Sellel maratonil pole finišijoont. Jooksed, kuni kukud. Muidu on maraton nagu maraton ikka. Oma tõusude ja mõõnadega. Väsimusega ja tundega, et enam ei jõua. Ja ei jõuagi. Ja mis mõtet sellel jooksmisel üldse on? Kuhu see viib? Eikuhugi! Loobud. Ja just sellel hetkel, kui oled juba täiesti loobunud, kui oled raja kõrvale maha langemas, tabab sind jõupuhang nagu ilmutus. […] Sa oled jõudnud Lõpmatusse. Finišil polegi enam tähtsust. Ta tuleb: omal ajal. See tähendab: sinu ajal. Su aeg saab kirja. Millal ja milline: oled unustanud selle üle muretsemast.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly. Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
Õnnepalule kohe näikse sobivat see elukestev morbiidsus. Ei ole küll teisi raamatuid siin käepärast, ent mulle tundub, et kõigis vahvates paikades, kus ta pikemalt viibinud - ja millest pikemalt ka kirjutanud on -, on ta leidnud selle parima ja viimasema koha, kuhu võiks nüüd end paika istutada... ja surma ootama hakata (no enne muidugi kõpitseks veel ühe vana kuuri või tuult läbilaskva tarekese ära, et ikka soojem ja kuivem surma oleks oodata). "Paradiisis" oli selleks Hiiumaa, mingis raamatus Esna, vahepeal vana Inglismaa... Pariisis ta vist küll surma ei ihalenud, kuigi mine sa mu mälu tea, Muskokas ta vist ka päris ise surra ei soovinud, aga kõik need esimese ringi väliseestlaste teema suunas mõtted ikka neile radadele lugeja kandsid. Ja nüüd siis Vilsandi. Vähemasti raamatus oli see nii, kuidas muidu elus, seda ikka ei tea (sest ega kirjanik on üks kahtlane tegelane, mina ei usuks neid karvavõrdki, sõnu aina seavad ilusasti ritta, aga elus eneses toimivad risti vastupidi). Igatahes üks päev oli praamil, teel ühele teisele saarele, nii et küllap saab järgmisest raamatust lugeda, kuhu ta edasi surema läheb. Nali naljaks, aga mulle ikkagi meeldib Õnnepalu lugeda. Hästi kurb ja ängistav on muidugi ka ja neil lugemispäevil käin ma ringi kuidagi... suures paksus masenduses. Ei, põhjuseks pole pelgalt sügis, olen proovinud ka muul ajal lugeda, ikka sama seis. Ja kuigi naudin loetut, siis ikkagi surub maadligi. Kõik need unustatud paigad, tühjaks jooksvad külad, hüljatud inimesed... Loomulikult on rõõm suur, et keegi neist paiguist ja inimestest kirjutab, mälestusi talletab.
"Tegelikult huvitab meid ju ainult see, mis saab. Minevik enam ei saa. Ta oli juba ära. Muidugi, ta on kõik, mis meil on. (...) Ajad, mis meil olid. Ja millest meid tehti. Ja mida meil pole ega hakkagi enam olema. Sest kõik, mis meil on, on vaid see, mis tuleb. Lõpmatuses on see fakt, mida ei tule pähegi kahtluse alla seada. Võib-olla sellepärast, et siin puhub alati tuul, ja ükskõik kust kaarest ta ka ei puhu, ikka puhub ta merelt. Tema värskus on vaieldamatu. Samuti kui see, et teda püüda ei saa."
jah, see "Mujal kodus" triloogia jõudis mu jaoks siin kenasti kohale küll. siin tõesti polnud midagi, mis tüüdanuks või häirinuks või ülearune tundunuks. ootuspärased Õnnepalu-heietused, mida võikski lihtsalt lõputult lugeda, ja ei midagi muud ega liigset, ei poliitikast (nagu Ontario-raamatus) ega Pariisist (nagu Pariisi-raamatus ja no üleüldse teatavasti peaaegu igas Õnnepalu raamatus) ega üldse praktiliselt mitte millestki, mis ei leidnud aset sealsamas Lõpmatuses selsamal hetkel. samas ei olnud eriti palju ka selliseid... eredaid tsitaate või tabavaid üldistusi, mis silma paistnuks ja väljakirjutamist tahtnuks. ma ei tea, kas see oli autori plaan, aga mul endal oli tunne, et just sedasorti zeni see kõik pidigi välja jõudma lõpuks. mitte ainult triloogia, vaid võibolla kogu loometee.
