Keele ja sõnadega on väga kummaline lugu. Sa ütled, et paned mütsi pähe, aga tegelikult paned pea mütsi. Proovid panna soki jalga, kuid juhtub hoopis vastupidi ning jalg läheb sokki. Kui talv on käes, pole see tegelikult üldse käes, vaid hoopis õues. Sügav lumi on aga eriti naljakas – sina hakkad lumememme tegema või kelgutama, lumi muudkui sügab. Sul võib olla suus mitu keelt, kuid kõige ilusam neist on eesti keel. See raamat ongi eesti keelest ja sellest, kui lõbus ja vahva see keel võib olla.
Ilmar Tomusk on sündinud 28. juunil 1964. aastal Tallinnas. Aastatel 1971–1982 õppis Tallinna 32. Keskkoolis ning 1989. aastal lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 2002. aastal kaitses Tallinna Tehnikaülikooli Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Instituudis doktorikraadi haldusjuhtimises. Ilmar Tomusk töötab alates 1995. aastast Keeleinspektsiooni peadirektorina. Ilmar Tomusk on mitme populaarse lasteraamatu autor.
Ilmselt paljud minu põlvkonna lugejad kasvasid üles mõni Priit Pärna poolt kujundatud Ott Arderi luulekogu raamaturiiulis. Meie kodus oli selleks täiesti kapsaks loetud luulekoguks 1989. aastal ilmunud "Valge raamat". Pärna pilte mäletan eriti selgesti (kevadel sulavad suusad või näljane tuba) ning ka üsna mitu Arderi luuletust sellest kogumikust on ikka veel enam-vähem peas (luuletus mumpsist). See luulekogu oli lihtsalt sõnalise ja visuaalse mängulisuse suurepärane sulam.
Pärna poolt illustreeritud Ilmar Tomuski jutukogumikku "Kõrvalised isikud" võiks igati pidada Arderi luulekogude (hinge)sugulaseks proosakirjanduse vallas. "Kõrvalistes isikutes" saame koos Martini ja ta perega teha mõnusat huumorit täis rännaku läbi eesti keele mängulise ja kohati absurdse keelemaastiku.
Kui kommid on OTSAS, siis mille otsas need on? Kui see on KÄTTEVÕTMISE ASI, siis kumba kätte ma selle võtma pean? Kui isal HAKKAB SILMA poes uus külmkapp, siis kas peaksime isa silmanägemise pärast muretsema? Selliseid toredaid keelmänge ja meie emakeele rikkust demonstreerivaid lugusid on terve raamat täis (minu lemmik oli "Emal on hea nina"). Pole ime, et 2019. aastal see teos Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt ka Aasta Rosina auhinna võitis. Võtke see rosin koos pisiperega ette ja saate toreda maitseelamuse võrra rikkamaks.
OI kuidas mulle meeldis. Väga kihvtid sõnamängud. Kes kasutab neid igapäevasel vähem ja kes rohkem. Pigem annaks seda lugeda suuremale lapsele, põhikooli vanusele? Väike laps ei saa veel aru ja ta võtabki neid fraseologisme sõna-sõnalt.
Esmapilgul arvasin, et on väga titekas raamat. Aga vastupidi, hea ning kerge lugemine. Tõstab suunurga kergelt muigele :)
Ma armastan väga sõnamängu ja Tomusk ei hoia keelemängulusti tagasi. Soovitan raamatut koolieelikutele ja algklassiõpilastele, et nad õpiksid keele ilu ja mitmekesisust märkama. Samas pakub raamat lugemisnaudingut ka vanemale lugejale. Tundub, et Tomuski raamat vahetab välja Eno Raua "Peep ja sõnad", kuna mitmetähenduslikkust on siin kõvasti rohkem. Omaette väärtus annavad raamatule ka Priit Pärna illustratsioonid - need tunduvad kohe eriti päevakajalised. ;) Tekstinäide: Isa jõudis töölt koju palju hiljem kui tavaliselt. "Buss läks otse minu nina alt ära," hüüdis ta esikust vabandavalt ja selgitas: "Bussijuht oli kindlasti üks ebaviisakas tattnina, sest ta pani ukse minu nina ees kinni, kuigi ma olin juba peaaegu ninapidi ukse vahel. Pidin pool tundi peatuses jrgmist bussi ootama. Küll see oli tüütu. Pealegi oli peatuses üks õlise ninaga mees, kes lubas kõikidel nina vinklisse keerata. mul ei jäänud muud üle, kui talle politsei kutsuda. Kõigele lisaks oli ilm täna nii külm, et oleks peaaegu nina ära võtnud."
Lugesin kolleeg Rita soovitusel ja ei pidanud pettuma. Ise soovitaksin lugeda seda raamatut KÕIKIDEL eesti keele ja kirjanduse õpetajatel, sest nii palju huvitavat keelekasutust õpetakse selle raamatu varal meie lastele. Lugude pealkirjad: "Isa on pigis", "Isal on keeled suus", "Martin ärkab üles" jne. Küll see eesti keel on värvikas! Ja Tomusk andekas!
This entire review has been hidden because of spoilers.
Kas teile on silma jäänud, kui terava tähelepanuga võivad lapsed olla? Kuidas nalja võib teha kõik mis meid ümbritseb ja kõik mida me ütleme. Mida suuremaks me kasvame seda enam me harjume teatud ütlustega, teatud väljenditega, mis võib ju hoopis midagi muud tähendada, seega ongi sellised raamatud tore meeldetuletus, et nalja võib saada ka väga vähesest.
Ma pole päris kindel, kas see ikka on päris lasteraamat. Mõnusalt sõnamängulisena pakub see ilmselt rohkem täiskasvanutele. Ajas mõnusalt muhelema ja kohati laginal naerma.
Lugesin lastele unejutuks. Prooton (8) eile õhtul: "misasja, juba läbi? mis me siis nüüd teeme? see on KÕIGE PAREM RAAMAT, mida sa meile lugenud oled!" Vist tuleb uuele ringile minna...
Tegelikult oleks mõistlik seda vist lugeda ühe loo haaval, muidu on peas kõik laused stiilis "väljas on päike väljas". Priit Pärna illustratsioonid lisavad niigi sõgedale keelemängulise tekstile tugevalt Tagurpidi-Antsla hõngu.
Tõstan kaks kätt taeva poole ja ütlen "jah, see on väga-väga äge". Pärn lisab illustratsioonidega uusi tasandeid ja teksti võivad süüvida nii erinevad vanusgrupid... Tänu Pärnale avanes mul peas ka kunagine lapsepõlve sahtel nimega "Tagurpidi"...
Oi, kui rikkalik on eesti keel. Polegi enne mõelnud, kui palju nalja võib mõni sõna teha ja tegelikult ei ole väljendil kohe mitte mingit loogilist selgitust... mis asi see välja käik on? Kas sina oled kellegi kõrval seisund? Või hakkas silma, silma paistev, pinnuks silmas, tegi silma.... Kuidas see talv mul ikka käes on? Ülilahedad sõnamängud. Võttis ikka päris mitmel korral muigama. Mõni jällegi nii jabur, mille peale kohe ei tulekski.. Sobivad rohkem neile lastele, kes on rikkalikuma sõnavaraga või siis neile, kellele vanem selgitust juurde räägib.