What do you think?
Rate this book
Minu... #124
Minu Šotimaa. Süda seljakotis
Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.
…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.
…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.
- GenresTravelNonfiction
200 pages, Paperback
First published June 12, 2019
12 people are currently reading
99 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 37 reviews
September 1, 2020
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2020/0...
Kuulasin kevadel päris palju Õhtulehe reisi-podcasti "Järgmine peatus". Ühes osas rääkis Marion Jõepera Šotimaal matkamisest ja ma teadsin kohe, et pean "Minu Šotimaa" oma lugemislisti võtma. Podcasti ennast saab kuulata siit.
2013-2018, Šotimaa. Marion Jõepera elab Londonis, kui ta 2012. aastal doktorantuuri astub. Šotimaale jõuab ta esimest korda kolm kuud hiljem, Edinburghi teatrifestivalile. Linn teda ei vaimustanud. Küll vaimustas Marioni Šoti viski ja tagasi kutsus teda hoopis üks maailma tuntumaid matkaradu - West Highland Way, Rannochi raba, seejärel talvine mägironimiskursus, Affrick Kintail Way, Skye saar. Doktoritöö kirjutamist tasakaalustas ta matkarajale või mägedesse jäetud sammudega.
See on nii äge, kui eriilmelised on Minu-sarja raamatud ja kui erinevalt inimesed paiku näevad. Teadsin ette, et selles raamatus on võrdusmärk Šotimaa ja matkamise vahel. Täpselt nii see oligi. Ma ei oodanud ainult seda, et looduskirjeldusi on nii palju. Nautisin neid sõnadega maalitud pilte väga - udu, rohelised nõmmed, pilvedesse peitunud mäed, kollane valgus. Muidugi tekitas see kõik tahtmise kohe seljakott pakkida ja autori jälgedes avastama minna.
Kui ühelt poolt kannustab matkajana sind rõõm kordaläinud teekonnast, siis teisalt on teadmine, et pead mägedest lahkuma, üsna kaotusmaiguline.
Šotimaa on juba mulle südamesse pugenud. Sarnaselt Marioniga on ka minu kogemused olnud väga päikeselised. Nii novembrikuine Edinburgh kui ka juunikuine Lääne-Šoti kõrgmaa said nähtud sinise taeva all. Muide, minu Šotimaast saad lugeda siit!
Kui olen oma reisidelt üldse midagi õppinud, siis seda, et kohtadelt (nagu ka teelolijatelt) ei ole mõtet elamusi eeldada. Mulle tundub, et eeldamine on natuke ka inimese oma suuruse-väiksuse mõõt. See on see, kui sa lähed näiteks metsa, kus oled kord varem käinud ja kus kõik oli tol korral maagiline, ning järsku segab sind sel külaskäigul, et metsas ei olegi enam toda lagendikul puhkavat noorrebast, kes seal eelmine kord lesis.
Lisaks matkamisele oli juttu veel Šoti viskist, mida autor armastab ning seda vaimustust ka edasi annab. Minu mõlemal Šotimaa külastusel ei tekkinud sellist tunnet ka, et tahaks viskit proovida, aga äkki ikka peaks.
Viimastel aastakümnetel on struktureerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem.
Veel jäi mulle raamatus silma, kui hästi Marion Jõepera sõnadega tundeid tabada oskab. Nii palju oli lauseid, mida lugedes tundsin, et olen seda mõtet kaua püüdnud sõnadesse panna, aga ei ole sellega hakkama saanud. Loeksin tema mõtteid hea meelega veel.
Tuhandeid ja tuhandeid aastaid on inimesed teinud täpselt sama - jalutanud suurte kivide poole, et neid mingil kombel kummardada. Reaalselt ei ole ju suurt vahet, kas sa viid kivile ohvrianni, lootes tulevikust paremat, või kummardad teda Instagrami like'ide kaudu. Või oled lihtsalt jõhkralt uudishimulik.
Marion Jõepera "Minu Šotimaa" on matkamine. Raamat pakatab mõnusatest looduskirjeldustes ja ilusatest mõtetest. Mul tekitas see küll kange himu matkama minna ja mitte lihtsalt matkama, vaid ikka Šoti kõrgmaale. Lisaks tekitas teos himu Šoti viskit mekkida. Soovitan lugeda, kui armastad matkamist!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Kuulasin kevadel päris palju Õhtulehe reisi-podcasti "Järgmine peatus". Ühes osas rääkis Marion Jõepera Šotimaal matkamisest ja ma teadsin kohe, et pean "Minu Šotimaa" oma lugemislisti võtma. Podcasti ennast saab kuulata siit.
2013-2018, Šotimaa. Marion Jõepera elab Londonis, kui ta 2012. aastal doktorantuuri astub. Šotimaale jõuab ta esimest korda kolm kuud hiljem, Edinburghi teatrifestivalile. Linn teda ei vaimustanud. Küll vaimustas Marioni Šoti viski ja tagasi kutsus teda hoopis üks maailma tuntumaid matkaradu - West Highland Way, Rannochi raba, seejärel talvine mägironimiskursus, Affrick Kintail Way, Skye saar. Doktoritöö kirjutamist tasakaalustas ta matkarajale või mägedesse jäetud sammudega.
