What do you think?
Rate this book
Eesti novell
Eesti novell 2019
EESTI NOVELL 2019 on teine raamat uuest sarjast, kuhu neli koostajat on valinud põnevaid ja eriilmelisi palu möödunud aasta novellisaagist. Sest lisaks Tuglase novelliauhinna saanud lugudele on uudisjutumaastikul muudki huvitavat, mis aga pahatihti laiema lugejaskonna ja tunnustuse eest varjule jääb. Sel aastal on kogumikus 18 lugu, sajanditagust kirjanduspilti esindab otse Siuru kaante vahelt tänapäeva tõstetud Johannes Semper. Novelliregistrid on mitmekülgsed – leiab lõikavat satiiri, muhedat huumorit, tõsipaatoslikku elukaemust, kirjanduslikku koomiksit, elu pärast surma, seksuaalhälbeid, kasside hingeelu, järsku ilmub keset uusaastaööd tank T-72.
Kõige rohkem, nagu arvata võibki, on raamatus surma ja armastust, neid elu suurimaid müsteeriume. Ja maaelu. Sest me oleme ikkagi maarahvas, kes tunneb ennast ainult siis kindlalt, kui külmal talvel puud otsa ei saa.
Kõige rohkem, nagu arvata võibki, on raamatus surma ja armastust, neid elu suurimaid müsteeriume. Ja maaelu. Sest me oleme ikkagi maarahvas, kes tunneb ennast ainult siis kindlalt, kui külmal talvel puud otsa ei saa.
256 pages, Hardcover
Published April 1, 2019
11 people are currently reading
45 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
June 7, 2019
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2019/0...
"Eesti novell 2019" on teine osa uuest sarjast, mis koondab erinevad möödunud aasta novellid. Esimest osa ma lugenud ei ole ning samuti pole ma eesti novellimaastikuga absoluutselt kursis. Seega ei osanud ma teosest väga midagi oodata. Mulle meeldis väga goodreadsi keskkonnas Leivo arvustus, kus ta kirjeldab paremaid näiteid ja halvemaid näiteid. Otsustasin enda postituse sarnaselt üles ehitada, tuues välja kolm lemmikut ja kolm mitte niiväga lemmikut.
"Siin," viipas Oliver pöidlaga üle õla, "on Nõuvere."
"Ah Nõuveer? Seal ongi Nõuveer?"
Kokku on raamatus 19 novelli - neist 18 on uut ning üks on pärit Siuru aegadest. Lisaks on kaante vahel veel essee Märt Väljatagalt, mis on samuti eesti novellide teemaline. Mitmed autorid olid mulle tundmatud ja seega on suur boonus, et neid raamatu lõpus ka tutvustatakse. Novellid rääkisid küll erinevatest teemadest, kuid tekitasid minus sarnaseid tundeid, põhiliselt nukrust. Korduvalt esines näiteks üksikuid inimesi või surma. Ka kirjeldused olid pigem sünged - krõbe külm ja tihe udu. Värvikirevaid pilte ei loonud silme ette ükski lugu.
Mõne novelli puhul oli algus segane, aga puänt nauditav. Teiste juures meeldis jälle rohkem algus, aga lõpp vajus ära. Osadest ei saanud ma üldse aru, sõnum läks kaotsi ning emotsioon oli vaid üks suur küsimärk. Lemmikute väljatoomisel arvestangi sellega, et nende lugude puhul nautisin kogu tervikut.
Esimene novell, mis mind köitis oli kohe esimene ehk Tauno Vahter "Surm uusaastal". Selle pealkiri on küll morbiidne, aga lugu ise sünget muljet ei jätnud. Vanemale generatsioonile on kindlasti kirjeldatud paneelmaja elukorraldus tuttav, aga minu jaoks mitte ning juba see lihtne elu kirjeldamine haaras kuidagi endasse. Novelli lõpp oli täiesti ootamatu ja kohati suvaline, tekitas palju küsimusi ja pani juurdlema.
Üks paremaid tervikuid oli minu arvates Tõnis Tootsen "Roopas". Aimasin päris kähku ära, kuhu see novell tüürib, aga lugeda oli ikka huvitav. Selles loos oli nukraid detaile eriti palju, aga need ei häirinud ning olid kõik täpselt paigas.
Madis Aesma "Pastor ja kurat" jäi meelde kui kogumiku lõbusaim novell. Mulle meeldis, kuidas selles toodi vanapagan tänapäeva. Selliseid lugusid, kus eesti mütoloogiast lähtuv kurat 21. sajandil tegutseks, võiks rohkemgi olla. Nüüdisajal tuleb, muide, oma kolm soovi e-maili teel esitada. Täpsustus - kuke suhu saata! Lugu oli lihtne, konkreetne ja meeldejääv.
