Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees

Minu... #121

by Heikki Võsu, Tiina Randus (Editor)

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees?

„…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn.“

Kas tõesti? Otsustage ise.

208 pages, Paperback

First published March 19, 2019

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Jälle üks täielik kompu sarjas! Samas mõistan, et kompu ei ole see teps mitte kõigi jaoks. Ütleme nii, et kes kuiva reisijuhti igatseb, see hoidku parem näpud eemale. Sest Oslo-raamat seda kindlasti pole, vastupidi, see on naljakas, muhe, eneseirooniline, kriitilise pilguga Oslole, mehise vaatenurgaga ja rammusate värvidega. Põhimõtteliselt kõik see, mis mulle reisiraamatute juures meeldibki kusjuures. Kui mõni raamat avab pigem erinevaid vaatamisväärsusi, siis see kraabib kihte norrakatelt. Kraabib mõnuga. Meenutas natuke "Minu Šveitsit", mis oli ka selline... silmiavav. Meil kõigil on riigist üks kuvand, nagu kümbleks riik mingis erilises aupaistes, ent tjah... Võtame või näiteks norrakate lahke abiraha loopimise parempale ja vasempale (saan aru, et meie kaunid mõisakoolid tänu neile nii kaunid ongi?), millest jääb mulje, et neil endil on kõik kõige paremas korras, aga kui loeme nende infrastruktuurist, siis jääb vaid kahega käega peast kinni hoida :)

Alapealkiri, muide, on veidi ekslik, sest lugedes jääb mulje, et autor just nimelt oli meeleheitel koduperemees. Saan aru küll, et eks ta lisas ohtralt värve ja utreeris veidi, ent tõepoolest - ka oma piiratud mõtlemisega usun ma, et on ikka vaks vahet diplomaadiga välislähetuses kaasas "lohiseval" teisepoole sool. Kuigi nüüd on moodne kinnitada, et sugudel pole vahet ja kõik on võrdsed ja õige pea võivad kõik sünnitada, valivad kataloogist sobivate parameetritega tite ja köhivad papi välja, siis Võsu ei ole veel nii moodsalt moondunud ja temal on tõsiseid raskusi n-ö perenaise rolli kandmisega Oslos :) Teisest küljest muidugi tore, et tal sellega raskusi oli, nüüd on meil jällegi naljakas sellest lugeda :)

Mis veel hea oli? Oo jaa, Taani! Kuna autori abikaas oli enne Norra siirdumist ametipostil Taanis, siis on tekstis ohtralt viiteid Kopile ja taanlastele.Või kui polegi konkreetseid meenutusi, siis lihtsalt... norrakad on paljuski taanlastega sarnased ja oli palju tuttavaid tähelepankuid, mille võiks sama hästi taanlaste arvele kirjutada. Nii et danbakteriga nakatunud lugejad võiks lahkesti "Minu Oslo" näppu haarata (ei, mul ei tõmble silm, ma lihtsalt pilgutan siinkohal agaralt silma, et kõik, kel vaja vihjest midagi välja lugeda, sellest ka aru saaksid).

P.S. Kellel tekitab külluslik sulgude kasutamine allergilise reaktsiooni, siis teie võtke eelnevalt tablett sisse. Autor nimelt näikse sulge jumaldavat, kolmed järjestikused sulud pole siin mingi teema :) Alguses mind see häiris, ent hiljem harjusin (poodu pidi ka alguses siputama, aga pärast...) ja mõistsin, et ega tema sisemonoloogi või vahemärkuseid vist teisiti polekski saanud tabavalt edasi anda, oleks lohisema need mõtted läinud.

P.P.S. "Minu Oslo" lugemisjärgsel hommikul tõusin voodis istuli ja avastasin, et... olin ööga munenud Norra mündi. Wtf, mõtlete teie. Ma mõtlesin kah. Olgu öeldud, et ma pole Norras käinud, abikaas samuti mitte. Uurimine käib.

[Kitty · Rating 3 out of 5]

põhiliselt lugesin seda raamatut sellepärast, et olin mitmelt poolt kuulnud, et seal kasutatakse liiga palju sulge, ja tahtsin näha, kas siis tõesti on nii palju, et segab. mind ei seganud. üldse tundus autor olevat täiesti kirjaoskaja inimene.

