What do you think?
Rate this book
Minu... #129
Minu Los Angeles. Suur ja sõge
Ma pole enam kakskümmend, pole kolmkümmendki, olen veel rohkem. Selles vanuses inimesed abielluvad, ostavad maju, saavad lapsi, juhivad firmasid ja vahetavad välja oma kolmanda auto. Mul pole ühtegi neist asjadest. Mul on sülearvuti, üks maal, telefon, krediitkaart, õppelaenuvõlg, espressokann ja kolm kohvritäit riideid.
…ja kortsus lennupilet Los Angelesse. Millesse ma küll end mässinud olen? Pirtsakad eputrillad. Gluteenitalumatus. Mudalaviinid. Lõgismaod, nii otseses kui kaudses mõttes. Liiklusummikud. Kusehais. Kuldsed päikeseloojangud. Õhku rippuma jäetud lubadused.
Surun tossud jalga ja lidun kõrvetava päikese käes higistades esimese matkarajani. „Loool-laaaa-kaaas!“ kisab pundunud jalgadega kodutu taustaks. Teadagi, täna on teisipäev. Prügipäev. Telefon suriseb tagataskus, idakalda kontoris on paanika. Ots ringi ja koju tagasi. Astun tavalisse, täiesti ebareaalselt jaburasse päeva. Mis siis täna? Jälle kits tänaval või tuleb Tiibeti munka rahvusparki transportida? Vähemalt linn ei põle ja maa pole ka jalge all tükk aega värisenud. Oh, Los Angeles, sa imeilus veider vasikas! Sa hoiad mind kikivarvul. Vibreerid igas mu rakus erinevalt ja tuletad meelde, et olen elus.
…ja kortsus lennupilet Los Angelesse. Millesse ma küll end mässinud olen? Pirtsakad eputrillad. Gluteenitalumatus. Mudalaviinid. Lõgismaod, nii otseses kui kaudses mõttes. Liiklusummikud. Kusehais. Kuldsed päikeseloojangud. Õhku rippuma jäetud lubadused.
Surun tossud jalga ja lidun kõrvetava päikese käes higistades esimese matkarajani. „Loool-laaaa-kaaas!“ kisab pundunud jalgadega kodutu taustaks. Teadagi, täna on teisipäev. Prügipäev. Telefon suriseb tagataskus, idakalda kontoris on paanika. Ots ringi ja koju tagasi. Astun tavalisse, täiesti ebareaalselt jaburasse päeva. Mis siis täna? Jälle kits tänaval või tuleb Tiibeti munka rahvusparki transportida? Vähemalt linn ei põle ja maa pole ka jalge all tükk aega värisenud. Oh, Los Angeles, sa imeilus veider vasikas! Sa hoiad mind kikivarvul. Vibreerid igas mu rakus erinevalt ja tuletad meelde, et olen elus.
- GenresTravel
288 pages, Paperback
First published November 1, 2019
3 people are currently reading
95 people want to read
About the author
HELEN TOOTSI
1 book2 followersHelen Tootsi is an Estonian writer and columnist based in Los Angeles, CA. Her debut novel Minu Los Angeles. Suur ja Sõge is a collection of snippets from life in a big city. Helen loves creating movie like scenarios of everyday moments, weaving it into stories of predominantly female leads.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 25 of 25 reviews
January 24, 2020
H.Tootsi is a new author and this is her debut book, which made it even more interesting to see what she has come up with. This book brought me a lot of joy, recognition (as someone who is also living in LA) and was super easy to read. LA is just as crazy/weird/unique place as it seems though the lense of this book. It could be also named as beginner's guide to LA through the eyes of a local. I'd recommend this book to everyone who wants go get a glimpse to this wonderful yet weird place. The whole book is fractured logically and has great chapters, what I loved the most about this book are the fun personal she shares with us. Helen is a great author and has a talent to put words in a row and express herself though her unique voice. Can't wait to see, what she comes up next!
May 13, 2025
https://www.hyperebaaktiivne.ee/2025/...
Helen Tootsi "Minu Los Angeles. Suur ja sõge" lahkab suurlinna omapärasid ning tutvustab killukest selle kirjust elanikkonnast. Muidugi sai raamat kätte võetud suures reisiootuses, aga tänu Finnairi vingerpussile piirdus minu LA ainult kiirteedega ning oma arvamus linnast jäi kujunemata.
2015-2019, Los Angeles. Täpselt siis, kui Helen on valmis oma Londoni-elule kriipsu peale tõmbama, saabub pakkumine tööd jätkata elustiilifirma Los Angelesi harus. Tema tööks on kuulsate-jõukate kapriiside lahendamine. Naise elukohaks saab West Hollywood, kus sõbrad juba ees ootavad, kiviviske kaugusel on mägised matkarajad ning tänavaid kirjavad inspireerivad veidrikud.
Kui mõnes minu-sarja raamatus ärkab tegevuspaik omaette tegelasena ellu ja teises mitte, siis Helen Tootsi Los Angelesel on 1000 nägu, kuna seda kujundavad kirevad inimesed. Nõnda ei teki lugedes nimekirja kohtadest, mida tahaks oma silmaga näha. Küll aga kogeb suurlinnas nii mõndagi jagamisväärset alates uberi-juhtide elulugudest kuni kohutavate kohtinguteni. Muheda huumoriga pajatatud lookesed vahelduvad sukeldumisega linna olemusse, olgu selleks Hollywoodi ajalugu või kodutute telklaagri juurpõhjused. Eriti nautisin lisa, kus autor haarab hambu Los Angelese müüdid ja reaalsuse.
