What do you think?
Rate this book
Minu... #130
Minu Tartu: Väljast väike, seest suur
„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.
See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“
Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.
See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“
Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.
- GenresTravelNonfiction
256 pages, Paperback
First published December 1, 2019
9 people are currently reading
184 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 39 reviews
June 12, 2023
See raamat viib Tartusse. Nii retro-Tartusse kui ka uude, mis on võrreldes vanaga pea tundmatuseni muutunud. Aga on siiski mõned kohad, inimesed, ja eelkõige siiski lood, mis jäävad ning kannavad põlvest põlve edasi Tartu Vaimu.
Nii värskendav on lugeda (tõsisõnu küll: kuulata) reisijuttu ehtsalt kirjanikult, päris luuletajalt. See sõnade võim kandub selles raamatus nii suurepäraselt lugejani nii, et isegi Tartu-kauge inimene saab aru, millist maagiat see heade mõtete linn endas kätkeb. Kirjapandu innustab mind kasutama teps rikkalikumat sõnavara kui minu argipäevases keeles kasutusel olevad parasiitväljendid. Ja isegi kui ma ei kasuta neid päris ettenähtud viisil, ei ole mul häbi. Sest see on looming. Ja looming on ilus. Kuna see raamat oli nii harmooniliselt kirja pandud, siis plaanin ka selle autori teiste teostega tutvust teha.
Nii värskendav on lugeda (tõsisõnu küll: kuulata) reisijuttu ehtsalt kirjanikult, päris luuletajalt. See sõnade võim kandub selles raamatus nii suurepäraselt lugejani nii, et isegi Tartu-kauge inimene saab aru, millist maagiat see heade mõtete linn endas kätkeb. Kirjapandu innustab mind kasutama teps rikkalikumat sõnavara kui minu argipäevases keeles kasutusel olevad parasiitväljendid. Ja isegi kui ma ei kasuta neid päris ettenähtud viisil, ei ole mul häbi. Sest see on looming. Ja looming on ilus. Kuna see raamat oli nii harmooniliselt kirja pandud, siis plaanin ka selle autori teiste teostega tutvust teha.
December 20, 2019
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
Read
April 6, 2023Tartu, Tartu... temaga on mul keeruline suhe, nagu ehk nii mõnelgi endisel või praegusel viljandlasel. Tartuta võid sa seni elada, kuni haigeks jääd. No niimoodi haigeks, et Viljandi tohtrid su enda kabinetist välja puksivad :) Siis hakkad pendeldama Tartu vahet. Või kui enda tervis veel ei vea alt, siis on ikka keegi lähedastest kusagil sealsetes lõpututes haiglalabürintides ekslemas. Nii et kui ütled Tartu, siis mina ütlen haigla. Kusjuures on huvitav, et kuigi autor oli muidu äärmiselt põhjalik ja n-ö laiahaardeline Tartut käsitledes, siis seda külge Tartust ta eriti ei puudutanud.
Ka esmased kaubareisid viisid ikka ja jälle Tartusse, sest kõike, mida Viljandis üldse polnudki, oli lootust leida Tartust. Viljandi ja Tartu vaheline tee on üks igavamaid ja pärast kaubanduskeskustes suretatud rõõmu oli see teekond eriti ängistav. Tartu on mulle sümpaatsemaks muutunud alles nüüd, pärast Viljandist ära kolimist. Nüüd on see tõepoolest "nagu välismaal".
Aga raamatust. Nagu öeldud, raamat on põhjalik, püüdes haarata paljusid teemasid ja vastavalt võimalustele ka ajahüppeid, samas kaotamata omamoodi lüürilist allhoovust. Kui raamatut ampsukaupa lugeda, siis on see kümnesse - kaunis keel, kaunid kujundid, unelev-hõljuv rändaja õhtulaul, ohtralt sõnamänge. Kui ahnitsedes lugeda, siis võivad mõned autori meelispildikeste või detailide kordused veidi silma kriipida, ent ei midagi hullu.
Huvitav tähelepanek, lugedes oli selles stiilis kohati midagi sellist, mis meenutas mulle "Uue/vana aja asjade" saadete käekirja, eriti hakkas see noore Ulfsaki hääl mu peas volüümi juurde keerama.
