Eesti oligarhia

by Paavo Kangur

Eesti oligarhid kujunesid välja 1990ndate alguses, kui misjonäriasendis miljonäriks ei saadud. Raha tehti metalliga ja naftaga, börsil ja erastamisega. Julge hundi rind võis olla rasvane, aga võis olla ka haavleid täis.

Sõna oligarhia pärineb kreeka keelest ja tähendab ’väheste valitsust’ – valitsemisvormi, kus võim on koondunud väikese rühma inimeste kätte. Oligarh on ladviku liige, kes suudab oma rahakotiga mõjutada poliitilist võimu. Inglise keeleruumis kasutakse rohkem mõistet poliitiline doonor ehk poliitdoonor – persoon, kes rahastab valimiskampaaniaid oma rahakotist. Ka Eestis näeme, et oligarh muutub üha enam poliitdoonoriks ja paljud oligarhid on valinud endale välja lemmikerakonnad. Samas on ka oligarhe, kes väldivad suhteid erakondadega, küll aga näitavad end meelsasti presidendi või peaministri seltskonnas.

Raamat vaatleb oligarhide ja poliitdoonorite väljakujunemist taasiseseisvunud Eestis ja populaarseid rikastumise valemeid.

312 pages, Hardcover

Published January 1, 2019

Reviews

[Maris]

Vahva vahelduseks Eesti nüüdisajalugu lugeda. Teos on kirjutatud selliselt, et sa pead lugejana siiski teadma, kellest jutt käib. Mul oli mõningaid raskusi loo jälgimisega ja oleks tahtnud rohkem sissejuhatust inimestesse. Samas nende nimede osas, mida ma ära tundsin, oli tore teada saada nende varajasemaid tegevusi äris ja poliitikas.

Sisu osas -
Huvitav oli teada saada, kui palju sahkerdamist juhtus sel ajal kui rublasid vahetati dollariteks seoses rahareformiga. Mulle jäi mulje, et siiani ei ole täpselt teada, mis seal juhtus ja kes kõik omale raha taskusse said panna.
Teine tähelepanek on seoses sellega, kuidas taasiseseisvunud riigis on vaja igasuguseid seadusi luua, koos üksustega, mis suudavad seaduste täitmist kontrollida. Mu jaoks on endiselt huvitav tõdeda, et kõik reeglid on kuskil kunagi välja mõeldud, ja et kuidas mingisuguse rahaportsu liikumine (seoses Keskerakonnaga) võis tõlgendada kui altkäemaksu või lihtsalt halvasti kirja pandud tavalist rahastust poliitkampaaniasse.
See, kuidas ettevõtete erastamine toimus pärast 1991 aastat oli ka silmiavav, saada just neid lugusid, et kuidas ettevõtetel läks, mis oli oluline, ning kes neid osta sai. Samas ei oska ma selle põhjal anda põhjalikku ülevaadet, kuidas see kogu kaadervärk käima saadi kommunismist kapitalismi pärast taasiseseisvumist.
Ma ei olnud kuulnud ka börsituru võitudest 1990-tel aastatel Eestis ning kuidas välisinvestorid suhtusid Eestis ettevõtete ajamisse ja Eestis äri tegemisega (nii ja naa). See teos joonistas üsna värvika pildi taasiseseisvunud Eestist ning igasugusest madalamast elust seoses rahade tegemisega, kriminaalsete lugudega ja kuidas halbade diilide korral võis ka elu kaotada, igasuguse imeliku korruptsiooniga. Tundub, et me oleme kaugele jõudnud sellest ajast.