Lugesin pool raamatut enne reisi ja pool tagasiteel lennukis. Kukkus hästi välja, sest nii ei tiksunud ummikus LAXi poole venides kuklas Helen Tootsi teravad elamused suurlinna liikluses. Los Angeles on teadagi autokeskne linn ning raamat teeb hästi selgeks, mida see tähendab ja miks nii on. Lisaks ujub autor vastuvoolu ja püüab imetlusväärselt tõestada, et on võimalik ka ilma isikliku sõiduvahendita hakkama saada.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Helen Tootsi "Minu Los Angeles. Suur ja sõge" lahkab suurlinna omapärasid ning tutvustab killukest selle kirjust elanikkonnast. Muidugi sai raamat kätte võetud suures reisiootuses, aga tänu Finnairi vingerpussile piirdus minu LA ainult kiirteedega ning oma arvamus linnast jäi kujunemata.
2015-2019, Los Angeles. Täpselt siis, kui Helen on valmis oma Londoni-elule kriipsu peale tõmbama, saabub pakkumine tööd jätkata elustiilifirma Los Angelesi harus. Tema tööks on kuulsate-jõukate kapriiside lahendamine. Naise elukohaks saab West Hollywood, kus sõbrad juba ees ootavad, kiviviske kaugusel on mägised matkarajad ning tänavaid kirjavad inspireerivad veidrikud.
Kui mõnes minu-sarja raamatus ärkab tegevuspaik omaette tegelasena ellu ja teises mitte, siis Helen Tootsi Los Angelesel on 1000 nägu, kuna seda kujundavad kirevad inimesed. Nõnda ei teki lugedes nimekirja kohtadest, mida tahaks oma silmaga näha. Küll aga kogeb suurlinnas nii mõndagi jagamisväärset alates uberi-juhtide elulugudest kuni kohutavate kohtinguteni. Muheda huumoriga pajatatud lookesed vahelduvad sukeldumisega linna olemusse, olgu selleks Hollywoodi ajalugu või kodutute telklaagri juurpõhjused. Eriti nautisin lisa, kus autor haarab hambu Los Angelese müüdid ja reaalsuse.
Lugesin pool raamatut enne reisi ja pool tagasiteel lennukis. Kukkus hästi välja, sest nii ei tiksunud ummikus LAXi poole venides kuklas Helen Tootsi teravad elamused suurlinna liikluses. Los Angeles on teadagi autokeskne linn ning raamat teeb hästi selgeks, mida see tähendab ja miks nii on. Lisaks ujub autor vastuvoolu ja püüab imetlusväärselt tõestada, et on võimalik ka ilma isikliku sõiduvahendita hakkama saada.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
November 28, 2020
Alguses läks natuke venivalt, autori üleolev suhtumine hakkas häirima, aga õnneks see jäi ühel hetkel tagaplaanile. Los Angeleses olen siiani käinud korduvalt sealses lennujaamas ja Disneylandis, ent kuigi raamatut oli huvitav lugeda, siis soovi linna uudistama minna, ei tekkinud. Hollywoodi kuldajastut tahaks küll kogeda, ent praegu kui LA võitleb kodutusega, tulekahjudega, liigsete vihmasadude ja tulvavetega, autostumisega... Ei aitäh. Ma vist läheks käiks enne teistes kohtades, mida autor mainis, kui tutvuks LA endaga.
Väga palju oli kaasanoogutamist. Immigratsioonisüsteemist läbinärimine ja USA uskumatult kallis ning ebaloogiliselt ülesehitatud meditsiinisüsteem on kaks peamist asja, millega mul endal piisavalt kokkupuudet olnud. Kes tahab numbreid näha, siis olen enda blogis lahti kirjutanud 59 843 euro suuruse haiglaarve (esimene operatsioon ja haiglas olemine, koos teise operatsiooniga ning vahepealse taastusraviga on see vast juba kuskil 100 000 euro ringis) : https://tudengiraport.wordpress.com/2...
Väga palju oli kaasanoogutamist. Immigratsioonisüsteemist läbinärimine ja USA uskumatult kallis ning ebaloogiliselt ülesehitatud meditsiinisüsteem on kaks peamist asja, millega mul endal piisavalt kokkupuudet olnud. Kes tahab numbreid näha, siis olen enda blogis lahti kirjutanud 59 843 euro suuruse haiglaarve (esimene operatsioon ja haiglas olemine, koos teise operatsiooniga ning vahepealse taastusraviga on see vast juba kuskil 100 000 euro ringis) : https://tudengiraport.wordpress.com/2...
October 12, 2022
Elustiiliagentuuris töötav Helen Tootsi räägib raamatus "Minu Los Angeles" just kõigest sellest, millest jutustamist ma selle linna puhul ootan. Et kas Hollywoodi peod on sama uhked ja glamuursed, nagu filmides neid näidatakse? Kas linnas on tõesti aasta ringi rannailm ning linn ise üks tõeline rannalinn? Kas LA on tõesti täis loomeinimesi, kes päristööna teevad ettekandja või poemüüja tööd, kuid samal ajal unistavad näitlejaks, muusikuks jne saamisest? Kas inimesed on tõesti nii ilusad ja heas vormis, nagu filmides näidatakse?
