"Piimaringis" näeme 18-aastast, kommunismiusku Andreas Wiiki 1965. aasta suvel "astumas ellu".
Pärast ebaõnnestunud katset pääseda õppima Tartu ülikooli, ootab noorukit ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees. Enne seda sõidab Andreas autojuhina mõned nädalad Pärnu ümbruses piimaringi, avastades end olukorras, kus teda sunnitakse lunastama oletatava isa pattusid. «Elluastumist» kroonib hoopis kokkupõrge mineviku varjudega. Piimaringil kohatavatest inimestest saavad killud Andrease enesepeegeldusest.
Pool sajandit hiljem vana mehena piimaringile naastes tõdeb Andreas, kuidas mõni unistus on määratudki jääma üksnes unistuseks. Elu liivakellas niriseb aeg vaid allapoole.
"Piimaring" on kolmas ja viimane raamat Rein Veidemanni autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast "Wiik".
Keskkooli lõpetanud Andreas Wiik usub kommunismi õilsasse ideesse (bolshevistid varstasid kommunismi!), sõidab enne kolmeaastast sõjaväeteenistust suvel Pärnu kandis piimaringi, unistab Veronikast, kaotab süütuse piimalaborandile, satub autoõnnetusse, vestleb küüditamise, süü ja patulunastuse teemal. Taustaks okupeeritud ja vaene Eestimaa, kus käest kätte antakse veel eestiaegseid seepe ja Eesti Naise viimaseid numbreid. Raamatu lõpus kohtame juba eluringi lõpule jõudnud 70ndates Andreast ning võimalust heita pilk ka ülejäänud tegelaste elusaatusesse. Raamatu lõpus on ülevaade ka Eesti piimakogumise ajaloost.
Ma lihtsalt ei olnud selle raamatu sihtgrupp, et anda kõrgemat hinnangut. Lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et ma olen üldse viimane põlvkond, kes sellist teksti mingit sorti arusaamisega valmis lugema on. Võib-olla ma eksin. Selle ajastu kirjeldused tekitavad minus võrdlemisi intensiivselt psühholoogilist äratõuke efekti - et palun, ei iial enam.
ilmselt suurem lugemis- ja äratundmisrõõm inimestele kes ise nõukogude ajal elanud. see kristlaslik-filosoofiline nurk eriti ei kõnetanud, aga üldiselt tore vahele ikka eesti kirjandust ka lugeda