What do you think?
Rate this book
Minu... #122
Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes
Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.
Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.
Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.
Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.
Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.
- GenresTravel
200 pages, Paperback
First published April 18, 2019
3 people are currently reading
80 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 27 of 27 reviews
May 14, 2021
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Alustan sellest, et "Minu Dublin" on siiani mulle kõige vähem meeldinud Minu-sarja raamat. Ise viibisin Iiri pealinnas 2011. aastal jalgpalli playoff-ide ajal paar päeva ning see jättis hästi mõnusa tunde. Seetõttu haarasin Dublini raamatu suure õhinaga, aga selles puudus linna võlu ning autori oma kogemused ei olnud samuti kuigi köitvad. Lootsin, et Rene Satsi "Minu Iirimaa" suudab pakkuda seda, mis eelkäijas vajaka jäi.
2006/2007-2019, Wicklow, Iirimaa. Rene läheb Iirimaale sõbra sünnipäevale ja jääb pikemaks. Kanda kinnitab ta väikeses külas, kus sõber ulualust pakub ja tööd leida aitab, sest seal on võimalik rasket raha teenida. Hiljem leiab ta endale üüritoa iirlase juures, kes ööklubides poksida armastab. Renel on kohe oskus kõige eriskummalisemaid tegelasi ligi tõmmata ning nendega pöörastesse olukordadesse sattuda.
"Minu Iirimaa" ei keskendu Iirimaa tutvustamisele, vaid Rene enda elule, mis on üpriski värvikas. Mehega juhtub Iirimaal üht ja teist, mis tõesti üles tähendamist väärib ning ta oskab nii sündmuseid kui ka karakteriga tegelasi meeleolukalt talletada. Kirjutised on vaimukad ja kriitilised, andes hagu nii enda käitumisele kui ka muule maailmale.
Mul oli siiski raske seda raamatut nautida, sest Rene tõekspidamised ja maailmavaade ei läinud väga minu omadega kokku. Seal oli palju pidutsemist, joomist, seksi. Kulmud kerkisid iga peatükiga aina kõrgemale. Selleks peab ikka annet olema, et sellistesse olukordadesse jõuda. Kõige totram oli mu arvates see lugu tänavalt üles korjatud tüdrukuga, kelle ta oma endise korterikaaslase juurde elama pani, kuni too ise eemal oli.
Ainuke osa raamatust, mis reisijuhiks sobiks, on Rene kommentaaridega saareriigi kaart alguses. Kusjuures paljudest välja toodud kohtadest pole ülejäänud teoses sõnagi. Iirlaste iseloomust ja kommetest on küll juttu, aga turistile vaevalt kasu on näiteks teadmisest, et kohalikud väga vabameelselt peeretavad. Rene rändab ikka ringi ka ja kiidab Iiri loodust, aga see ei haaku ülejäänud looga. Meelde jäi ainult õõvastav Näljaküla, millest eemale hoida. Kusjuures ka selles peatükis käitus mees vastukarva - kuna piletimüüjaid polnud, läks rõõmsalt küla uudistama ja alles hiljem maksis.
"Minu Iirimaa" pakub vaimukat ülestähendust Rene tööst ja elust Iirimaal, mille juurde käivad värvika karakteriga inimesed ning veidrad episoodid, mille keskele mees satub. See on raamat, mille sündmustikku ei jõua ära imestada. Mõned autori teod ja ütlused olid mulle küll üsna vastumeelsed, mistõttu täielikult ma seda raamatut ei nautinud. Soovitan, kui sulle meeldivad pentsikud olukorrad ning enese-/maailmakriitilisus!
Alustan sellest, et "Minu Dublin" on siiani mulle kõige vähem meeldinud Minu-sarja raamat. Ise viibisin Iiri pealinnas 2011. aastal jalgpalli playoff-ide ajal paar päeva ning see jättis hästi mõnusa tunde. Seetõttu haarasin Dublini raamatu suure õhinaga, aga selles puudus linna võlu ning autori oma kogemused ei olnud samuti kuigi köitvad. Lootsin, et Rene Satsi "Minu Iirimaa" suudab pakkuda seda, mis eelkäijas vajaka jäi.
2006/2007-2019, Wicklow, Iirimaa. Rene läheb Iirimaale sõbra sünnipäevale ja jääb pikemaks. Kanda kinnitab ta väikeses külas, kus sõber ulualust pakub ja tööd leida aitab, sest seal on võimalik rasket raha teenida. Hiljem leiab ta endale üüritoa iirlase juures, kes ööklubides poksida armastab. Renel on kohe oskus kõige eriskummalisemaid tegelasi ligi tõmmata ning nendega pöörastesse olukordadesse sattuda.
