What do you think?
Rate this book
Verihurmade aed
Ella Valter on veidrikust vanaproua, kes kogub äravisatud toataimi.
Renate Grünberg on pereajakirja peatoimetaja, kes otsib argistest seikadest väikseid imesid.
Joonatan Klaassen on noor fotograaf, kes üritab saada üle õnnetust armastusest.
Juhus viib nad kokku.
“Verihurmade aed” on raamat lähedusest, läheduse haprusest ja lõputust lootmisest, mis kujundab elusaatusi. Kolme värvika tegelase lugu otsib puutepunkte inimeste vahel, kelle maailmanägemine ja arusaamad tugevasti erinevad. Raua irooniline pilk seguneb omapäraselt poeetilise helgusega, mis saadab tema tegelaste õnnetumaidki hetki.
Renate Grünberg on pereajakirja peatoimetaja, kes otsib argistest seikadest väikseid imesid.
Joonatan Klaassen on noor fotograaf, kes üritab saada üle õnnetust armastusest.
Juhus viib nad kokku.
“Verihurmade aed” on raamat lähedusest, läheduse haprusest ja lõputust lootmisest, mis kujundab elusaatusi. Kolme värvika tegelase lugu otsib puutepunkte inimeste vahel, kelle maailmanägemine ja arusaamad tugevasti erinevad. Raua irooniline pilk seguneb omapäraselt poeetilise helgusega, mis saadab tema tegelaste õnnetumaidki hetki.
208 pages, Hardcover
Published November 1, 2019
2 people are currently reading
112 people want to read
About the author
Piret Raud
82 books43 followersPIRET RAUD was born in 1971 in Tallinn, Estonia. She has studied printmaking at the Estonian Academy of Arts. Since graduating in 1995 she has been living and working in Tallinn as a graphic artist, book illustrator and author. She has illustrated over 50 books, written 21 books for children and 3 novels and 2 short story collection for adults. Her books have been translated into French, English, Japanese, Italian, Spanish, German, Russian, Ukrainian, Polish, Latvian, Lithuanian, Slovenian, Croatian, Albanian, Hungarian, Korean, Chinese and Occitan (Gascon, Languedocien and Limousin dialects).
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 41 reviews
February 14, 2020
Oskuslikult õmmeldud sümpaatne südamega lugu, soovitan soojalt! Saab mõelda ja muiata, on äratundmisrõõmu ja -kurbust; teravate võrdluste asemel näidatakse hinnanguta, pole odavaid iroonilisi vihjeid. Autor näib kõigist tegelastest hoolivat ja see on ütlemata sümpaatne, nagu ka läbiv looduseteema. Ma ei tea neist kõrtest ega heintest midagi, aga kohe tekkis huvi :) Siis meeldib mulle veel Pireti sujuv jutustamisoskus, lugu on kaasaegne, aga ei kirjuta publiku võrgutamiseks elust maha ega pretendeeri prohvetiks. Ja sellegipoolest on märkamised märkamist väärt, tõesti, palun vähem portreelugusid, kus "X istub muretult köögilaua taga, laual aurab kann omakorjatud kummeliteed. Heledast sviitrist, meigita näost ja hobusesabast õhkub rahulolu ja lihtsust, rätiku all lõhnab värskelt ahjust võetud kardemonikeeks, neli last mängivad kaltsuvaibal..." Loodan, et autorilt tuleb meie rõõmuks veel ohtralt väärt kraami!
PS. Mulle kingiti kunagi mustvalge postkaart daamiga, kes kärutab ka lapsevankris mingit jurakat taime. Ella, sina või?:)
PS. Mulle kingiti kunagi mustvalge postkaart daamiga, kes kärutab ka lapsevankris mingit jurakat taime. Ella, sina või?:)
November 17, 2019
Mul on natuke tunne nagu oleksin isegi Renateks saanud, kui hakkan siin ilusaid kirjandukriitiku-lauseid pilduma, aga nagu vahel ikka, need juba lugemise ajal ise tulevad. Kutsehaigus? Piret oskab nii hästi karakterit ja mingit teatavat igapäevaelu absurdsust tabada (nii rõõmsat kui kurba) (mul ei ole õieti õiget sõna selle kohta, kui asi on korraga ilukirjanduslik (liialdatud?) ja ometi nii päris, kui veel saab olla), nii laste- kui täiskasvanuteraamatutes. Milline monstrumlause, aga las ta's olla. Piretil monstrumlauseid ei ole; on suurepärane, kuidagi kerge stiil, mida on väga mõnus lugeda. Aga kui eelmisele raamatule oleks võinud ette heita natuke ebamäärasust, väheseid otseseid sündmusi, siis siin on kõik märksa konkreetsem, märksa aktiivsem. Mitte et see tingimata halvem või parem oleks. See on hea. Esimene raamat oli samuti. Aga "Verihurmade aed" ajas mul peaaegu pisara silma, mitte mingist ootamatust pöördest või pisarakiskujast, vaid inimelust. Ja samas muiata sai ka, ikka natuke kõike. Ma sisu analüüsima ei hakka. Väärib lugemist!