See on nii äge, kui eriilmelised on Minu-sarja raamatud ja kui erinevalt inimesed paiku näevad. Teadsin ette, et selles raamatus on võrdusmärk Šotimaa ja matkamise vahel. Täpselt nii see oligi. Ma ei oodanud ainult seda, et looduskirjeldusi on nii palju. Nautisin neid sõnadega maalitud pilte väga - udu, rohelised nõmmed, pilvedesse peitunud mäed, kollane valgus. Muidugi tekitas see kõik tahtmise kohe seljakott pakkida ja autori jälgedes avastama minna.
Kui ühelt poolt kannustab matkajana sind rõõm kordaläinud teekonnast, siis teisalt on teadmine, et pead mägedest lahkuma, üsna kaotusmaiguline.
Šotimaa on juba mulle südamesse pugenud. Sarnaselt Marioniga on ka minu kogemused olnud väga päikeselised. Nii novembrikuine Edinburgh kui ka juunikuine Lääne-Šoti kõrgmaa said nähtud sinise taeva all. Muide, minu Šotimaast saad lugeda siit!
Kui olen oma reisidelt üldse midagi õppinud, siis seda, et kohtadelt (nagu ka teelolijatelt) ei ole mõtet elamusi eeldada. Mulle tundub, et eeldamine on natuke ka inimese oma suuruse-väiksuse mõõt. See on see, kui sa lähed näiteks metsa, kus oled kord varem käinud ja kus kõik oli tol korral maagiline, ning järsku segab sind sel külaskäigul, et metsas ei olegi enam toda lagendikul puhkavat noorrebast, kes seal eelmine kord lesis.
Lisaks matkamisele oli juttu veel Šoti viskist, mida autor armastab ning seda vaimustust ka edasi annab. Minu mõlemal Šotimaa külastusel ei tekkinud sellist tunnet ka, et tahaks viskit proovida, aga äkki ikka peaks.
Viimastel aastakümnetel on struktureerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem.
Veel jäi mulle raamatus silma, kui hästi Marion Jõepera sõnadega tundeid tabada oskab. Nii palju oli lauseid, mida lugedes tundsin, et olen seda mõtet kaua püüdnud sõnadesse panna, aga ei ole sellega hakkama saanud. Loeksin tema mõtteid hea meelega veel.
Tuhandeid ja tuhandeid aastaid on inimesed teinud täpselt sama - jalutanud suurte kivide poole, et neid mingil kombel kummardada. Reaalselt ei ole ju suurt vahet, kas sa viid kivile ohvrianni, lootes tulevikust paremat, või kummardad teda Instagrami like'ide kaudu. Või oled lihtsalt jõhkralt uudishimulik.
Marion Jõepera "Minu Šotimaa" on matkamine. Raamat pakatab mõnusatest looduskirjeldustes ja ilusatest mõtetest. Mul tekitas see küll kange himu matkama minna ja mitte lihtsalt matkama, vaid ikka Šoti kõrgmaale. Lisaks tekitas teos himu Šoti viskit mekkida. Soovitan lugeda, kui armastad matkamist!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
August 15, 2022
Tahaks näha, kas keegi suudab selle raamatu läbi lugeda nii, et ei taha minna West Highland Way’le või muidu Šotimaale või lihtsalt jalutama. Mul tekkisid kõik kolm tahtmist. Ja tehtud see kõik saab, varem või hiljem.
Mis selles raamatus üllatavalt mõjus, ei puudutanud üldse Šotimaad (tõmme sealsete maastike ja viskikodade suunas paistab meil autoriga üsna ühte moodi olevat), vaid aja planeerimist. Mitmes kohas on juttu sellest, kuidas kõik aeg on pikalt ette planeeritud suisa tunni täpsusega, aga sellega käib siis kaasas kindel teadmine, et need vähesed vabad tunnid on tõesti vabad. Minu jaoks midagi täiesti uut tavapärase kohustusliku kiirustamise ja molutamise virvarri kõrvale.
Lisaks loodusmuljetele ja täitsa konkreetsetele reisisoovitustele on nende kaante vahel ka suurepäraseid viskikirjeldusi. Kuidas oleks näiteks väikse Taliskeriga, mis maitseb nagu “õhtuvalguses männikäbi sees mööda vett eemale hõljuv küps kirss”? Ma võtaksin.
Mis selles raamatus üllatavalt mõjus, ei puudutanud üldse Šotimaad (tõmme sealsete maastike ja viskikodade suunas paistab meil autoriga üsna ühte moodi olevat), vaid aja planeerimist. Mitmes kohas on juttu sellest, kuidas kõik aeg on pikalt ette planeeritud suisa tunni täpsusega, aga sellega käib siis kaasas kindel teadmine, et need vähesed vabad tunnid on tõesti vabad. Minu jaoks midagi täiesti uut tavapärase kohustusliku kiirustamise ja molutamise virvarri kõrvale.