Oslo võibolla ei ole piisavalt eksootiline sihtpunkt ja sellest ehk ei olegi midagi nii erilist kirjutada, aga kui paljude Minu-raamatute pealkiri võiks olla "Minu ämm", siis see raamat kuulus kategooriasse "Minu välismaa". mumst oli seal tervete peatükkide kaupa kirjeldusi sellest, kuidas, teate, igal pool polegi kõik asjad täpselt nagu Eestis, ja mõni asi on lausa kehvemini kui Eestis. no shit, Sherlock. aga neis peatükkides oleks võinud Oslo nime Londoniga asendada ja mitte miski poleks vale olnud.

lõputu meeste-naiste teemaline üldistamine tüütas lõpuks muidugi üsna ära, vast tasuks autoril kaaluda ideed, et mõni omadus ongi lihtsalt tema naisele omane, mitte "kõigile naistele". nagu... naised on suurepärased koristajad? kui nii, siis paluks mulle ka majapidamisse üks naine (tegelt pole vaja, mul on mees, kes on, ee, suurepärane koristaja. erinevalt minust).

aga lõppeks rääkis see raamat ikkagi Oslost ka täitsa palju, sellises turismiinfo võtmes. ma olen Oslos käinud mitu korda ja see polnud mu jaoks kuigi huvitav, aga vähemalt tundus kõik õige. nii et, noh, täiesti tubli keskmine Minu-raamat kokkuvõttes.

[Birgit K · Rating 4 out of 5]

Olen lugenud väga palju "minu" sarja raamatuid läbi ja see raamat on esimene kus mulle tuli nö veidike üllatusi ehk kirjeldus erines minu ettekujutusest selle maa kohta. Mitte küll trastiliselt, aga siiski nö värskendav lugemine oli. Ometigi selle raamatu osas mu emotsioonid muutusid kui börsi indeksid üles ja alla. Algas see kuidagi negatiivse tooniga pluss mis värk nende sulgudega oli(neid oli liiga palju), siis aga läks raamat isegi täitsa mõnusaks mõnda aega ning oli nauditav lugeda, ja kui asi jõudis sinna naine versus mees osasse siis pigem ütleksin, et ei viitsi isegi selle asja peale enam palju erutuda. Ilmselgelt oli see mehe ja naise erinevuse kirjeldus ja mehe nö täielik saamatu meeslapse rolli astemine küll ainult selle autori kivi enda kapsaaeda. Sinna individuaalsesse kapsaaeda täielikult. Tean palju mehi, kes tulevad toime täitsa tavaliste asjade tegemisega edukalt nagu seda on toidu tegemine ja koristamine ning poes käimine ja lisaks veel sotsialiseerumine(ei pea seda kuidagi sugupoole kohaseks omaduseks vaid väga individuaalseks olenevalt inimestest). Veel tundus mulle äärmiselt veider, et mees oli kodune, aga ometigi tegi naine suurema osa ajast veel süüa peale tööd. Omale oleks selline meesolevus lihtsalt suur turn-off. Mitte kodus olemise pärast, aga selleks, et kui juba kodus olla siis teha neid asju mida tavaliselt meespool ootab kodus olevalt naiselt. Raamatus tuli jutuks veel mitu kohta kus autor ei suutnud kaalu alandada, ja nii suur tahtmine oli selle peale öelda ning anda üks väike vihje, et toitumine mängib kaalulangetuses rolli 85 protsenti. Liikuda võid sa nii palju kui tahad, aga kui sa sööd sisse rohkem kui kulutada suudad siis kaal ei kao mitte kusagile ja isegi seda iga päev joostes.

Raamatus tuli esile veel paar asja millega ma väga nõustuda ei saanud, aga neid oli õnneks vähe :D Üks oli et Eestis naabrid on lugupidavad oma naabrite vastu ja teevad oma aiad ja majad korda, noo ega ikka ei ole küll nii, palju vanu ja räämas maju ning hooldamata aedasid.
Ja Tallinnas jalgratturina olemine on minu kogemuse põhjal täielik potensiaalne enesetapp, tegin selle ühe korra läbi, ja see on kahtlemata üks äärmiselt jalgratturile ebasõbralik linn. Raske on ette kujutada et Norras on see asi hullem kui seal siiski jalgratta teed on olemas autori sõnade kohaselt.