October 15, 2020
Minu jaoks mõtlemapanev lugu üksindusest ja armastusest. Renate Grünberg on noor(epoolne) abivalmis naine, kes tõttab appi tänaval kukkunud Ellale. Heategu aga ei pruugi olla alati selline, mis aidatavale ka endale meeldiks. Ella on küll tänulik, kuid Renate tundub talle pealetükkiv. Ella kodu on täis sadu lilli - hüljatud lillede varjupaik. See annab Renatele mõtte, et Ella võiks olla ajakirja Emme maikuunumbri kaaneloo kangelane. Seoses ajakirjalooga tuleb mängu ka ajakirja fotograaf Joonatan, keda vaevab õnnetu armastus.
Huvitav, kuidas selles loos minu suhtumine tegelastesse muutus. Kui algul tundus Renate sümpaatne, siis hiljem hakkas mind häirima tema isekus - ta soovis küll kirjutada Ellast lugu, kuid ta ei vaevunud Ellat tundma õppima ja pigem kirjutas lugu oma ettekujutusest Ellast. Samal ajal algul ei tundunud Ella eriti sümpaatsena, kuid loo edenes muutus just tema mu lemmikuks. Joonatan aga valmistas mulle pettumuse. Noormees oli liiga kinni oma armuasjades, nii et ta ei pannud tegelikult Ellat tähelegi. Kuigi noormees oli kiindunud taimedesse, siis Ella taimi täis kodu ei avaldanud talle muljet.
Raamatu lõpp aga jättis hinge valutama.
Kindlasti soovitan. :)
Huvitav, kuidas selles loos minu suhtumine tegelastesse muutus. Kui algul tundus Renate sümpaatne, siis hiljem hakkas mind häirima tema isekus - ta soovis küll kirjutada Ellast lugu, kuid ta ei vaevunud Ellat tundma õppima ja pigem kirjutas lugu oma ettekujutusest Ellast. Samal ajal algul ei tundunud Ella eriti sümpaatsena, kuid loo edenes muutus just tema mu lemmikuks. Joonatan aga valmistas mulle pettumuse. Noormees oli liiga kinni oma armuasjades, nii et ta ei pannud tegelikult Ellat tähelegi. Kuigi noormees oli kiindunud taimedesse, siis Ella taimi täis kodu ei avaldanud talle muljet.
Raamatu lõpp aga jättis hinge valutama.
Kindlasti soovitan. :)
June 5, 2020
See raamat ajas mind segadusse. Ühelt poolt oli justkui kõik olemas, teisalt aga kuidagi ripakil ja poolik. Kõige huvitavamad vist olidki karakterid - kõik parajad fruktid, aga imelikul kombel tundusid kõik tegelased ebameeldivad ja suhted lämmatavad. Ja palju sellist näotegemist ja käegalöömist, mida päriselus kohata ei tahaks.
December 9, 2019
Jäi mu jaoks veidi lahjaks, ei olnud nagu liha neil luudel peal. Lugu oli ju olemas, aga selle jutustamise käigus peeti lugejat kergelt poolearuliseks. Piltlikult öeldes teeb see sama välja, kui kirjutada, et Juhan hakkab õue minema, ta astub välisukse juurde, selleks et õue minna, Juhan haarab nüüd kinni ukselingist, ta peab ukselingi alla vajutama... oh, uks avaneski, nüüd astub Juhan õue, sest Juhan hakkab ju õue minema. Loed paar sellist konstruktsiooni ja tunned, et tahaks mööda seinu üles ronida :)
Teine asi, mis veidi häiris, oli metafooridega üle pingutamine. Raual on kaunid kujundid, sellised õrnhaprad, aga kui neid järjepidevalt üksteise otsa kuhjata, siis rikub see tulemuse. Vähem on rohkem.
