Veritasu Tartus

by Erkki Koort

14. sajandi lõpul on Tartu õitsev kaubalinn, mis suudab vastu panna nii Pihkva kui ka Saksa ordu Liivimaa haru sepitsustele. Piiskopkonna pealinna saabub Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus, plaaniga ennast õemehe lodjale kaubelda. Ta põgeneb mineviku eest ja loodab lodjasulasena eemale hoida paikadest, kus ta enam teretulnud pole. Ometi ei pääse ta nii lihtsalt ning Tartu piiskopi ja ordu vaheline võitlus ei jäta Markust puudutamata. Ordu ootab temalt salakuulamist Pihkva kaubareisidel ega kohku tagasi ka piiskopi alamate ja Markuse lähedaste ründamisest. Markuse osaks saab lootusetuna näiv vastasseis orduga.
„Veritasu Tartus“ on seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ järg, mis viib lugeja 14. sajandi viimase veerandi intriigidesse Tartu piiskopkonnas ja Liivimaal ning jutustab inimestest nende keskel.

312 pages, Paperback

First published January 1, 2019

Reviews

[Oskar · Rating 2 out of 5]

Sarja teises osas jõuab Markus lõpuks Tartusse pärale, kaaslaseks Kirumpääl parima sõbra staatusesse tõusnud Liiva-Annus. No ei taha inimesed Markuse läheduses mitte kuidagi elus püsida. Küll üks sureb kalade rohkuse tõttu hingetorus, teine jälle "katsetab" gravitatsiooni ja linnamüüri kõrguse vahelisi suhteid. Tuleb välja, et laulusõnad ikka ajasid meile natuke puru silma. Ei ole see elu midagi nüüd nii lihtne siin Liivimaal.

Kui eelmise romaani tegevuspaigaks oli ainult Kirumpää linnus ja selle ümber tekkinud asula, siis sarja teises osas on tegevuspiirkond palju laiem. Keskmeks on küll Tartu, kuid lotjadega saalitakse pidevalt mööda Emajõge küll õhtu ja hommiku suunas, kuni Pihkvani välja (kus tõenäosus nuga saada või vangikongi sattuda on umbes kaheksal juhul kümnest).

Kõige selle sagimise keskel tegelikult suurem osa ajast romaani tegevus otsekui seisab. Jah, Markusega küll juhtuvad pidevalt igasugu sündmused ja lugu jõuab aste-astmelt oma loogilise kulminatsioonini, kuid samas tundub, et suurema osa raamatust istub Markus kõrtsis, libistab õllekest ja lihtsalt ootab järgmist lugu edasi viivat konflikti. Järgmise osa puhul tahaks lihtsalt ehk saja lehekülje võrra lühemat, aga kontsentreerituma tegevusega lugu, sest Koorti keskaegne maailm võlub ju endiselt ja Markus pole kindlasti oma mõõka veel lõplikult varna riputanud.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Tanel · Rating 1 out of 5]

No sellist jama ma küll ei oodanud. Ka esimeses raamatus oli kohti, mis võinuks olla huvitavamad, justkui võimalus olnuks olemas, kuid teine osa ületab selle üüratult. Terve raamatu käib Markus lihtsalt ringil "lodjareis - kõrts, seal on Pent - koju magama - uuesti lodjale". Ühe tüübi uputab tiiki, kuid sellest räägitakse peale teo toimumist - lugejale on juba teada, et see õnnestub. Muud tapelused toimuvad Markusest eemal - mingi salk Pihkva värava all, munkade tapmine Tartu eeslinnas. Ka vangilangemine Pihkvas ja sealt vabanemine toimub justkui peategelasest eemal.

[Martti · Rating 3 out of 5]

Toetasin jälle kodumaist heliraamatute rentimise keskkonda Digiread, sest leidsin sealt üllatusena äsja kuulatud Kättemaks Kirumpääle jätkuromaani Erkki Koortilt. Ja tõesti, see jätkub ikka suisa järgmisel tunnil või päeval, sama tohlaka Markusega peaosas, kes siin aga veel enam keset Tartu piiskopkonna Troonide mängu satub.

Keelekasutusega ja väljenditega on vaeva nähtud, et lugeja võõrasse aega tagasi viia. Mulle meeldib õppida läbi tegemise. Ajaloo kuupäevade õppimine on nagu mõne tarkvarajubina dokumentatsiooni kuiv lugemine - kui sa selle esimese asjana ette võtad, siis ei jää sulle niikuinii mitte midagi meelde. Aga kui sul on konkreetne juhtum käsil ja sa sealt abi otsid, siis pole paremat kohta. Nii ka siin - autor uputab sind tolleaegsesse kõrtsu, räpasele tänavale, suitsusesse sauna, lotjadega varustatud Emajõele kui kaubanduskiirteele. Immersiivne elamus, mida pidurdab jällegi võib-olla selline kohmakas jutustamisstiil - rohkem lobisetakse tegemistest möödaminnes, kui et näidatakse tegevust ja ümbrust.

Kui ammunooled napilt mööda vuhisedes seina tabavad, siis on see päris põnev. Kuid siis juhtub jälle midagi umbes kolm lauset tagasi ja meile antakse sellest teada nagu muuseas.

