Kogumikus on kolm pikemat juttu, mille kõigi puhul on ühendavaks teemaks vene intelligendi kohanemine ja kohanematus muutuvate aegadega. “100 dollari” peategelane on alalises rahahädas literaat, kes peab otsustama, kas teha kompromiss oma südametunnistuse ja veendumustega. Suur osa tegevusest toimub Tallinnas ja siin, kodust eemal, kohtab ta ka tõelist vendlust. Jutustuses „Njanja“ otsib perekond oma pojale lapsehoidjat, kuid oodatud muinasjutuvestja-memmekese asemel ilmub intelligentide perre kannatustest kibestunud talunaine. “Pensionäri surmas” vaadeldakse küpsemas eas literaati, kes üritab perekonnata hakkama saada.
Vladimir Kantor (1945) on vene kirjandusteadlane, filosoof ja kirjanik. Eesti keeles on varem ilmunud tema romaan „Krokodill” (LR 2009).
Vladimir Kantor (en russe Владимир Карлович Кантор ; né le 30 mars 1945 à Moscou) est un écrivain, critique littéraire, docteur en philosophie (1988) et professeur ordinaire à la faculté de philosophie de l'École des hautes études en sciences économiques à Moscou.
Väga viga polnud, aga vaimustusest kiljuma ka ei pannud. Ilmselt ootasin ise mingit mahlakat slaavi keelt ja vaimukaid keerutusi (küllap virvendasid silme ees võrratud "Lazari naised", "Paanika kohvris" jms Punase sarja pärlid). Oli selline lahjem vene kraam. Esimeses loos kerge eestlaste ja Tallinna mekk ka juures. Lemmikuks oli lugu "Njanja", sest sealne njanja oli midagi lõpuni ehedat ja usutavat. Värvikas, seda ka :)
"100 dollarit" on eiti palju lubava algusega! Kõikides juttudes on eri tämbriga teemad vananemine, kapitalism ja südamekülmus, soov inimestesse uskuda, humanitaari palgavaesus... Liigutav, valus, naljakas.
See on raamat, mis tuleb läbi lugeda ja siis saad aru kas meeldib või mitte. Lugema hakkates, küsisin mitmel korral endalt, et miks on see Punase Raamatu sarjas, aga lõpetades, sain aru :)
1. 100 dollarit. - vendlusest. Vendade sõjad on rängad. jutustus räägib vene intelligendist, kes püüab jääda õiglaseks ja mitte segada ennast asjadesse, mis ei tundu õiged olevat. Kahjuks, see tähendab aga, et ta on vaene. Tema noorem vend aga saab rikkaks. Jutustuses on mitmeid punkte, mis on väga hästi välja toodud, samas on ka kohti, mis ajavad närvi. Nt. närvi ajav asjaolu, et mees laseb oma vennal endale nii teha - kasutab tema kirjutisi kui oma ideid, valetab seltskonnas ennast paremaks vennaks, jne ja peategelena ei tee mitte midagi, ta laseb lausa oma vennal ennast solvata ka privaatselt. Samas, mulle meeldis näiteks asjaolu, et mees jättis oma korteri oma eksnaisele ja pojale, kelle tema ise maha jättis noorema naise pärast. Et oli vähemalt austust nende vastu. Mis siis, et see tõi see kaasa tohutu vastukaja peategelase perelt ja ka vaesuse. Kui alguses tundus, et noorema venna viha peategelase vastu on armukadedus eestlastest sõprade vastu, sisi lõpus nagu tuleks välja, et tegelikult tundis mees häbi/isiklikku solvangut selle üle, et mees oma naise maha jättis ja uue võttis. Kumb see siis oli, jääb teadmatuks, võib olla oli kõik kokku. Noorem vend oli pigem nartsissistlike kalduvustega tegelane. Alguses tundu mulle, et see teos on suht mehh, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda paremaks see läheb. See vajab natuke seedimist ja läbi mõtlemist. Tegu on mitmetahulise teosega ja mida rohkem teosele võimaluse annad, seda parem ta on. 2. Njanja - jutt paarist, kes igatsevad naasta oma aadluelu juurde ja käia tööl/väljas aga selleks on vaja lapsehoidjat. Lõpuks leiavad vanema naise, kelle pojanaine on ta välja visanud. Suht mitte midagi ütlev jutt. Pole kõige hullem, aga ootasin koguaeg midagi. Lõpus tuleb välja, et vanemad olid väga isekad ja ei saanud aru kuidas pojal oli piinarikas selle lapsehoidjaga olla, mõeldes ainult sellele kuidas nad nüüd tööl käivad või pidudel õhtuti ennast naudivad. Ei teagi kas oli mõeldud selle ajastu inimestest rääkima või vanemate probleemist, aga kuidagi poolik tundus. 3. Pensionäri surmast. - kurb, aga siiani aktuaalne teema. Jube kurb oli lugeda kuidas mehe aju oli ära blokeerinud oma kalli elukaaslase surma asendades selle ideega, et ta sõitis USAsse ja elab nüüd paremat elu. Ei saanudki aru, mis sai koerast, kas sama lugu või päriselt jooksis ära. Mehe surm on inimeste üks suurimaid hirme, surra üksi nii et keegi ei avasta seda tükk aega, kuigi sul on pere. Siin loos jookseb läbi uuesti noor vend, kes on saanud rikkaks aga ei toeta ei oma venda ega huvitu oma pere käekäigust. Väga südant lõhestav jutt, aga vajalik lugemine, et mõelda vanema ealiste inimeste peale meie ühiskonnas ja oma peres.
100 dollarit - 3,5/5 Njanja- 2/5 Pensionäri surm 5/5 Kokku 3,5, aga ümardan 4 GRis kuna viimane lugu ületas tugevadti ootuseid.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Öeldakse, et raamatute ostmine ja raamatute lugemine on kaks erinevat hobi. Minu puhul on see kindlasti tõsi ning neist kahest suuremaks hobiks on mulle raamatute ostmine .
Kuna riiulil lugemist ootavate raamatute nimekiri on juba stressi tekitavalt pikk ning lugemata raamatud on kokku maksnud sadu eurosid, siis teinekord valin raamatupoest mõne allahinnatud raamatu - noh, et saab ostukire rahuldatud, palju raha ei kulu.. ja nagunii enamikku ostetud raamatutest ei loe.
Vladimir Kantori lühijuhttude raamat oli alla hinnatud 6EUR peale ja sobis osturahulduseks kenasti. Aga osutus, et ikkagi lugesin.
Ootasin klassikalisi "vene" lugusid - masendus, pori ja ebaõiglus, gopnikud, rahapuudus ning alkohol. Lubati ka seoseid Tallinna ja eestlastega.
Seda kõike oli .. aga ometi jäid need lood üheülbaliseks. "100 dollarit" ning "Pensionäri surm" peategelena tunduks üks ja sama (ilmselt autor ise või tema alter ego) ning ka tema eksistentsiaalsed probleemid (rahapuudus, tunnustuse puudus) olid samad. Peategelase vend oli mõlemas väga staatiline, peaaegu karikatuurne antikangelane. "100 dollari" kirjeldus 1990ndate olustikust oli päris meeleolukas ja pani mind tundma kergendust, et need ajad möödas on.
"Njanja" oli iseenesest tore lühilugu, aga lõpplahendus oleks võinud tulla kuidagi rohkem "ridade vahelt", hetkel tundus keskmise kooliastme jaoks viie lausega üheseltmõistetavalt lahti kirjutatud.