Kiidan loomulikult ka, valjusti lugeda oli seda väga hea. Tekkisid hästi loogilised (hingetõmbe)pausid, oli kuidagi sujuv ja seda hoolimata sellest, et Raud kasutab külluslikult kiillauseid.
Ja üks kiitus veel, olgu taotluslik või kogemata, aga mängimine veriurma ja verihurmaga mulle meeldis!
P.S. Hindele andis lisapunkti Orchis militaris, igatahes :)
Teine asi, mis veidi häiris, oli metafooridega üle pingutamine. Raual on kaunid kujundid, sellised õrnhaprad, aga kui neid järjepidevalt üksteise otsa kuhjata, siis rikub see tulemuse. Vähem on rohkem.
Kiidan loomulikult ka, valjusti lugeda oli seda väga hea. Tekkisid hästi loogilised (hingetõmbe)pausid, oli kuidagi sujuv ja seda hoolimata sellest, et Raud kasutab külluslikult kiillauseid.
Ja üks kiitus veel, olgu taotluslik või kogemata, aga mängimine veriurma ja verihurmaga mulle meeldis!
P.S. Hindele andis lisapunkti Orchis militaris, igatahes :)
December 30, 2019
Lastekirjaniku häälega räägitud lugu. Mitu suure potentsiaaliga karakterit, tegevusliini ja kujundit, kuid potentsiaal on jäänud puha kasutamata. Lõppmulje on... kerge. Ja helge, siiski.
December 31, 2019
Mu nüüdisaja eesti lemmikkirjanike ritta on lisandunud uus nimi! Pärast "Initsiaali..." tundus, et jaa, potentsiaali on, ja oh rõõmu - see raamat meeldis mulle veel rohkem!
Raud kirjutab justkui igapäevastest asjadest ja inimestest, aga kõik on väikese kiiksuga ja natuke veidrad. Või kas ikka on? Äkki me lihtsalt olemegi sellised. Ja kui varem olen mõelnud, et iroonia ei ole minu rida, siis Raua sõbralik, aga samas terav iroonia on küll. Ootan huviga järgmist.
Raud kirjutab justkui igapäevastest asjadest ja inimestest, aga kõik on väikese kiiksuga ja natuke veidrad. Või kas ikka on? Äkki me lihtsalt olemegi sellised. Ja kui varem olen mõelnud, et iroonia ei ole minu rida, siis Raua sõbralik, aga samas terav iroonia on küll. Ootan huviga järgmist.
February 26, 2020
Äärmiselt loetav ja isegi põnev, aga kuramus mulle vist ei meeldinud ükski peategelane? Või siiski meeldis? Mõnel juhul oli probleem vist sellest, et meenutas mulle mõnes asjas ennast ja siis tekkis solvumise kihvatus justkui, aga tegelikult on see ju suurepärane, kui ilukirjandus suudab tegelikkuse nii lähedale tuua.
Raud kirjutab väga hästi tegelasi, nad on nii inimlikud ja päris-inimesed, mitte täiuslikud kirjandustegelased. Ühes oma rohkete vigadega jne. Samas on minu jaoks vahel puudu üldine süžee, mis on mitmendajärguline tegelaskujude kõrval.
Looduse- ja taimeteema oli väga lahe lähenemisviis. See mulle väga meeldis.
Kujundus, noh, ei julgegi nagu sisu arvestades väga kommenteerida, sest kaanepilt jäi tegelikult silma küll... Kahjuks veidi oma igavusega. Kuigi võrdlen seda peas eelmisega ("Initsiaal purjeka..."), mis oli vapustav. Samas sisuliselt on see põnev valik (üks stseen "seletab" pealkirja ära).
Raud kirjutab väga hästi tegelasi, nad on nii inimlikud ja päris-inimesed, mitte täiuslikud kirjandustegelased. Ühes oma rohkete vigadega jne. Samas on minu jaoks vahel puudu üldine süžee, mis on mitmendajärguline tegelaskujude kõrval.
Looduse- ja taimeteema oli väga lahe lähenemisviis. See mulle väga meeldis.
Kujundus, noh, ei julgegi nagu sisu arvestades väga kommenteerida, sest kaanepilt jäi tegelikult silma küll... Kahjuks veidi oma igavusega. Kuigi võrdlen seda peas eelmisega ("Initsiaal purjeka..."), mis oli vapustav. Samas sisuliselt on see põnev valik (üks stseen "seletab" pealkirja ära).
February 20, 2022
Neelamist üheks õhtuks.