Siin juhtub rohkem kui Melchioris, mastaabid on suuremad ja kaalul on rohkem, kuid Hargla on jällegi võrratu jutustama väljaheidet kauniks küpsetiseks, mis seest pärast kõik soojaks ja rõõmsaks jätab. See on siis lühidalt kokkuvõte neile, kel paratamatult teine kodumaine ajalooromaan silme ette kerkib.

[Hipp · Rating 4 out of 5]

Väga kaasahaarav lugu, kus kogu aeg midagi toimub. Kirjutamisstiil on küll selline, mis ütleb, et MIDAGI JUBA TOIMUS ning siis hakkab seda tagantjärele lahti harutama, mitte ei alusta algusest, pigem keskelt. Samas hoiab see tähelepanu hästi paigal ning lugu on põnev. Kohati oli kõrvalliine liiga palju, mis kõik kuskile pärale ei jõudnudki, nii et jäi arusaamatuks, miks seda vaja oli. Samas olustikukirjelduselt ja loo poolest väga tore raamat, kus põnevus püsib lõpuni.
Toimetajatöö oleks võinud olla parem, vähemalt raamatu esimesed lehed võiks hoolikamalt üle lugeda!

[Artur Atson · Rating 3 out of 5]

Markus seikleb seekord Tarbatus.
Eelmisest raamatust tuttav Curpat tuleb oma teateid Pihkvast nõutama. Markus ei taha väga koostööd teha. Curpat veristav natuke ta õepoeg, et oma tõsidust näidata. Markus saab kälimehe lodjale. Käib Pihkva vahet ja satub seal vangi ja saab seal välja. Kuna päästsid ühe kohaliku bojaari poja. Ordu ja piiskopi vahel käib kõva kiskumine, tapetakse palju. Kõrtsus sõbruneb Markus munk Pentiga. Sealt saab palju infot ja ka munk lobiseb palju asju edasi. Lõpus Markus saab Curpati tapetud ja selle eest saadetakse ta Tarbatu kantsist välja.

[Tintsic · Rating 2 out of 5]

14 sajandi Piiskopkonna pealinna Tartusse saabub Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus, plaaniga ennast õemehe lodjale kaubelda. Valikuvabaduseta on Markus Kirunpäält lahkudes andnud Ordule lubaduse. Tartus ootab Ordu temalt salakuulamist Pihkva kaubareisidelt ega kohku tagasi ka piiskopi alamate ja Markuse lähedaste ründamisest.
Milliseid lahendusi maarahva seast pärit endine sõjasulane oma olukorrast pääsemiseks leiab ja mis sellest kõigest saab.

[Ene Michelis · Rating 2 out of 5]

Ootasin II osa väga, et teada, kuidas Markusel edasi läheb. Kas olin ise hajevil ja lugesin pärast rasket päeva, igatahes kohati tundus igav ja korduvat teksti liiga palju. Tapmist ja tagaajamist saaks ka konkreetsemalt kirjeldada. Igatahes ilmselt on tulemas ka kolmas osa, sest Markusel tuleb Tarbatu tolm jalgelt pühkida...

[Harri · Rating 4 out of 5]

Markuse tegeleskuju on siingi raamatus pigem lihtsakoeline, ja võib-olla lausa liialt naiivne. Siiski on mõnevõrra märgata Markuse kui karakteri kasvu (natukene vaimukindlust ja natuuri selle lõputu veristamise, joomise ja hooramise kõrvale). Ja üldse on selle raamatu tekstivool kuidagi sujuvam ja nauditavam lugeda, võrreldes just selle seeria eelneva/järgneva raamatuga.

[Krista · Rating 4 out of 5]

Nutikas Markus tegutseb edasi, seekord Tartus. Juhtumised on verised ja jõhkrad, kättemaks saab teoks... tundub, et on olemas ka võimalus kolmandaks raamatuks 😊

[Madis Järvpõld · Rating 3 out of 5]

Nobe lugemine. Proovitud kohati väga kriminaalromaanile omast põiminud kirjastiili, mis antud kontekstis jätav vahepeal osa juttu arusaamatuks.

[Arno Ruusalepp · Rating 5 out of 5]

Keskaegsest Tartust polegi nii palju kirjutatud. Põnev triloogia. Kronoloogiliselt esimene raamat on kirjutatud viimasena ja üleminek on ehk veidi hüplik.

[Aimi Tedresalu · Rating 3 out of 5]

Võib-olla oleks pidanud alustama hoopis sama autori teosest "Kättemaks Kirumpääl", kuigi teosed peaksid olema iseseisvalt loetavad. Samas tekkis isu just nimelt ajaloolise Tartu järele. Jah, seda ma sain, aga natuke väheks jäi, sest kaanepildile iseloomulikult toimus palju tegevusest hoopis lodjal (mis ka muidugi ju Tartu) ja seal, kuhu lodjaga sõita sai. Põnevusliin oli ka, aga seegi ei jätnud kuidagi erilist muljet. Nii et lõppkokkuvõttes "ei liha, ei kala" minu jaoks. Igatahes loen seda autorit veel, sest ega temasuguseid ju kulbiga segada pole.