Vähem meeldinud novelle on veidi raskem välja tuua, sest mitme loo puhul mulle pooled detailid meeldisid ja pooled olid täiesti vastukarva. Kaarel B. Väljamäe "Laps to go" ei suutnud mind aga üldse kõnetada. Jooksmisest oli igav lugeda ning lisaks ei meeldinud mulle novelli puänt. Lugu ise oli juba piisavalt hall ja argine ning pöördus veel tumedamatesse toonidesse.
Kai Kask "Igapäevane elu" oli üks neist novellidest, mille jäetud emotsiooni kirjeldaksin kui suurt küsimärki, sest ma ei saanud selle sõnumile pihta. Selle pealkirigi on parajalt mittemidagiütlev.
Andrus Kasemaa "Lumehelbeke" oli veel üks novell, mis mind kõnetada ei suutnud. Sellest tuli end suisa läbi närida. Põhiliselt annab see novell edasi kõike, mida on vaja teada vanapoistest, mis ongi minu jaoks kauge teema.
"Eesti novell 2019" sisaldab 18 uut novelli, boonuseks on lisatud üks siuruaegne novell Johannes Semperilt ja essee Märt Väljatagalt. Mind üllatas, et enamik novelle olid nukra alatooniga ning positiivsed lood praktiliselt puudusid. Oleksin tahtnud, et surma ja üksikute hingede vahele oleks mahtunud ka piinlike vahejuhtumeid või süngeid lugusid helge puändiga. Soovitan raamatut lugeda, kui on soov end eesti novellimaailmas toimuvaga kurssi viia!
Aitäh, Susann, raamatu eest!
"Eesti novell 2019" on teine osa uuest sarjast, mis koondab erinevad möödunud aasta novellid. Esimest osa ma lugenud ei ole ning samuti pole ma eesti novellimaastikuga absoluutselt kursis. Seega ei osanud ma teosest väga midagi oodata. Mulle meeldis väga goodreadsi keskkonnas Leivo arvustus, kus ta kirjeldab paremaid näiteid ja halvemaid näiteid. Otsustasin enda postituse sarnaselt üles ehitada, tuues välja kolm lemmikut ja kolm mitte niiväga lemmikut.
"Siin," viipas Oliver pöidlaga üle õla, "on Nõuvere."
"Ah Nõuveer? Seal ongi Nõuveer?"
Kokku on raamatus 19 novelli - neist 18 on uut ning üks on pärit Siuru aegadest. Lisaks on kaante vahel veel essee Märt Väljatagalt, mis on samuti eesti novellide teemaline. Mitmed autorid olid mulle tundmatud ja seega on suur boonus, et neid raamatu lõpus ka tutvustatakse. Novellid rääkisid küll erinevatest teemadest, kuid tekitasid minus sarnaseid tundeid, põhiliselt nukrust. Korduvalt esines näiteks üksikuid inimesi või surma. Ka kirjeldused olid pigem sünged - krõbe külm ja tihe udu. Värvikirevaid pilte ei loonud silme ette ükski lugu.
Mõne novelli puhul oli algus segane, aga puänt nauditav. Teiste juures meeldis jälle rohkem algus, aga lõpp vajus ära. Osadest ei saanud ma üldse aru, sõnum läks kaotsi ning emotsioon oli vaid üks suur küsimärk. Lemmikute väljatoomisel arvestangi sellega, et nende lugude puhul nautisin kogu tervikut.
Esimene novell, mis mind köitis oli kohe esimene ehk Tauno Vahter "Surm uusaastal". Selle pealkiri on küll morbiidne, aga lugu ise sünget muljet ei jätnud. Vanemale generatsioonile on kindlasti kirjeldatud paneelmaja elukorraldus tuttav, aga minu jaoks mitte ning juba see lihtne elu kirjeldamine haaras kuidagi endasse. Novelli lõpp oli täiesti ootamatu ja kohati suvaline, tekitas palju küsimusi ja pani juurdlema.
Üks paremaid tervikuid oli minu arvates Tõnis Tootsen "Roopas". Aimasin päris kähku ära, kuhu see novell tüürib, aga lugeda oli ikka huvitav. Selles loos oli nukraid detaile eriti palju, aga need ei häirinud ning olid kõik täpselt paigas.
Madis Aesma "Pastor ja kurat" jäi meelde kui kogumiku lõbusaim novell. Mulle meeldis, kuidas selles toodi vanapagan tänapäeva. Selliseid lugusid, kus eesti mütoloogiast lähtuv kurat 21. sajandil tegutseks, võiks rohkemgi olla. Nüüdisajal tuleb, muide, oma kolm soovi e-maili teel esitada. Täpsustus - kuke suhu saata! Lugu oli lihtne, konkreetne ja meeldejääv.