Renate oli nagu tsipa ebaloomulik tegelane, aga äkki sellised inimesed ongi olemas ja ma lihtsalt ei tea?
Renate oli nagu tsipa ebaloomulik tegelane, aga äkki sellised inimesed ongi olemas ja ma lihtsalt ei tea?
September 6, 2025
Lihtne ja selge lugu, minu jaoks mõtlemapanev. Kuidas ühe hea, ei pruugi olla teise hea ja ülla teo taga hoopis vildakas omakasu. Mulle meeldis ja pigem soovitaks. :)
Mõned lõigud:
"Jah, ta mäletas hästi seda õnnetunnet, et mees on temaga, on tema peale mõelnud ja vaeva näinud, et tuua talle alpikannikorv. Vaga hasti mäletas. Nagu ka seda, kuidas mees enne lahkumist palus luba lõigata alpikanni küljest kaasa môned õied oma naisele. Mehel ei olnud naise jaoks alpikannikorvi, ent ka naine - see seaduslik - ootas naistepäeval lilli."
''Mõni viha ei lähe üle," jätkas Ella ja lükkas
meelekohtadele kleepunud higiniisked juuksed korva taha.
"Sedalaadi viha küll mitte - niisugune vimm, mis on juba nii kaua su sees olnud. Siis võibki juhtuda, et see muudab su iseloomu, kujundab elusaatuse. Poeb su hinge ja närib sisemuse tühjaks. Nagu mingi kahjur, nagu ürask, kes ronib kuusepuu koore all ja toimetab seal vaikselt, kuni puu kolletub ja kuivab.""
Mõned lõigud:
"Jah, ta mäletas hästi seda õnnetunnet, et mees on temaga, on tema peale mõelnud ja vaeva näinud, et tuua talle alpikannikorv. Vaga hasti mäletas. Nagu ka seda, kuidas mees enne lahkumist palus luba lõigata alpikanni küljest kaasa môned õied oma naisele. Mehel ei olnud naise jaoks alpikannikorvi, ent ka naine - see seaduslik - ootas naistepäeval lilli."
''Mõni viha ei lähe üle," jätkas Ella ja lükkas
meelekohtadele kleepunud higiniisked juuksed korva taha.
"Sedalaadi viha küll mitte - niisugune vimm, mis on juba nii kaua su sees olnud. Siis võibki juhtuda, et see muudab su iseloomu, kujundab elusaatuse. Poeb su hinge ja närib sisemuse tühjaks. Nagu mingi kahjur, nagu ürask, kes ronib kuusepuu koore all ja toimetab seal vaikselt, kuni puu kolletub ja kuivab.""
July 26, 2021
Loen eesti kirjandust vähe, aga tore on üllatuda.
Üsna kompaktne, huvitavate kujunditega, tabavate kirjeldustega, meeldejäävate tegelastega, kuid võib-olla õige veidi naiivne lugu. Kolm inimest, eri põlvkonnad, kõik omamoodi mõistetavad. Ja loo pinna all on tegelikult veel omajagu, mille üle mõtiskleda, isegi kui tekst ise traagikast sujuvalt üle libiseb.
***
"Miks teil neid lilli nii palju on?"
"Sest mul on neid vaja."
Üsna kompaktne, huvitavate kujunditega, tabavate kirjeldustega, meeldejäävate tegelastega, kuid võib-olla õige veidi naiivne lugu. Kolm inimest, eri põlvkonnad, kõik omamoodi mõistetavad. Ja loo pinna all on tegelikult veel omajagu, mille üle mõtiskleda, isegi kui tekst ise traagikast sujuvalt üle libiseb.
***
"Miks teil neid lilli nii palju on?"
"Sest mul on neid vaja."
November 7, 2022
Laenutasin selle raamatu audioversioonis Tallinna Keskraamatukogu Overdrive'ist ja see oli minu jaoks ilmselt parim variant. Paberil ma vaevalt et selleni kunagi jõudnud oleksin. Ja samas, ega sellest ka midagi katki poleks olnud. Tegu on sellise igapäevase looga Eesti inimestest keset Eesti elu. Grammike parem, kui Õnne 13 ja kindlasti märkimisväärselt vähem depressiivne, kui Sügisball. 3 inimest, kellel kõigil erineva nurga alt, kuid siiski oma õnnetu lugu armastusega, satuvad asjaolude tõttu kokku. Hargnevatest sündmustest saavad kõigi elud puudutatud, aga happy end see justkui pole. Lihtsalt elukogemus pigem.