[Kaupo Lepasepp · Rating 4 out of 5]

Hoogne lähiajalooline "fast food". Kes ajalugu ei mäleta, elab tulevikuta. Aga kas objektiivne ajalugu on olemas või on need muistsed kangelassaagad, mille kaja üle tormise ajamere meieni ulatub? Kanguri raamat ei üritagi olla liialt faktitäpne, oluline on maalida õigussuhetest üleulatuvaid suhtevektoreid ja jõujooni. Seda teeb autor haaravalt, põnevalt. Jah, raamat ehk minu jaoks liialt sensatsiooniline, kohati ehk poolivaliv, kuid sellised need muinaslaulud on - autor valib kangelased, keda laulu sisse panna, ja kuidas neid esitada. Lugeja ülesanne on lugeda ja nautida, või siis mitte. Kuid eks igast loost tuleb otsida õiget sisu - siit ei saa ehk uut teadmist, ajaloolist dokumenti, kuid omaaegse (praeguse?) majanduseliidi omavahelised seosed, meie küla väiksus on kenasti välja toodud. Ja õhku jääb küsimus, kas me oleme kõigi võimaluste maa, või peavad uue aja uued oligarhid võimalusi otsima vettinud mäkrade nostalgias ja nende hoo raugemises? Hea raamat.

[Martti · Rating 3 out of 5]

Bard ja trubaduur Paavo Kangur seab saagat lähiajaloost Eesti taasiseseisvumise kümnenditest kui ärimehed erastasid, lammutasid ja panid püsti majandusimesid, mida tava-eestlane saab vaid Eesti Ekspressi uurivast ajakirjandusest korraks piiluda.

Müstilised maade-, raha- ja võimuvahetused jätavad mulje, et siin elasid vaid lotomängurid ja hasartmänguritest kandelaseepose staarid. Mine tea. Kuidagi me vabaks saime. Mina käisin sel ajal koolis ja mul pole aimugi, kes Savisaarele pistist või kuidas Reiljanile maid jagas. Vaprad ja ilusad pole päris minu žanr, aga kiire reaalelu-ulmeline kuulamine Rahva Raamatu audioraamatute sektsioonis ei jookse ka otseselt mööda külgi maha.

[Karl Lembit · Rating 2 out of 5]