Vähem meeldinud novelle on veidi raskem välja tuua, sest mitme loo puhul mulle pooled detailid meeldisid ja pooled olid täiesti vastukarva. Kaarel B. Väljamäe "Laps to go" ei suutnud mind aga üldse kõnetada. Jooksmisest oli igav lugeda ning lisaks ei meeldinud mulle novelli puänt. Lugu ise oli juba piisavalt hall ja argine ning pöördus veel tumedamatesse toonidesse.
Kai Kask "Igapäevane elu" oli üks neist novellidest, mille jäetud emotsiooni kirjeldaksin kui suurt küsimärki, sest ma ei saanud selle sõnumile pihta. Selle pealkirigi on parajalt mittemidagiütlev.
Andrus Kasemaa "Lumehelbeke" oli veel üks novell, mis mind kõnetada ei suutnud. Sellest tuli end suisa läbi närida. Põhiliselt annab see novell edasi kõike, mida on vaja teada vanapoistest, mis ongi minu jaoks kauge teema.
"Eesti novell 2019" sisaldab 18 uut novelli, boonuseks on lisatud üks siuruaegne novell Johannes Semperilt ja essee Märt Väljatagalt. Mind üllatas, et enamik novelle olid nukra alatooniga ning positiivsed lood praktiliselt puudusid. Oleksin tahtnud, et surma ja üksikute hingede vahele oleks mahtunud ka piinlike vahejuhtumeid või süngeid lugusid helge puändiga. Soovitan raamatut lugeda, kui on soov end eesti novellimaailmas toimuvaga kurssi viia!
Aitäh, Susann, raamatu eest!
June 19, 2020
Olid mõned uued isiklikud novellilemmikud (Surm uusaastal, Laps to go..., Tseremoonia, Testament ja Tõlkija) aga ka mõned sellised mida sai vaid diagonaalis leotud (ma neid ei loetleks). Ühesõnaga, seinast seina, aga nende uue lemmikute üle on küll hea meel!
September 5, 2019
The Estonian Short Story 2019
Review of the Estonian language hardcover (April 2019) edition
Eesti novell 2019 is the second release of a new ongoing annual series of Estonian short stories that is projected to reach 100 volumes by the year 2117. The 2019 volume collects “The Best of 2018.” Most of the stories were first published in the Estonian literary journals Looming (Creation) and Vikerkaar (Rainbow). Each annual volume contains a selection that has been curated by a panel of four writers. Further entries in the series are planned to be published each Spring, e.g. Eesti novell 2020 will come out in roughly April-May 2020 and will collect the best of 2019, etc.
A 100-year-old classic story is promised as a bonus in each volume, in this present case it is Püha umbrohi (Holy Weed) by Johannes Semper which was first published in an October 1918 collection Siuru II. Siuru was a early 20th century literary movement in Estonia centred around the modernist poet Marie Under with other prominent members being Friedebert Tuglas, Arthur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu and Johannes Semper. As before, the 2 recent winners of the annual Friedebert Tuglas Short Story Prize are included in the collection. For 2018, these are Õnnelik lõpp (A Lucky Ending) by Jan Kaus and Tõlkija (The Translator) by Tiit Aleksejev.
I enjoyed the variety of this collection and again found it a great opportunity to encounter several writers who were new to me. This is especially so as being a foreign-born Estonian reader it is difficult for me to follow all of the emerging Estonian writers from a distance. I don't want to rate individual stories, but Pastor ja Kurat (The Pastor and the Devil) by Madis Aesma was a definite comedic standout with its 21st Century modern take on making bargains with Vanapagan. This was especially entertaining as I had recently read several dozen 19th-20th Century fairy tales on the same subject in Deep in the Forest: One Hundred Estonian Fairy Tales About the Forest and its People (2018) edited by Risto Järv and translated by Adam Cullen.
Mild Spoilers ahead. I only discuss the setups of the stories without disclosing the endings, but some may consider these spoilers, so I've blocked it accordingly.
Review of the Estonian language hardcover (April 2019) edition
Eesti novell 2019 is the second release of a new ongoing annual series of Estonian short stories that is projected to reach 100 volumes by the year 2117. The 2019 volume collects “The Best of 2018.” Most of the stories were first published in the Estonian literary journals Looming (Creation) and Vikerkaar (Rainbow). Each annual volume contains a selection that has been curated by a panel of four writers. Further entries in the series are planned to be published each Spring, e.g. Eesti novell 2020 will come out in roughly April-May 2020 and will collect the best of 2019, etc.
