Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja «elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omab ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas - «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale.
«Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi – ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. «Ego» on liikumise eleegia – püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda.
Noore naise sisemonoloog. Palju rikkaid mehi, kes kõik seda tibi tahavad, palju reise ja väga kultuuriteadlikke sõpru. Kas see päriselt ka on või toimub vaid tibi peas, see jääb saladuseks. Tibi ise võib-olla ka ei ole päris tibi vaid hoopis wannabe-intellektuaal, kes on liiga palju lugenud ja filme vaadanud, eriti hispaaniakeelse maailma omi, ning kaldub oma realismi maagiliseks pidama.
Kõusaar oli vist päris noor, kui ta selle kirjutas, nii et selles mõttes pole viga. Küll aga meenutab see raamat pigem kollaaži kokkuahmitud kultuurijuppidest, kus autor ise hajub ära. Õigemini autor samastub selle kollaažiga, teda ei ole olemas. Justkui äsja meikima õppinud neiu üritaks peita oma tegelikku nägu enda meelest ilusa katte alla, unustades selle, et kordumatu pole mitte meik, vaid seesama naturaalne, unikaalne neiunägu.
Päris....... sitt. Tegelikult nii hull ka polnud. Raamat on kuidagi veidras stiilis kirjutatud: pole ei kindlat sündmustikku ega isegi lause algust või lõppu. Sellepärast oli ka keskendumine vahepeal täielik 0 ja mitu korda pidin ühte lõiku läbi lugema, et ma ikka aru saaks, mis üldse toimub.
Muidu ok.
Jaaaaa. Hea tunne oli raamat läbi saada. Kohe justkui kivi langes südamelt.