"Minu Iirimaa" ei keskendu Iirimaa tutvustamisele, vaid Rene enda elule, mis on üpriski värvikas. Mehega juhtub Iirimaal üht ja teist, mis tõesti üles tähendamist väärib ning ta oskab nii sündmuseid kui ka karakteriga tegelasi meeleolukalt talletada. Kirjutised on vaimukad ja kriitilised, andes hagu nii enda käitumisele kui ka muule maailmale.
Mul oli siiski raske seda raamatut nautida, sest Rene tõekspidamised ja maailmavaade ei läinud väga minu omadega kokku. Seal oli palju pidutsemist, joomist, seksi. Kulmud kerkisid iga peatükiga aina kõrgemale. Selleks peab ikka annet olema, et sellistesse olukordadesse jõuda. Kõige totram oli mu arvates see lugu tänavalt üles korjatud tüdrukuga, kelle ta oma endise korterikaaslase juurde elama pani, kuni too ise eemal oli.
Ainuke osa raamatust, mis reisijuhiks sobiks, on Rene kommentaaridega saareriigi kaart alguses. Kusjuures paljudest välja toodud kohtadest pole ülejäänud teoses sõnagi. Iirlaste iseloomust ja kommetest on küll juttu, aga turistile vaevalt kasu on näiteks teadmisest, et kohalikud väga vabameelselt peeretavad. Rene rändab ikka ringi ka ja kiidab Iiri loodust, aga see ei haaku ülejäänud looga. Meelde jäi ainult õõvastav Näljaküla, millest eemale hoida. Kusjuures ka selles peatükis käitus mees vastukarva - kuna piletimüüjaid polnud, läks rõõmsalt küla uudistama ja alles hiljem maksis.
"Minu Iirimaa" pakub vaimukat ülestähendust Rene tööst ja elust Iirimaal, mille juurde käivad värvika karakteriga inimesed ning veidrad episoodid, mille keskele mees satub. See on raamat, mille sündmustikku ei jõua ära imestada. Mõned autori teod ja ütlused olid mulle küll üsna vastumeelsed, mistõttu täielikult ma seda raamatut ei nautinud. Soovitan, kui sulle meeldivad pentsikud olukorrad ning enese-/maailmakriitilisus!
May 16, 2019
Korraliku inimesena olen ma oma raamatupostitused siiani korrektselt pealkirjastanud, ent "Minu Iirimaa" (autor Rene Satsi) alapealkiri on selleks liiga hea :)
Iirimaa - absoluutselt ei kõneta. Te võite mulle oksendamiseni näidata rohetupsulisi mägesid ja näidata Riverdance´i kontsaplekiklõbinat - ei, aitäh. Kindlasti on Iirimaa hirmus ilus ja iirlased ise õudselt toredad, aga jõua mina siis kõiki armastada ja igale poole reisida.
Ja seepärast ma mõtlesingi, et kas ma ikka viitsin seda "Minu Iirimaad" lugeda, et hakkavad jälle leelotama mingit keldi värki, no ma ei jaksa enam. Lisaks ei jätnud ka "Minu Dublin" mulle omal ajal erilist muljet, õigupoolest ei mäleta ma sellest üldse mitte midagi. Peale ägeda uksekoputi esikaanel, sest no uksekoputid on minu salakirg, millest hingan vähestele.
Aga teate, "Minu Iiirmaa" on sigalahe. Ma tean ka, miks... nimelt pole siin Iirimaast just kuigi palju juttu :)))) Põhimõtteliselt räägib autor oma olemisest ühes linnas - Wicklow´s. Korra põikab mingisse teise asulasse, mille nimi mulle ei jäänud meelde ja paar korda pobiseb midagi Dublinist, mille puhul ei saagi aru, kas ja millal ja kui kauaks ta seal kanda kinnitas. Pole muidugi vahet ka. Kogu elu ja tegevus keerleb mingite veidrate (pool)kohalike tüüpide ümber, kellega - või siis sümbioosis autoriga - juhtuvad kõige veidramad seigad. Tegelased on värvikad ja vahejuhtumid serveeritud äärmiselt ilukirjanduslikult, ent paiga mõttes võiksid need asjad juhtuda kus iganes, ka Tallinnas.
Mis meenutabki mulle, et kunagi üritas Petrone Print vist reisiromaani kui sarja välja anda (lööge maha, kui eksin praegu....) ja noh, see oli nii ja naa, tundus raskevõitu ülesanne. Ikka kiskus kas lihtlabaseks reisilooks või siis päris ilukirjanduseks ära. Kui ma aga nüüd lugesin Rene Satsi Iirimaad, siis leidsin end korduvalt mõttelt, et see oleks olnud ideaalne reisiromaan seal sarjas. Kindlasti ei ole see parim leid "Minu Iirimaana", sest noh... seal pole Iirimaad (Mae/Reelika viskab pöidla või isegi kaks püsti!), aga see on võrratu omaette seiklusliku reisiromaanina. Väga hea sulejooks ja jutustamisoskus! Olen lummatud.