A 100-year-old classic story is promised as a bonus in each volume, in this present case it is Püha umbrohi (Holy Weed) by Johannes Semper which was first published in an October 1918 collection Siuru II. Siuru was a early 20th century literary movement in Estonia centred around the modernist poet Marie Under with other prominent members being Friedebert Tuglas, Arthur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu and Johannes Semper. As before, the 2 recent winners of the annual Friedebert Tuglas Short Story Prize are included in the collection. For 2018, these are Õnnelik lõpp (A Lucky Ending) by Jan Kaus and Tõlkija (The Translator) by Tiit Aleksejev.
I enjoyed the variety of this collection and again found it a great opportunity to encounter several writers who were new to me. This is especially so as being a foreign-born Estonian reader it is difficult for me to follow all of the emerging Estonian writers from a distance. I don't want to rate individual stories, but Pastor ja Kurat (The Pastor and the Devil) by Madis Aesma was a definite comedic standout with its 21st Century modern take on making bargains with Vanapagan. This was especially entertaining as I had recently read several dozen 19th-20th Century fairy tales on the same subject in Deep in the Forest: One Hundred Estonian Fairy Tales About the Forest and its People (2018) edited by Risto Järv and translated by Adam Cullen.
Mild Spoilers ahead. I only discuss the setups of the stories without disclosing the endings, but some may consider these spoilers, so I've blocked it accordingly.
May 22, 2022
Eesti novelli sari on väga põnev ettevõtmine. Minu suurim probleem "Eesti novelli" sarjaga on aga see, et kuigi jutukeste mitmekülgsus on tagatud, siis kvaliteet mitte. "Eesti novell 2020" oli palju keskpäraseid novelle, "Eesti novell 2018" polnud kogu poolest terviklik. "Eesti novell 2019" (pole veel lugenud 2021. aasta kogumikku) on kõige terviklikum novellikogu selles sarjas. Novellidel on ühine teemastik, mis on kogu puhul äärmiselt oluline. Arvustan kõiki novelle üksikult:
. Tauno Vahter "Surm uusaastal"- mõnusalt absurdne, loetav lugu. See-eest pole tegu Vahteri kõige tugevama novelliga.
. Toomas Haug "Ema hääl"- argine, tore. Lõpp jäi võib-olla natuke lihtsakoeliseks, aga ema-poja vaheline suhe on väga südamelähedane teema :)
. Armin Kõomägi "Reetur"- suitsiidsed motiivid on pisut ülepingutatud, tegu pole autori parimaga, ent lugu on omamoodi veenev.
. Taavi Eelmaa "Külm rubedo"- paljud on sellele novellile ette heidetud seda, et sellest ei saadud midagi aru. Eelmaa tekstid on mulle tavaliselt korda läinud, ning sain aru, kuhu ta selle looga jõuda tahtis, kuid novell valgus laiali....
. Kaarel B. Väljamäe "Laps to go"- tegelane võrdleb oma elu suure jooksuga. Huvitav mõte, nauditav lugemine, ent oleksin tahtnud paeluvamat lahendust.
. Maarja Kangro "Tseremoonia"- pole üks lemmikuid. Lugu võtab kangrolikke tuure sisse alles poole peal. Enne seda on tegu keskpärase novelliga.
. Kai Kask "Igapäevane elu"- paar huvitavat mõtet, poeetiline stiil, kuid mitte piisavalt põneva looga.
. Toomas Vint "Salapatune"- käsitleb liputamist, seksuaalhälbete temaatikat. Ei sobi tundlikele lugejatele, kuid kohati on see rõve lugu paeluv.
. Margit Lõhmus "Ma tulen üheöösuhtest"- üks paremaid sellest kogumikust. Autoril on väga ladus stiil, kuigi temaatika pole toredamate killast. Eriti inimlikult mõjus lõpplahendus!
. Janar Ala" Pole hinge"- kasside hingeelust jutuke. Lugu polnud siiam ega krants :) (Loe kana ega kala).
. Andrus Kasemaa "Lumehelbeke"- ajastusse väga sobiv, kuid natuke liiga pikk. Kohati hakkas ennast kordama.
. Riste Lehari "Bassein"- väga sügavamõtteline. Kindlasti meeldis, kuid loo mõttes mitte tugevaim novell. Kujundid olid palju paeluvamad kui narratiiv ise.
. Tõnis Tootsen "Roopas"- väga nukker, kuid suurepäraselt kirjutatud lugu väga põneva pöörde ning omanäoliste tegelastega. Minu soe soovitus!
. Ave Taavet "Silitada siili"- kujundlik, ent jäi ühemõõtmeliseks.
. Madis Aesma "Pastor ja kurat"- väga tore lugemine. Pisut ehk liiga lihtne.
. Urmas Vadi "Testament"- ei sobi kõikidele lugejatele. Tuleb kirjandusega väga hästi kursis olla, et lugu nautida. Pole Vadi paremaid töid, jäi isiklikuks looks, millel pole laia kõlapinda.