Ja siit edasi läks mu mõte sellele, et Räpp on päris huvitava arenguhüppe teinud, meenutage (vist) tema esimest raamatut "See ei ole minu Kuuba". Minule raamat meeldis, sest mul oli õudus kuubis aeg elus ja igasugune positiivne-naljakas-segane-kerge jutustus sobis ideaalselt. Saan aru, et kõigile see ei sobinud ja nii mõnigi ontlik lugeja võis Räpile vee peale tõmmata seetõttu. Ekslikult, kusjuures! Võib-olla said need inimesed "Maailma lõpus on kohvik" raamatuga oma veast aru ja muutsid lüliti asendit, ent kui mitte, siis no heldene aeg, nüüd on küll ülim aeg seda teha! Kui Kuuba-raamat oli kui räme neegripruut, kes nõuab robustsemat lähenemist ja suupruuki, siis Tartu on loomulikult teisest puust, ja seda ta ka Räpilt saab.
P.S. Väga-väga armas kaanekujundus, äärmiselt ebaharilik sarjas, aga no nii hea!
Ka esmased kaubareisid viisid ikka ja jälle Tartusse, sest kõike, mida Viljandis üldse polnudki, oli lootust leida Tartust. Viljandi ja Tartu vaheline tee on üks igavamaid ja pärast kaubanduskeskustes suretatud rõõmu oli see teekond eriti ängistav. Tartu on mulle sümpaatsemaks muutunud alles nüüd, pärast Viljandist ära kolimist. Nüüd on see tõepoolest "nagu välismaal".
Aga raamatust. Nagu öeldud, raamat on põhjalik, püüdes haarata paljusid teemasid ja vastavalt võimalustele ka ajahüppeid, samas kaotamata omamoodi lüürilist allhoovust. Kui raamatut ampsukaupa lugeda, siis on see kümnesse - kaunis keel, kaunid kujundid, unelev-hõljuv rändaja õhtulaul, ohtralt sõnamänge. Kui ahnitsedes lugeda, siis võivad mõned autori meelispildikeste või detailide kordused veidi silma kriipida, ent ei midagi hullu.
Huvitav tähelepanek, lugedes oli selles stiilis kohati midagi sellist, mis meenutas mulle "Uue/vana aja asjade" saadete käekirja, eriti hakkas see noore Ulfsaki hääl mu peas volüümi juurde keerama.
Ja siit edasi läks mu mõte sellele, et Räpp on päris huvitava arenguhüppe teinud, meenutage (vist) tema esimest raamatut "See ei ole minu Kuuba". Minule raamat meeldis, sest mul oli õudus kuubis aeg elus ja igasugune positiivne-naljakas-segane-kerge jutustus sobis ideaalselt. Saan aru, et kõigile see ei sobinud ja nii mõnigi ontlik lugeja võis Räpile vee peale tõmmata seetõttu. Ekslikult, kusjuures! Võib-olla said need inimesed "Maailma lõpus on kohvik" raamatuga oma veast aru ja muutsid lüliti asendit, ent kui mitte, siis no heldene aeg, nüüd on küll ülim aeg seda teha! Kui Kuuba-raamat oli kui räme neegripruut, kes nõuab robustsemat lähenemist ja suupruuki, siis Tartu on loomulikult teisest puust, ja seda ta ka Räpilt saab.
P.S. Väga-väga armas kaanekujundus, äärmiselt ebaharilik sarjas, aga no nii hea!
January 12, 2020
Raamatu sain jõulukingiks - igati sobilik, kui oled sündinud ja pool elu Tartus veetnud ning ka ulgueestlasena igal aastal kangekaelselt mõneks ajaks naased. Kirjutatud väga ladusalt, hetkiti ehk liigagi poeetilises keeles - aga tegelikult pole minu asi arvustada ühe inimese armastusavaldust linnale, mille kohta võime öelda samamoodi: Tartu on ka minu hingelinn. Ja ühes Tartus on veel palju väikeseid linnu, seega mõne linnaosa kirjeldus on kümnesse ja toob veepinnale palju vahepeal mutta vajunud mälestusi, sellal kui mõne linnaosaga ei oska kuidagi suhestuda. Diagonaalis lugesin lehekülgi Tartu ööelust ja kõigist autori tuttavatest, aga ülejäänud raamat oli nauditav. Ja eraldi tänu märkimast, et tartlase tunneb ära "too" kasutamisest - siiamaani saan vahel töö juures toimetajalt noomida, kui tõlkesse on minu jaoks nii loomulik "too" sisse lipsanud.