Lisaks loodusmuljetele ja täitsa konkreetsetele reisisoovitustele on nende kaante vahel ka suurepäraseid viskikirjeldusi. Kuidas oleks näiteks väikse Taliskeriga, mis maitseb nagu “õhtuvalguses männikäbi sees mööda vett eemale hõljuv küps kirss”? Ma võtaksin.
October 9, 2023
Magus maik tekkis mälestustesse, kui lugesin Šotimaa kaunist loodusest, olen paaritunnistel matkaradadel mägedes käinud ning tean, kui mõnus tunne see on. Marion on selle ilu, mõnu ja valu kõik ilusti ja põnevalt kirja pannud ning meile lugeda andnud. Küll aga ma väga tundsin puudust lugeda Šotimaast kui endast ning veel rohkem inimestest, kes seal kaugel põhjapool elavad, teada veidikene nende kombeid ja eripärasusi.
Aga siiski soovitan lugeda. Kes teab, see mõistab.
Aga siiski soovitan lugeda. Kes teab, see mõistab.
July 13, 2019
Palun andke mulle kohe üks seljakott ja matkapapud (ja tervist ja aega ja...) ning laske mul minna. Kuhu? Polegi oluline. Ainult kibeleks samuti seiklema tee alguses veel hüüdes "Im going on an adventure!".
Esimesed ca 40lk oleks ma raamatust lausa välja jätnud. Ei olnud minu jaoks oluline. Ülekõige aga nautisin neid matka kirjeldusi ja teid. Ohh kuidas varbad kibelesid kõndima ja maailma avastama! Ja kui palju sain teada šotimaa ja šotlaste kohta (mis pagar neil selle kaalikaga ometi on?!!).
Esimesed ca 40lk oleks ma raamatust lausa välja jätnud. Ei olnud minu jaoks oluline. Ülekõige aga nautisin neid matka kirjeldusi ja teid. Ohh kuidas varbad kibelesid kõndima ja maailma avastama! Ja kui palju sain teada šotimaa ja šotlaste kohta (mis pagar neil selle kaalikaga ometi on?!!).
September 1, 2022
Raamat, mis tõi mind tibake enda juurde tagasi. Kui aastatega huvid muutuvad, aga ei oska arvata, et ka reisisoovid võiks nii kontrastselt muutuda, et läheks nüüd päriselt ise meelsamini loodusessse matkama kui linnadesse chillima. Kirjeldused loodusest ja radadest pani mul südame kiiremini tuksuma ja magama minnes unistama. Väga hästi sobis juurde ka viskimaailma jutt ja kogu kupatus oli justkui täpselt see, mida vajasin. Nüüd tuleks ette võtta ja hakata tegema asju, mis nii tundma panevad juba lihtsalt lugedes.
May 18, 2024
Jaaa, pärast selle raamatu lugemist tahan küll nüüd jalutada!
Ma ei ole kindlasti praegu sellises vormis, et 5 päeva järjest mitukümmend kilomeetrit mägedes matkata. Autor tegi selle aga nii lihtsaks, et lugedes olin küll valmis koheselt pakkima ja rändama asuma.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Ma ei ole kindlasti praegu sellises vormis, et 5 päeva järjest mitukümmend kilomeetrit mägedes matkata. Autor tegi selle aga nii lihtsaks, et lugedes olin küll valmis koheselt pakkima ja rändama asuma.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
August 18, 2019
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
June 11, 2024
Minu hinnang kajastab suures plaanis kindlasti minu (kui Šotimaal elanud inimese) rahulolematust, et raamatu Šotimaast on kirjutanud Inglismaal(!) elav inimene, kes on Šotimaal mõned korrad reisimas ja matkamas käinud. "Minu ..." sarja raamatud on muidugi kõik väga eriilmelised, aga just Šotimaa raamatust lootsin isikliku kogemuse tõttu rohkemat. Lood matkamisest ja loodusest on muidugi toredad, aga muud ehedat Šotimaad selles raamatus peaaegu polegi. Kahju.
October 5, 2019
"Inimene on vähemalt läänes hakanud oma ülitäpselt planeeritud päevade tasakaalustamiseks otsima meelelahutus- ja ajaveetmisvorme, mille lõpptulemus ei ole ette määratud ja oleneb pigem temast endast."
"Öeldakse, et mägede tipust leiad sa ainult seda, mida sa sinna kaasa viid. Täiendaksin mõtet veelgi, öeldes, et teedel mägede läheduses ja pikamaa-matkaradadel võib inimene leida midagi endast veelgi suuremat - kõikvõimalikkuse."
"Sihitu uitamine või mingi kindla sihtpunkti poole pikemale teekonnale asumine - kõik see annab meile võimaluse astuda välja etteaimatavatest ruumistruktuuridest ja mõttemustritest. Ehk teisisõnu, astuda välja enda kontrollitavate elementide vahelt.