Sellepärast vast polekski midagi katki, kui ma ka iial seda raamatut lugema (kuulama) poleks sattunud, kuid sedasi etteloetult mulle sobis, kõrvalepõikena tavapärastelt valikutelt. Kui stiil sobib, on kindlasti ka ise paberilt lugedes kiire ja kerge lugu.
Sellepärast vast polekski midagi katki, kui ma ka iial seda raamatut lugema (kuulama) poleks sattunud, kuid sedasi etteloetult mulle sobis, kõrvalepõikena tavapärastelt valikutelt. Kui stiil sobib, on kindlasti ka ise paberilt lugedes kiire ja kerge lugu.
March 3, 2020
Tähendab... ma olen nüüd pisut segaduses, et mida arvata.
Selles, et autor sujuvalt jutustada oskab, osavalt detaile märkab ja karaktereid luua suudab, pole ju kahtlust. Ka selles mitte, et lugu oli iseenesest südamlik, ladus ja üsna loogiline.
Aga enamik arvustajaid tundub arvavat, et siin oli justkui veel midagi, midagi sügavamat. Mina seda paraku ei näinud ega tunnetanud. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kerge ajaviitelugemine, ma ütleksin, et liiga kerge, justkui naaaatuke liiga steriilne ja etteaimatav. Kõik karakterid olid puhtad ja selged, kõik kokkusattumused oli puhtad ja selged. Midagi jäi puudu.
Selles, et autor sujuvalt jutustada oskab, osavalt detaile märkab ja karaktereid luua suudab, pole ju kahtlust. Ka selles mitte, et lugu oli iseenesest südamlik, ladus ja üsna loogiline.
Aga enamik arvustajaid tundub arvavat, et siin oli justkui veel midagi, midagi sügavamat. Mina seda paraku ei näinud ega tunnetanud. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kerge ajaviitelugemine, ma ütleksin, et liiga kerge, justkui naaaatuke liiga steriilne ja etteaimatav. Kõik karakterid olid puhtad ja selged, kõik kokkusattumused oli puhtad ja selged. Midagi jäi puudu.
February 17, 2020
Hästi kirjutatud, kohati nukralt irooniline, aga kindlasti mõtlemapanev raamat. Vaidleksin vastu ühele varasemale arvustajale, kes ütles, et metafooridega on liialdatud ja lugejat peetakse poolearuliseks :) Metafooride ülekülluse kogemiseks soovitan Marek Kahro põnevusromaani "Seal, kus näkid laulavad" (mis polnud küll iseenesest halb lugemine, lihtsalt liiga palju pealtnäha välja imetud võrdluseid). Piret Raua "Verihurmade aed" oli teravmeelne, omapärase kõrvaltvaatajaliku rakursiga pilguheit kolme juhuse tahtel kohtuva inimese sisemaailma. Meeldis see, et tegelased avanesid ootamatult negatiivses (inimlikus?) võtmes ja see, et raamat sunnib mõtlema küsimuse üle: kust jookseb suhetes (mitte ainult lähisuhetes) piir hoolimise ja vägivaldsuse vahel?
February 18, 2020
Piret Raual on mingi eriline oskus kirjutada nii, et lugejale jääb hingekriipiv tunne - kui ma nüüd raamatu käest panen, siis juhtub raamatus midagi, mis jääb mul kuulmata ja nägemata. Naljakas, kurb, tragikoomiline ja samas ka tavaline lugu. Olenevalt sellest, kellega sa samastud. Kellega sa leiad sarnaseid jooni oma tuttavatel.
Ja lõpuks jääb vaid kõikemattev soov minna aeda ja soovida nii paljukest soojust, et vereurmarohi hakkaks juba kasvama.
Ja lõpuks jääb vaid kõikemattev soov minna aeda ja soovida nii paljukest soojust, et vereurmarohi hakkaks juba kasvama.
July 12, 2021
Ühetunniraamat. Vereurmarohust sai verihurm ja põnevust peaks pakkuma jutuke heliotroobi kohta aga inimesed ja nende suhted on teismelise (korralik) koolikirjand.
November 2, 2020
Ma nii kartsin, et äkki on autor sellele loole mingisuguse õnneliku ja roosamannase lõpu külge keevitanud, aga õnneks ei olnud. Mulle väga meeldis kogu see kibe iroonia, ma isegi ei saa aru, mis helgusest teised inimesed selle raamatu juures räägivad. Kõik läheb ju nii nagu elus enamasti - kogemata elus vigade tegijad jäävad tühjade kätega, samal ajal kui tahtlikud skeemitajad uljalt edasi põrutavad.