P.S. Armastus tuli ka siiski viimaks.
Iirimaa - absoluutselt ei kõneta. Te võite mulle oksendamiseni näidata rohetupsulisi mägesid ja näidata Riverdance´i kontsaplekiklõbinat - ei, aitäh. Kindlasti on Iirimaa hirmus ilus ja iirlased ise õudselt toredad, aga jõua mina siis kõiki armastada ja igale poole reisida.
Ja seepärast ma mõtlesingi, et kas ma ikka viitsin seda "Minu Iirimaad" lugeda, et hakkavad jälle leelotama mingit keldi värki, no ma ei jaksa enam. Lisaks ei jätnud ka "Minu Dublin" mulle omal ajal erilist muljet, õigupoolest ei mäleta ma sellest üldse mitte midagi. Peale ägeda uksekoputi esikaanel, sest no uksekoputid on minu salakirg, millest hingan vähestele.
Aga teate, "Minu Iiirmaa" on sigalahe. Ma tean ka, miks... nimelt pole siin Iirimaast just kuigi palju juttu :)))) Põhimõtteliselt räägib autor oma olemisest ühes linnas - Wicklow´s. Korra põikab mingisse teise asulasse, mille nimi mulle ei jäänud meelde ja paar korda pobiseb midagi Dublinist, mille puhul ei saagi aru, kas ja millal ja kui kauaks ta seal kanda kinnitas. Pole muidugi vahet ka. Kogu elu ja tegevus keerleb mingite veidrate (pool)kohalike tüüpide ümber, kellega - või siis sümbioosis autoriga - juhtuvad kõige veidramad seigad. Tegelased on värvikad ja vahejuhtumid serveeritud äärmiselt ilukirjanduslikult, ent paiga mõttes võiksid need asjad juhtuda kus iganes, ka Tallinnas.
Mis meenutabki mulle, et kunagi üritas Petrone Print vist reisiromaani kui sarja välja anda (lööge maha, kui eksin praegu....) ja noh, see oli nii ja naa, tundus raskevõitu ülesanne. Ikka kiskus kas lihtlabaseks reisilooks või siis päris ilukirjanduseks ära. Kui ma aga nüüd lugesin Rene Satsi Iirimaad, siis leidsin end korduvalt mõttelt, et see oleks olnud ideaalne reisiromaan seal sarjas. Kindlasti ei ole see parim leid "Minu Iirimaana", sest noh... seal pole Iirimaad (Mae/Reelika viskab pöidla või isegi kaks püsti!), aga see on võrratu omaette seiklusliku reisiromaanina. Väga hea sulejooks ja jutustamisoskus! Olen lummatud.
P.S. Armastus tuli ka siiski viimaks.
December 6, 2020
Huvitav elu seal Iirimaal :) Autor oskas hästi kirjutada ja ma ikka kartsin kõvasti vahepeal, kui seal mingid karmimad sündmused toimusid.
April 12, 2022
Ajas naerma mitmel korral.
June 8, 2019
Selline keskmine "Minu..." sarja raamat. Vähemalt minu jaoks. Selles sarjas on halvemaid, aga ka kordades paremaid raamatuid. Nalja sai, kirjutati huvitavatest inimestest, olks ehk tahtnud veidi rohkem lugeda Iirimaast (huvitavad faktid jne.) Aga muidu täitsa ok raamat.
May 14, 2025
"Minu Iirimaa" kuulub mu topp-tosinasse ”Minu...” sarja raamatute hulgas. Mäletan, kuidas lugesin seda esimest korda ja laps teisest toast hõikus vahepeal: ”Mida sa naerad?!”
Mitte et see raamat oleks ideaalne. Oh ei, see on isikupärane ja kindlasti ei pruugi olla igaühe maitse. Iirimaa maakaart esimesel lehel on arstikäekirjaga kirjutatud ja kui luup dešifreerimiseks appi võtta, siis võib sealt igasuguseid lapsusi leida. Ja raamatu avang: ”Kallis ema! Kui see raamat on kogemata sinu kätte jõudnud, siis palun ära loe seda. Ühest insuldist on rohkem kui küll.” (Täiesti adekvaatne hoiatus, arvestades raamatu tegevustikku, kus on õhus peategelase läbipeksmine, mahalöömine ja kägistamine.)