Kõikidele nendele küsimustele vastab Helen raamatus Jah ja EI. Ühelt poolt on kõik tõsi, aga teiselt poolt on lugu keerulisem kui filmides näidatu. Lisaks puudutab Helen ka poliitikat, haigekassasüsteemi, kindlustusjuhtumi jamasid autoavarii korral, kodutute probleeme ja palju muud, millega Los Angeleses või üldse USA-s elades inimene paratamatult kokku puutub.
Mina tahan pärast raamatu lugemist ikka kohutavalt LA-d külastada, isegi teades, et kõik, mis hiilgab pole kuld või et kõike, mida filmides LA kohta näidatakse, ei tasu uskuda. Ikkagi tahaks selle suurlinna oma silmaga üle kaeda. See raamat andis California elust palju parema ülevaate kui näiteks raamat "Minu California", kus autor tundus vihkavat seda elu seal, sama kui Helen Tootsi seda vähemalt osaliselt armastab.
Kõikidele nendele küsimustele vastab Helen raamatus Jah ja EI. Ühelt poolt on kõik tõsi, aga teiselt poolt on lugu keerulisem kui filmides näidatu. Lisaks puudutab Helen ka poliitikat, haigekassasüsteemi, kindlustusjuhtumi jamasid autoavarii korral, kodutute probleeme ja palju muud, millega Los Angeleses või üldse USA-s elades inimene paratamatult kokku puutub.
Mina tahan pärast raamatu lugemist ikka kohutavalt LA-d külastada, isegi teades, et kõik, mis hiilgab pole kuld või et kõike, mida filmides LA kohta näidatakse, ei tasu uskuda. Ikkagi tahaks selle suurlinna oma silmaga üle kaeda. See raamat andis California elust palju parema ülevaate kui näiteks raamat "Minu California", kus autor tundus vihkavat seda elu seal, sama kui Helen Tootsi seda vähemalt osaliselt armastab.
March 13, 2024
Üks parimaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen! ✨️
Need vaimustavad inimeste, kogemuste ning linnakirjeldused❤️🔥, rikkalik keelekasutus ja oi milline isutekitaja Los Angelest külastada! Olgugi, et seal on ohtralt sõgedusi ning paneb kohati imestama kuidas seal terve mõistusega ellu jääda, on see nii neetult elevust tekitav paik!
Pean siiski ühe traumeeriva hetke raamatust välja tooma, mis avas uue hirmu. Kõrvakile kaotus 😬😬😬😬 Appi kui õõvastav, VALUS ning õudne kogemus see võib olla. See oli ainus hetk raamatust kus tõesti mõtlesin, et mikssss ja ma ei suuda enam kunagi sellele õudusele mitte mõelda.
Aga kui see isiklik ebameeldivustunne kõrvale jätta, siis jään ootama autorilt järgmiseid sama mahlakaid teoseid! 💖
Need vaimustavad inimeste, kogemuste ning linnakirjeldused❤️🔥, rikkalik keelekasutus ja oi milline isutekitaja Los Angelest külastada! Olgugi, et seal on ohtralt sõgedusi ning paneb kohati imestama kuidas seal terve mõistusega ellu jääda, on see nii neetult elevust tekitav paik!
Pean siiski ühe traumeeriva hetke raamatust välja tooma, mis avas uue hirmu. Kõrvakile kaotus 😬😬😬😬 Appi kui õõvastav, VALUS ning õudne kogemus see võib olla. See oli ainus hetk raamatust kus tõesti mõtlesin, et mikssss ja ma ei suuda enam kunagi sellele õudusele mitte mõelda.
Aga kui see isiklik ebameeldivustunne kõrvale jätta, siis jään ootama autorilt järgmiseid sama mahlakaid teoseid! 💖
January 7, 2021
Mulle meeldisid peatükid, kus oli kirjutatud ainult linnast, need olid ilusasti kirjutatud. Kõige lõppu pandud lisad oleksid tegelikult võinud olla juba kuskil raamatu sees peatükkides, kuna sisaldasid palju olulist infot. Los Angelese külastamise isu see raamat ei tekitanud, kuigi ma teadsin osasid asju juba enne (maavärina oht, raskused ühistranspordiga liiklemisel jms). Ise olen käinud San Franciscos, LA jätsin meelega vahele. Loodus on Californias tõesti võimas. Väikest uudishimu LA vastu aga raamat kindlasti tekitas ning sai teada, mis tunne oleks seal elada.
June 8, 2024
A very engaging, hilarious and interesting read which I gobbled down in one sitting!! More more more!!!
EST- Väga kaasahaarav, vaimukas ja huvitav lugemine, mille ma neelasin ühe õhtuga alla! Veel veel veel!!
EST- Väga kaasahaarav, vaimukas ja huvitav lugemine, mille ma neelasin ühe õhtuga alla! Veel veel veel!!