Renate on raudselt nüüd üks mu lemmik ebameeldivaid tegelasi kirjanduses. Selline imeline ilmeksimatu helge-valge esiemme, kes väsimatult kõiki teisi paika paneb, neist üle sõidab ja manipuleerib, üle jääb vaid käsi laiutada ja tõdeda, et küll ikka mõni oskab elada. Kõrvalt vaatad, et võigas, kuid saad aru - inimene ise peab end ingliks. Läbi elu nagu tank oma vooruslikkuse lehvides. Ja nii nad lähevad, sest nad ei kahtle endis kunagi ja nad teavad, kuidas õigesti elada.
Kui sa sellistega kohtud, siis tunned end nagu raamatu teine tegelane Ella: " "Kus te praegu olla tahaksite?" Ella tegi silmad lahti, Need olid ootamatult kirkad. Ja ta naeratas, ta tõepoolest naeratas. Naeratas ja ütles: "Oma väikses kirstus mulla all."" (lk 88)
Mu meelest oli nende kahe vastasseis selle loo koomiliseks teljeks. Mulle meeldis, kuivõrd stereotüüpselt Renatet kujutatud oli. Ilmselt kellelegi, kes end Renates ära tundis, ei olnud see osa absoluutselt naljakas. Siinkohal ma naersin näiteks täiega: "Sellised naised (keda Renate-sugused ei hinda siis) ei hooli koorilaulust ega rahvatantsust, nad teevad reeglina halvasti süüa ja unustavad pluusi küljest ära tulnud nööbi tagasi õmmelda. Nad ei osale koristustalgutel ega võta sõna koosolekutel, ei pea meeles tuttavate sünnipäevi, jäävad kohtumistele hiljaks ja teevad nalja seal, kus ollakse väärikad." (lk 166) Renate on väärikas, viks ja viisakas, cleanliness is next to godliness. Renate on tõeliselt hirmuäratav. Katsu, et sa temasugustest eemale hoitud saad! Nad loobivad su eksimuse eest kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et on patuta.
Romaani teise telje moodustavad kurb paar Elina ja Joonatan, kelle kaudu räägitakse klammerdumise hukutavast olemusest. Ma ei seedi klammerdujaid, nad tekitavad minus paanilist hirmu ja äratõukereaktsiooni nagu ka raamatu-Elinas, kuid autor on suutnud ka klammerdujat inimlikust küljest näidata. Tema ju vaeseke tõepoolest lihtsalt armastab natuke liiga palju, ta tahab sind üllatada, õnnelikuks teha ja ta on tõelises segaduses kui sa reageerid sellele kõigele ootamatul moel. Ta ei manipuleeri ega mängi mingeid mänge, ta lihtsalt on selline õnnetuke, kes ei saa teisiti, kui sind täiega endale hoides. Joonatan vist lõpuks isegi taipab, aga siis on juba liiga hilja. Kas sellisest armastamise stiilist saab välja kasvada? Raamat näitab ainult seda, et seesugune suhe vabade inimeste vahel võimalik ei ole.
Manipuleerimine tunduski olevat üks keskseid teemasid kogu raamatus. Kes tahtlikult, kes tahtmatult, aga millegi imeliseni ei näi see tee kedagi viivat. "Sa ei näe enam oma lapsi!", "Sa ei tohi mind maha jätta!" - see ei ole armastus. Kokkuvõttes pigem kurb kui helge, aga lugeda on lihtne ja sageli lõbustavgi. Lõpuks aga tahaks ikkagi teada - inimesed, miks te teete niimoodi?
Renate on raudselt nüüd üks mu lemmik ebameeldivaid tegelasi kirjanduses. Selline imeline ilmeksimatu helge-valge esiemme, kes väsimatult kõiki teisi paika paneb, neist üle sõidab ja manipuleerib, üle jääb vaid käsi laiutada ja tõdeda, et küll ikka mõni oskab elada. Kõrvalt vaatad, et võigas, kuid saad aru - inimene ise peab end ingliks. Läbi elu nagu tank oma vooruslikkuse lehvides. Ja nii nad lähevad, sest nad ei kahtle endis kunagi ja nad teavad, kuidas õigesti elada.