Mis mulle Rene juures meeldib? Näiteks tema ausus, laiskus ja lapsikkus, need kolm kombinatsioonis tekitavad siinseal geniaalselt uue kvaliteedi. ”Mille järgi on Rathnew linn oma nime saanud – mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Kõlab küll niimoodi, nagu keegi oleks enne kohanime välja pakkumist natuke koduõlut maitsnud ja siis huupi rapsima hakanud.” jne.
Näiteks tema enesekesksus ja maagiline mõtlemine. Varahommikul ärgata ta ei tahtnud, sest ainus kord elus, kui ta varahommikul ärkas, läks Estonia laev põhja. Piisavalt loogiline põhjus kraavikaevetöödele mitte ilmuda. Pealegi: ”Mul on terve elu olnud kraavidega omamoodi negatiivne korrelatsioon – mida rohkem kraave kaevatakse, seda vähem tahan mina olla see, kes neid kaevab.”
Aga ainult sõnakillurebimisest ei piisa, et enda elust head raamatut kirjutada. Lisaks peab ikka ise ka imelik olema. Seda oskab Rene hästi. Lollidesse olukordadesse sattumiste anatoomiat saab siin lehekülgedel lugeda ja üle lugeda. Heake küll, veeti mees ikkagi kusagile kaevetöödele kaasa ja seal hakkas ülemus tema labida kallal norima... Kui Rene labida minema viskas ja tulema tuli, sattus ta rannapromenaadile, kus kohalikud iiri joodikud ühe suure mustanahalise neiu kallal jutulõhna norisid. Vaid talle mõistetava loogika alusel jõudis Rene olukorda, kus kentsakalt käituv (vist) Ameerikast (vist) äsja Iirimaale sattunud (vist) naine on järsku tema korteris ega kavatsegi sealt lahkuda. Kõik need kentsakad lood, mis seal korteris juba enne seda juhtunid, kahvatuvad selle kõrval, mis nüüd edasi juhtuma hakkab. Lugudes tegutsevad iiripärased, elusad ja värvilised karakterid, kuigi samal ajal tahaks kätega peast kinni hoida: täiesti uskumatu, kuidas saab niisuguseid riske võtta ja lollusi teha – selles osas on raamatu nimitegelane ületamatu!
Aga igatahes on ta raamatu teise poole alguseks ikka elus, natuke ehk õppinud ja karastunud. Miks ta just Iirimaale oli sattunud, ei teadnud ta isegi. Ja siis...
...tuleb veel üks põhjus, miks mulle see raamat meeldib. Rene julgeb olla romantiline. Nagu alapealkiri ütleb, ”Armastus tuleb karjudes”. Esimesest silmapilgust! Tõsi, seda armastuse objekti peab Rene tükk aega veenma ja talle näiteks pidžaamades inimesi leidma (miks just pidžaamades, see on pikk lugu)... igatahes on sellel romantilisel lool romantiline lõpp.
Ja kas raamatus Iirimaast ka juttu on? Minu meelest on see väga iirilik raamat, kuigi Iiri folkloorist, ajaloost ja turismiobjektidest siin juttu pole. Alkohol, rusikatega vehkimine, otsekohesus, lihtsad inimesed... ja see miski iirilik, mida ei saa sõnadesse panna, on siin täiesti olemas.
Mitte et see raamat oleks ideaalne. Oh ei, see on isikupärane ja kindlasti ei pruugi olla igaühe maitse. Iirimaa maakaart esimesel lehel on arstikäekirjaga kirjutatud ja kui luup dešifreerimiseks appi võtta, siis võib sealt igasuguseid lapsusi leida. Ja raamatu avang: ”Kallis ema! Kui see raamat on kogemata sinu kätte jõudnud, siis palun ära loe seda. Ühest insuldist on rohkem kui küll.” (Täiesti adekvaatne hoiatus, arvestades raamatu tegevustikku, kus on õhus peategelase läbipeksmine, mahalöömine ja kägistamine.)
Mis mulle Rene juures meeldib? Näiteks tema ausus, laiskus ja lapsikkus, need kolm kombinatsioonis tekitavad siinseal geniaalselt uue kvaliteedi. ”Mille järgi on Rathnew linn oma nime saanud – mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Kõlab küll niimoodi, nagu keegi oleks enne kohanime välja pakkumist natuke koduõlut maitsnud ja siis huupi rapsima hakanud.” jne.
Näiteks tema enesekesksus ja maagiline mõtlemine. Varahommikul ärgata ta ei tahtnud, sest ainus kord elus, kui ta varahommikul ärkas, läks Estonia laev põhja. Piisavalt loogiline põhjus kraavikaevetöödele mitte ilmuda. Pealegi: ”Mul on terve elu olnud kraavidega omamoodi negatiivne korrelatsioon – mida rohkem kraave kaevatakse, seda vähem tahan mina olla see, kes neid kaevab.”