April 24, 2020
Tundes raamatu autorit Helenit rohkem kui vaid põgusalt, teades tema huumorisoont ja sellist lahedat easy-going olekut, oli seda raamatut vägagi muigamapanev lugeda - just, et suutsin teda nendes situatsioonides ette kujutada (no, see kunst-tisside-kohting). Ühtlasi tean tema mõlemat venda - keda rohkem, keda vähem, aga see 2Paci-situatsioon ajas ikka väga naerma ja ma kujutan ette, kuidas R. seda täitsa etendada võis. Tõenäoliselt on minu emotsioon tänu sellele raamatu osas hoopis teine, kui täiesti võõral lugejal.
Mulle meeldis, kuidas kõik oli kirja pandud - lihtne lugeda, samas Los Angelese osas vägagi head pilti kujutav jms ... - kogu selle ilu ja valu.
Kuna see on minu esimene "minu-sarja" raamat, mida ma üldse elus käes olen hoidnud, rääkimata siis nende lugemisest, siis ma ei oska/saa võrrelda kõigi nende teiste kümnete (sadade?) sama sarja raamatutega. Eks need kõik ongi omanäolised ja sõltuvalt autorist põnevad või vähem-põnevad, kuid Heleni kirjutamisstiil on selline lihtne ja sujuv ning mõnus lugeda. Ei ole keerulisi lauseid ja niisama "mämmutamist". Minupoolne soovitus!
Mulle meeldis, kuidas kõik oli kirja pandud - lihtne lugeda, samas Los Angelese osas vägagi head pilti kujutav jms ... - kogu selle ilu ja valu.
Kuna see on minu esimene "minu-sarja" raamat, mida ma üldse elus käes olen hoidnud, rääkimata siis nende lugemisest, siis ma ei oska/saa võrrelda kõigi nende teiste kümnete (sadade?) sama sarja raamatutega. Eks need kõik ongi omanäolised ja sõltuvalt autorist põnevad või vähem-põnevad, kuid Heleni kirjutamisstiil on selline lihtne ja sujuv ning mõnus lugeda. Ei ole keerulisi lauseid ja niisama "mämmutamist". Minupoolne soovitus!
October 12, 2020
Olen viimasel ajal olnud eriti suur reisiraamatute ja -saadete sõber, nii olen näiteks otsast lõpuni tagant järele ära vaadanud „Meie aasta Siberis" telesarja ja natuke ka „Ehh, Uhhuduuri" nuusutanud, mis on mulle mõlemad väga meeldinud. Reisijutustuste puhul meedibki mulle kõige rohkem see, kui sihtpunktist antakse ülevaade eelkõige inimese, mitte turisti ega üldsuse vaatepunktist ehk asjadest jutustatakse nii, nagu nad on: otse, ausalt ja ilustamata.
„Minu" sarja raamatud on selle viimase aspekti koha pealt mulle alati rõõmu valmistanud. Olen sattunud lugema ainult huvitavate ja julgete inimeste reisilugusid, kes pole kartnud ka võõra maa jubeduste ja võib-olla ka varjatud pooltega kokku puutuda.
„Minu Los Angeles" õpetas mulle selle kurikuulsa linna kohta tegelikult päris palju. Teadsin sellest kohast ainult nii palju, et seal elab palju kuulsuseid, sõidab palju autosid ning võib kohata palju veidrusi. Just „palju" oli minu jaoks selle linna märksõnaks. Raamatust õppisin aga, et see ei ole veel sugugi kõik. Näiteks üks jahmatavamaid avaldusi linna kohta oli minu jaoks see, kui palju kodutuid seal on. Ma poleks osanud arvatagi, et linnas, mis on tuntud oma luksuslikus hiilguses ning kuulus oma „Ameerika unelma" poolest, võib seal samas kompotis vireleda ka inimesi, kelle unelmaks pole midagi keerulisemat kui katus pea kohal või täis kõht. Kuna see kontrast on nii irooniline ja tervele riigile suureks häbiplekiks, siis ma ei imestagi, et see asjaolu laiemale üldsusele teada pole.
Teine üllatus, mis mulle osaks sai, oli samuti negatiivne ehk LA ümbruses ja äärealadel tihti möllavad ning laastavad tulekahjud. Jällegi asi, mille poolest on kuulsad pigem suurlinnad näiteks Austraalias, mitte Ameerikas. Nagu raamatu autorgi rääkis, teame me kõik, et igal aastal põleb suur osa maailma metsadest ja elupiirkondadestki maani maha, kuid kunagi ei eelda me, et see võiks sündida meie endi lähedal, kohtades, mis meile tuntud või armsad on. Nii võibki kõlada täieliku düstoopiana see, et kunstist ja elust pakatav Los Angelese südalinn võiks olla mattunud tihedasse suitsu- ja vingupilve.
Mulle meeldis väga veel see, kui autor kirjeldas oma autoõnnetust ning sellega kaasnenud kindlustusjamasid, mille klaarimine võttis aega kauem, kui asi väärt oli. Eriti pani mind aga kaasa elama kirjeldus Ameerika tervishoiusüsteemist, mis on õigemini pea olematu. Vägisi tekib pähe mõte, et miks on sealsel valitsusel nii väga vaja oma rahvast piinata või sellest siis üldse lahti saada? Täiesti ebareaalsena näib meile kui eurooplastele see, et näiteks paljast hambaarsti juures käigust võib sattuda metsikutesse võlgadesse, mille tagajärjel isegi kodutuks jääda. Kiirabist või mõnest keerulisemast vigastusest rääkimata! Nagu ütles ka raamatu autor, ei tasuks LA-s ei haigeks jääda ega ka sünnitada, kuna lapsehoolduspuhkus on seal sama lühike nagu näiteks meie talvine koolivaheaeg.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
„Minu" sarja raamatud on selle viimase aspekti koha pealt mulle alati rõõmu valmistanud. Olen sattunud lugema ainult huvitavate ja julgete inimeste reisilugusid, kes pole kartnud ka võõra maa jubeduste ja võib-olla ka varjatud pooltega kokku puutuda.