Norra kohta olen läbi youtubi kuulnud kohalikelt, et väljas nad tõepoolest väga söömas ei käi ja nö kodus olemise kultuur on väga väga tugev, ja kodu kui selline on tähtis koht mille peale kulutatakse palju raha ja vuntsitakse korralikult üles. Sain raamatust teada et nii see aga päris pole, või siis lihtsalt üürile antavate kodudega oli asi veidike teistmoodi.

Pean ütlema, et olles lugenud läbi ka Minu Dubai, siis mõlemad kui rikkad naftariigid(viimane siis mitte niivõrd riik) , minu sümpaatia läheb Norrale kohe kindlasti. Pole kunagi olnud suure ja mõtetu kulutamise fänn. Oslo kui linn pole mul olnud linnade külastatvuse nimekirjas esirinnas, aga Norra loodus ja fjordid on kindlasti üks eesmärk mida janunen näha juba pikemat aega. Olen meeletu mägede fänn. Oeh, olen täielik raamatu hinnangute kirjutamise fanaatik ja oht on terve raamat ümber jutustada:) Üritan seda mitte teha. Hinnet on väga raske panna, aga kindlasti ma soovitan seda raamatut lugeda. Absoluutselt oli seda väärt.

[Margit · Rating 4 out of 5]

Päris huvitav lugemine. Ebatavaliselt detailne, mis puudutas kohalikku eluolu ja diplomaatide tööd, see oli raamatu plussiks.
Igati nõus sellega, mis autor kirjutas lõpus, et oma maal on ikka kõige parem. Et välismaal oled kui kõrvalseisja, aga oma maal on sul võimalus ja lausa kohustus rääkida oma riigi asjades kaasa. Elasin ise välismaal ligi 10 a ja jõudsin umbes samale järeldusele. Seetõttu enam väga välismaale elama ei kipu (reisima küll). Sellele järeldusele jõudmine võib erinevatel inimestel lühem või kauem aega võtta.
Mis puudutas koduseid töid, siis selles osas oli autor minu maitse jaoks liiga stereotüüpse suhtumisega sugudesse. Ei ole ikka nii, et kõik naised oskavad ja tahavad süüa vaaritada, on sündinud koristajad (ammugi mitte!) või suudavad võõrastega vabalt muliseda. Tean ka päris palju naisi, kes oskavad teha asju, mida justkui peaks tegema ainult mehed ja oskavad neid paremini kui nii mõnedki mehed, keda oma elus kohanud olen.

[Kadri · Rating 3 out of 5]

Alustasin raamatu lugemist hommikul oodates hambakirurgi ukse taga ning lõpetasin õhtul kodus ca selle aja peale kui haavavalu kõige hullemaks läks.
Raamatus oli äratundmishetki näiteks selles osas, et lastega peredel pole seal turistina suurt midagi teha ning ka supermarketite toiduvaliku osas.
Mulle tundub, et Minu Norra raamatu autoril oli tuntavam side Norraga (vähemalt raamatus kirja pandu jǎrgi), kui selles raamatus autoril Osloga. Võib küll muidugi olla, et Oslo lihtsalt ongi selline linn, mis ei tekita seal pesitsevates inimestes selliseid tugevaid tundeid nagu näiteks Reykjavik või Tartu, aga ei tekkinud ka tunnet, et tahaks hirmsasti nüüd uuesti Oslosse sattuda. Minu Norra lugemise järgselt Bergenisse või Tromsosse oleks küll tahtnud. Vaatamata vihmale.
Aga oli ka humoorikaid hetki, mulle väga meeldis autori võrdlus soolistest erinevustest keedukartulite ja hakklihakastme valmistamise näitel.

