autorilt on varem ilmunud „Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia“ (2010), „Minu Armeenia: aus vastus“ (2017), „(Mitte just) armastuslugu“ (2017).

168 pages, Hardcover

Published February 1, 2019

Reviews

[Triinu · Rating 3 out of 5]

See ei ole õigupoolest üldse selline raamat, mida ma normaalsel keskmisel juhul lugemiseks valiksin. Koolitüdruk, armusuhted ja üheksakümnendate lõpp - no minge pekki, järjekordne näkkusülitamine, et mul kooliajal ei õnnestunud ühtegi kallimat leida? Lisaks on tüdruk vist lesbi?
Absoluutselt pole minu kogemus!
Ainult et hakkasin lugema ja see raamat oli hoopis teade: "Ma olen sinu moodi tüdruk, kel oli armusuhteid ja mitu ja tead - ei päästnud. Et ma lesbi olin, ma ju ei teadnud. Elu oli täiega jube nii ehk nii."

Peategelanna on lõpuklassi tüdruk, kelles elab komme iseennast kogu aeg kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, leida seaduspärasid ning kokkukõlasid sellega, Kuidas Elu Käib. Ehk siis sellega, mida elu kohta räägitakse. Sest rahvas ometi teab tõde! Suhe tüdrukute vahel ei ole päris. Too on ju nii kena poiss, rahulik. Koolipõli on elu parim aeg. Depressioon läheb niisamagi üle, kui ainult ise piisavalt tahta.

Rebekka ei usu, endalt küsimata. Ta mõtleb igasugu asju ja paljude nähtuste üle. Kuid ta on ikkagi verinoor - seitseteist - ja usub, et teised inimesed tihti teavad paremini, kuidas elu käib.
Mõtleb meestele kuldse kuu selga - samas kui klapib paremini naistega. Aga kuldne kuu oli ju!

Nii raske on endast aru saada, eriti kui oled noor tüdruk väga heteronormatiivses keskkonnas. Aga ega vahet poleks - oled lesbi või mitte - ka mina olen meestega ohtralt seksinud, üldse mõistmata, et ma ei taha neid tegelikult. Iha on hoopis teine tunne kui "jaah, okei, hea küll". Ka hoopis teine tunne kui "head naised alustavad ise, ma siis ka".
Aga kust mina seda teadma pidin? Või Rebekka? Keegi ei õpetanud.
Iha, kiim, erutus, himurus on hoopis teistsugused. Kui hakkad mõtlema, ega tagumikuvinn liiga silma ei paista või kõhupekk käe all ei laineta, on selge, et valesti on. Rebekka ei mõtle otse sellest, aga et iha ei ole, sellest küll.
Rohkem valus.
Temal oli tüdrukuga iha olnud. Vähemalt seegi hea.

Miks talle meeldib see lesbiline naine kambast kõige rohkem? Miks tal on tüdrukuga kirg olnud? Ei, ta ei tee sellest mingeid järeldusi.
Kui noormees, kellega tal enamiku raamatust suhe on, absoluutselt jäletaks osutub, on just teised sama grupi naised, kes aitavad. Et avalik lesbi kõige rohkem ... jaa, ta on kahtlemata kõige positiivsem tegelane, kellest natuke rohkem kirjutatud. Ent aitab ka Ella. Aitab mõte Maarjale. Aitab Kaiga rääkimine.

Ja Rebekka omakorda aitab Mirjamit - ja küllap ka Kaid.
Naised toetavad üksteist, jääb raamatust kõlama. Mitte tingimatult, mitte kõik - eriti vanemad naised, mh Rebekka ema, hoiavad pigem status quost kinni - aga elutormis naiste peale loota saad.

Ilus moraal.

Davidjants kirjutab huvitavas formaadis: polegi enne lugenud sellist raamatut, mis aegadega mängib minimaalselt, ent jätab lihtsalt osa sündmustest vahele ja neist teatatakse lugejale takkajärgi, peategelase möödaminnes-mõtetena. Muidu ikka kirjutatakse vahele "nöödusid kuud ja nende jooksul leidis aset (mingi lühikokkuvõte)".
Davitjants seda ei tee. Tal mööduvad kuud, aga lugeja saab sellest aru alles siis, kui peategelanna mõtetesse mahub asju, mida raamatus kirjeldatud sündmusi arvestades seal olla ei saanuks.
Aa, see juhtus? Aa. see juhtus ka?
Annab lugedes meeldiva põnevustunde. Pole mingit "ja nüüd juhtub see ja nüüd see, niimoodi need lood ikka kirjutatakse".
Olgu, vbla natuke.
Lõpp on hästi roosiline.
See on hea lahendus, sest päris kindlasti oleks "ja siis oli sitasti ja kõik vihkasid Rebekkat ja midagi ei läinud paremaks" halvem lõpp.
Elutormis naiste peale loota saad!!!

Aga natuke liiga roosiline minu jaoks. Võinuks olla veidi vähem selge happy end ja rohkem "no vaatab, kas, krt, läheb paremaks lõpuks!"

[Kärt Heinvere · Rating 3 out of 5]

Vabadus ja armastus. Raamatu keskosani ei saanud ma täpselt aru, mis ajastus tegevus toimub. Kasett, kodutelefon, ERKI ja Peda. Tegelased ja olukorrad olid kuidagi pealiskaudselt kirjeldatud, seega ei tekkinud empaatiat nende vastu. Oli küll huvitavaid momente, aga oleksin tahtud põhjalikumaid kirjeldusi ja analüüse. Teema oli aga väga paeluv ja ajakohane.
Lisaks oli tekstis palju kirjanikke ja muusikuid ja kunstnikke, kellest ma midagi kuulnud polnud.

[Liis Lukner · Rating 4 out of 5]

Minule täitsa meeldis see raamat. See on lugu ühe noore naise armastuse ja iseenda otsingutest. Hästi kiiresti loetav ja minu jaoks haaravalt jutustatud ühe inimese sisemaailma kirjeldus. Raamat käsitleb muuhulgas rasket lähisuhtevägivalla teemat, paneb selle teema peale mõtlema: miks ja kuidas inimene vägivaldsesse suhtesse satub, kuidas selles suhtes käitub, seda kõike mõtestab, miks keegi ei sekku... ja kuidas sellisest suhtest välja saada. Kindlasti oleks saanud peategelast ja teisi karaktereid veel põhjalikumalt kirjeldada, see olnuks põnev, kuid võib-olla on see just hea, et tegemist on kiire ja mingis mõttes üsna lihtsa lugemisega. Mina soovitan seda raamatut näiteks teistele noortele naistele, kes samamoodi suhteid, armastust, piire, iseennast avastavad. Vägivalla kogeja loole kõrvalt kaasa elades on võib-olla lihtsam saada aru sellest, mis on õige ja vale, lubatud ja lubamatu, kus on piirid. Et sellest õppida. Et oskaks iseennast paremini hoida ja päästa, märgata kannatavat kaaslast ja ebaõiglusse ning vägivalda sekkuda. Sest vägivald ei ole kunagi okei. Raamatu kujundus oli lahe! Ma ei ole lugenud sellele raamatule eelnenud Devidjantsi teost ("(Mitte just) armastuslugu"), kus Rebeka on noorem, aga võtan selle kindlasti peagi ka ette.