February 29, 2020
alustasin selle lugemist Luksemburgis, lōpetasin hoopis Londonis, aga lõppude lõpuks on ikkagi Tartu minu hingelinn!
May 24, 2024
Minu jaoks liiga palju kirjeldusi nõukaaja Tartust. Ma oleks oodanud rohkem tänapäevast ja rohkem kohti mida seal avastada.
January 3, 2021
Ma olen Tartu lähedal veetnud enda lapsepõlve ja kõik, milles autor enda raamatust kirjutas on mulle tuttavad. Ma olen käinud Annelinnas, Kaarsillal, Emajõe ääres, sünnitusmajas, kus mis nüüd tuleb välja on üks ülikooli hooneid. Huvitav oli olla Tartu Ülikooli tudeng aga mitte Tartus, vaid hoopis Viljandis, kus õppisin raamatukogundust. Peatükk On see Tartu vaim? räägib mu erialast ja tüüpilisest raamatukogunduse tudengist, kes tuuritab Kirjandusmuuseumis. Ma ei teagi kui palju vanem see autor minust endast on aga ma tunnen nagu oleks ise elanud samal ajastul. Ka hiljem olen Tartusse sattunud ja linn ei tundu mulle üldse võõras ja nostalgia mõttes ikka meenutan enda lapsepõlve nndel Tartu tänavatel, millest Lauri Räpp kirjutas. Ma sain naerda kirjelduse üle karlova tänavate üle: "Soovite jalajäljed Kuule jätta? Aga palun. Tuleb tuju minna Kuu poodi ja osta sealt pakk Komeeti, et see siis aega parajaks tehes mõne ettejuhtuva Tähe nurga peal tühjaks krõbistada...Siin näete, kuidas Koit omadega tupikusse jookseb. eha paistab siis suisa Võruni välja...Salme ja Linda saavad ühel hetkel Vabaks ning varem või hiljem on nad mõlemad Õnnega koos. Ja osa inimesi elab siin alati Lootuses." Vanasti, mäletan, et Komeetdi komme müüdi kilekottides. Kõige üllatavam oli aga viimane peatükk, mis mind muigama ajas. Kas selline tulevik tõesti Tartut ees ootab pole teada aga väga ootamatu ja omapärane lõpp.
December 17, 2020
Selle raamatu kohta ma ilmselt väga objektiivset arvustust kirjutada ei oska. Esiteks olen ma ise tartlane. Küll mitte sünnipärane, aga no tubli 25 aastat juba ehk siis rohkem kui poole oma elust. Ja muidugi olen ma seejuures ka Tartu fänn. Teiseks või kolmandaks oman ma autoriga üht sünniaastat ja kuigi minu kooliaeg enne ülikooli möödus hoopis Eesti teises otsas, siis äratundmisrõõmu ja nostalgilisi meenutusi on kuhjaga. Ja viimasena olen ma vägagi päri autori vaadetega elule. Oluline on siiski päris ja käegakatsutav maailm ja pärast raamatu lugemise lõpetamist tundsin lausa karjuvat vajadust lihtsalt mööda linna jalutama minna, heita pilgu Karlova ilusatele vanadele puumajadele, astuda sisse mõnda õdusasse kohvikusse ja lihtsalt jälgida inimesi enda ümber ja lasta elul voolata.
Samas mõtlen, et kui ma kõike eelkirjeldatut poleks, kas siis see raamat mulle niivõrd mõnusa elamuse pakuks. Autor on eelkõige nostalgialainel ja räägibki peamiselt enda Tartust ja selle kaudu ka enda elust. Või siis vastupidi. Nostalgia on muidugi tore, aga vahepeal võib tunduda, et äkki saab juba liiga palju neid mälestusi ja vanade aegade taga igatsemist. Kuigi Tartu viimaste aastate arenguid vaadates ei olegi meil paljudest kohtadest enam muud kui mälestused. Ja võib-olla on asi ka selles, et mingi osa neist lugudest on varem eraldi artiklitena ilmunud ja siia raamatusse koondatuna lihtsalt kumuleeruvad. Sest tegelikult on kõik ju hea ja mulle väga meeldib.