Aga ainult sõnakillurebimisest ei piisa, et enda elust head raamatut kirjutada. Lisaks peab ikka ise ka imelik olema. Seda oskab Rene hästi. Lollidesse olukordadesse sattumiste anatoomiat saab siin lehekülgedel lugeda ja üle lugeda. Heake küll, veeti mees ikkagi kusagile kaevetöödele kaasa ja seal hakkas ülemus tema labida kallal norima... Kui Rene labida minema viskas ja tulema tuli, sattus ta rannapromenaadile, kus kohalikud iiri joodikud ühe suure mustanahalise neiu kallal jutulõhna norisid. Vaid talle mõistetava loogika alusel jõudis Rene olukorda, kus kentsakalt käituv (vist) Ameerikast (vist) äsja Iirimaale sattunud (vist) naine on järsku tema korteris ega kavatsegi sealt lahkuda. Kõik need kentsakad lood, mis seal korteris juba enne seda juhtunid, kahvatuvad selle kõrval, mis nüüd edasi juhtuma hakkab. Lugudes tegutsevad iiripärased, elusad ja värvilised karakterid, kuigi samal ajal tahaks kätega peast kinni hoida: täiesti uskumatu, kuidas saab niisuguseid riske võtta ja lollusi teha – selles osas on raamatu nimitegelane ületamatu!
Aga igatahes on ta raamatu teise poole alguseks ikka elus, natuke ehk õppinud ja karastunud. Miks ta just Iirimaale oli sattunud, ei teadnud ta isegi. Ja siis...
...tuleb veel üks põhjus, miks mulle see raamat meeldib. Rene julgeb olla romantiline. Nagu alapealkiri ütleb, ”Armastus tuleb karjudes”. Esimesest silmapilgust! Tõsi, seda armastuse objekti peab Rene tükk aega veenma ja talle näiteks pidžaamades inimesi leidma (miks just pidžaamades, see on pikk lugu)... igatahes on sellel romantilisel lool romantiline lõpp.
Ja kas raamatus Iirimaast ka juttu on? Minu meelest on see väga iirilik raamat, kuigi Iiri folkloorist, ajaloost ja turismiobjektidest siin juttu pole. Alkohol, rusikatega vehkimine, otsekohesus, lihtsad inimesed... ja see miski iirilik, mida ei saa sõnadesse panna, on siin täiesti olemas.
October 11, 2019
Lõbus ja tempokas lugu elust Iirimaal. Iirlannad on hullud, üldse kõik iirlased on hullud, kogu aeg on oht saada maha löödud või läbi kepitud, põnev!!
Kes loodab saada ilupilte Iiri loodusest või kultuurist või majanduspoliitikast, see valigu mõni teine teos eksju? Aga Iiri ühiskonna pihta on see kirjeldus küll väga väga hea.
Kes loodab saada ilupilte Iiri loodusest või kultuurist või majanduspoliitikast, see valigu mõni teine teos eksju? Aga Iiri ühiskonna pihta on see kirjeldus küll väga väga hea.
June 25, 2019
Iirimaast tõesti eriti midagi teada ei saanud, aga raamat oli minu meelest väga hästi kirjutatud. Humoorikas lugemine.
July 23, 2021
See ei olnud otseselt halb raamat, tekst ju voolas ja kohati oli päris põnev. Aga kuna see ilmus Petrone "Minu.." sarjas, oli paratamatult ootus, et saab ka Iirimaa kohta üht-teist teada. Pigem oli see aga raamat autori uskumatutest seiklustest, mis juhuslikult toimusid Iirimaal. Pluss paar kohustuslikku Iiri-peatükki, sest see on ju Iiri-raamat.
Tekst oli iseenesest lennukas ja mitte halb. Kuigi tegelikult ei pea tingimata punnitama nii palju huumorit mõtetesse ja väljenditesse, leiutama napakaid võrdluseid ja täiesti okei on järjestikustes lausetes öelda mitu korda "uisud", ei pea ütlema liurauad ja talispordi vahendid. Püüan-kirjutada-ägedalt pingutus paistis liiga paljudes kohtades läbi. Samas paar peatükki olid kirjutatud soojalt ja suure empaatiavõimega, panid kaasa elama ja tundma - näiteks kodutute, silla all elava kunstniku ja rassismi (või pigem võõraviha) teemad. Ja võrreldes näiteks minu Dubliniga oli tekst võrreldamatult sisukam, ladusam ja intelligentsem.