Kontrollist laht laskmisel on palju eeliseid. See aitab sul vaimselt ja füüsiliselt välja jõuda kohtadesse, kuhu ükski planeerimine ei ulatu. Aga eelkõige tõmbab see inimest (või vähemalt mind) nii sügavalt olevikku, et kokkupuude ümbritseva ruumiga muutub kahepoolseks suhtluseks. Loodusest tsivilisatsiooni naastes olen ma alati uue infoga laetud. Pole ka ime, sest seal, kus saame tuttavast geomeetriast ja harjumuspärastest mõttesuundadest kõrvale astuda, on uutel ideedel ja seostel palju lihtsam tekkida."
"Huvitav on aga fakt, et loomingulist mõtlemist suurendab kõige rohkem just jalutamine, mitte lihtsalt värskes õhus viibimine ega füüsiline treening."
"Nii pikamaakirjutamine kui ka pikamaamatkamine sütitavad meis uusi olemisviise, mis suunavad meid uut moodi nägema, tundma ja mõtlema. Neis mõlemas on midagi metsikut.
Viimastel aastakümnetel on struktureerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem."
"Võimalus tajuda loodust ehk struktureerimata ruumi on meie kehale kui vajutus nupule "taasta originaalsätted"."
"Peale selle saab Šotimaal rännates tunda ka midagi tõeliselt haruldast: turvatunnet, mis tekib tundmatuse ja metsiku looduse ristumiskohtades. Nendesse paikadesse jõudes ei olegi rändajana muud teha, kui lihtsalt seista, vaadata ja hingata. Ja proovida haarata seda, et maastik oli olemas ammu aega enne seda, kui meie selles unistadagi oskasime. Just see teeb matkamisest minu jaoks erilisema kogemuse kui autode ja bussidega reisimine. Looduse keskel ei ole sa välismaailmast kaitstud. Sa muutud osaks keskkonnast ja selle rütmist - proovi sa edasi jalutada, kui vihma kallab nii palju, et teed ei ole reaalselt näha! Kõik see omakorda muudab kogu kogemuse ja kogu rännaku tõeliselt ja isiklikult sinu enda omaks."
"Ma loodan, et "Minu Šotimaa" raamatu lugemine tekitas mõtte, et võiks mingis lahedas suunas jalutama hakata."
"See oli kogu Burnsi õhtusöögi lühim sõnavõtt - täiusliku elamise tunde kirjeldus Valdur Mikita "Lingvistilisest metsast": "Räägitakse, et täiuslik elamise tunne on selline, mida kogeb inimene, kes langeb lõpmatult aeglaselt tagurpidi sirelitesse, käes puust mõõk." Sellisele elamise tunde sõnastamisele ei saa sõnadega midagi suurt lisada. Ainuke asi, mis selle definitsiooniga aga tõeliselt sobis, oli minu viskitarretis, mis mõjus kohati isegi tõhusamalt kui originaalkraam."
"Öeldakse, et mägede tipust leiad sa ainult seda, mida sa sinna kaasa viid. Täiendaksin mõtet veelgi, öeldes, et teedel mägede läheduses ja pikamaa-matkaradadel võib inimene leida midagi endast veelgi suuremat - kõikvõimalikkuse."
"Sihitu uitamine või mingi kindla sihtpunkti poole pikemale teekonnale asumine - kõik see annab meile võimaluse astuda välja etteaimatavatest ruumistruktuuridest ja mõttemustritest. Ehk teisisõnu, astuda välja enda kontrollitavate elementide vahelt.
Kontrollist laht laskmisel on palju eeliseid. See aitab sul vaimselt ja füüsiliselt välja jõuda kohtadesse, kuhu ükski planeerimine ei ulatu. Aga eelkõige tõmbab see inimest (või vähemalt mind) nii sügavalt olevikku, et kokkupuude ümbritseva ruumiga muutub kahepoolseks suhtluseks. Loodusest tsivilisatsiooni naastes olen ma alati uue infoga laetud. Pole ka ime, sest seal, kus saame tuttavast geomeetriast ja harjumuspärastest mõttesuundadest kõrvale astuda, on uutel ideedel ja seostel palju lihtsam tekkida."
"Huvitav on aga fakt, et loomingulist mõtlemist suurendab kõige rohkem just jalutamine, mitte lihtsalt värskes õhus viibimine ega füüsiline treening."
"Nii pikamaakirjutamine kui ka pikamaamatkamine sütitavad meis uusi olemisviise, mis suunavad meid uut moodi nägema, tundma ja mõtlema. Neis mõlemas on midagi metsikut.
Viimastel aastakümnetel on struktureerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem."
"Võimalus tajuda loodust ehk struktureerimata ruumi on meie kehale kui vajutus nupule "taasta originaalsätted"."