. Jan Kaus "Õnnelik lõpp"- hästi kirjutatud, põneva lõpplahendusega. Soovitan!
. Tiit Aleksejev "Tõlkija"- kõige tugevam novell sellest raamatust. Tugevate tegelaste, hea stiili ning põneva looga. Soovitan ajaloohuvilistele soojalt!
. Johannes Semper "Püha umbrohi"- kõige nõrgem novell selles kollektsioonis. Ilusti kirjutatud, kuid jäi tüüpiliseks ülikooliaegseks armastuslooks, mis on oma aja ära elanud.
Siiski, kõige terviklik novellikogu sellest sarjast. 4/5
CK
. Tauno Vahter "Surm uusaastal"- mõnusalt absurdne, loetav lugu. See-eest pole tegu Vahteri kõige tugevama novelliga.
. Toomas Haug "Ema hääl"- argine, tore. Lõpp jäi võib-olla natuke lihtsakoeliseks, aga ema-poja vaheline suhe on väga südamelähedane teema :)
. Armin Kõomägi "Reetur"- suitsiidsed motiivid on pisut ülepingutatud, tegu pole autori parimaga, ent lugu on omamoodi veenev.
. Taavi Eelmaa "Külm rubedo"- paljud on sellele novellile ette heidetud seda, et sellest ei saadud midagi aru. Eelmaa tekstid on mulle tavaliselt korda läinud, ning sain aru, kuhu ta selle looga jõuda tahtis, kuid novell valgus laiali....
. Kaarel B. Väljamäe "Laps to go"- tegelane võrdleb oma elu suure jooksuga. Huvitav mõte, nauditav lugemine, ent oleksin tahtnud paeluvamat lahendust.
. Maarja Kangro "Tseremoonia"- pole üks lemmikuid. Lugu võtab kangrolikke tuure sisse alles poole peal. Enne seda on tegu keskpärase novelliga.
. Kai Kask "Igapäevane elu"- paar huvitavat mõtet, poeetiline stiil, kuid mitte piisavalt põneva looga.
. Toomas Vint "Salapatune"- käsitleb liputamist, seksuaalhälbete temaatikat. Ei sobi tundlikele lugejatele, kuid kohati on see rõve lugu paeluv.
. Margit Lõhmus "Ma tulen üheöösuhtest"- üks paremaid sellest kogumikust. Autoril on väga ladus stiil, kuigi temaatika pole toredamate killast. Eriti inimlikult mõjus lõpplahendus!
. Janar Ala" Pole hinge"- kasside hingeelust jutuke. Lugu polnud siiam ega krants :) (Loe kana ega kala).
. Andrus Kasemaa "Lumehelbeke"- ajastusse väga sobiv, kuid natuke liiga pikk. Kohati hakkas ennast kordama.
. Riste Lehari "Bassein"- väga sügavamõtteline. Kindlasti meeldis, kuid loo mõttes mitte tugevaim novell. Kujundid olid palju paeluvamad kui narratiiv ise.
. Tõnis Tootsen "Roopas"- väga nukker, kuid suurepäraselt kirjutatud lugu väga põneva pöörde ning omanäoliste tegelastega. Minu soe soovitus!
. Ave Taavet "Silitada siili"- kujundlik, ent jäi ühemõõtmeliseks.
. Madis Aesma "Pastor ja kurat"- väga tore lugemine. Pisut ehk liiga lihtne.
. Urmas Vadi "Testament"- ei sobi kõikidele lugejatele. Tuleb kirjandusega väga hästi kursis olla, et lugu nautida. Pole Vadi paremaid töid, jäi isiklikuks looks, millel pole laia kõlapinda.
. Jan Kaus "Õnnelik lõpp"- hästi kirjutatud, põneva lõpplahendusega. Soovitan!
. Tiit Aleksejev "Tõlkija"- kõige tugevam novell sellest raamatust. Tugevate tegelaste, hea stiili ning põneva looga. Soovitan ajaloohuvilistele soojalt!
. Johannes Semper "Püha umbrohi"- kõige nõrgem novell selles kollektsioonis. Ilusti kirjutatud, kuid jäi tüüpiliseks ülikooliaegseks armastuslooks, mis on oma aja ära elanud.
Siiski, kõige terviklik novellikogu sellest sarjast. 4/5
CK
April 26, 2019
Teine raamat sarjast Eesti Novell.
Taaskord vaid kolm punkti.
Viis punkti annaksin algatuse eest kuid kolm saab sisu eest.
Hea lugu erineb kehvast loost:
1. On ajastuülene. Lugu peab olema loetav ka 10 aasta pärast. Näiteks väljendid “laen eneka FB-sse” on väga lühike perspektiiv. Facebook on võib-olla 5 aasta pärast kadunud nagu tänaseks Orkut ja mitmed teised.
