Ühe raksuga seda raamatut ei loe. Natuke siit, natuke sealt. Üle tüki aja tegin ka lugemise ajal märkmeid. Alguse sai see autori tähelepanekust, et me oleme nii harjunud suurte puudega surnuaias. Teiste riikide lagedad surnuaiad on õõvastavad. Jap, noogutan kaasa! USAs olen mitmel korral vaadanud, et selline täitsa kena muruväljakuga park, ainult puid võiks rohkem olla. Lähemale jõudes saan aru, et tegu on surnuaiaga ning kõik ühetaolised hauaplaadid on lihtsalt madalaks pöetud muru sisse peidetud. Ei aitäh. Palun ikka kõrguvaid puid ja omapäraseid hauaplatse.
Silma jäid ka sõnamängud ning sõnade ajalugu. Mõned näited:
alatu - inimene, kellel pole oma ala ja seeläbi oma ala tuge
õnneseen - inimene, kes on kohtunud oma seenevaimuga (selleks peab õiges vanuses ja õiges koguses punaseid kärbseseeni nagistama)
põld - tuleneb sõnast põletamine
noorik - naine, kellel on küll poegi, aga mitte tütreid
miks vastlapäeval seajalgu süüakse? Just siis jõuti sissesoolatud sealihatünni põhjani, kus jalad juba ootasid
Sõnade ajalugu on minu jaoks väga kaua huvi pakkunud. Nii põnev on ju lugeda, mis on ühe või teise sõna kujunemislugu. Kas tegu on kunstliku moodustisega, on sõna tulnud mõnest teisest keelest või hoopis mõni kolmas variant? Väga kerge on võõrsõnad lihtsalt keelele mugavamaks teha ja kasutusele võtta, kuid eestikeelne vaste on palju ägedam. Näiteks õhinapõhine ja elurikkus - Mikk Sarve loodud sõnad, mis ka laialt kasutuses. Osaliselt just raamatu tõttu lisasin märkmikusse lehe, et ennast ümber harjutada. Miks öelda spoiler, kui saab öelda sisurikkuja? Influenceri asemel suunamudija. Emoji on hoopis tujukuju ning aksessuaar ilulisa.
Kui kellelgi on veel silma jäänud häid vasteid võõrkeelsetele sõnadele, siis mu märkmik ootab täiendusi! Ja kes tahavad ka kogeda "Ahhaa!" momente, siis Sarve raamatut võin küll soojalt soovitada.