Raamatu lugemisel olid muidugi oma tagajärjed ka. Lõpetasin selle kell 2 öösel ja seejärel veetsin 3 tundi nostalgilise Tartu FB grupis oma koduümbruse kohta infot otsides (sest nagu öeldud, siin sündinud ma ei ole). Tulemus on hunnik vanu fotosid arvuti töölaual ja kui köögiaknasse jõllitav värskelt püsti aetud ja ümbruskonda mitte sobiv uusaja monstrum meele mõruks ajab, saab alati mõelda, kuidas kord siin laiusid luhad ja seisid Tähtvere mõisa hooned. Ja mulle jääb alati ju minu Tartu koos ülikooli sessideks õppimise aegsete Supilinna peatuulutusjalutuskäikudega ja kevadöödega Raadi vanal sõjalennuväljal, kus jalgratastega kihutasime ja angaaride otsas lamades kuud vaatasime.
Samas mõtlen, et kui ma kõike eelkirjeldatut poleks, kas siis see raamat mulle niivõrd mõnusa elamuse pakuks. Autor on eelkõige nostalgialainel ja räägibki peamiselt enda Tartust ja selle kaudu ka enda elust. Või siis vastupidi. Nostalgia on muidugi tore, aga vahepeal võib tunduda, et äkki saab juba liiga palju neid mälestusi ja vanade aegade taga igatsemist. Kuigi Tartu viimaste aastate arenguid vaadates ei olegi meil paljudest kohtadest enam muud kui mälestused. Ja võib-olla on asi ka selles, et mingi osa neist lugudest on varem eraldi artiklitena ilmunud ja siia raamatusse koondatuna lihtsalt kumuleeruvad. Sest tegelikult on kõik ju hea ja mulle väga meeldib.
Raamatu lugemisel olid muidugi oma tagajärjed ka. Lõpetasin selle kell 2 öösel ja seejärel veetsin 3 tundi nostalgilise Tartu FB grupis oma koduümbruse kohta infot otsides (sest nagu öeldud, siin sündinud ma ei ole). Tulemus on hunnik vanu fotosid arvuti töölaual ja kui köögiaknasse jõllitav värskelt püsti aetud ja ümbruskonda mitte sobiv uusaja monstrum meele mõruks ajab, saab alati mõelda, kuidas kord siin laiusid luhad ja seisid Tähtvere mõisa hooned. Ja mulle jääb alati ju minu Tartu koos ülikooli sessideks õppimise aegsete Supilinna peatuulutusjalutuskäikudega ja kevadöödega Raadi vanal sõjalennuväljal, kus jalgratastega kihutasime ja angaaride otsas lamades kuud vaatasime.
August 1, 2020
Igav heietus. Korraks nagu lubab, et läheb paremaks, aga lubaduseks see jäàb.
Minu- sarja häda, harva kui satub mõni tõsiselt hea lugemine kätte. Alati luban omale, et ei haara neid raamatukogust, aga libastun taas :D
Minu- sarja häda, harva kui satub mõni tõsiselt hea lugemine kätte. Alati luban omale, et ei haara neid raamatukogust, aga libastun taas :D
May 3, 2021
Meeldis väga! Meenusid endagi mälestused Tartust. Autor kirjutab instas ilusat luulet.
August 8, 2021
Tartu on minu südame linn!
March 29, 2024
Armas. Selline soe ja sõbralik raamat. Ma tegelikult ju ei tea, et kas selles sarjas kirjutajatele antakse ette ka mingid nõuded või kuidas see kõik üldse käib, olen selleks liiga vähe seda sarja lugenud, et pihta saada. Igatahes mu meelest käesolev raamat on küll kenasti tasakaalus : on linna ja selle ajalugu, on autorit ja tema ajalugu ja kõik on omavahel põimitud.