see ohter suurte algustähtede kasutamine oli ka uus, mu meelest Õ pole seda varem teinud, aga minu meelest kuidagi väga istus ja sobis just sellesse heietusse.
eks ma ikka natuke lõpuks googeldasin ka, et mis Luuletaja ja kes Linnukuningas jne. see, mis saare nimest alustada, oli õnneks kuskilt juba ette teada, ega ma ei tea, kas ma tühja koha pealt oleks ta ära mõistatanud.
nüüd on hoopiski suur soov otsida välja vanad head raamatud Silver Ükssilmast, Felslandi hirmsast mereröövlist, ja sinna otsa seda vaadet ka lugeda :) küllap võtan sellegi ette... saabuval sügisel.
Õnnepalu kirjutamisvalem on lihtne: elad mõnda aega mingis kohas (eneseisolatsioonis?) ja siis paned kirja mõtted, mis tekivad. Iga paik kirjutatakse seejuures nõnda omaks, et tavainimese mõistuse jaoks jääb käsitlematuks, kuidas on võimalik üldse kirjanikul enam vastleitud kodust lahkuda. Kas siis kahju ei ole? Aga eks loomisega kehtib triviaalne tõde, et enne loomist tuleb midagi hävitada. Eks Õnnepalu lõputu kolimisega ole samamoodi. Iga Õnnepalu teos on tegelikult enam-vähem etteaimatav: kirjutatakse elust, surmast, taimedest ja lindudest. Aga ometi loed seda. Ei naudi ega neela ilmselt, aga loed. Mõtled kaasa, ja saad ka sellest midagi. Mõtled, et kas ei tahaks samamoodi elada, hetkes, üksi, mitte midagi tahtes, aga siis jõuad järeldusele, et nagunii ei tea, mida tahta. Nagu Õnnepalugi. Vist.
Ja alati ma loen Õnnepalu raamatuid huvi ja heameelega hoolimata sellest, et mind ei huvita eriliselt linnud ega taimed ega Postipaat jne. Aga Õnnepalu huvitavad need asjad ja selle raamatu lugemise ajal siiski mind ka.
Mereääres sündinud ja kasvanuna, elades nüüd sisemaal, tunnen merest erilist puudust ning põgenen igal vabal hetkel just mere äärde, kas siis oma unedes, mõtetes või lugedes, kui füüsiliselt mere äärde kohale ei saa minna. Selline raamat andis jõudu vastu pidada ja oli heaks hingekosutuseks keset seda imelikku aastaaega, mis meil praegu on.....
Nii nagu Õnnepalu ise mingis teises raamatus kirjutas: raamatuid ostetakse peamiselt nendel paaril nädalal, kui need on "uue kirjanduse" riiulil ja seejärel alles siis, kui need on allahinnatute laual. Lõpmatus oli alla hinnatud, järelikult tuli võtta.
Muide, ma nägin teda Vilsandil selle raamatu kirjutamise ajal. Toonasel elukaaslasel oli vaja käia muinsuskaitse jaoks seda tuletorni pildistamas, aga nagu "Lõpmatuseski" fikseerinud, venisid restaureerimistööd pikale. Niisiis, sõitsime hommikul vara sellesama postipaadiga kohale, kõmpisime paduvihmas tuletorni juurde, avastasime et see on endiselt tellingutesse ja kilesse mähitud, ja kasutatavat pilti ei saanudki. Jah, tellingud vilistasid tuules nagu orel. Linde oli ka. Tagasiteel pakkus autokastis küüti Jaan Tätte (kes siis veel?!) ja sadamas istus naeratav Tõnu Õnnepalu (kui juba, siis juba!) Villa Marina proua Marina tol ajal vist enam seal ei elanud, aga kunagi varem sai käidud ka tema juures vaatamas, kuidas mälestis on eurorahadega eriti energiatõhusaks renoveeritud. Vilsandil on mitte ainult lindude, vaid ka mälestiste kontsentratsioon eriliselt kõrge. Riigi esindajana sai neid varem mitu korda üle vaatamas käidud. 2019. aastal, kui käisime tuletorni tellinguid pildistamas, ei esindanud ma enam midagi, olin ametlikult töötu ja üritasin vargsi kirjutada. See oli veel suur saladus. Korraks sadamas naeratavat Õnnepalu nähes oli tunne, et peaks minema talle ütlema, et tere olen teie raamatuid lugenud ja noorelt eriti ei meeldinud, aga nüüd juba väga. Ja et üritan ise ka natuke midagi. Aga muidugi ei läinud, kes see ikka niimoodi võõra inimese juurde julgeb rääkima minna, eriti kirjaniku juurde ja veel Vilsandi sadamas, kus pole pärast mitte kuhugi peituda. Aga igatahes, meeldis ka see raamat. Ilmselt eriti see kummaline ühine eraldi mälestus laulvatest tellingutest ümber tuletorni 2019. aastal.