"Peale selle saab Šotimaal rännates tunda ka midagi tõeliselt haruldast: turvatunnet, mis tekib tundmatuse ja metsiku looduse ristumiskohtades. Nendesse paikadesse jõudes ei olegi rändajana muud teha, kui lihtsalt seista, vaadata ja hingata. Ja proovida haarata seda, et maastik oli olemas ammu aega enne seda, kui meie selles unistadagi oskasime. Just see teeb matkamisest minu jaoks erilisema kogemuse kui autode ja bussidega reisimine. Looduse keskel ei ole sa välismaailmast kaitstud. Sa muutud osaks keskkonnast ja selle rütmist - proovi sa edasi jalutada, kui vihma kallab nii palju, et teed ei ole reaalselt näha! Kõik see omakorda muudab kogu kogemuse ja kogu rännaku tõeliselt ja isiklikult sinu enda omaks."
"Ma loodan, et "Minu Šotimaa" raamatu lugemine tekitas mõtte, et võiks mingis lahedas suunas jalutama hakata."
"See oli kogu Burnsi õhtusöögi lühim sõnavõtt - täiusliku elamise tunde kirjeldus Valdur Mikita "Lingvistilisest metsast": "Räägitakse, et täiuslik elamise tunne on selline, mida kogeb inimene, kes langeb lõpmatult aeglaselt tagurpidi sirelitesse, käes puust mõõk." Sellisele elamise tunde sõnastamisele ei saa sõnadega midagi suurt lisada. Ainuke asi, mis selle definitsiooniga aga tõeliselt sobis, oli minu viskitarretis, mis mõjus kohati isegi tõhusamalt kui originaalkraam."
March 9, 2020
mind see raamat väga kõnetas, kuigi sain samal ajal väga selgelt aru, et olin ise parajasti just sellise loo vastuvõtmiseks sobivas seisundis ja mõnel muul hetkel oleks see kõik võinud sisutuks jääda või hoopis närvidele käia. aga just praegu oli see just see, mida mul vaja - kogu Šotimaa taandatakse mägedeks, rabadeks ja hingematvateks vaadeteks ja see lugu räägib hoopis inimesest, kellel on vahel vaja minna ja nädal aega järjest kõndida, et asjad ta elus ja maailmas tasakaalus püsiksid. jah, palun.
ma ei ole muidu eriline lüürilise looduskirjelduse nautija, aga siin olid küll omal kohal kõik need lõigud sellest, kuidas pilved ja mäed ja jõed ja sammal täpselt välja nägid ja lõhnasid ja mis tundeid tekitasid. samuti pole ma suurem viskisõber (õigemini on mu suhe viskiga sama, mis calvadosega, see tundub kvaliteetraamatus alati nii hea idee ja on reaalsuses kibe pettumus, üsna sõna otseses mõttes:)), aga oo, need viskielamuste kirjeldused siin - kuidas on võimalik nii tellida kui saadagi viski, mis meenutaks tuuletut sügispäeva raba äärel või sedasama, aga päikselisel päeval ja halva tujuga. rääkimata siis sellest õhtuvalguses männikäbi sees eemale hõljuvast küpsest kirsist.
ja siis kirsina (haha) sel tordil poetatakse vahele natuke teooriat sellest, miks inimene üldse ihkab loodusesse. mis minu jaoks on kuidagi eriti asjakohased just sellepärast, et seovad kokku need autori elu kaks äärmust, doktoritöö kirjutamise (mis on justnagu raamjutustuseks) ja matkamise.
olles Šotimaal ise tegelikult mõned korrad käinud, pean ütlema, et kuigi seal jah on mõned linnad ka, siis ei ole minu poolest vaja neist pikemalt juttu teha, kui siin raamatus tehtud on. ehk siis - üsna vähe jah, aga see on täpselt see, mis nad on ära teeninud.
ma ei ole muidu eriline lüürilise looduskirjelduse nautija, aga siin olid küll omal kohal kõik need lõigud sellest, kuidas pilved ja mäed ja jõed ja sammal täpselt välja nägid ja lõhnasid ja mis tundeid tekitasid. samuti pole ma suurem viskisõber (õigemini on mu suhe viskiga sama, mis calvadosega, see tundub kvaliteetraamatus alati nii hea idee ja on reaalsuses kibe pettumus, üsna sõna otseses mõttes:)), aga oo, need viskielamuste kirjeldused siin - kuidas on võimalik nii tellida kui saadagi viski, mis meenutaks tuuletut sügispäeva raba äärel või sedasama, aga päikselisel päeval ja halva tujuga. rääkimata siis sellest õhtuvalguses männikäbi sees eemale hõljuvast küpsest kirsist.
ja siis kirsina (haha) sel tordil poetatakse vahele natuke teooriat sellest, miks inimene üldse ihkab loodusesse. mis minu jaoks on kuidagi eriti asjakohased just sellepärast, et seovad kokku need autori elu kaks äärmust, doktoritöö kirjutamise (mis on justnagu raamjutustuseks) ja matkamise.
olles Šotimaal ise tegelikult mõned korrad käinud, pean ütlema, et kuigi seal jah on mõned linnad ka, siis ei ole minu poolest vaja neist pikemalt juttu teha, kui siin raamatus tehtud on. ehk siis - üsna vähe jah, aga see on täpselt see, mis nad on ära teeninud.