Natuke imestasin omaette, et meil on autoriga ainult 3 aastat vanusevahet ja see ei ole ju nii hirmus palju iseenesest, kuid ajaloo mäletamise seisukohast ilmselgelt on. Ja ilmselt on asi ikkagi ka selles, et kuigi vanasti olla Elva olnud Tartu eeslinn, siis see 25 km kaugune elu jäi mulle 90ndate mõistes ikka kaugeks. Aga oma Tartu on minulgi siiski südames olemas nii õppimisajast kui nüüd töötades :) Ja suurem osa kirjeldatud kohtadest siiski mulle midagi ikka ütlesid. Kohati ootasin ka, et kas autor mõne „minu kohani” Tartus ka nimetamisega jõuab. Püssikaga jõudis 16 Kannuga mitte :D
Aga kõigi nende Tartu kohtade ja inimeste ja ajaloo vahele poetab autor mõtlemapanevaid lausekesi ning elufilosoofiat, mis minu jaoks kohati jättis temast vanema mulje, kui mees tegelikult on. Ja mul on kahju, et selliseid, mareksadamalikke kutte nii vähe on. Või ma pole lihtsalt sattunud sellistega liiga tihti kohtuma.
Igatahes südamlik ja vahel nukker siis jälle naeru lõkerdav jalutuskäik läbi Tartu. Kui ma midagi tahaks siit kaasa võtta, siis oskuse mitte kohe eeldada ja aega anda :) Aga eks seda peab õppima. Nagu kõike muudki. Ja vahepeal peab ära käima, et tagasi tulles rõõmustada ja tänulik olla saaks. :)
Jah, Tartus mulle meeldiks elada küll :)
Aitäh! :)
Natuke imestasin omaette, et meil on autoriga ainult 3 aastat vanusevahet ja see ei ole ju nii hirmus palju iseenesest, kuid ajaloo mäletamise seisukohast ilmselgelt on. Ja ilmselt on asi ikkagi ka selles, et kuigi vanasti olla Elva olnud Tartu eeslinn, siis see 25 km kaugune elu jäi mulle 90ndate mõistes ikka kaugeks. Aga oma Tartu on minulgi siiski südames olemas nii õppimisajast kui nüüd töötades :) Ja suurem osa kirjeldatud kohtadest siiski mulle midagi ikka ütlesid. Kohati ootasin ka, et kas autor mõne „minu kohani” Tartus ka nimetamisega jõuab. Püssikaga jõudis 16 Kannuga mitte :D
Aga kõigi nende Tartu kohtade ja inimeste ja ajaloo vahele poetab autor mõtlemapanevaid lausekesi ning elufilosoofiat, mis minu jaoks kohati jättis temast vanema mulje, kui mees tegelikult on. Ja mul on kahju, et selliseid, mareksadamalikke kutte nii vähe on. Või ma pole lihtsalt sattunud sellistega liiga tihti kohtuma.
Igatahes südamlik ja vahel nukker siis jälle naeru lõkerdav jalutuskäik läbi Tartu. Kui ma midagi tahaks siit kaasa võtta, siis oskuse mitte kohe eeldada ja aega anda :) Aga eks seda peab õppima. Nagu kõike muudki. Ja vahepeal peab ära käima, et tagasi tulles rõõmustada ja tänulik olla saaks. :)
Jah, Tartus mulle meeldiks elada küll :)
Aitäh! :)
April 5, 2020
Raamatu esimene lehekülg ja olin isegi väike tüdruk, kes emaga Tartus kõndimas on. Need mälestused, need lõhnad ja mälupildid Tartust olid mul kohe silme ees. Me elasime maakonnas ja linnas käimine oli alati suursündmus, meile lastele. Seega on ka mälestused eredad.
Mulle väga meeldisid Lauri meenutused. teisalt mõnedki kohad lasin silmadega üle. Ilmselt ma ei suutnud end linkida nende sündmustega. Olen lugenud ka Lauri Räpi raamatut "Maailma lõpus on kohvik", mille sisukirje oli mulle mõnusam lugeda.
Minu Tartu oli esimene raamat Minu sarjast ja üldjoontes soovitan. Mälupildid, meenutused ja äratundmised on igal juhul kindlustatud.