Kui sa sellistega kohtud, siis tunned end nagu raamatu teine tegelane Ella: " "Kus te praegu olla tahaksite?" Ella tegi silmad lahti, Need olid ootamatult kirkad. Ja ta naeratas, ta tõepoolest naeratas. Naeratas ja ütles: "Oma väikses kirstus mulla all."" (lk 88)
Mu meelest oli nende kahe vastasseis selle loo koomiliseks teljeks. Mulle meeldis, kuivõrd stereotüüpselt Renatet kujutatud oli. Ilmselt kellelegi, kes end Renates ära tundis, ei olnud see osa absoluutselt naljakas. Siinkohal ma naersin näiteks täiega: "Sellised naised (keda Renate-sugused ei hinda siis) ei hooli koorilaulust ega rahvatantsust, nad teevad reeglina halvasti süüa ja unustavad pluusi küljest ära tulnud nööbi tagasi õmmelda. Nad ei osale koristustalgutel ega võta sõna koosolekutel, ei pea meeles tuttavate sünnipäevi, jäävad kohtumistele hiljaks ja teevad nalja seal, kus ollakse väärikad." (lk 166) Renate on väärikas, viks ja viisakas, cleanliness is next to godliness. Renate on tõeliselt hirmuäratav. Katsu, et sa temasugustest eemale hoitud saad! Nad loobivad su eksimuse eest kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et on patuta.
Romaani teise telje moodustavad kurb paar Elina ja Joonatan, kelle kaudu räägitakse klammerdumise hukutavast olemusest. Ma ei seedi klammerdujaid, nad tekitavad minus paanilist hirmu ja äratõukereaktsiooni nagu ka raamatu-Elinas, kuid autor on suutnud ka klammerdujat inimlikust küljest näidata. Tema ju vaeseke tõepoolest lihtsalt armastab natuke liiga palju, ta tahab sind üllatada, õnnelikuks teha ja ta on tõelises segaduses kui sa reageerid sellele kõigele ootamatul moel. Ta ei manipuleeri ega mängi mingeid mänge, ta lihtsalt on selline õnnetuke, kes ei saa teisiti, kui sind täiega endale hoides. Joonatan vist lõpuks isegi taipab, aga siis on juba liiga hilja. Kas sellisest armastamise stiilist saab välja kasvada? Raamat näitab ainult seda, et seesugune suhe vabade inimeste vahel võimalik ei ole.
Manipuleerimine tunduski olevat üks keskseid teemasid kogu raamatus. Kes tahtlikult, kes tahtmatult, aga millegi imeliseni ei näi see tee kedagi viivat. "Sa ei näe enam oma lapsi!", "Sa ei tohi mind maha jätta!" - see ei ole armastus. Kokkuvõttes pigem kurb kui helge, aga lugeda on lihtne ja sageli lõbustavgi. Lõpuks aga tahaks ikkagi teada - inimesed, miks te teete niimoodi?
This entire review has been hidden because of spoilers.
December 1, 2019
Nii mõnus lugemine. Natuke meenutas mulle rootslase Fredrik Backmani raamatuid, kuigi tema asju lugedes oled oma emotsioonidega vahel nagu Ameerika mägedel. "Verihurmade aed" oli pigem rahulik lugemine, aga hoidis ilusti kinni küll. Raamatu paksus on natuke petlik, sest isegi minusugune aeglane lugeja sai selle ühe õhtuga läbi. Kujundaja ei ole paberit kokku hoidnud :)
Vahepeal ajas ikka naerma ka - näiteks see, kuidas kollase meedia tööstiili on kujutatud. Nii palju äratundmisi oli selles, olen omal nahal kogenud, kuidas ajakirjanik võib iseenda visioonis nii kinni olla, et vahet pole, mida intervjueeritav vastab, lugu tuleb ikka ajakirjaniku nägu ja tema enda sõnadega.
Kui jõudsin 66. leheküljeni, siis tekkis korraks arusaamatus, et kas tegevus toimub nõukaajal või tänapäeval, sest sisse oli toodud pimik ja piltide vannis ilmutamine - ei tea, et keegi tänapäeval üldse nii töötaks, eriti raamatute jaoks pilte tehes. Hiljem tuli sisse siiski ka digitehnika, nii et ei saanudki aru, kas see pimiku koht oli kogemata apsakas või meelega sisse kirjutatud.
Aga tegelikult mulle ikka väga meeldis see raamat.
Vahepeal ajas ikka naerma ka - näiteks see, kuidas kollase meedia tööstiili on kujutatud. Nii palju äratundmisi oli selles, olen omal nahal kogenud, kuidas ajakirjanik võib iseenda visioonis nii kinni olla, et vahet pole, mida intervjueeritav vastab, lugu tuleb ikka ajakirjaniku nägu ja tema enda sõnadega.