2. On kirjutatud puhtas keeles. Saab ju kirjutada ilma ropendamata! Ilma hetkel käibel olevate moesõnaseta.
3. Heal lugu sisaldab teatava hulga loomingut ja fantaasiat, mis haarab ja kaasab. Selline pigem blogi-stiilis tänase olukorra kirjeldustes puudub kaasatus.
Nagu ka eelmise novellikogu juures, siis paremad ja halvemad näited.
Madis Aesma Pastor ja Kurat, lühike ja otsekohene, hea puändiga. Super lihtne ja positiivne.
Tiit Aleksejev Tõlkija, hea näide kuidas ühest ajahetkest kirjutada nii, et lugu võib igavene olla.
Riste Lehari Bassein, mille veidruses oli tunda siiski ülejäänud juttudega võrreldes laiemat mõttemaailma.
Tõnis Tootseni Roopas, seda peaks isegi üle lugema sest alles teises pooles hakkad taipama kuhu lugu tüürib.
Urmas Vadi Testament, lugu on suunatud ainult kirjandusfriikidele. Enamikke tegelasi ma ei tunne, kuid kes kindlasti on ühel ja teisel viisil olulised. Minu jaoks puudus sellel lool loominguline külg.
Maarja Kangro Tseremoonia - erakordselt lokaalse iseloomu ning ühe väga kitsa ajastu lugu.
Taavi Eelmaa Külm Rubedo, millest ma lihtsalt mitte midagi aru ei saanud. See iseloomustab ka kõige kehvemat lugu selles novellikogus.
Kehvade hinnete andmise taga võib olla vabalt ka minu kirjandusalane piiratud mõtlemine.
Taaskord vaid kolm punkti.
Viis punkti annaksin algatuse eest kuid kolm saab sisu eest.
Hea lugu erineb kehvast loost:
1. On ajastuülene. Lugu peab olema loetav ka 10 aasta pärast. Näiteks väljendid “laen eneka FB-sse” on väga lühike perspektiiv. Facebook on võib-olla 5 aasta pärast kadunud nagu tänaseks Orkut ja mitmed teised.
2. On kirjutatud puhtas keeles. Saab ju kirjutada ilma ropendamata! Ilma hetkel käibel olevate moesõnaseta.
3. Heal lugu sisaldab teatava hulga loomingut ja fantaasiat, mis haarab ja kaasab. Selline pigem blogi-stiilis tänase olukorra kirjeldustes puudub kaasatus.
Nagu ka eelmise novellikogu juures, siis paremad ja halvemad näited.
Madis Aesma Pastor ja Kurat, lühike ja otsekohene, hea puändiga. Super lihtne ja positiivne.
Tiit Aleksejev Tõlkija, hea näide kuidas ühest ajahetkest kirjutada nii, et lugu võib igavene olla.
Riste Lehari Bassein, mille veidruses oli tunda siiski ülejäänud juttudega võrreldes laiemat mõttemaailma.
Tõnis Tootseni Roopas, seda peaks isegi üle lugema sest alles teises pooles hakkad taipama kuhu lugu tüürib.
Urmas Vadi Testament, lugu on suunatud ainult kirjandusfriikidele. Enamikke tegelasi ma ei tunne, kuid kes kindlasti on ühel ja teisel viisil olulised. Minu jaoks puudus sellel lool loominguline külg.
Maarja Kangro Tseremoonia - erakordselt lokaalse iseloomu ning ühe väga kitsa ajastu lugu.
Taavi Eelmaa Külm Rubedo, millest ma lihtsalt mitte midagi aru ei saanud. See iseloomustab ka kõige kehvemat lugu selles novellikogus.
Kehvade hinnete andmise taga võib olla vabalt ka minu kirjandusalane piiratud mõtlemine.
Read
May 23, 2024Tänapäeva novellid panevad mind vahel õlgu kehitama, sest minu jaoks peab novellis tingimata olema see miski ehk puänt. Mis kõik eelnevad paar lehekülge pea peale pöörab või mingi kiiksuga nurga alt lähenedes kokku võtab. Ehk siis n-ö suletud lõpuga novell. Seda ja ka eelmist novellikogumikku Eesti Novell 2018 lugedes tõdesin, et väga palju on selliseid kirjatükke, millest ei oskagi midagi arvata. Mõned on täitsa mõnusad jutustused või olupildikesed, teistest ei saa seevastu üldse aru, kas ja mida nendega öelda tahetakse (kui üldse). Ja ma julgen arvata, et viga ei ole minu arusaamisoskuses :D
Novelle on hea jupikaupa lugeda. Loed ühe mekutades läbi ja siis mõtiskled. See kogumik millegipärast nii tegema ei kutsunud. Polnudki nagu millegi üle mõelda. Paar pärlit oli, mis panid mõnust ruigama. Urmas Vadi oma näiteks. Sellise kiiksuga asja peale annab ikka tulla. Väsinud peaga oleks mõne novelli tahtnud peaaegu pooleli jätta, aga tegelikult asi ikka nii hull polnud ja puhanud peaga sai ikka läbi loetud. Ja tegelikult mulle novell endiselt väga meeldib. Lihtsalt selle n-ö avatud vormiga tuleb ehk veel harjuda.