March 19, 2021
Väga hea raamat, ka neile kes reisivad peamiselt raamatuid lugedes ja/või mugavalt autoga.
Kõige enam meeldis suhtumine - respekt looduse suhtes ja lõpmatu kulgemine.
Kõige enam meeldis suhtumine - respekt looduse suhtes ja lõpmatu kulgemine.
April 20, 2023
See on raamat Šotimaal matkamisest, mitte Šotimaast endast.
July 21, 2019
Intelligentselt kirjutatud raamat, meeldis autori stiil. Looduskirjeldused olid toredad. Siiski oli tegu “Minu Šotimaaga” selle sõnapaari kõige otsesemas tähenduses, sest autori Šotimaa tähendas matkamist ja mägironimist ning sellega kogu raamat ka piirdus. Elasin ise mitu aastat Šotimaal ning lootsin lugeda kellegi teise arvamusi sealse eluolu, inimeste, keele, kultuuri (täiesti mainimata jäi gaeli keele ja kultuuri teema, mis on Highlands piirkonnas siiani aktuaalne) ja muu taolise kohta, kuid seda siit raamatust ei leia. Samuti jäi kergelt häirima see, kuidas autor oli tõlkinud nii Rannoch moor kui Dartmoor rabaks. Raba on siiski kõrgsoo, Rannoch ja Dartmoor on nõmmed.
Raamat kuvab adekvaatse pildi sealsest loodusest ning ilmast (NB! pideva halva ja vihmase ilma stereotüüp ei pea paika), aga Šotimaa enda ja šotlaste kohta siit raamatust suurt midagi teada ei saa.
Raamat kuvab adekvaatse pildi sealsest loodusest ning ilmast (NB! pideva halva ja vihmase ilma stereotüüp ei pea paika), aga Šotimaa enda ja šotlaste kohta siit raamatust suurt midagi teada ei saa.
April 1, 2020
Raamatu esimestel lehekülgedel ei haaranud see mind kuidagimoodi kaasa, tundsin, et olen autorist ja tema mõttemaailmast liiga erinev (ka raamatus tsiteeritud Mikita ajab mul pigem karvad turri kui kõnetab), lisaks häirisid mind eestikeelsesse raamatusse pikitud ingliskeelsed sõnad ja väljendid. Aga hea, et ma raamatut käest ei pannud vaid edasi lugesin sest kohe kui autor pikemalt matkamisest ja matkaradadest kirjutama hakkas, läks huvitavaks. Oli tunda autori suurt kirge ja tõmmet matkamise poole ja sama hakkas ka minus endas vastu kajama. Sealt edasi oli huvitav ja kaasahaarav lugemine. Kui raamat läbi, panin selle käest tõdemusega, et praeguses eriolukorras loeb seda ainult tõeline masohhist ja olin sunnitud tegema ühe retke kodumaisesse metsa, et vasttärganud igatsust Šotimaal ringi matkata veidigi leevendada.
December 24, 2023
Autor reisib Šotimaale - esmalt õppima, hiljem matkama. Kuid tema hing jääb mujale ning seda on läbi teksti kahjuks tunda, sest Šotimsaa-lugu jääb pinnapealseks. Tekst on nii kohutavalt hüplik, rääkides koolist, elamisest, siis jälle kolimisest ja vaimsest rahulolematusest ning Šoti looduses iseenda nüpeldamisest.
Kasulikke soovitusi Šotimaa külastuseks leidsin siit raamatust vähe, vähem kui ühe käe sõrmede jagu. Mõned üksikud matkasoovitused. Paar raamatusoovitust. Aga tunnen, et nendest üksikutest mainimistest jääb vajaka. Kange alkoholi fännidele (ehk siis mitte karsklasele) leidub siin raamatus piiramatu arv vihjeid, milliseid viskitootjaid Šotimaad külastades silmas pidada. Paraku ei saa selle raamatu abiga oma reisiteekonda kuigi palju rikastada.
Aga viskifännidele võiks see raamat siiski meeldida.
Kasulikke soovitusi Šotimaa külastuseks leidsin siit raamatust vähe, vähem kui ühe käe sõrmede jagu. Mõned üksikud matkasoovitused. Paar raamatusoovitust. Aga tunnen, et nendest üksikutest mainimistest jääb vajaka. Kange alkoholi fännidele (ehk siis mitte karsklasele) leidub siin raamatus piiramatu arv vihjeid, milliseid viskitootjaid Šotimaad külastades silmas pidada. Paraku ei saa selle raamatu abiga oma reisiteekonda kuigi palju rikastada.
Aga viskifännidele võiks see raamat siiski meeldida.
July 24, 2019
"Inimene on ehitatud igatsusest, tähetolmust ja vaikusest"
Kohustuslik lugemine inimesele, kes on mõtlemas minna Šotimaale matkama või mugavamalt loodust uudistama. Andis mõnusa ülevaate Šotimaa matkapaikadest ja seda huvitavalt (ning reaalselt) tehes.