Pole midagi paremat kui laenutada endale mitu Õnnepalu ja istutada ennast nädalaks viludasse tugitooli sauna akna all. Ja siis lasta endast see sõnadejada läbi. See on natuke selle moodsa detoxi moodi (või kuidas need tänapäeva noored ütlevad); see on nagu vastlad ja järgnev paast. Puhastumise tunne.
Väga mõnus lugemine, tõesti kohe väga-väga mõnus. Lugemismõnule lisaks saab palju teada ka Vilsandi elust-olust ja loodusest. Ma olen sageli mõelnud, et Vilsandil elamine mulle ei sobiks, sest sealt ei pääse igal ajal tulema kui vaja ja see tundub kuidagi ahistav. Nüüd olles Lõpmatuse läbi lugenud, olen selles veelgi kindlam. Aga suvel, kui jalgsi läbi mere saab, läheks ja vaataks selle saare üle küll.
Pelgasin veidi, et Õnnepalu melanhoolsus mind ka seekord nakatab, aga Lõpmatuses on hoopis teised tunded - kirjanik on leidnud oma koha/kodu ja tundub ka, et hingerahu. Raamat nagu maiuspala, lugesin vähehaaval.
Alguses oli ikkagi veits igav. Aga siis nagu läks huvitavamaks. Ah, ei, ei läinud huvitavamaks, ma lihtsalt harjusin ära selle kirjutamislaadi ja heietustega. Täitsa mõnus suvine lugemine. Aega on ja kiiret pole. See oli ka raamatu peamine idee. Vist.
Lõpmatus, kolmas ehk viimane raamat Õnnepalu triloogiast "Mujal kodus" viib kirjaniku Lõpmatuse saarele ehk Vilsandile, tema õnnispaika, olema ja kirjutama.
Paar momenti:
- Olen varemgi tähele pannud, et on inimesi, kes oskavad ja alati igal pool (ilma sellele mõtlemata) käia nii, et ei nende saapad, kingad ega püksisääred saa iialgi poriseks. Imetlen neid, sest mulle on see müsteerium. Mul saavad isegi siis kui pori pole.
- Kas vanasti olid asjad paremini? Muidugi olid. Termodünaamika teise seaduse põhjal ei saa entroopia ajas kahaneda, ehk segadus ja korratus vaid suureneb.
See raamat avas mu silmad, et näha elu, mis kipub ikka eest ära jooksma, enda ümber. Õpetas, et tuleb aeg maha võtta. Ja mitte selleks, et siis uue hooga jooksma hakata, vaid üleüldiselt, võtta elu tempot aeglasemaks selleks, et elu nautida (sest miks peaks terve elu jooksma, kui jooksmine ei meeldi). Väga rahulik ja mõnus lugemine oli. Kui mõndade teiste kirjanike raamatutes loodusolustikke kirjeldavaid lõike lugeda, tundub kõik väga ülepaisutatud. Kasutatakse suuri ja keerulisi sõnu, sest "kas sa ikka saad aru, kui ilus kõik on?!" Õnnepalu kirjutab nii nagu on, ei mingeid pikki ja lohisevaid kirjeldusi, näitamaks enda kui kirjaniku meisterlikkust. On vaid puhas ilu, mida ta, ei tea küll kuidas, suudab valgele paberile mustaga kirja panna. Ainuke aspekt, mis minu maitse jaoks väheseks jäi, oli õnnepalulik mõtete uitama minek (probleem on ilmselt selles, et enne selle raamatu kätte võtmist lugesin "Piiririiki"). Kuid siiski nautisin seda raamatut väga.
Ikka jälle sama ringliiklus: natuke linde, siis vingumist/targutamist, siis nagu lepituseks kiiresti lillekesi vm põllumajandust, mõni pildike vanu mälestusi. Ja siis otsast peale. Kui muud parasjagu meelde ei tule, kõlbab ka loetud raamatut ümber jutustada.
Kõigile, kes te tahate teada, mis on kulgemine. Ilma otsese vajaduse, sihi, eesmärgita. Minu jaoks on see purjetamine, mil vajud lainete rütmi. Leidke ise enda sihitu rütm ja saate aru.