Mulle väga meeldisid Lauri meenutused. teisalt mõnedki kohad lasin silmadega üle. Ilmselt ma ei suutnud end linkida nende sündmustega. Olen lugenud ka Lauri Räpi raamatut "Maailma lõpus on kohvik", mille sisukirje oli mulle mõnusam lugeda.
Minu Tartu oli esimene raamat Minu sarjast ja üldjoontes soovitan. Mälupildid, meenutused ja äratundmised on igal juhul kindlustatud.
September 13, 2021
Jalutuskäik udustes mälestusteradades. Nagu ka mainitud, siis sobilikum just neile, kes 30+ ja vähemasti lapsepõlves Tartus elanud on - toob selle aja mälestusi, hõngu ja atmofääri hästi esile kui endal sisimas juba kujutluspildid varnast võtta on.
Mingi hetk tundus liiga heietavana ja veidi palju oli ka nimede pildumist, aga kuidagi mingist hetkest hakkas jälle külge kasvama. Ise soovitaksin lugeda tõesti põlistel tartlastel, nad võivad päris tugeva nostalgiarännaku saada ja hingele paljutki. Teistel, kes Tartust pärit pole, siis see raamat ei ole selline nagu teised "Minu.." sarja raamatud ja pole vist mõtet.
Mingi hetk tundus liiga heietavana ja veidi palju oli ka nimede pildumist, aga kuidagi mingist hetkest hakkas jälle külge kasvama. Ise soovitaksin lugeda tõesti põlistel tartlastel, nad võivad päris tugeva nostalgiarännaku saada ja hingele paljutki. Teistel, kes Tartust pärit pole, siis see raamat ei ole selline nagu teised "Minu.." sarja raamatud ja pole vist mõtet.
December 5, 2019
Lõpuks ometi on kusagil jäädvustatud kikerikiitädi!
January 7, 2020
Nii südamlik! Soovitan kõigile ajutistele ja põlistartlastele.
January 29, 2022
Põnev ja kaasahaarav lugemine. Palju elulisi näiteid ja ajaloolisi lugusid. Autor põimis Tartu eluolu ja enda mälestused ühiseks tervikuks. 💫
Read
January 23, 2025huvitav
December 10, 2023
Nii ilusti kirjutatud! Jalutuskäik läbi linna läbi aegade... Soovitan!
Read
May 28, 2022Kaks aastat hiljem jõudis kätte selle raamatu hetk - aitäh, Anel!
September 7, 2020
Enam kui 200-leheküljeline filosoofiline heietus, kus kahjuks jäi Tartut minu maitse jaoks liiga napiks. Kirjutamisstiil oli hea, kuid mõned mõtted jäid poolikuks ja kohati eeldas autor, et lugejad on temaga sama suure taustateadmistega. Samas leidus teoses ka kohti, mis pakkusid väikeseid äratundmishetki või andsid põhjust muigamiseks.
February 18, 2024
Jutustus autori noorpõlvest, enamasti Tartus, rõhuga nõukaaja lõpule. Kuidas erinev muusika levis lintide ja vinüülide, hiljem isesalvestatud kassettidel. Disko ja pop, seejärel rokk ja punk ning lõpuks ka metal. Kusagil ametlikus asutuses, vist postimajas, olla täitsa ametlik kassetti ümbersalvestamise teenus ehk tänapäeva mõttes piraatkoopiate tegemine.
Poolakas polnud enam inimene, vaid mingi uus imeline läänemaailma ese, mida hakati riigikorra vahetuse ajal müüma. Samuti hiinakas, mis tõenäoliselt ka läbi Poola olla siia kanti jõudnud.
Üldiselt ma ei viitsi sellist normcore tava elu-olu lugeda. Me kõik niigi elame seda, mis sellest jamast veel omakorda üle lugeda. Pigem kuuled seda niikuinii vanuritelt enda ümber või suvaliselt kõrtsus. Aga Lauri Räpp suudab seda "tavalist" kirjutada humoorikalt ja loovalt, et võin sellele raamatule hoolimata argistest igavatest asjadest puhtalt kirjandusliku naudingu eest mõne boonus-tähe lisada. Kuigi sellest nõukaaja läbi roosade prillide jutustamisest hakkab kopp ette tulema küll.
- laulda Dr Albani It's My Life viisil.