[Cäroly · Rating 4 out of 5]

Taaskord üks eluterve huumoriga "Minu" lugu ühe Eesti pere elust Norra päälinnas Oslos. Kui alguses raamat ei läinud nii käima, siis teine pool ületas seda mitmekordselt.
Avardas diplomaatiamaailma telgitaguseid ja uskumatult halenaljakana näivat bürokraatiat diplomaatide suhtes Norras. Tõi ka esile mitmeid puudujääke sealse riigiaparaadi ametkondades. Naljalt ise ei julgeks seal ühegi seadusega pahuksisse sattuda ja eriti mis puudutab lastekasvatust.
Igal juhul autori sõnul näiliselt igava linna igati värvikirev elu.

[Triin Soom · Rating 5 out of 5]

Üks vähestest tõeliselt headest Minu-sarja raamatutest. Humoorikas ja informatiivne. Soovitan soojalt lugeda.

[Kaire Saarse · Rating 4 out of 5]

Aus ja konkreetne lugemine

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Sai infot Oslo kohta piisavalt, et ilmselt paar päeva ringi vaadata. Oli üsna loetav, heas tasakaalus linn ja eraelu.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Raamatu kaas ja alapealkiri peaks ideaalis andma vihje: on see tekst romantiline, asjalik, humoorikas? Mis seal raamatu sees on? Ja „Minu Oslo“ kaas teeb oma tööd hästi, alasti beebikuju ja alapealkiri „Mitte nii meeleheitel koduperemees“ annavad vihje autori huumorisoonele. Raamatu tooniga läheb hästi kokku ka see, et beebikujul on käed rusikas, mingi õiendamine pooleli, isegi üks jalg trampimiseks õhus. Selline armas natuke ära hellitatud jõnglane, kes õiendab oma turvalises maailmas millegi kallal.
Just selline Heikki Võsu ongi. Jonnipunnilaadne, saatkonna-ametniku abikaasa, oma olemuselt sümpaatne (heake küll, küsitavusi tekitasid ja sümpaatsust vähendasid soorollide teemad tema peres). Minu meelest polegi lugejale eriti oluline, et ta peategelasega täiesti nõustuma peaks. Lugeja andestab kõik ja sööb peost – juhul, kui autor kirjutada oskab! Juhul, kui autoril on oma hääl. Ja see on Heikkil täiega olemas. Meenub ähmaselt üks samalaadne raamat, mida ammu lugesin ja umbes samasuguse emotsiooni sain, nimelt Vahur Afanasjevi „Minu Brüssel“, mõnuga kirjutatud ametnikukaasa lugu.
Norrast/Oslost saame siin raamatus täitsa palju teada. Olen ise ka mõne korra (ja kord lausa mitu nädalat) Oslos viibinud, olen norrakatega koostööd teinud ja täiesti nõus kõige sellega, mida raamatust lugesin. Tuli meelde mu imestus, kuidas neil suures ülikooliraamatukogus polnud sooja söögi toidukohta, olid vaid need õudkuivad kilesse mässitud võileivad. Ja nagu „Minu Norrast“ lugeda saab, ka kooli(de)s on söökla asemel võileivad. Tuli meelde, kuidas kõndisin mööda paduvihmas mängivatest lasteaialastest, aga niisugused need norrakad on ka Heikki vaatluse põhjal: iga ilmaga õues! Või meenus mullegi imestus, et miks pole raamatukogus remont tehtud, miks pole metroojaam selline, nagu üks uusrikas riik endale lubada saaks. Heikki ütleb tabavalt: Oslo on nagu koonerdav vanainimene, kes ei raatsi oma auklikke kampsuneid ära visata, sest „augu kõrvalt on ju terve“. Mis sest, et sel vanainimesel on raha sukasääres palju.
Saame raamatu abil targemaks ka Eesti riigi ja üleüldse kogu maailma saatkondade töö osas. Mis on sekretär, lauaülem, konsul ja aukonsul jne (aukonsul on näiteks lihtsalt tiitel, mitte palgatöö). Ja mis tööd nad seal teevad peale šampusejoomise? Näiteks pidi Heikki naine andma allkirja, et Eestisse suunduvas surnukirstus on vaid surnukeha ning pole narkootikume ega relvi, selleks pidi ta konkreetselt selle laiba ja kirstu läbi otsima. Vaat sellise tööotsa peale poleks ma ise küll tulla osanud!
Heikki kehtestab enda stiili kohe raamatu sissejuhatuses. Aus, natuke üle vindi keeratud ja tehniliselt põnev: kordussulgudega siin-seal oma hüplevat mõttemaailma märgistav.