Kes otsivad aga linnade kirjeldusi, see raamat tõesti pole võib olla kõige asjakohasem.
Mind ennast tõi raamat aga maa peale tagasi seoses Skye saarega, mida endal on kavas külastada. Interneti avarustes on pildid tõesti imepärased, kuid inimeste vooluga polnud ma arvestanud. Sellist asja on alati hea teada enne minekut, et ei tekiks liiga suurt pettumust.
Müts maha autori matkamise ees! Suudaks ma ka nii palju aastas reisimas käia oleks enda üle päris uhke :)
Kohustuslik lugemine inimesele, kes on mõtlemas minna Šotimaale matkama või mugavamalt loodust uudistama. Andis mõnusa ülevaate Šotimaa matkapaikadest ja seda huvitavalt (ning reaalselt) tehes.
Kes otsivad aga linnade kirjeldusi, see raamat tõesti pole võib olla kõige asjakohasem.
Mind ennast tõi raamat aga maa peale tagasi seoses Skye saarega, mida endal on kavas külastada. Interneti avarustes on pildid tõesti imepärased, kuid inimeste vooluga polnud ma arvestanud. Sellist asja on alati hea teada enne minekut, et ei tekiks liiga suurt pettumust.
Müts maha autori matkamise ees! Suudaks ma ka nii palju aastas reisimas käia oleks enda üle päris uhke :)
December 5, 2025
Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus,» tutvustab autor oma lugu. «Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest.» Raamat sobib autori sõnul kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.
Minu kommentaar: Armastan väga "Minu ..." sarja raamatuid, kuigi ei ole jõudnud neil veel väga palju lugeda. Need ei ole päris reisi-, ega eluloo-, ega elustiiliraamatud, vaid nagu omaette žanrina kombo neist kõigist. "Minu Šotimaa" alustasin suure põnevusega, sest see on ka riik, kuhu sooviksin kondama minna- ei söenda päris matkamist
Minu kommentaar: Armastan väga "Minu ..." sarja raamatuid, kuigi ei ole jõudnud neil veel väga palju lugeda. Need ei ole päris reisi-, ega eluloo-, ega elustiiliraamatud, vaid nagu omaette žanrina kombo neist kõigist. "Minu Šotimaa" alustasin suure põnevusega, sest see on ka riik, kuhu sooviksin kondama minna- ei söenda päris matkamist
May 9, 2020
Haarasin selle raamatu lohutuseks, kuna planeeritud Šotimaa-taaskülastus lükkus tulevikku. Algus oli paljutõotav, sest esimene mägi, mille autor nimepidi ära mainis, oli minu ainus tõsiseltvõetav mäevallutus - Buachaille Etive Mòr. Tõsiseltvõetav ses mõttes, et šotlaste sõnul algab mägi 1000 meetrist (sorry, Munamägi) ja sel konkreetsel on kõrgust 1022m.
Edasi läks raamat minu jaoks veidi allamäge (:D). Asi võis olla selles, et mul on isiklik “Minu Šotimaa” südames kaasas ja see hõlmas lisaks mägedele ja loodusele ka linnu ja külasid ja leiutisi ja palju toredaid šotlasi, aga selles raamatus neid nappis. Või siis selles, et viski jätab mind endiselt täiesti külmaks.
Edasi läks raamat minu jaoks veidi allamäge (:D). Asi võis olla selles, et mul on isiklik “Minu Šotimaa” südames kaasas ja see hõlmas lisaks mägedele ja loodusele ka linnu ja külasid ja leiutisi ja palju toredaid šotlasi, aga selles raamatus neid nappis. Või siis selles, et viski jätab mind endiselt täiesti külmaks.
May 7, 2023
"Viimastel aastakümnetel on struktueerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem. Samal ajal on suhtlus ümbritseva ruumiga peamiselt silmade ja kõrvade pärusmaa. Keha, meie maailma mõõtkava andev ruum, on enamasti lülitatud vaikeolekusse. Kui mõelda, et indiviid koonseb isikust ja tema tajutavast ruumist, tekitab see järeldus lausa kõhedust. Võimalus tajuda loodust ehk struktueerimata ruumi on meie kehale kui vajutus "taasta originaalsätted".
Mõtlemapanev ja mitmekihiline, väga meeldis!
Mõtlemapanev ja mitmekihiline, väga meeldis!
May 15, 2020
Huvitav raamat, kuid ei kuulu siiski mu lemmikute Minu-sarja raamatute hulka. Mulle meeldib loodus, mulle meeldib matkamine aga selles raamatus suurt muud ei olnudki. Olgu, viski teemat oli ka aga sellega nagu piirduski. Boonusena tooks välja väga kunstilised ja omapärased kirjeldused nii Šotimaa looduse kui viski maitsete jaoks. Šoti eriilmelise ja omapärase loodusega tutvumiseks on see hea raamat ning täitsa võimalik, et raamatut lõpetades kerkib ka lugeja südames matkasoov. Aga Šotimaa eluolu kirjeldus, imelised linnad ning šotlaste meelelaad jäi minu jaoks puudu.