Novelle on hea jupikaupa lugeda. Loed ühe mekutades läbi ja siis mõtiskled. See kogumik millegipärast nii tegema ei kutsunud. Polnudki nagu millegi üle mõelda. Paar pärlit oli, mis panid mõnust ruigama. Urmas Vadi oma näiteks. Sellise kiiksuga asja peale annab ikka tulla. Väsinud peaga oleks mõne novelli tahtnud peaaegu pooleli jätta, aga tegelikult asi ikka nii hull polnud ja puhanud peaga sai ikka läbi loetud. Ja tegelikult mulle novell endiselt väga meeldib. Lihtsalt selle n-ö avatud vormiga tuleb ehk veel harjuda.
May 18, 2023
Ütlen ausalt - närisin end sellest kogumikust lihtsalt kuidagi läbi. No ei suutnud kuidagi kõnetada; oli küll natuke paremaid ja natuke halvemaid lugusid, aga ei midagi, mis väga eristuks. Seda kusjuures mõlemale poole...
Üldiselt olid novellid süngetes / nukrates toonides. Eks muidugi võib ka nii kirjutada ja paljugi öelda, aga sisuliselt terve kogumik... No ei ole me nii morn rahvas midagi! Ja mõtelda - kogumikus olevad lood on kirjutatud enne koroonat, meeletut hinnatõusu, sõda jms jamasid. Ajal, kui elu oli ikka palju roosam kui praegu!
Samuti oli palju kirjanike ja kirjandusinimeste temaatikat. Siseringile on see võib-olla huvitav; minusugusest tavalisest varakeskealisest meesterahvast läheb see aga üsna kena kaarega mööda.
Ma tegelikult arvan, et üksikuna võttes oleks nii mõnigi lugu mulle palju rohkem meeldinud. Aga sellises konsentratsioonis tekkis kogu sellest hallusest üleküllus.
Ahjaa, mingit ulmehõngu oli ka üsna palju. Kahjuks mitte küll kõige õnnestunumas võtmes, aga tõesti jäin paar korda uskuma, et loen hoopis mingit nõrka "Täheaega".
Üldiselt olid novellid süngetes / nukrates toonides. Eks muidugi võib ka nii kirjutada ja paljugi öelda, aga sisuliselt terve kogumik... No ei ole me nii morn rahvas midagi! Ja mõtelda - kogumikus olevad lood on kirjutatud enne koroonat, meeletut hinnatõusu, sõda jms jamasid. Ajal, kui elu oli ikka palju roosam kui praegu!
Samuti oli palju kirjanike ja kirjandusinimeste temaatikat. Siseringile on see võib-olla huvitav; minusugusest tavalisest varakeskealisest meesterahvast läheb see aga üsna kena kaarega mööda.
Ma tegelikult arvan, et üksikuna võttes oleks nii mõnigi lugu mulle palju rohkem meeldinud. Aga sellises konsentratsioonis tekkis kogu sellest hallusest üleküllus.
Ahjaa, mingit ulmehõngu oli ka üsna palju. Kahjuks mitte küll kõige õnnestunumas võtmes, aga tõesti jäin paar korda uskuma, et loen hoopis mingit nõrka "Täheaega".
June 6, 2023
Vist oli põhiline põhjus selle lugemiseks see, et tahaks suvevaheaega kasutada novellide kirjutamiseks, millega Loomingut või Vikerkaart kimbutada (ja nende keeldumise järel Reaktoris avaldada). Pärast ulmejutuvõistluse žüriis olemist tekkis tunne, et võiks ise kah. Muidu lihtsalt tugitoolisportlasena mölisen, et mis sa väsid, kas sul üldse võhma pole - ja ajan end püsti jalutuskepiga.
Mitte et see suveks plaanitav üks kuni kolm juttu minust nüüd sportlase teeks. Aga kuivõrd ma loen agaralt ja kirjutan omajagu mitteilukirjanduslikku, rääkimata varasemast agarusest ilukirjanduse vallas, võiks see tagasi tulla nagu rattasõit. Nii et lugesin "Eesti novelli 2019" mõttega, et aimata, mida tehakse keelelisel tasandil, mida karakterite tasandil jne. Peaks siiski olema Eesti parimad novellid.