Paavo Kanguri raamatu pealkiri ja kaanejutt on paljulubavad: need annavad aimu sellest raamatu fookuseks on anda ülevaade, kuidas raha võim Eesti poliitikas toimib ning kuidas selle seisuni on jõutud. Selle eesmärgipüstituse teise poole saavutamisega tuleb autor toime, kirjeldades sedavõrd detailselt kõiksugu kaheksakümnendate, üheksakümnendate ja isegi tuhandendate äriühinguid, et ainsaks kriitikaks saab välja tuua vaid teatud igavust, mis sellist arvude ja nimede virrvarri lugedes tekkis. Märksa suurem probleem on aga eesmärgi esimese poolega: kui keegi korjas raamatu üles lootuses teada saada, kes Eesti rikkuritest missuguseid mõjuhoobi poliitika endale meelepärases suunas suunamiseks kasutab, peab ta paraku pettuma. Kui välja jätta väga üksikud vihjed, nt et Res Publica esiletõusu taga oli kamp ühest erastamisest riigis pettunud ärimehi, siis jäävad "oligarhide" ambitsioonid poliitikas suuresti tabamatuks. Küll aga pühendab autor palju leheruumi sellele, missugused olid poliitikute ambitsioonid ärimeestega seoses (Laari rublaafäär, Kallase 10 miljonit, Reiljani maadevahetus, Savisaare kampaaniaraha jne), mis on küll kena, aga pigem poliitilise, mitte majandusliku võimu kuritarvitamise näited. Kui jätta välja krüptilised vihjed "30 pere nimekirjale", "tunnustele", mille järgi oligarhi ära tunda, ning täiesti lambist ilmuva tiitli "oligarh", mille ta mõnele ärimehele ilma pikemalt seletamata omistab, siis räägib ta raamat millestki hoopis muust. Märksa tihedamini ilmnevad ta teksti etteheited sellest, kuidas süvariik (pool)ausate ärimeeste elud oma pikaleveninud kohtuprotsessidega ära rikkus ja sellega ka Eesti majandusele vee peale tõmbas. Mida sellest välja lugema peab, võib ainult oletada. Süvariik kui demokraatia kaitsevall? Oligarhia halb, süvariik halvem? Või on oligarhia tegelikult hoopis hea asi? Selle pähkli läbihammustamise muudab raskemaks see, et autor ise ei tee selget vahet oligarhi ja tavalise (suur)ärimehe vahel, kelle suhtes tal tundub olevat vaikiv austus. Raamat lõpeb katketega intervjuust Raivo Varega, mille põhisisu intervjueeritava poolt on, et oligarhia on Venemaal, Ukrainas, isegi Lätis, aga mitte Eestis. Võinuks isegi mõelda, et see oligi raamatu lõppsõnumiks, kui autor poleks selles samas tekstis Varet oligarhiks tituleerinud. Koos selle ja teiste eelmainitud vihjetega ei jää lugejal aga muud teha kui kukalt kratsida ning mõelda, mis oli kogu selle pea 300 lk tegelik point. Üks on aga selge: päris uurimus Eesti oligarhiast on siiani kirjutamata ning sellest raamatust on selle informeerimiseks vähe kasu. Kui päriselt seda tahta kirjutada, peaks alustama oligarhide nimedest, rahavoogudest ja muudest mõjutuskanalitest (nt ajakirjandus), erakondadest ja seadustest-määrustest-otsustest, mida endale osteti või mille poole pehme jõuga survestati. Kui mõelda laiemaltki, saaks isegi mõtestada, kas erakonnad on võimelised tekkima ja valimisi võitma ilma autori mõistes oligarhide abita ning mis võib olla selle vaikiv mõju sellele, mida üldiselt peame poliitiliselt vastuvõetavaks või mitte. Kui erakonnad on orkestrid, siis kes tellib Eesti Vabariigis muusika ja kuidas see kõlab kõrvutades lihtsureliku maitsega? Taustakirjet lugedes oligi pigem tunne, et sinnapoole raamatu teravik suunatud saabki olema. Kas see oli aga hirm ise nt laimu eest kohtupinki sattuda või midagi muud, mis Kanguri kursilt kõrvale viis, oskab ainult tema öelda. Paratamatult jääb tema raamat seega katseks Eesti oligarhiat läbi valgustada ümber nurga, oligarhe pahandamata ja kohati retooriliselt neile isegi meele järele olles (a la "kuradi süvariik"), teiste sõnadega hambutult. Jääb järele oodata vaid raamatule jätku temalt endalt või kelleltki teiselt, kes julgeks päriselt härjal sarvist haarata.

[Madis Must(s) · Rating 4 out of 5]

Juba iseenesest põnev teema, lisaks ka kaasahaaravalt jutustatud läbi 90., 00. ja 10. aastate. Suuremad erastamised, välismaalastele müümised, hiljem poliitikas osalemine ja kohtuprotsessid. Parajalt mahlakas tekst, küllap, sest vana kroonika- ja ekspressiässa kirjutatud.

Rootsi ärimehe esimesed muljed Eestist: nädalavahetuse reisipakett Viru Hotellis, purjus soomlaste hordid, keda olid püüdma sõitnud naised üle kogu Nõukogude Liidu.

Lätlastel, kellest raamatus eriti juttu pole, kindlasti polnud nii soodsat võimalust teha skandinaavlastega ühiseid ehitusettevõtteid, õppida läänelikku äri tegema.

Üldiselt olen nõus nendega, kes ütlevad, et Eestis siiski pole neid, keda kutsuda oligarhideks. Lätis aga küll. Eestil arenesid asjad ikkagi uskumatult normaalse hetketulemuseni võrreldes Lätiga.

Kummalisel kombel pani raamatu kuulamine endagi mõneks ajaks unistama, et võiks rohkem riskida ja äri(sid) ajada. Või kui äriideed siiski ei tule... siis vähemalt kasiinos ruletti mängida. Adrenaliin, põnevus jms.

Meeldis kõige lõpus olev intervjuukatke Raivo Varega. Eessõna oli ka lustakas, kuidas tavalisemate inimeste väikesed ärikatsetamised viisid suuremateni.

Mure selles, et ma ei tea teemast nii palju, et osata kuigi kriitiline olla.