„Minu Los Angeles" õpetas mulle selle kurikuulsa linna kohta tegelikult päris palju. Teadsin sellest kohast ainult nii palju, et seal elab palju kuulsuseid, sõidab palju autosid ning võib kohata palju veidrusi. Just „palju" oli minu jaoks selle linna märksõnaks. Raamatust õppisin aga, et see ei ole veel sugugi kõik. Näiteks üks jahmatavamaid avaldusi linna kohta oli minu jaoks see, kui palju kodutuid seal on. Ma poleks osanud arvatagi, et linnas, mis on tuntud oma luksuslikus hiilguses ning kuulus oma „Ameerika unelma" poolest, võib seal samas kompotis vireleda ka inimesi, kelle unelmaks pole midagi keerulisemat kui katus pea kohal või täis kõht. Kuna see kontrast on nii irooniline ja tervele riigile suureks häbiplekiks, siis ma ei imestagi, et see asjaolu laiemale üldsusele teada pole.
Teine üllatus, mis mulle osaks sai, oli samuti negatiivne ehk LA ümbruses ja äärealadel tihti möllavad ning laastavad tulekahjud. Jällegi asi, mille poolest on kuulsad pigem suurlinnad näiteks Austraalias, mitte Ameerikas. Nagu raamatu autorgi rääkis, teame me kõik, et igal aastal põleb suur osa maailma metsadest ja elupiirkondadestki maani maha, kuid kunagi ei eelda me, et see võiks sündida meie endi lähedal, kohtades, mis meile tuntud või armsad on. Nii võibki kõlada täieliku düstoopiana see, et kunstist ja elust pakatav Los Angelese südalinn võiks olla mattunud tihedasse suitsu- ja vingupilve.
Mulle meeldis väga veel see, kui autor kirjeldas oma autoõnnetust ning sellega kaasnenud kindlustusjamasid, mille klaarimine võttis aega kauem, kui asi väärt oli. Eriti pani mind aga kaasa elama kirjeldus Ameerika tervishoiusüsteemist, mis on õigemini pea olematu. Vägisi tekib pähe mõte, et miks on sealsel valitsusel nii väga vaja oma rahvast piinata või sellest siis üldse lahti saada? Täiesti ebareaalsena näib meile kui eurooplastele see, et näiteks paljast hambaarsti juures käigust võib sattuda metsikutesse võlgadesse, mille tagajärjel isegi kodutuks jääda. Kiirabist või mõnest keerulisemast vigastusest rääkimata! Nagu ütles ka raamatu autor, ei tasuks LA-s ei haigeks jääda ega ka sünnitada, kuna lapsehoolduspuhkus on seal sama lühike nagu näiteks meie talvine koolivaheaeg.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
May 28, 2020
põhiosas täitsa muhe lugemine ja - minu jaoks Minu-sarjas alati teatav kvaliteedimärk - tekitas tahtmise külastada kohta, kuhu ma enne absoluutselt polnud minna plaaninud. ses mõttes, et tundub, et mõnus ilm, lahe linnaümbrus ja, ee, huvitavad inimesed.
teispidi kahjuks trigerdas mind isiklikult see peatükk, mis keerles ühe inimese nime kallal nokkimise ümber - midagi pole teha, nimehuumori lavale saabudes saab minu huumorimeel kohe täiesti otsa ja no lihtsalt ei olegi enam naljakas ja see on kiusamine ja ma ei taha sellest isegi passiivse lugejana ja kiusatava seljataga osa saada. YMMV.
ja siis teine häda, mis minuga ikka on, et kui teema parajasti ülemäära huvitav ei tundu, siis hakkavad mulle hullult silma mingid pisikesed ebakonsistentsused tekstis. ma ei tea, mis mul viga on, miks ma ei suuda kaasa elada LA kodutute kahtlemata raskele saatusele ja ainus, mis mulle nende kohta kävast peatükist meelde jäi, on see, et alguses öeldakse, et "inimesed, kes tänavatel elavad, ei ole tulnud naaberosariikidest, et mõnusalt soojas kliimas pikutada, vaid on siia sattunud hoopis teistel põhjustel" ja siis paar lehekülge hiljem: "Osa tänaval olevatest inimestest on sinna saadetud naaber-osariikidest. Kohalikud omavalitsused on andnud inimestele ühe otsa bussipileti raha ja suunanud nad sooja California poole. Siin ei külmu nad tänavatel vähemalt ära." nagu et... jah, ma saan ise ka aru, et ilmselt osa tuli ja osa ei tulnud naaberosariikidest, aga äkki siis pole vaja konkreetselt öelda, et ei tulnud? lähen nüüd häbenen omaette, et just see küsimus mullesiit meelde jääb ja mitte see, et kodutuid on palju ja et muidu oli okei raamat.