Mõned meeldisid rohkem, mõned vähem.
Mu lemmikud:
Tiit Aleksejevi "Tõlkija".
Kaarel Väljamäe "Laps to go".
Urmas Vadi "Testament"
Tõnis Tootsen "Roopas"
Sümpaatsed:
Toomas Haugi "Ema hääl"
Maarja Kangro "Tseremoonia"
Armin Kõomägi "Reetur"
Margit Lõhmus "Ma tulen üheöösuhtest"
Jan Kaus "Õnnelik lõpp"
Polnud päris minu teetassike, ent nägin, et mõnel teisel ajal töötanuks:
Tauno Vahter "Surm uusaastal"
Armin Kõomägi "Reetur"
Andrus Kasemaa "Lumehelbeke"
Johannes Semper "Püha umbrohi" (klassik klassikuks - mumst loo alguses oli ülipüüdlik kõrgstiili tabamise katse, seltskonnaelu edeva peegeldamise "põnevus". Läks paremaks.)
Lood, mis pigem ei meeldinud või jätsid külmaks:
Taavi Eelmaa "Külm rubedo" (ühtlasi kõige ulmelisem jutt, aga no ei olnud minu rida)
Kai Kask "Igapäevane elu"
Toomas Ving "Salapatune"
Janar Ala "Pole hinge"
Ave Taavet "Silitada siili" (mulle on see kunagi üsna meeldinud, aga praegu kuidagi tekitas tõrget. Vist peab ikka tema kogumiku ette võtma, jõuaks sellesse sisse elada jms.)
Madis Aesma "Pastor ja kurat"
Märt Väljataga järelsõna, arutlus selle üle, mis on novell, oli hea. Kunagi lugedes tundus suht ammendav olevat. Praegu lugedes ei tekkinud soovi omistada sellele nii absoluutset väge, aga asjalik siiski. Vist minu lemmik neist "Eesti novelli" järelsõnadest, mida olen seni lugenud, kuivõrd annab hea ülevaate žanrist ja selle omapäradest ning žanri piiritõmbamise katsetest.
Mitte et see suveks plaanitav üks kuni kolm juttu minust nüüd sportlase teeks. Aga kuivõrd ma loen agaralt ja kirjutan omajagu mitteilukirjanduslikku, rääkimata varasemast agarusest ilukirjanduse vallas, võiks see tagasi tulla nagu rattasõit. Nii et lugesin "Eesti novelli 2019" mõttega, et aimata, mida tehakse keelelisel tasandil, mida karakterite tasandil jne. Peaks siiski olema Eesti parimad novellid.
Mõned meeldisid rohkem, mõned vähem.
Mu lemmikud:
Tiit Aleksejevi "Tõlkija".
Kaarel Väljamäe "Laps to go".
Urmas Vadi "Testament"
Tõnis Tootsen "Roopas"
Sümpaatsed:
Toomas Haugi "Ema hääl"
Maarja Kangro "Tseremoonia"
Armin Kõomägi "Reetur"
Margit Lõhmus "Ma tulen üheöösuhtest"
Jan Kaus "Õnnelik lõpp"
Polnud päris minu teetassike, ent nägin, et mõnel teisel ajal töötanuks:
Tauno Vahter "Surm uusaastal"
Armin Kõomägi "Reetur"
Andrus Kasemaa "Lumehelbeke"
Johannes Semper "Püha umbrohi" (klassik klassikuks - mumst loo alguses oli ülipüüdlik kõrgstiili tabamise katse, seltskonnaelu edeva peegeldamise "põnevus". Läks paremaks.)
Lood, mis pigem ei meeldinud või jätsid külmaks:
Taavi Eelmaa "Külm rubedo" (ühtlasi kõige ulmelisem jutt, aga no ei olnud minu rida)
Kai Kask "Igapäevane elu"
Toomas Ving "Salapatune"
Janar Ala "Pole hinge"
Ave Taavet "Silitada siili" (mulle on see kunagi üsna meeldinud, aga praegu kuidagi tekitas tõrget. Vist peab ikka tema kogumiku ette võtma, jõuaks sellesse sisse elada jms.)
Madis Aesma "Pastor ja kurat"
Märt Väljataga järelsõna, arutlus selle üle, mis on novell, oli hea. Kunagi lugedes tundus suht ammendav olevat. Praegu lugedes ei tekkinud soovi omistada sellele nii absoluutset väge, aga asjalik siiski. Vist minu lemmik neist "Eesti novelli" järelsõnadest, mida olen seni lugenud, kuivõrd annab hea ülevaate žanrist ja selle omapäradest ning žanri piiritõmbamise katsetest.
December 25, 2025
Oli täitsa mitu toredat juttu
Displaying 1 - 10 of 10 reviews