Kui jõudsin 66. leheküljeni, siis tekkis korraks arusaamatus, et kas tegevus toimub nõukaajal või tänapäeval, sest sisse oli toodud pimik ja piltide vannis ilmutamine - ei tea, et keegi tänapäeval üldse nii töötaks, eriti raamatute jaoks pilte tehes. Hiljem tuli sisse siiski ka digitehnika, nii et ei saanudki aru, kas see pimiku koht oli kogemata apsakas või meelega sisse kirjutatud.
Aga tegelikult mulle ikka väga meeldis see raamat.
March 6, 2023
Ühel päeval komistab vanaproua Ella tänaval ja temale tuleb appi ajakirjanikuna leiba teeniv Renate. Ella on veidrik, kes tassib vana lapsevankriga koju prügikastidest leitud toalilli. Osad tuuakse talle ka inimeste poolt, kes lähevad reisima või kelle lill on ära närtsimas. Ella oskab neid elule turgutada. Renate on ajakirja "Emme" peatoimetaja. Autor annab väga tõetruult edasi ajakirjandusväljaande ja selle töötajate dilemmasid. Kõrvalt tuleb sisse ajakirja fotograagi Joonatani õnnetu lugu oma armastatud tüdrukuga. Õnn on habras ja valed käigud elus omavad pöördumatuid tagajärgi. Lootus aga ei kustu kunagi.
April 18, 2020
Kuigi kogu raamatus korduvad motiivid - nii taimemaagia kui tegelaste elude näilisest suurem sarnasus - olid omamoodi võluvad, jäi minu jaoks siiski miskit puudu. Mulle tundub, et oleksin tahtnud, et raamatu lõpus ka tegelased ise aru saaksid, mis nende suurimad iseloomuvead on, et lugejale selgitataks MIKS nad sellised on. Mul on tunne, et nii oleksin ma saanud ka kinnitust, et kirjanik on kõigi tegelaste omadused läbi mõelnud, mitte lihtsalt ägeduse ja iroonia pärast kirjutanud. Üldiselt kiire ja kerge lugemine, kuid mitte miski, mille järele ma kunagi uuesti sirutaksin.
December 31, 2025
Pärast raamatu lugemist käisin oma lillelauad üle, sest mingil põhjusel kasvas minus suur soov enda ümber näha hulga rohkem taimi.
See on igal juhul lugu, millest igaüks saab oma vastavalt sellele, milline on tema eelnev elukogemus. Eks nii on see iga looga, kuid selle raamatuga tundsin eriti, et ilmselt on see iga lugeja jaoks erineval tasandil kõnetav. Pikemalt loe mu arvamust blogist siin: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
See on igal juhul lugu, millest igaüks saab oma vastavalt sellele, milline on tema eelnev elukogemus. Eks nii on see iga looga, kuid selle raamatuga tundsin eriti, et ilmselt on see iga lugeja jaoks erineval tasandil kõnetav. Pikemalt loe mu arvamust blogist siin: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
February 19, 2020
Lennukalt, pisut groteskselt kirjutatud. Kerge lugeda. Hästi komponeeritud. Ega ta seal halasta kellelegi. No kõiki päris ei naeruväärista ka. Aga sulg on tal terav. Erinevad tasandid kokku viidud. Huvitav oli lugeda.
June 6, 2020
Hea lugemine - 3 inimest, 3 lugu armastusest, lootusest ja lootusetusest. Tegelikult rohkem ikka lootusest. Raamatut ei saanud enne käest panna, kui läbi.
Südamega kirjutatud raamat.
Südamega kirjutatud raamat.
August 29, 2020
Kolme erineva inimese armastada oskamisest - eluline, hea
August 5, 2021
Endasse täielikult haarav raamat, millest ei raatsi lahti lasta.
August 1, 2022
Ilusasti kirjutatud, tegelased selgelt esitatud ja kohati häirivad, mis vist ongi üks hea märk heast kirjeldusest.
Eks see lugu vist ole veidike inimestest, kes on end ära unustanud.
Eks see lugu vist ole veidike inimestest, kes on end ära unustanud.
October 10, 2022
Niisugune raamat, mida on hea lugeda.
November 5, 2022
“Kõigest saab asja, kui vaid ruumi anda ja korralikult kasta.”
April 1, 2023
Mõnus kiirelt minev romaan Eesti inimestest 😊
Displaying 1 - 30 of 41 reviews