teispidi kahjuks trigerdas mind isiklikult see peatükk, mis keerles ühe inimese nime kallal nokkimise ümber - midagi pole teha, nimehuumori lavale saabudes saab minu huumorimeel kohe täiesti otsa ja no lihtsalt ei olegi enam naljakas ja see on kiusamine ja ma ei taha sellest isegi passiivse lugejana ja kiusatava seljataga osa saada. YMMV.
ja siis teine häda, mis minuga ikka on, et kui teema parajasti ülemäära huvitav ei tundu, siis hakkavad mulle hullult silma mingid pisikesed ebakonsistentsused tekstis. ma ei tea, mis mul viga on, miks ma ei suuda kaasa elada LA kodutute kahtlemata raskele saatusele ja ainus, mis mulle nende kohta kävast peatükist meelde jäi, on see, et alguses öeldakse, et "inimesed, kes tänavatel elavad, ei ole tulnud naaberosariikidest, et mõnusalt soojas kliimas pikutada, vaid on siia sattunud hoopis teistel põhjustel" ja siis paar lehekülge hiljem: "Osa tänaval olevatest inimestest on sinna saadetud naaber-osariikidest. Kohalikud omavalitsused on andnud inimestele ühe otsa bussipileti raha ja suunanud nad sooja California poole. Siin ei külmu nad tänavatel vähemalt ära." nagu et... jah, ma saan ise ka aru, et ilmselt osa tuli ja osa ei tulnud naaberosariikidest, aga äkki siis pole vaja konkreetselt öelda, et ei tulnud? lähen nüüd häbenen omaette, et just see küsimus mullesiit meelde jääb ja mitte see, et kodutuid on palju ja et muidu oli okei raamat.
June 30, 2023
Mul on kahetised arvamused selle raamatuga, millest ma isegi päris täpselt aru ei saa. Ühelt poolt meeldis mulle raamat väga, sest rääkis kõigest sellest, millest LA kohta teada tahtsin - see päris elu, mida Hollywoodi filmidest ja Youtuberite vlogidest päris täpselt teada ei saa. Samuti oli raamatut huvitav ja lihtne lugeda, sest kirjutamisstiil oli niivõrd voolav, et lugesin raamatu mõne päevaga läbi. Teisalt aga ei meeldinud mulle üldse kirjutamisstiil. Saa nüüd siis aru, mis kala siin on. Meeldib, aga ei meeldi. Raamat oli väga lendlevalt kirjutatud, aga samas midagi jäi ikkagi kriipima, mis natuke tõukas eemale ja pani mõtlema, kas jõuan üldse raamatu lõppu. Jõudsin, ja ei kahetse. Ühesõnaga, lõppude lõpuks siiski väga huvitav raamat ja oli tore näha päriselu LA-s, mis ei ole mõne filmiprodutsendi poolt üles vuntsitud versioon reaalsusest kinoekraanil.
September 23, 2021
Selline hoogne, sujuva kirjastiiliga - võiks öelda, et isegi lendlev raamat. Mõnus ja meeldiv lugeda, aga samas ega ma suurt siit kaasa ei võtnud. Võib-olla on asi selles, et mul endal pole eriti suurt (tunnetuslikku) sidet Los Angeles'e linnaga ja see raamat ka seda ei tekitanud. Samas oli ju üldiselt hästi kirjutatud. Selline keeruline hinnata. Täpsemalt annaksin vist 3.5. Kes sinna kanti minemas on, ikka tasub lugeda. Otseselt mingit tunnet, et just sinna tahaks minna isegi reisile, ei tekitanud. Aga võib-olla ongi see just see oskus, ka seda kirja panna, et lugeja tunneks ära, et koht polekski tema jaoks.
December 17, 2019
Alguses mõtlesin, et no mis värk on, kohe üldse ei lähe edasi, pole nagu seda huumorisoont, mis mulle minu sarja rm juures sümpatiseerib reeglina. Korraga raamatu keskel see huumor saabus ja saabus ka arusaam, et autor paistab olevat hästi armas ja lahe inimene ehk tunnistan ausalt Los Angeles ise sai minult 2 tärni aga autor teised 2 ehk kokku neli :)
Meeldis, et autor suutis mitmeid kordi meenutada, et elu Eestis pole sugugi nii hull kui me kõik vahest viriseme (USA meditsiin tundub ikka päris karm!).
Meeldis, et autor suutis mitmeid kordi meenutada, et elu Eestis pole sugugi nii hull kui me kõik vahest viriseme (USA meditsiin tundub ikka päris karm!).
July 10, 2024
See oli üks minu lemmikumaid raamatuid Minu sarjast. Olen neid lugenud omajagu, aga ostan vaid neid raamatuid, kus ma ise käinud olen. Palju on veel ostmata/lugemata 🙂
Minu arvates oli just selline “räägime asjadest õigete nimedega” lugemine. Ma ei ole küll elustiiliagentuuri kliendihaldur, aga minu töö on osaliselt sarnane, kus pean erinevate osapoolte vahel laveerides vaatama, et hundid oleks söönud ja lambad terved ning lõpuks kõik õnnelikud 🙂
Minu arvates oli just selline “räägime asjadest õigete nimedega” lugemine. Ma ei ole küll elustiiliagentuuri kliendihaldur, aga minu töö on osaliselt sarnane, kus pean erinevate osapoolte vahel laveerides vaatama, et hundid oleks söönud ja lambad terved ning lõpuks kõik õnnelikud 🙂
December 20, 2020
Suurepärane raamat, eriti meeldisid mulle kirjeldused erinevatest inimestest ja nende lühikesed lood, samuti ausalt nii selle linna kui oma elu nii headest kui mitte-nii-headest küljest rääkimine. Natuke leevendas praegusel ajal mu reisiisu.