Poolakas polnud enam inimene, vaid mingi uus imeline läänemaailma ese, mida hakati riigikorra vahetuse ajal müüma. Samuti hiinakas, mis tõenäoliselt ka läbi Poola olla siia kanti jõudnud.
Üldiselt ma ei viitsi sellist normcore tava elu-olu lugeda. Me kõik niigi elame seda, mis sellest jamast veel omakorda üle lugeda. Pigem kuuled seda niikuinii vanuritelt enda ümber või suvaliselt kõrtsus. Aga Lauri Räpp suudab seda "tavalist" kirjutada humoorikalt ja loovalt, et võin sellele raamatule hoolimata argistest igavatest asjadest puhtalt kirjandusliku naudingu eest mõne boonus-tähe lisada. Kuigi sellest nõukaaja läbi roosade prillide jutustamisest hakkab kopp ette tulema küll.
Õnneks on laulusõnadest mul meeles kaks esimest rida ja kahjuks kõlavad need järgmiselt:
Taat see tappa tahtis sida.
Selle juures juhtus tal üks viga.
Kitse laip ... kitse laip ...
- laulda Dr Albani It's My Life viisil.
November 19, 2020
peame vist lihtsalt leppima asjaoluga, et Lauri Räpi Tartu ei ole minu Tartu ja et Lauri Räpi kirjutamisstiil ei istu mulle. kas need Annelinna poisid on kõik sellised õhkajad-ohkijad või? ma pole sinnakanti palju sattunud ise. (rääkimata Ihastest, kus ma konkreetselt ei ole kordagi käinud oma elus. pole asja olnud!)
ja no võibolla tuleb mul leppida ka sellega, et mul ei olegi mingit suuremat oma Tartut enam. elasin seal küll pea 18 aastat, aga paarkümmend aastat hiljem loen seda tohutut nimekirja linna meelelahutusasutustest nagu hiina keelt. ja siis kõik need inimesed, keda seal kohatakse. ei, ma seda mäletan küll, et Tartu põhiomadus on see, et kõik tunnevad kõiki, kaasa arvatud kuulsaid inimesi, aga... ma ei viitsi enam-mitte-tartlasena ausalt enam lugeda, keda täpselt mis kuupäeva õhtul millises kohvikus mis asjaoludel näha võis. ühesõnaga, ei kõneta see klatš enam.
kaanepilt on küll hirmus ilus sel raamatul.
ja no võibolla tuleb mul leppida ka sellega, et mul ei olegi mingit suuremat oma Tartut enam. elasin seal küll pea 18 aastat, aga paarkümmend aastat hiljem loen seda tohutut nimekirja linna meelelahutusasutustest nagu hiina keelt. ja siis kõik need inimesed, keda seal kohatakse. ei, ma seda mäletan küll, et Tartu põhiomadus on see, et kõik tunnevad kõiki, kaasa arvatud kuulsaid inimesi, aga... ma ei viitsi enam-mitte-tartlasena ausalt enam lugeda, keda täpselt mis kuupäeva õhtul millises kohvikus mis asjaoludel näha võis. ühesõnaga, ei kõneta see klatš enam.
kaanepilt on küll hirmus ilus sel raamatul.
December 9, 2023
⭐3,5
Kohati huvitavam, siis jälle igavam lugemine (sest mõned kohad võõrad ja/või lihtlabane kirjeldus ei mõju), aga ülihea raamat selleks, et meeles hoida ja meenutada (ka minu noorust) 1980-90ndaid. Kuigi Tartu linna kaudu, on palju sarnast Võruga. Ise olen lapsest saadik aeg-ajalt Tartus käinud/viibinud ja päris võõras see linn ei ole.
Raamatu lõpuosa muutus minu jaoks jälle helgemaks ja tahtmise olla ise rohkem silmad lahti kõige hea suhtes inimestes, ümbruses ja ka minevikus.
Ja lõpetuseks, viimase peatüki kohta tahaks öelda kerge muigega nagu telelavastuses "Pisuhänd" Laura:"...ja siis see lõpp - "
🙂
Kohati huvitavam, siis jälle igavam lugemine (sest mõned kohad võõrad ja/või lihtlabane kirjeldus ei mõju), aga ülihea raamat selleks, et meeles hoida ja meenutada (ka minu noorust) 1980-90ndaid. Kuigi Tartu linna kaudu, on palju sarnast Võruga. Ise olen lapsest saadik aeg-ajalt Tartus käinud/viibinud ja päris võõras see linn ei ole.