March 2, 2024
Minu Šotimaa sattus lugemiseks vahepalana, soovitud raamatut ei saanud raamatukogust. Ei mäleta, et minu-sarjas oleksin lugenud raamatut, kus autor tegelikult riigis ei ela, millest kirjutab. Aga võib ka nii, et kirjutad matkamisest ja seda on igas lauses tunda, et matkamine on autori õnn ja rõõm, Šotimaa boonuseks. Ja viski ka.
See raamat on kõvasti filosoofilisem kui teised loetud minu-raamatud, keelekasutus ja stiil viitavad selgelt autori humanitaarharidusele, millest raamatus veidi juttu ka. Keskmiselt hea.
See raamat on kõvasti filosoofilisem kui teised loetud minu-raamatud, keelekasutus ja stiil viitavad selgelt autori humanitaarharidusele, millest raamatus veidi juttu ka. Keskmiselt hea.
September 3, 2019
Mulle väga meeldis. Olgugi, et ehk oleks rohkem teada tahtnud kohalikust elust, keelest ja kommetest, siis nimi on ikkagi _minu_ Šotimaa ja igal inimesel on vastavalt kogemustele oma tõlgendus igast paigast. Sain palju mõnusat sissevaadet matkaradadele ja põgusat infot ka meie enda sihtkoha kohta. Jään ootama oma rännukogemust, omapäraseid pilvi ja vihmasabinat! Aitäh, Marion!
April 21, 2020
Ootasin teistsuguse sisuga raamatut. Oleks pidanud rohkem tutvustusse süüvima. Eks kindlasti inimesi (olenemata kas on matkajad või ei) kelles see raamat tekitas rännaku isu. Mina selline pole. Võin looduses olla, mingi raja võin läbi käia, mäed meeldivad, aga pikad jalgsirännakud pole minujaoks. Siiski suht mõnus ja muhe lugemine. Hästi sõnastatud.
December 28, 2020
Raamatus oli hästi ja tabavalt kirjeldatud Šotimaa erinevaid matkaradasid. Kindlasti soovitan raamatut lugeda neile, kes on sinna suunda enda reisi planeerimas. Annab palju mõtteid ja nippe. Suur tänu autorile! Samas ei saanud ma ühele lainele autori kirjutamisstiiliga. Raske oli kohati teksti mõista, lugesin kohti korduvalt üle. Teema vahetused olid kiired. Alguse 35lk jätaks üldse lugemata.
February 7, 2021
Ootasin raamatut väga, sest mulle väga meeldib Šotimaa oma saarte, Highlandi ja mõnusate linnadega. Matkakirjeldustena väga äge raamat, kuid eeldasin rohkemat. Kui oleks lisaks sellele ka keele ja kultuuri kohta kirjutatud, hindaksin kõrgemalt, kuid praegu jäi poolikuks ja mingil hetkel ei suutnud raamatu lõppu oodata.
June 16, 2019
Igale matkahullule kohustuslik raamat (mis mina kindlasti ei ole, lausa vastupidi- palun makske peale, siis võibolla mõtlen selle peale); AGA super looduskirjeldustega, ülimõnusa kirjastiiliga ja no muidugi need Potteri/Kääbiku/Skyrimi reference'd on lihtsalt nunnud.
July 6, 2019
Veider olukord tekkis selle raamatuga - autor kirjutab maru hästi, kasutab kauneid kujundeid, tundub põnev inimene olema ja kõik, aga... see lugu lasi mu koheselt konksu otsast lahti ja tagasi ei suutnudki haakida. Mõtlesin, et ehk oli põhjuseks kohatine päevikuvorm või matkakeskne teemakäsitlus, ent ma hästi nagu ei usu.
Küllap oli mul endal vale meelsus sel hetkel.
Küllap oli mul endal vale meelsus sel hetkel.
January 7, 2023
Tekkis tahtmine loodusesse ja matkama minna, samuti erinevaid viskisid tundma õppida. Ladus lugemine, mis sobib siis, kui oled valmis mõttes mööda loodust rändama. Samas leidus mitu värvikat kildu, näiteks viskit kirjeldades. Jah, ei jätnud külmaks, tekitas veidike inspiratsiooni.
June 15, 2023
Haarasin raamatu, et saada ideid lähenevaks Šoti reisiks. Minus kui loodussõbras, ent mitte väga suures matkajas tekitas Marioni jutustus suure isu minna millalgi samuti jalgsimatkale ja nautida seda maailma kogu täiega.
Kahju oli vaid sellest, et Skye saarest jäi jutt väga põgusaks.
Kahju oli vaid sellest, et Skye saarest jäi jutt väga põgusaks.
August 18, 2019
Väga mõnus lugemine ja tekitas hirmsa kihu matkata... Iseasi on aga see, et Minu-sarjalt ootaks pisut laiemalt Šotimaa kohta, nagu mitmed eelmisedki välja toonud on :)
Displaying 1 - 30 of 37 reviews