July 17, 2022
Truly lovely book, well written, entertaining, informative, blunt, and subtle at the same time, good humour. / Väga armas raamat, hästi kirjutatud, hea huumor lahutab meelt, põnev, peen ja otsekohene korraga, väga mõnus lugemine!
June 8, 2020
Hea, mõnus, huumoriga vürtsitatud, mõtlema panev raamat.
July 26, 2021
Väga mõnus ja põnev lugemine, hästi kombineeritud isiklikud kogemused ja lood linnast.
July 8, 2023
Very engaging, interesting, insightful, and humous! A great vacation read!
January 31, 2026
Läks tempokalt, sain huvitava sissevaate ellu LA-s. Meeldis, et raamat polnud liialt fokuseeritud autori isiklikule elule (mis mõne Minu sarja raamatuga kipub juhtuma).
October 4, 2025
Ma ei mäleta, kas meil oli kirjastuses sellest juttu, aga praegu raamatut üle lugedes taban end mõttelt, et selle loo nimeks oleks võinud vabalt olla ka „Minu Hollywood“. Sest just Hollywoodi Helen kolib, kui talle USA läänekaldal tööd pakutakse (enne seda on ta aastaid töötanud sama firma Londoni harus) ja just meelelahutustööstusega seotud inimestega ta tegeleb, ja tema tööülesanded on igati hollywoodilikud... Helen nimelt rahuldab rikkurite vajadusi, on professionaalne probleemilahendaja ehk neutraalselt öeldes „kliendihaldur elustiilifirmas“. Täitsa hea idee võiks olla sellise firma põhjal üks seriaal teha! Oleni kindel, et kunagi kusagil arendamise laual on see idee olnud ka. Sajast arendatavast ideest ehk üks jõuab ekraanile.
Samas, need prominentsed kliendid soovivad ju jääda anonüümseks ja ilmselt seepärast ei saakski ideefaasist kaugemale jõuda. Ka oma lugusid lahkab Helen delikaatselt. Keegi kuulsa laulja mees helistab, et neil on külas Tiibeti munk ja talle on vaja kohe (tunni pärast) eragiidi rahvusparki! Keegi kuulus näitleja helistab, et ta pruudil on kehv tuju ja vaja oleks kassipoega, kohe (täna õhtuks) ja rendiks, mitte päriseks. Eks Helen siis lahendab! Tema amet tundub keeruline, pidevad ületunnid ja stressirikas sebimine. Näiteks Oscari-jagamise järelpeole peab ta kohale minema, sest seal on ta kliendid ja kellegi võib seal mõni vajadus tekkida... Meeles on ka kentsakas kirjeldus erapeolt, kuhu pidi kohale saabuma kuulsus... ja kui kauaoodatu lõpuks saabus (Weeknd oli see kuulsus), siis kõndis mees seal ringi nii, et hanereas naised sibasid ja selfitasid ta kannul. Piinlik, naljakas! Helen kirjeldab neid stseene omapärasel hoogsal autorihäälel (ta on olnud naisteajakirja kolumnist, oskab panna tihedat humoorikat teksti.)
Minu meelest tuleb siit raamatust korralikult välja see, mis Los Angeles on. Tuleb välja palju rohkem kui minu enda kunagisest mõnepäevasest LA-külastusest, kust mul meeles eelkõige igavalt venivad autoummikud ja Venice beachi kanepilõhn. Aga tõelise LA jaoks on vaja inimesi, nendega seotud lugusid. Igasuguseid hulle inimesi-lugusid puistab Helen ohtralt, küll on peatükid tema internetikohtingutest, küll killukesed taksojuhtidest või lihtsalt tänaval pealt kuuldud dialoogikatked. LA on linn, kus igaüks on oma unistuste-keegi ja peale selle keegi-veel. Näitleja on ettekandja jne. Need unistuste-reaalsuse kombineerijad on tavaliselt sõltuvuses kuumast joogat, rohelistest smuutidest ja muust tervislikust. Aga! Selle kõrval eksisteerib uriinihais ja reaalne vaesus: kodutud, kelle hulgas leidub eluohtlikke hulle.
Viimati kuulsin Helenist mullu, kui ta kodu lähedal olid hiiglaslikud metsatulekahjud, neistki on ta raamatus kirjutanud. Paraku on California tulekahjude tsoon, eelkõige klimaatilistel põhjustel, seal sajab harva, viimasel ajal aina harvemini. Jah, kui kainelt mõelda, on Los Angelese kant väga riskantne koht elamiseks. Maavärinaid ei ole võimalik ette ennustada, varem või hiljem tuleb nagunii taas midagi väga suurt. Igapäevaelu on USAs nagunii riskantne ja ebameeldiv. Oma autoõnnetusega seotud jamadast ja arsti juurest käimisest Helen kaasakiskuvalt, samuti viisaga seotud vintsutustest. Aga... miks sellises kohas elada, miks neid riske võtta? Ka sellele vastab Helen oma raamatus nii, et kõik on arusaadav! Ta võrdleb enda elu (New Yorgist kõneleva) menusarja „Sõbrad“ süžeega. Hull, segane, armas! Suur ja sõge.