Näiteks? Kaasahaaaravat kinnisvaraotsingut kirjeldades: „Kohe läks kiri majaomanikule, et ärgu mõelgugi seda kohta kellelegi teisele anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud) (kuigi oleks tahtnud) (no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on).“ Mulle see stiil meeldib!
Mõni koht oli küll kahtlasem. Näiteks: „Perepea (ütleme siis, et meesterahvas on perepea) (kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult) (no las ta kõlab) (kiikaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja „naistefoobiks“ või „femifoobiks“ ei hüüta, jään seisukohale, et mees on perepea) (anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti.“ Mina oleksin toimetajana seekord kärpinud, aga iseenesest on see nii värske stiilivõte ja mul on hea meel, et toimetaja seda võtet üleüldse aktsepteeris. Ma pole kusagil mujal raamatus selliseid sulgude ridasid stiilivõttena kogenud.
Aga rääkigem soorollidest, sel kahtlasel teemal. Heikki Võsu julgeb kirjutada - lühidalt ja eneseirooniliselt, aga siiski - oma võitlusest kehakaaluga ja paanikahoogudest. Julgeb olla koduperemehe rollis. Ja mitmel pool paistab välja tema austus oma abikaasa vastu, vaikselt paljastub hea suhtlusoskusega ja igal rindel võimekas Maiga, keda mõnes mõttes võiks küll perepeaks nimetada, aga see selleks. Küll saab ta USA saadikule hingeabi anda, küll jõuab ta õhtul pikalt päevatöölt koju tulles perele süüa teha, küll suudab koristada kodu poole tunniga, samas kui mees on pool päeva pusinud. Ma polnud ammu üritanud mõelda teemal: mis on mehe ja naise vahe? Aga see raamat sunnib mõtlema. Kas naised on tõesti paremad rööprähklejad ja paremad small talk suhtlejad? Kohati mind ärritas Heikki mugav maailmapilt: ah et süüa meeldib küll, aga mitte süüa teha ja nõusid pesta? Ja kas päriselt ei ole võimalik söögitegemist ära õppida? Kas tõesti pole olemas kokaraamatuid lollidele? Heikkil tundus olevat üks algajate kokaraamat ja seal näiteks õpetati, et kana tuleb enne keema panekut ette valmistada (aga kuidas, kas psühholoogiliselt?), nii jäigi kana ootama, kuni perenaine õhtul saatkonnatöölt koju saabus. Võimalik, et see oli kirjutatud lihtustatult ja liialdatult, rollis olles. Tegelikult on raamatu lõpus lisapeatükk, kus Heikki õpetab meestele koristamist ja söögitegemist. Näiteks kui majas ringi liigud, tasub kasutada põhimõtet „Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too“. Kas seda peab (meestele) tõesti õpetama?! Samas, selle raamatu stiili need õpetused sobivad.

[Piret · Rating 5 out of 5]

Mõnusa huumori ja muheda autori häälega kirjutatud raamat. Boonuseks on viimane peatükk "väike käsiraamat algajale koduperemehele".

[Kerli Lill · Rating 2 out of 5]

A relatively ordinary travel book written by the ambassador's husband. In simple language, but with occasional sentences that are too jumpy and full of interjections. Having visited Norway before reading the book, I would not want to subscribe 100% to everything the author talks about in his work. Particularly as far as the Norwegians' attitude to life is concerned. But then again, perhaps I haven't had such direct contact. It was a nice read, but it did not directly offer any new knowledge or interest.

[Katrin Li · Rating 3 out of 5]

Hea hoogne lugemine. Kuigi olen Oslos elanud lühikest aega, siis loetu oli minu jaoks suuresti uus. Samas oli ka tuttavaid kohti. Kohalikku kultuuri ka täitsa parajas koguses. Saab ka põgusa ülevaate ja Eesti saatkonna tööst.

[Heidi · Rating 4 out of 5]

Mõnus suvelugemine Hiiumaal, pani mõtted peas idanema, et Norra reis jalge alla võtta! Sai veidi aimu ka diplomaatide igapäevaelust.