Samas pärast kõiki neid maffia- ja peksulugusid oli päris kummastav kokkuvõtvast peatükist lugeda, et Eestis on elu karmim kui Iirimaal. Kahjuks ei andnud raamat üldse sellest aimu ega ülevaadet, et miks ja kuidas siis on Iirimaa elu parem. Või üldse - kuidas on elu Iirimaal? Väga napiks jäi see minu jaoks ikka. Lisaks jäi mulje, et iirimaa koosneb napakatest maniakkidest ja (Ida-Euroopa) immigrantidest. Minu Dublini ja minu Iirimaa põhjal jääb mulje, et Iirimaa on üks ohtlik ja kuritegelik paik, kus kõik joovad, varastavad, tahavad kogu aeg peksta ja ükski asi ei toimi nii nagu peaks. Kahju.
Tekst oli iseenesest lennukas ja mitte halb. Kuigi tegelikult ei pea tingimata punnitama nii palju huumorit mõtetesse ja väljenditesse, leiutama napakaid võrdluseid ja täiesti okei on järjestikustes lausetes öelda mitu korda "uisud", ei pea ütlema liurauad ja talispordi vahendid. Püüan-kirjutada-ägedalt pingutus paistis liiga paljudes kohtades läbi. Samas paar peatükki olid kirjutatud soojalt ja suure empaatiavõimega, panid kaasa elama ja tundma - näiteks kodutute, silla all elava kunstniku ja rassismi (või pigem võõraviha) teemad. Ja võrreldes näiteks minu Dubliniga oli tekst võrreldamatult sisukam, ladusam ja intelligentsem.
Samas pärast kõiki neid maffia- ja peksulugusid oli päris kummastav kokkuvõtvast peatükist lugeda, et Eestis on elu karmim kui Iirimaal. Kahjuks ei andnud raamat üldse sellest aimu ega ülevaadet, et miks ja kuidas siis on Iirimaa elu parem. Või üldse - kuidas on elu Iirimaal? Väga napiks jäi see minu jaoks ikka. Lisaks jäi mulje, et iirimaa koosneb napakatest maniakkidest ja (Ida-Euroopa) immigrantidest. Minu Dublini ja minu Iirimaa põhjal jääb mulje, et Iirimaa on üks ohtlik ja kuritegelik paik, kus kõik joovad, varastavad, tahavad kogu aeg peksta ja ükski asi ei toimi nii nagu peaks. Kahju.
May 11, 2020
Ülemõistuse äge lugemine! No ma kohe kõkutasin seda pala lugedes. Lahedalt eneseirooniline, kerge, aus, naljakas. Ühe tõelise eesti mehe poolt kirjutatud aus ülestunnistus sellest kuidas ta pooljuhuslikult Iirimaale sattus, sellesse armus ja seal endale elu lõi. Autor on naiivselt heatahtlik ja siiralt otsekohene, mis otseloomulikult põhjustab igasuguseid eriskummalisi vahejuhtumeid. Ja ta oskab sellest kirjutada nii nagu ise ka päriselt ei usuks, et selline asi võimalik on, aga näe, ometi.
Just selline "minu" raamat, mida ma kõige rohkem naudin. Hästi palju "mind" ja üsna pisut ka Iirimaad juurde. Rene ütleb ka ise raamatu viimases peatükis, et ta nimelt ei hakanud selliseid tüüpilisi Iirimaa asju jutuks võtma, sest neist saab mujaltki huvi korral materjali leida.
Ma arvan, et raamatut võivad vabalt lugeda ka need, kes Iirimaast kuigi vaimustuses pole, lihtsalt need lood on nii muhedalt üles tähendatud ja pakuvad värskendavat meelelahutust. Üldiselt kipuvad inimesed ennast lugudes kangelasteks või õilishingedeks luua, pakkudes sellega lugejatele piiratud äratundmisrõõmu. Aga siin on mees, täiesti tavaline, ilma erivõimeteta, armastab kärakat panna, parajalt laisk aga samas aus ja kohusetundlik. Ei püüa ta ennast kuidagi targemaks või läbinägelikumaks maalida, kui olukord seda ei põhjusta, kirjeldabki puhtsüdamlikult oma fopaadest ja lauslollustest. Ja see mõjub ligitõmbavalt. Vot sellise inimesega võiks küll õhul välja minna.
Just selline "minu" raamat, mida ma kõige rohkem naudin. Hästi palju "mind" ja üsna pisut ka Iirimaad juurde. Rene ütleb ka ise raamatu viimases peatükis, et ta nimelt ei hakanud selliseid tüüpilisi Iirimaa asju jutuks võtma, sest neist saab mujaltki huvi korral materjali leida.