Kui midagi raamatule siiski natuke ette heita, siis mind häirib kohati liigmoodne noortekeel, kus kasutusel inglisekeelsed laenud ja slängisõnad. Ma ei hakka neid siin paljundama ja ma saan ka aru, et keel nagunii muutub pidevalt, kas sa õiendad kõrval või mitte. Aga mina ikkagi õiendan ja ütlen, et näiteks „Minu Kanada“ vanamoodne eesti keel meeldib mulle rohkem.
Samas, need prominentsed kliendid soovivad ju jääda anonüümseks ja ilmselt seepärast ei saakski ideefaasist kaugemale jõuda. Ka oma lugusid lahkab Helen delikaatselt. Keegi kuulsa laulja mees helistab, et neil on külas Tiibeti munk ja talle on vaja kohe (tunni pärast) eragiidi rahvusparki! Keegi kuulus näitleja helistab, et ta pruudil on kehv tuju ja vaja oleks kassipoega, kohe (täna õhtuks) ja rendiks, mitte päriseks. Eks Helen siis lahendab! Tema amet tundub keeruline, pidevad ületunnid ja stressirikas sebimine. Näiteks Oscari-jagamise järelpeole peab ta kohale minema, sest seal on ta kliendid ja kellegi võib seal mõni vajadus tekkida... Meeles on ka kentsakas kirjeldus erapeolt, kuhu pidi kohale saabuma kuulsus... ja kui kauaoodatu lõpuks saabus (Weeknd oli see kuulsus), siis kõndis mees seal ringi nii, et hanereas naised sibasid ja selfitasid ta kannul. Piinlik, naljakas! Helen kirjeldab neid stseene omapärasel hoogsal autorihäälel (ta on olnud naisteajakirja kolumnist, oskab panna tihedat humoorikat teksti.)
Minu meelest tuleb siit raamatust korralikult välja see, mis Los Angeles on. Tuleb välja palju rohkem kui minu enda kunagisest mõnepäevasest LA-külastusest, kust mul meeles eelkõige igavalt venivad autoummikud ja Venice beachi kanepilõhn. Aga tõelise LA jaoks on vaja inimesi, nendega seotud lugusid. Igasuguseid hulle inimesi-lugusid puistab Helen ohtralt, küll on peatükid tema internetikohtingutest, küll killukesed taksojuhtidest või lihtsalt tänaval pealt kuuldud dialoogikatked. LA on linn, kus igaüks on oma unistuste-keegi ja peale selle keegi-veel. Näitleja on ettekandja jne. Need unistuste-reaalsuse kombineerijad on tavaliselt sõltuvuses kuumast joogat, rohelistest smuutidest ja muust tervislikust. Aga! Selle kõrval eksisteerib uriinihais ja reaalne vaesus: kodutud, kelle hulgas leidub eluohtlikke hulle.
Viimati kuulsin Helenist mullu, kui ta kodu lähedal olid hiiglaslikud metsatulekahjud, neistki on ta raamatus kirjutanud. Paraku on California tulekahjude tsoon, eelkõige klimaatilistel põhjustel, seal sajab harva, viimasel ajal aina harvemini. Jah, kui kainelt mõelda, on Los Angelese kant väga riskantne koht elamiseks. Maavärinaid ei ole võimalik ette ennustada, varem või hiljem tuleb nagunii taas midagi väga suurt. Igapäevaelu on USAs nagunii riskantne ja ebameeldiv. Oma autoõnnetusega seotud jamadast ja arsti juurest käimisest Helen kaasakiskuvalt, samuti viisaga seotud vintsutustest. Aga... miks sellises kohas elada, miks neid riske võtta? Ka sellele vastab Helen oma raamatus nii, et kõik on arusaadav! Ta võrdleb enda elu (New Yorgist kõneleva) menusarja „Sõbrad“ süžeega. Hull, segane, armas! Suur ja sõge.
Kui midagi raamatule siiski natuke ette heita, siis mind häirib kohati liigmoodne noortekeel, kus kasutusel inglisekeelsed laenud ja slängisõnad. Ma ei hakka neid siin paljundama ja ma saan ka aru, et keel nagunii muutub pidevalt, kas sa õiendad kõrval või mitte. Aga mina ikkagi õiendan ja ütlen, et näiteks „Minu Kanada“ vanamoodne eesti keel meeldib mulle rohkem.
August 13, 2020
unistused on need, mis surevad viimasena
https://motetevahel.wordpress.com/202...
https://motetevahel.wordpress.com/202...
December 30, 2022
Saab 5*. Raamat oli ka muidugi hea, aga see on peamiselt hoopis nende tunnete eest, mida see raamat mulle meenutas. Ja nende “elamuste” eest, mida ta mulle meelde tuletas. Naeratasin seda lugedes ja oma “sealkandis” viibitud aega meenutades rohkem kui korra. Ja kui väga pani see raamat mind SoCal-i järele igatsema..
Displaying 1 - 25 of 25 reviews