Raamatu lõpuosa muutus minu jaoks jälle helgemaks ja tahtmise olla ise rohkem silmad lahti kõige hea suhtes inimestes, ümbruses ja ka minevikus.
Ja lõpetuseks, viimase peatüki kohta tahaks öelda kerge muigega nagu telelavastuses "Pisuhänd" Laura:"...ja siis see lõpp - "
🙂
January 16, 2021
Teiste arvustusi lugedes jäi mulje, et kes ise tartlane, neile see raamat meeldis. Kes aga Tartust kauge, neile jäi ka raamat võõraks. Ma langen sinna teise gruppi. Tartuga oli kokkupuudet kahe semestri jagu, kui alustasin oma magistrikraadi tegemist. Muidu olen sinna sattunud pigem juhuslikult ning sellist tugevat sidet ei ole. Hästi poeetiline kirjutamisstiil, peamiselt nostalgiaradadel seiklev ning kaasaegsest Tartust saab aimdust vaid näpuotsaga. Rohkem liigub autor siiski oma lapsepõlve- ja noorusradadel, mis iseenesest pole muidugi paha, lihtsalt tahakse natuke rohkemat.
June 6, 2025
On tunda, et autor on kirjanik. Mõttelend kandub minevikku ja tagasi, unistused ja meenutused. Teisest küljest on olemas realistlik taust, autor on pikalt tegelenud ettevõtlusega - "läksin majandusteaduskonda, et saada kirjanikuks".
Tartu on olnud minu enda kodulinn üle poole elatud ajast - paratamatult tundus omajagu palju kirjeldusi igapäevane ja tavaline. Samas oli mitmeid huvitavaid lugusid ja teemasid, mida olin ära unustanud või polnud varem teadnud. Kirjeldatud Annelinna turgu sai omal ajal mitmed korrad külastatud.
Tartu on olnud minu enda kodulinn üle poole elatud ajast - paratamatult tundus omajagu palju kirjeldusi igapäevane ja tavaline. Samas oli mitmeid huvitavaid lugusid ja teemasid, mida olin ära unustanud või polnud varem teadnud. Kirjeldatud Annelinna turgu sai omal ajal mitmed korrad külastatud.
April 27, 2022
Tegemist on minu viienda "Minu ..." sarja raamatuga. See on ka esimene raamat, milles ma pettunud olen.
Stiil on hea ja ladus ning on päris mõnus lugemine, aga sisu osas olen ma pettunud. Olles Tartus sündinud, kasvanud ja lõviosa oma elust ka elanud, siis ilmselt sisimas olid seatud mingid ootused sellele raamatule.
Saan aru, et see ongi Lauri Räppi Tartu, aga siiski ootasin ka nagu pealkirigi ütleb, rohkem minu Tartut.
Stiil on hea ja ladus ning on päris mõnus lugemine, aga sisu osas olen ma pettunud. Olles Tartus sündinud, kasvanud ja lõviosa oma elust ka elanud, siis ilmselt sisimas olid seatud mingid ootused sellele raamatule.
Saan aru, et see ongi Lauri Räppi Tartu, aga siiski ootasin ka nagu pealkirigi ütleb, rohkem minu Tartut.
September 29, 2025
Pole viga, aga minu jaoks ta ei taba piisavalt hästi seda tunnet, mida Tartu minus tekitab. Kohati jätab tema jutt tehsliku, edvistava mulje, umbes midagi sellist, et "nii hea linn on see Tartu ikka, me oleme siin ju kultuurieliit ja tõsised intellektuaalid, kes tegelevad tõsiste intellektuaalsete asjadega". Nooo ma ei tea.
March 28, 2021
Raamatu algus oli kuidagi vaevaline lugeda, aga mingi hetk läks täitsa toredaks. 2 aastat tagasi Tartusse kolinule, oli raamat päris tore ja silmiavardav, jalutan nüüd hoopis teise tundega linnas ringi.
Displaying 1 - 30 of 39 reviews