Ma arvan, et raamatut võivad vabalt lugeda ka need, kes Iirimaast kuigi vaimustuses pole, lihtsalt need lood on nii muhedalt üles tähendatud ja pakuvad värskendavat meelelahutust. Üldiselt kipuvad inimesed ennast lugudes kangelasteks või õilishingedeks luua, pakkudes sellega lugejatele piiratud äratundmisrõõmu. Aga siin on mees, täiesti tavaline, ilma erivõimeteta, armastab kärakat panna, parajalt laisk aga samas aus ja kohusetundlik. Ei püüa ta ennast kuidagi targemaks või läbinägelikumaks maalida, kui olukord seda ei põhjusta, kirjeldabki puhtsüdamlikult oma fopaadest ja lauslollustest. Ja see mõjub ligitõmbavalt. Vot sellise inimesega võiks küll õhul välja minna.
August 17, 2024
Kuigi selles raamatus ei olnud (taaskord) keskendutud niivõrd Iirimaa tutvustamisele terve aeg, kui autori enda elule, siis hoolimata mõnest väikesest detailist, mulle pigem meeldis see raamat. Jaa, mind pani mõtlema, et kas päriselt on ka Iirimaa nii problemaatiline riik? Aga ma sain aru, et ta juba raamatu alguses rõhutas, et see on just Tema Iirimaa, et asi oleks selge. See oligi tema seiklus seal. Raamatu teine pool läks mitmekülgsemaks (eelnevalt oli ainult probleem, joomine ja keegi muudkui tahtis kellelegi peksa anda). Raamatu teises pooles oli minu jaoks huvitavaid fakte Iirimaa kohta, mida ma ei teadnud ja tegelikult soovitati mõnda kohta kuhu võiks minna. Jaa, need ei olnud ehk nii osavalt kogu raamatu sisse põimitud, aga see on ju selgemast selgem, et minukas ei olegi puhtalt turismiraamat vaid räägib ikka autori enda elust ka. Ma ütleks et pigem oli seal n.ö kohasoovitusi rohkem kui mõnes teises minukas. Lisaks mulle meeldis see kirjutamise viis, nagu ta kirjutaks seda oma sõbrale.
July 4, 2019
väga hästi kirjutatud raamat... eimillestki :) autor võtab lugejalt kohe alguses kõik relvad ära ülestunnistusega, et pole tal mingit Iirimaad, ja no ega suurt ei olegi. on mingid inimesed ja juhtumid, mis võinuks olla kusiganes (kaasa arvatud see, kuidas armastus tuli). enamus neist inimestest pole isegi iirlased.
kohustuslik turismipeatükk on raamatu lõpus siiski olemas (ehkki sinna näljamuuseumi ma küll minna ei kavatse). ja alguses on autori kommentaaridega Iirimaa kaart, mis annab väga hea ettekujutuse sellest, milline ülejäänud raamat on. kui see tundub mõttetu, siis polegi mõtet edasi lugeda, ja kui tundub naljakas, siis sama sorti nalja saab edasi veel rohkesti.
kohustuslik turismipeatükk on raamatu lõpus siiski olemas (ehkki sinna näljamuuseumi ma küll minna ei kavatse). ja alguses on autori kommentaaridega Iirimaa kaart, mis annab väga hea ettekujutuse sellest, milline ülejäänud raamat on. kui see tundub mõttetu, siis polegi mõtet edasi lugeda, ja kui tundub naljakas, siis sama sorti nalja saab edasi veel rohkesti.
January 30, 2020
Mitu mitu aastat tagasi sai neid "Minu..." sarja raamatuid ikka päris palju loetud kuni enam ei tahtnud. "Minu Iirimaa" tundus erinevate arvutuste põhjal enamustest selles sarjas olevatest raamatutest erinevat. See vastab tõele, autor ei otsi ennast vaid kirjeldab värvikalt erinevaid inimesi, kellega Iirimaal kokku on sattunud. Veelgi värvikamalt aga kirjeldab ta, mis vahvatesse seikadesse ta koos nende inimestega sattus. Raamatus kirjutatakse just ühe inimese Iirimaast. Autori osav keelekasutus ning oskus ka enda üle naerda muudavad raamatu väga nauditavaks ning samas sujuvaks kiireks lugemiseks.
April 30, 2019
Nii veider - tahaks sellele raamatule panna kas viis või kolm tärni - viis selle eest kui uskumatult sujuvalt suurem osa raamatust kirja pandud oli, aga kolm sellepärast, et kõik need juhtumid tekitasid pideva kulmukergituse tõttu lausa kortsu.
Hindeks neli ei taha kuidagi panna, aga vot just selle see raamat nii vastakate tunnete tekitamisega saab.
Hindeks neli ei taha kuidagi panna, aga vot just selle see raamat nii vastakate tunnete tekitamisega saab.
June 3, 2019
Ma saan ju aru küll, et autor vihjas raamatu alguses, et härjapõlvlastest ehk vahvatest asjadest juttu ei tule :) aga loodad noh ikka midagi teada saada Iirimaast. Muidugi sain teada ka, et iirlased peeretavad valimatult ning, et nad on suurimad joodikud (lisaks narkarid?). Samas saan aru, et elu tiirles kuskil väikekülas, kus muud teha polegi kui juua, ei tahaks uskuda, et kõik iirlased sellised jotad on ja kuna Rene ise vist ka oli selline "seikleja, kes risti ette ei löö", sattuski ta selliste inimeste seltskonda. Samas muigama pani raamat ju mitu korda ja meenutas enda metsikut noorust veidi ehk tegelikult meeldis küll ja läbi sai ka 2 tunniga ehk ikkagi pigem hea lugemine (äkki peaks neli tärni panema, kui oleks vähem joomist, siis paneks ;)
June 14, 2023
Täiesti keskmine minu-raamat. Stiil on mõnus ja loetav, vürtsitatud paraja iroonia ja intelligentse huumoriga. Nii nagu mitmedki minu-raamatud, annab see isikupärase (tagasi)vaate autori riigis elanud aastatele, kuid ei selgita-põhjenda kõike pikalt-laialt ja seega jäävad õhku mõned küsimärgid. Aga pole oluline, raamatut oli lahe lugeda.
March 2, 2024
Kui võtta seda raamatut täpselt sellisena nagu ta on, lugusid argielust välismaalasena Iirimaal, siis on see täitsa vahva lugemine. Ajas ka naerma.
Kui aga tahad süvaanalüüsi Iiri ajaloost ja igast kenast künkast, mis seal on, siis see raamat ei ole sulle.
Mõnus lugemine, mis on rikastatud autori sarkastilise kirjastiiliga.
Kui aga tahad süvaanalüüsi Iiri ajaloost ja igast kenast künkast, mis seal on, siis see raamat ei ole sulle.
Mõnus lugemine, mis on rikastatud autori sarkastilise kirjastiiliga.
July 1, 2019
Ma lugesin eelmiseid arvustusi ja näen, et ma polnud ainus, kes sama asjaga hädas... Panin kolm tärni, sest Iirimaast eriti midagi teada ei saa. Samas oli küllaltki lõbus ja põnev lugemine, lihtsalt Minu-sarjast ma ootan tsipakese midagi muud :)
November 17, 2019
Kuna ma ise olen aastaid tagasi mõnda aega Dublinis elanud, siis oli see mõnus lugemine, koos mälusoppidest välja pugevate mälestuspiltidega. Iirimaa igatsus tuli ka veidi peale.
January 2, 2021
Hea lugu vb mitte niipalju elust mujal või Iirimaast kui inimestest mujal(t) nii ruumis kui maailmavaatelt
May 3, 2021
Jätsin pooleli. Ei meeldinud seksi kirjeldamine.
September 9, 2023
Iirimaad ennast jäi väheks, aga samas meeleolukas lugemine.
June 8, 2024
Seesugused kohtumised ja kogemused nagu autoril, on puhas õnn. Ladus sulg samuti. Oli nauding lugeda!
July 24, 2024
Iirimaast siin palju juttu tulegi ja sellest pole ka lugu! Rene seiklused tema teises kodus on kaasahaaravad ja panevad lugeja kaasa elama iga leheküljega üha enam.
March 11, 2025
See oli üks omapärane raamat. Mitu korda tabasin end lugemise kestel mõttelt, et kuidas saab ühe inimesega selliseid asju juhtuda ja kuidas mõne viib elu kokku selliste inimestega. Raamatu alguses tundus sõnapruuk ja olek olevat üsna robustne, aga raamatu edenedes sai selgeks, et autoril on ka hea ja hooliv süda. Ma ei teagi, kas sain Iirimaast selle raamatu kohaselt hea pildi. Oli natuke looduskirjeldusi, turisti soovitusi, natuke inimsuhteid ja tegelikult mõni koht oli nii naljakalt sõnastatud et ajas korralikult naerma.
May 12, 2020
Kui minu sarja raamatuid rohkem lugeda, saab aru, et neid ei tohi võtta otseste infoallikatena pealkirjas mainitud riigi kohta vaid pigem võimalusena heita pilk mingis kindlas riigis elanud eestlase siseilma ja kogemustesse. Minu Iirimaa on väga humoorikas ja mõnus lugemine, kaasahaaravalt kirjutatud ja silmapiiri avardav. Aga peale raamatu lõppemist valdas mind siiras tänulikkus oma väikese turvalise maailma eest siin Eestis.
Displaying 1 - 27 of 27 reviews